POSTMODERNNE VABADUS GENITAALIDE DEFORMATSIOONIGA
Aprill, 2014
…suurema seksvahekordade eest võistlevad kaks tiinerplikat rongis; kiretud seksiseansid käimlas… suvaliste juhupartnerite korjamine tänavalt… tunniste vahedega igapäine partnerite rivi — nagu prostitutsioonis… järjest kiretumaks muutumine, seksi kinnismõttelisus kuni umbkeelsete mustade tänavalt… anorgasmia ning pöördumine sadomaso poole — kuni veriseks piitsutamiseni… vahele detailsed plaanid kangelanna vulvast, mille märgumist piitsutaja kontrollib nagu loomaaretaja… grupiseks… lesbisuhted… sidestumine räkiti, psüühilise seksuaalse piinamisega… terve peotäie lusikate kiretu tuppe toppimine avalikus restoranis… eksabikaasa tapmiskatse ning ainukese (täiesti ohutu) mehe, kes teda mõista püüab, mahalask — vahekordade, genitaalide ning perverssuste degeneratiivset jada Lars von Trieri „Nümfomaanis” (Nymphomaniac) võiks veel pikalt jätkata…
Nädal pärast „Nümfomaani” nii esimese kui teise osa esilinastusi olid saalid pooltühjad: kaks kolmandikku vaatajaist nooruse viimases perioodis või siis keskeas mehed. Isegi Artises intelligentsem publik (tudengid, väljapeetum äriklass, boheemlikud haritlased) saalist praktiliselt puudus. Esimese osa seksistseenide peale jõmisesid Solarises mõnulevalt venekeelsed jorsid; teise osa lõpus suudles väljavoolavate vaatajate taustal ihata ja osavalt oma kaaslast trööbatud keskealine naine… „Kurat, ma ei suutnud kohe koju mehe juurde minna, nagu oleksin oksene; läksin vaatasin ühe teise filmi veel otsa!” pihtis üks tuttav daam.
Kaugel „Nümfomaan” pornost on? Keskendumisega kopulatsioonile, mida filmis vähimagi õrnuse või tundelisuseta, meeste motoorne iha välja arvatud, eskaleeruvalt demonstreeritakse, on Trieri filmi vähemalt osaliselt alus käsitleda ka soft porno’na.1 Seda enam, et just tundelist pornot on Trieri kompanii Zentropa ühe haruna korduvalt tootnud. Igatahes Trier semmib selle žanriga.
Filmi süžeeline raam on peategelase Joe (Charlotte Gainsbourg) ning tema verisena tänavalt üles korjanud Seligmani (Stellan Skarsgård) vestlus, kus Joe ülipikalt ja kiretult pihib oma allakäigust sõna otseses mõttes rentslisse, ning teine püüab seda irdhumanistina kulturoloogiliselt, religioosselt ning lausa metafüüsiliselt mõtestada. See võte lubab Seligmanil ja Trieril Joe pihtimusse pikkida passaaže etnoloogiast (tüdruk landib — Seligman tekitab paralleele kalade landipüügist), Bachi fuugadest, neitsi Maarjast, religioossest martüüriumist, Fibonacci arvmüstikast ning lausa Ida ning Lääne katoliku kiriku lõhest; naiste vastuhakust meeste domineerimisele — kus ja kes küll Joed ahistas või surus? —; anda viiteid emantsipatsioonile, segada vahele E. A. Poe romantistlikku deliiriumi ja puude „hingeelu”. Ilmselt peaks kõik see jätma mulje tegijate ja tegelaste sügavast kultuursusest. Seejuures on kunstniku- ja operaatoritöö tõepoolest suurepärased, misanstseenid oma maalilisusega kõrgeklassilised ning näitlejate mäng lokaalses detailsuses (Stellan Skarsgård — Seligman, Uma Thurman — proua H) kohati vaimustav. Uma Thurmani roll Joe armukese petetud naisena on vapustavalt hea: draama pinge ja peenus seal meenutab Krzysztof Kieślowskit — hoopis midagi muud, kui Thurmanist varem olen näinud. Stellan Skarsgård üllatab täiega. Kui Joe roll poleks nii monotoonne, võiks seda ka Charlotte Gainsbourg’i kohta öelda — stseeniti detailirohke. Finessideni mitteharitud publik kogeb kultuuripaksuse tõttu peapööritust ning võib olla teatraalsest lopsakusest lummatud; „maseka”-maiad plaksutavad käsi.
