RÄNNAKUD TEADVUSMAASTIKEL

September, 2014

SAALE KAREDA

Eesti uue muusika kevadine küllusesarv II

(Algus TMKs 2014, nr 6-7.)

 

Ligi sada aastat tagasi kirjutas Austria päritolu šveitsi muusikateoreetik Ernst Kurth oma artiklis „Zum Wesen der Harmonik” („Harmonikaalse olemusest”): „Kõik muusikas kõlama pandu on ürgprotsesside, st palju võimsamate, nähtamatus maailmas ringlevate jõudude käivitatu väljakiirgumine. [- – -] Teooria on kaotanud võime kuulda kuuldamatut ja minetanud sellega ka võime mõista muusika aluseks olevaid protsesse, mis helide ja kõlade kaudu üksnes õrnalt läbi kumavad. (…) Kõlad, mille kaunil „kokkupanekul” kompositsioon luuakse, ei ole eelnevalt üksikute kristallidena valmis kujundatud, kristalliseerumine on ühe arengu lõpp ja tardumine. Teooria peab jõudma elava põhiprotsessini, kust lähtub väljamurdmine ja kõlaks saamine, et mitte takerduda formaalsusse ja skemaatilisusse. Ta ei tohi hävitada muusikas peituvat teadvustamatuse imet, vaid peab seda mõistma.”1

Olles varasemates artiklites arutlenud uue muusika koha ja tähenduse üle tänapäeva kultuuris, võtan seekord vaatluse alla erinevate teadvusseisundite kogemise võimaluse uusloomingu kaudu. Sellekevadine EMP (eesti muusika päevad) andis selleks rohkesti mõtteainet.

Nii nagu inimsilm näeb kõigest olemasolevast vähem kui viite protsenti, kasutab tänapäeva inimese tavateadvuski üksnes imepisikest laineala. Ürgsetes kultuurides teenisid šamanistlikud rituaalid ja riitused eesmärki viia inimene välja argiteadvusest, kohtuma ala- ja üliteadvuse maailmadega, kogemaks end multidimensioonilise olendina. Samuti on hilisemal ajal erinevate religioonide jumalateenistused, mõtlused ja meditatsioonid aidanud inimesel kontakti saada argisest kõrgema teadvusega või kogeda nn puhast teadvust. Tänapäeva ühiskonna sekulariseerunud ja sundtarbimisele määratud kodanikul ei ole tavaliselt enam ürgset kontakti loodusega, mis võimaldaks kogeda erinevaid teadvusseisundeid ja tema ellu ei kuulu enam ka sügav religioossus, mille kaudu väljuda lineaarsest-­lapidaarsest olemiskogemusest. Nii on­gi teadvusseisundite muutmise vahen­deina asemele tulnud alkohol, meele­mürgid jms, põgenemaks tuimuse, ru­tiini, banaalsuse, lameda poliitilise ja ühiskondliku reaalsuse eest. Lisaks pü­hendumisele vaimsetele praktikatele on võimalik erinevaid teadvusseisundeid kogeda siiski ka kunstimaailma kaudu ning osa uuest kunstist ja muusikast uurib seda valdkonda intensiivselt.

Just sellega on võimalik põhjendada Pärdi muusika fenomenaalset populaarsust maailmas, see muusika asendab paljudele inimestele religiooni — viies nad tintinnabuli-kõlade sugestiivse ja lummava mõjuga välja argireaalsusest, kohtuma teiste teadvustasandite ja sedakaudu ka iseenda multidimensioonilise olemusega. Väga erineva taustaga inimeste transpersonaalsed kogemused Pärdi muusika kuulamisel annavad sellest jätkuvalt tunnistust. Teatud mõttes samasugust funktsiooni täidab paljude eestlaste jaoks laulupidu, kus intensiivses ühisloomes tekib argiteadvusest erinev ühisväli, mis aitab inimesel saada isiksuseülest kogemust, antud juhul siis kontakti rahvuse grupiteadvusega.