Kõige selle kõrval tekitas minus nii eesti- kui ingliskeelses meedias ilmunud arvustusi lugedes hämmastust, et mitte keegi ei küsi, kuivõrd on Joe nümfomaanse teekonna kujutus üleüldse psühholoogiliselt pädev. Kui adekvaatselt Trieri manatud lingid vaadeldavat sõltuvust seletavad? Netis leiduvates arvustustes ei käsitle seda ei inglise, prantsuse ega USA kriitikud. Justkui lähtuksid kõik arvustajad üksmeelselt meie filmikriitika grand old man’i Jaan Ruusi kunagisest kalambuurist: „Kunst on see, mida teeb kunstnik.” Et kes juba preemiate Parnassosele tõusnud, see toimleb jumalate seltsis. Ent kui kunstiteose mõtestamisel kasvõi ühe olulise parameetrina arvestada psühholoogilist pädevust (või siis nihkeid sellel teljel), tuleks ka seda tasandit vaadelda.
Siinkohal on aeg küsida, kas ja kuidas saab nümfomaaniat käsitleda meditsiiniliselt. Ta on ju sõltuvus? Sellel seisukohal, et tegu on nimelt bioloogilise ning seetõttu tahtele justkui mittealluva haigusega, on küllaltki palju apologeete, eeskätt kõmuihas meedias. Enda seksisõltuvust on meestena tunnistanud Tiger Woods, Robbie Williams, David Duchovny, naistest näiteks Britney Spears, Angelina Jolie, Paris Hilton; seda on omistatud
J. F. Kennedyle, Bill Clintonile jt poliitikuile. Muidugi sobinuks neile kõigile, kui maanilist partnerite vahetamist võetaks n-ö haigusena — vastutus ju kaoks. Just sellel suunal, püüdes tekitada seksisõltuvusele meditsiinilist seletust, on alates 1990-ndatest tegutsenud USAs tuntud Patrick Carnes.2 Osa tema seletusi on sarnased psühhiaatrilises diagnooside käsiraamatus DSM-IV toodud kinnismõttelisuse või sõltuvushäiretega, nagu näiteks: „Pidev iha ja võimetus katkestada, vähendada või kontrollida sellist käitumist”. Sellesarnaseid määratlusi võib kohata ka mõne kuulsa meditsiinikeskuse kodulehel, näiteks Mayo kliiniku omal: „Nümfomaania on seksuaalsete mõtete ja tegude obsessioon, mis mõjutab käitumist, tööd ja pereelu”.3 Siiski, vaatamata survele, on maailma mõjukaim USA psühholoogide organisatsioon APA jäänud kindlale seisukohale, et puudub alus seksisõltuvuse (mille naisvormiks on nümfomaania) registreerimiseks bioloogilise või psühhiaatrilise haigusena4. Mis sellest, et vastasrinnas on nii hulga eraisikuid, kes selle teemaga jännis, kui ka ülivõimsaid ravimifirmasid, kellele seksisõltuvuse kandmine sõltuvushaiguste registrisse tõotaks ravimite tootmisel pööraseid kasumeid — tõuseks ju hüppeliselt võimalike psühholoogiliste stabilisaatorite, antidepressantide jm müük. (Muuseas, ägedalt seisavad sellele trendile vastu kindlustusseltsid — neil on kulude kasvu ees oma huvid.)
APA ja ka Ameerika psühhiaatrite liit, toetudes konkreetsetele uurimustele, kinnitavad, et seksisõltuvust ei saa meditsiiniliselt määratleda haigusena. Mis lihtsamalt öeldes tähendab ka seda, et seksisõltuvusel, k.a nümfomaanial, ei ole teaduslikult ei geneetilist ega bioloogilist alust. Ja siit edasi: seksisõltuvusel on eeskätt operatiiv-käitumuslik (kompensatoorne, kultuuriline, harjumuslik, seetõttu — tingitud) psühholoogiline põhi.
Kuidas puudutab see Lars von Trieri filmi? Otseselt. „Nümfomaan” maalib mammutlikus viietunnises mõõtmes loo peategelanna Joe järjest suurenevat seksist sõltumist fataalsena, eksponeerides seda detailselt ning lausa järkudena. Et asi oleks veenvam, on lavastaja jaganud Joe arenguliselt etappideks: süütuse kaotamine (õigemini küll äraand), emantsipeeritud teismeliste seksiklubi, püsiva paarisuhte teke, pihkumine püsisuhtest väljapoole, maania kasv täieliku kontrollimatuseni, anorgasmia teke, psühhootiline pöördumine grupiseksi ja sadomaso poole ja lõpuks mõrv. Pikast kinematograafilisest järgutamisest võib jääda mulje, nagu olekski see analüüs. Lähemal vaatlusel tuvastame pelgalt ühe fenomeni eskalatsiooni, mida narratiivi teine osaline, erak Seligman püüab postmodernse humanistina mõtestada ning õigustada. Paraku on Seligmani esitatud seosed, kuni metafüüsikani välja, täiesti ebasüsteemsed, ehkki vaimukad ja huvitavad, näiteks seksilantimise sidumine „etoloogiliselt” kalade landipüügiga. Kõik see sunnib mind väitma: nümfomaania sisulist analüüsi filmis ei toimu. Või nagu tabavalt kirjutas Kristiina Davidjants: „„Nümfomaan” on täis genitaale [- – -] aga Joe hing jääb tabamatuks”, ehkki „müügimehe-provokaatorina on ta absoluutselt ületamatu.”5
Tõsi küll, fragmentaarseid viiteid Joe sõltuvuse tekkele antakse. Esimeses osas on stseenid, kuidas Joe satub anarhilisse tüdrukute klubisse, kus tunded on keelatud ning neid eitatakse seksile pühendumise kaudu. Kui siis Joel, hoiakule vaatamata, tekivad tunded Jerôme’i (Shia LaBeouf) vastu, püüab tüdruk neid uputada võõrastega seksides. (Psühhoanalüütikud küsiksid kohe, mis temaga juhtus, et ta nii paaniliselt tundeid represseerib.) Filmi teises osas visandab erak Seligman innukalt suisa religioosseid võimalusi, kuidas Joe vajumine laostavasse seksi peidab hoopis midagi suuremat, lausa Ida ja Lääne kiriku lõhet, olles sellega justkui arhetüüpilise kannataja kehastus, taustaks passioonid. Irve või jultumus? Trier on provokatsioonide poolest tuntud. Lihtsamale vaatajale võib tunduda peen, kuidas Trier põimib justkui metatasandiliselt lukku ajaloost tuntuimate nümfomaniakkide kujud (keiser Claudiuse naise ning vana testamendi nn Baabüloni hoora). Vähem haritud publik sööb ehk selle new-age’iliku „kvant”-tõlgenduse ära, ent sisuliselt on need seosed, kuni neitsi Maarja tüüpi ilmutuseni Joe masturbatsioonis, psühholoogiliselt meelevaldsed ning kultuuriliselt eksitavad.6