 

Uue muusika loomine ja sellest osasaamine võib pakkuda ligipääsu väga erinevatele teadvusseisunditele. Läinudkevadine eesti uue muusika esitlemise kõrghooaeg (märtsi lõpust „Jazzkaare“ alguseni) pakkus selleks rikkalikult ainest. Jätkates uudisteoste vaatlust (eelmises numbris käsitlesin Helena Tulve unikaalset „Südamaad”), alustan sedapuhku tolle ajavahemiku viimasest uudisteosest, Ülo Kriguli „Jazzkaare“ avasündmuseks loodud lahtise vormiga improvisatoorsest projektist „Lend JK025” (visuaal Mart Tanielilt) Lennusadamas. Avangardiklassika võtteid (prepareeritud klaver), nauditavat vokaalset ja instrumentaalset improvisatsiooni live-elektroonika ja rituaalse maagia elementidega kokkusulatavat eksperimenti aita­sid Krigulil ellu viia meeskonnakaaslased Kadri Voorand, Kaia Karjatse, Mart Taniel, Peedu Kass, Reigo Ahven, Siim Aimla ja Tammo Sumera. Sünesteesiaelemente sisaldava eksperimendi peategelaseks oli aga Lennusadama eripärane akustika, millega Krigul oma teost luues suhestus kui elava organismiga. Äärmiselt pika kajaga arvestav kontsentreeritud, iseendasse süübiv helimaterjal, erinevatelt kummalise kujuga objektidelt tagasi peegelduvate helide ja helikogumite dialogiseerimine, psühhedeelseks modelleeritud kõlaruumi atmosfäär ning initsiatsiooni meenutav ja vastavat eelhäälestust loov kuulajate ükshaaval läbi pika pimeda koridori rituaalipaika juhatamine lõid kahtlemata argiteadvusest tugevalt erineva meeleseisundi. Igale kuulajale võis see mõjuda täiesti omamoodi, ka tänu sellele, et ruumi eri asukohtades rullusid kõlad ja kõlaväljad lahti erinevalt, nagu on ainukordne ka iga hinge teekond kosmilises aegruumis. „Lend JK025” lõi omalaadse kõlalis-rituaalse raamistuse, milles iga osaleja võis seista silmitsi iseenda, oma alateadvuse, hirmude, kujutluste, fantaasia ja miks mitte ka üliteadvusega. Siinkirjutajal tekkis „Lennu JK025” intensiivseimatel hetkedel assotsiatsioon rännakuga müütilise Atlantise helitemplisse. Ja nii nagu see mitmevalentsete kunstiteostega sageli juhtub, osa sel õhtul „allalaetud” nonverbaalsest informatsioonist teadvustus alles märksa hiljem.

 

Lennusadama ekstreemselt omanäoline kõlaruum andis tiivad ka Eesti muusika päevade raames esiettekandele tulnud Monika Mattieseni teosele “meng-leng-geleng” lugejale, orkestrile ja live-elektroonikale. „Väljakomponeeritud” vitaalne ürgkarje Marius Petersoni võimsas improvisatoorses kehastuses pani kaikuma terve lennuangaari, Peterson lõi intensiivse, Krulli eeposest „Meeter ja Demeeter” pärit kvaasisõnadel põhineva sisemonoloogi käigus enda ja ruumi vahele pingestatud ühendussilla, mida toestas ja värvis delikaatne orkestripartii (Pärnu Linnaorkester Kaisa Roose juhatusel) ja live-elektroonika Tammo Sumeralt. Aeglastest väljapeetud liigutustest, lahtirulluvatest kajaefektidest, spontaansest, justkui sel hetkel genereeritud kvaasitekstist sündiv narratiiv oli väljendustihedam kui mistahes „päris” tekst, võttes kuulaja kaasa maagilisele rännakule ürgteadvuse jahimaadele.

Tatjana Kozlova ja Tarvo Hanno Varrese (video) elektroakustiline suurvorm „Betweenland” uuris teadvusseisundeid erinevates (kõla)ruumides ja ajatunnetuses. Teose keskmises osas olid vastandatud/ühendatud narratiivita video ning eelsalvestatud ja elektrooniliselt töödeldud helikangas. Sellele eelnes vaikusest väljakasvav, justkui astraalmaailmast siia reaalsusse inkarneeruv õrnhabras, üksnes kuulmismeele kaudu tajutav aines, ning teose viimases, videojärgses osas lisandusid eelsalvestatud helidele viis muusikut — Tarmo Johannes, Tatjana Kozlova, Helena Tulve, Jandra Puusepp ja Eve Eensar-Tootsen erinevatel, valdavalt ebatraditsioonilistel instrumentidel, kujundades meditatiivsest dünaamilisse ja seejärel loodusstiihialikku kulminatsiooni kulgeva rännaku.