Kui otsida nümfomaaniale seletusi alateadvusteooriatest, võivad mõndagi avada nn objektsuhete ning hiljem John Bowlby ja Mary Ainsworthi attachment’i (kiindumusseotuse) teooriad. Viimati nimetatud toestasid oma väiteid ka rangelt teaduspõhiste tõestustega.7
Just siit leiab massiliselt viiteid seksisõltlaste, k.a nümfomaanide emotsionaalsetele traumadele lapsepõlves: lähedusest ilmajäämisele, ebaturvalisele keskkonnale lapsepõlves ning seetõttu kompensatoorsete väärkäitumiste kujunemisele.8 „Nümfomaani” puhul kehtivad nad täpselt. Isa (Christian Slater), kes Joele on lähedasem, ei kallista tütart mitte üheski stseenis, õieti ei vaata talle otsagi. Ta käib tütrega pargis puid vaatlemas, ent vahib enamasti, pea õieli, taeva poole; ta luulutab raagus puude hingeelust (mida need assotsiatsioonid tema enda kohta räägivad?), suutmata tajuda või hellitada last end kõrval. Näidatu põhjal jätab isa tugevalt sotsiofoobse ning aleksitüümilise9 mulje — miks ei käi ta lapsega rannas? Loomaaias? Külas. Me ei näe kordagi teda last puudutamas, hoolivast embamisest või hoidmisest rääkimata. Ema (Connie Nielsen) aga on filmi lapsepõlvekaadris tüdruku suhtes seljaga — Joe ütleb otse, et ta oli külm inimene, sic! — ning tal pole lapsega kontakti. See, et ainuke pikem Joe lapsepõlvestseen kujutab teda sõbrannaga vannitoas põrandal vees eelerootiliselt aelemas, ei näita selles eas mitte lapse suurenenud seksuaalsust, vaid pigem puudutuste taktiilse osa, füüsilise kontakti väga suurt vaegust. Ülisuure emotsionaalse defitsiidi korral võib see võtta ka kümneaastaselt masturbatsiooni vormi (ekstaatilise orgasmi stseen matkal). Mis omakorda viitab nii sellele, et enda intiimne puudutamine oli eelteismelise Joe jaoks harjunud valik; masturbatsioon võis olla tema lähedusvajaduse ainuke kättesaadav kompensatsioon.
Filmi lapsepõlvefragmentide põhjal võib väita, et Joe kogetud „turvalisuse” eeskujusse kuulus nimelt füüsiline võõrus lähedaste vahel (pangem tähele, ema-isa ei näidata mitte kuskil tundeliselt koos; kodu värvid on külmad jne). Deliiriumi surnud isa haigus (alkoholilembus?) pidi algama ammuilma varem; et naine teda haiglas vaatamas ei käinud, sellest saame viiteid suhtest võõrandumise kohta. Mis kõik kokku moodustab Joe lähisuhete kogemuse maatriksi. Sellesse kuuluvad nii emalt kui isalt päritud eksistentsiaalne üksindus, tunnete pärsitus ning samas — tunnete mitteusaldamine. Mary Ainsworth, ema-lapse suhete suurimaid uurijaid XX sajandil, nimetab sellist isiksust „vältivaks” (avoidant); attachment’iteooria järgi pärib selline laps nagu Joe mittekohaloleku (vaadakem tema kui teismelise masturbatsioonistseeni) ja mittetundmise (anorgasmiast kujuneb tema läbiv probleem) mustri eeskätt avoidant-emalt.10 Sõltuvuspsühholoogide jaoks on see teada-tuntud tõsiasi, et vältijate ja sõltlaste peredes arenevad välja sageli uued sõltlased (Joel oli endast irduv ja sõltuvusse suunduv eeskuju mõlemast liinist).
Kas tundub, et analüüsijana mõtlen üle? Tõepoolest, üksühest tõestust eelnevale valemile filmist me ei leia. Kuid toodud märkide põhjal annavad üksikkaadrid just sellise loogika, mida kohtame sageli nii sõltuvus- kui ka alateadvuspsühholoogias. Ehk siis kokkuvõtvalt: kui uskuda APA ja biopsühholoogiliste uuringute andmeid, et seksisõltuvuse tekkepõhi ei ole bioloogiline, järelikult on käitumuslik ja psühholoogiline, seega omandatult mustriline, siis tegelikult on filmis seksisõltuvuse kui nähtuse ontogenees valdavalt puudu. Trieri käsitlus nümfomaaniast, kogu tema kinematograafilise andekuse juures, on juurtelt puudulik ning üldistusena vildakas.
On veel üks argument, mis räägib Trieri depressiivsest kallutatusest— režissööri enda isiksus. Tema enda pettumine naistes ning lihase ema pidamine „litsiks”. Akt, et Trier sai alles ema surivoodil teada, kes on tema tegelik isa, ning tõdemus, et ta eostati salasuhtes, päädis sellise ängiga, et Trier väidab ise seoses emaga: „Igas filmis ma püüan teda irriteerida, kuigi ta on surnud. Iga film on loodud põhiliselt tema irriteerimiseks ning provotseerimiseks.”11 Või nagu räägib raamatu „The Cinema of Lars von Trier” autor Caroline Bainbridge Trieri ja naiste suhetest: „Nad väljendavad tema enda siseelu. Ta isegi kinnitab, et tunneb ennast mingil määral naisena.”12 Ka sellest lähtudes ei saa Trieri tõlgendust nümfomaaniast võtta päris tõsiselt, pigem on tegu arvete klaarimisega.
Kinematograafiliselt kasutab Trier palju postmodernistlikke võtteid. Ta dekonstrueerib romantilist naisenarratiivi, kasutab hulgaliselt tsitaate ja justkui jutlustab mingit uut vaba(nenud) seksuaalsust; hakib ja ironiseerib — kõik tuntud postmodernistlikud jooned. Irvitab kaudselt positiivse psühholoogia üle teise peaosalise (Seligman) nime kaudu.13 Üritab sofistilise kultuursusega tekitada ajavälist metamõõdet. Kuna Trier pole viitsinud ennast psühhodünaamiliselt harida, takerdub tema mõtlemine Kontinentaal-Euroopale nii sagedaselt dihhotoomilisse, nüüd juba väga vanamoelisse kantiaanlikku mõtlemisse, justkui nähtustel oleks ikka veel „substantsid” ja nümfomaanial mingi isealge. Väärtuste vastu mässates14 jääb ta lõksu kaheülbalise mõtlemisega. Sest nii filmi algul poris kui lõpu poole koikul ütleb Joe ise: „Ma olen halb,” mida Seligman püüab ümber lükata. Filmi sisemine narratiiv ehitub mustvalgelt, eelkäijaks romantistlik traditsioon; siin on see pöördromantilise peategelase „vastuhakk” mitteemantsipeeritud väärtustele. Nagu 1968. aasta Pariisi mässaja põletab Joe lõpus ka ühe auto — efektne. On üle moraalist. Nais-übermensch? Inetuse ja über-lagunemise esteetikaga on Trier näiliselt eriti julge ja ekshibitsionistlikult vaba (näeme filmis ka Joe verilihal košmaarselt deformeerunud vulvat). Paraku määrab ta ennast müügi- ja silmapaistmisihas duaalse mõtlemise lõksu — mässata saab ju vaid millegi vastu —, mis post-postmodernistlikus maailmas sisuliselt puudutab isegi vähem kui habemega izzy-pop. Sest Lars von Trieri loos puudub kandev kirg, kunstniku reaalne valu või vaimustus; pornot tootva firma omanikuna teab ta liigagi täpselt, et „tuss” (filmi läbiv mõiste) müüb…
Kellel stabiilsetest väärtustest villand või kes tahaks tekitada oma elus tülgastust lähisuhete, seksi vastu, see peaks seda filmi kindlasti vaatama. Fragmentaarset esteetilist naudingut saab.
Viited:
1 Oxford Dictionary määratleb: „Printed or visual material containing the explicit description or display of sexual organs or activity, intended to stimulate sexual excitement.” Ise leiab Trier põhjenduse: „As a cultural radical, I can’t make a film without penetration.” — Vt http://www.dazeddigital.com/artsandculture/article/16190/1/ten-things-you-didnt-know-about-lars-von-trier
2 Patrick Carnes ei ole arst ega psühholoog, ta on haridusnõustaja, seetõttu on tema teoorias lünki. Vt: P. Carnes. Out of the Shadow. Hazelden Publishing, 2001.
3 http://www.mayoclinic.org/diseases-conditions/compulsive-sexual-behavior/basics/definition/con-20020126
4 Vt: http://www.psychologytoday.com/blog/women-who-stray/201212/sex-
addiction-rejected-yet-again-apa
5 K. Davidjants. Klaasikillud jalge vahel. — Sirp 10. I 2014.
6 Religioossete transside joovastust on alates Frazerist ja Freudist võrreldud ka orgasmikogemusega. Paraku on vaginaalse orgasmi linkimine religioosset tüüpi transiga, kristlikus visionaarses vormis, antud kontekstis põhjendamatu. Transis ilmuvatel kujunditel on alati ajaloolis-kultuuriline põhi.
7 Attachment’iteooria järgi on turvaline seotus (attachment) iga väikelapse (ja imetajabeebi) põhivajadus. Et just esimesel eluaastal ema ja lapse vahel väljakujunev seotuse tüüp mõjutab nii edasist väikelapse kui väga sageli ka täiskasvanu suhtekäitumist, tõestas Mary Ainsworth teaduspõhiselt oma eksperimentaalsete katsetega (strange room experiments).
8 Vt: http://pelagiaresearchlibrary.com/european-journal-of-experimental-biology/vol2-iss4/EJEB-2012-2-4-927-930.pdf. Nagu väidab üks uurijaid Aline Zoldbrod: „80% seksuaalse sundkäitumise uurimustest näitab, et selle alge on kas perepõhine või seksuaalne trauma.”
9 Aleksitüümia on emotsionaalse käitumise psühholoogias suhteliselt hiljaaegu esile kerkinud mõiste, tähendades võimetust väljendada (mis praktiliselt tähendab ka: teadvustunult kogeda) oma tundeid. Aleksitüümia mõõtmiseks eksisteerivad testid. Joe karakteris on väga tugevad aleksitüümia tunnused.
10 Vt: K. L. Isaacson. Mary Ainsworth and John Bowlby. The Development of Attachment Theory. University of California, Davis: 2006. Netis saadaval ka raamat: http://books.google.ee/books?id=8wRu5I nF79gC&printsec=frontcover&dq=mary+ainsworth+attachment+theory&hl=et&sa=X&ei=V8wSU-KaHaKBywP94oHwBA&redir_esc=y#v=onepage&q=mary%20ainsworth%20attachment%20theory&f =false
11 Vt: http://www.npr.org/2011/11/06/ 142026288/lars-von-trier-a-problematic-sort-of-ladies-man
12 Samas.
13 Just positiivse psühholoogia kui suuna rajajaks oli Martin Seligman, kuulsamaid tänapäeva USA psühholooge.
14 „Ma mitte ainult ei provotseeri teisi, ma kuulutan sõja iseendale, sellele viisile, kuidas mind kasvatati, oma väärtustele kogu aeg,” on kinnitanud nudistide peres kasvanud Trier. Vt.: http://www.npr.org/2011/11/06/142026288/lars-von- trier-a-problematic-sort-of-ladies-man
Mille kohta kriitik Pat Dowell lisab: „Paljud tema filmid on vastuolulised viisi pärast, kuidas ta naisi kujutab kas märtrite, kättemaksuhimuliste või saatanlikena.”
LARS VON TRIER on sündinud 30. aprillil 1956 Kopenhaagenis. Ta on õppinud Kopenhaageni Ülikoolis filmi eriala ja Taani Filmikoolis. Esimesed lühifilmid tegi ta üheteistaastaselt Lars Trieri nime all. Filmikoolis õppides kutsuti teda von’iks ja selle lisas ta hiljem oma autorinimele. Koos noorte mõttekaaslastega avaldas von Trier manifesti „Dogma 95” (avaldatud TMKs 1999, nr 5), mille põhimõtetest lähtuvalt valmis 1990-ndate teisel poolel nii Taanis kui mujal mitmeid tähelepanuväärseid ja auhinnatud mängufilme. Oma hilisemate filmide lavastamisel on von Trier tollastest põhimõtetest loobunud. Praeguseks on tema filmograafias 35 filmi. Lars von Trieri varasemat loomingut mõjutasid oluliselt saksa ekspressionism, Carl Theodor Dreyer, Orson Welles ja Andrei Tarkovski, viimaste aastate filmid on ta pühendanud just Tarkovskile. Enamik von Trieri filme on pälvinud paljudel festivalidel hulganisti auhindu. Siinses filmide loetelus märgitakse ära mõned tähtsamad auhinnad. Tema filmides näeme tihti osatäitjatena Udo Kieri, Jean-Marc Barri, Stellan Starsgårdi ja Charlotte Gainsbourg’i. Olulisemad filmid: 1982 „Piltide vabastamine” (Befrielsesbilleder, lühifilm); 1984 „Mõrvaelement” (Forbrydelsens element; parim Taani film 1985, Cannes’i festivali tehnikaauhind 1984, Chicago festivali parim mängufilm 1984); 1987 „Epideemiline” (Epidemic); 1988 „Medeia” (telefilm); 1991 „Euroopa” (Europa; parim Taani film 1992, kolm auhinda Cannes’i festivalil 1991, Stockholmi festivali auhind 1991); 1994 „Kuningriik” (Riget, neljast episoodist koosnev teleseriaal; parim Taani film 1995, Karlovy Vary festivali parim režissöör 1995); 1996 „Laineid murdes” (Breaking the Waves; parim Taani film 1997, Cannes’i festivali žürii peaauhind 1996, Césari auhind Prantsusmaal parimale välisfilmile 1997, Euroopa filmiauhinnad parimale filmile, režissöörile ja näitlejanna Emily Watsonile 1996); 1997 „Kuningriik II” (Riget II, neljast episoodist koosnev teleseriaal); 1998 „Idioodid” (Idioterne; Londoni festivalil FIPRESCI auhind 1998); 2000 „Tantsija pimeduses” (Dancer in the Dark; Cannes’i festivalil Kuldne Palmioks Lars von Trierile ja parima näitleja auhind Björkile 2000, Euroopa filmiauhinnad Lars von Trierile ja Björkile 2000); 2003 „Dogville” (parim Taani film 2004, Kopenhaageni festivali auhind režissöörile 2003); 2005 „Manderlay”; 2009 „Antikristus” (Antichrist; parim Taani film ning auhinnad näitlejatele Willem Dafoe’le ja Charlotte Gainsbourg’ile 2010, Cannes’i festivali parima näitlejanna auhind 2009, Euroopa filmiauhind parima operaatoritöö eest 2009); 2011 „Melanhoolia” (Melancholia; parim Taani film 2012, Cannes’i festivali parima näitlejanna auhind Kirsten Dunstile 2011); 2013 „Nümfomaan. I osa” (Nymphomaniac: Vol. I); 2013 „Nümfomaan. II osa” (Nymphomaniac: Vol. II; Taani filmifestivali parima näitlejanna auhind Charlotte Gainsbourg’ile 2014).