Kozlovale omane peenekoeline, ülimalt nüansitundlik muusika, milles on palju soojust, empaatiat, mikropingete taju, vastandub video alguses urbanistliku keskkonna külm-kalgile isikupäratule miljööle vaksalis, trepikodades jm ehk „mittekohtadele” Marc Augé määratluse järgi („Kui kohta võib määratleda millenagi, mis seostub identiteedi, suhete ja ajalooga, siis ruum, mida ei saa määratleda ei identiteedist, suhetest ega ajaloost lähtuvalt, moodustab mittekoha.”2) See vastandus tõi võimendatult esile ja teadvusse meie tsivilisatsiooni ignorantse ja hingetu aspekti — justkui somnambuulse osa inimloomusest, mis on võimeline looma sedavõrd trööstitut ja elutut keskkonda. Helikangast ja videot ühendava teoseosa põhiteemaks oli aga ootamine kui seisund ning sellal kui visuaal jälgis ootava neiu välist olekut, kaardistas ja uuris Kozlova muusika ootamise kui teadvusseisundi siseilma. Visuaali ja helikanga vahelise ühenduse loomine, aistingutele veenva ja tundliku kõlalise väljundi leidmine annab tunnistust süvenenud peenpsühholoogilisest tööst detailide ja protsessidega. „Betweenlandi” autoritel õnnestus ootamisseisund tõlkida intermediaalse polüfoonia keelde muljet avaldavalt hästi.

Triksterlikku lähenemist esindab praeguses eesti uues muusikas ehedal kujul Tõnis Kaumann, kelle orkestriteose „Three Tails/ Kolm saba” värvikad üksikosad EMP kolmel erineval sümfooniakontserdil elavdasid ja raputasid tervistavalt uue muusika ikka paratamatult teatud mõttes elitaarset õhkkonda. Triksteri arhetüübiga kohtumine keerab olukorrad sageli pea peale. Ja vahel pea peale keeratud olukorra kogunisti veel kord pea peale. Nii et annab mõistatada, kus pea, kus saba; eriti kui tegemist on veel kolme sabaga…

 

Nähtamatu ruumi tugi

Tänapäeva inimese teadvus on tavaolekus kokku surutud n-ö kitsasse sagedusribasse. „Ruumipuudus” teadvuses tekitab ruumipuuduse ka välises ilmas. Ruumipuudus teadvuses on ühtlasi puudusteadvus, mis väljendub materiaalse maailma puudusilmingutes, mis iseenesest on hästi välja mängitud illusioon, sest puudus on puhtvirtuaalne. Kontakt tänasest teistsuguses teadvusseisundis sündinud suulise traditsiooniga, olgu see siis meie oma regilaul või saami joiud, võimaldab inimesel siseneda sügavamasse, kõikehõlmavamasse, märksa laiema teadvusspektriga olekusse, mis ei ole enam tavateadvuse mõttes duaalne, vaid üks märksa terviklikum maailm. Regilaulude ja joigude maailma sisse minnes liigutakse nähtava maailma taha, nähtumuste ja olemuste juurte juurde. Sellega kaasneb ka tavamõistes lineaarsest ajast väljumine, minek teadvuseruumi teispool lineaarset aega. Holistilised teadlased on saanud kontakti eksistentsi sügavaima dimensiooniga, millest on kõnelnud šamaanid ja teadjad läbi aegade. Sellele on antud erinevaid nimesid nagu psi-väli, hüperruum, implizite Ordnung, Akaša väli jm. Teadusfilosoof ja süsteemiteoreetik Ervin László kirjutab: „Akaša väli — ühtsusteadvuse informatsiooni- ja mälupank — ei ole pelgalt teooria, see on reaalse maailma osa ning lisaks on see ka veel reaalse maailma kogetav osa. Ligipääs Akaša väljale — ning Akaša-kogemus — on inimliku kogemuse reaalne ja tõepoolest põhjapanev element (…) ning me ei peaks seda vaatlema mitte kui kuuendat, vaid kui meie esimest meelt — kuna see on õigupoolest meie kõige tähtsam meel.”3  Sel osal ühiskonnast, millel puudub ligipääs tollele tasandile, puuduvad ka juured, puudub nähtamatu maailma tugi. Toetudes artikli alguses toodud Ernst Kurthi tsitaadile, võtan eelneva mõttekäigu kokku nii, et kuulajat tugevalt puudutavad heliteosed on lähtunud tollest sügavast ühisteadvuse kihistusest — ükskõik millist nime me sellele ka ei annaks — ning kätkevad endas vaimse maailma kontsentreeritud informatsiooni, mida meie ühiskonnas ei tuleks hinnata mitte vastavalt käibel olevale kategooriale „loomemajanduse produkt”, vaid kui üht väärtuslikemat allikat inimhinge päritolu ja olemuse mõtestamiseks ja mõistmiseks.

Märt-Matis Lille vokaalsümfoonilise suurvormi „Põhjanaela paine” (suurele orkestrile, lindile ja saami joigujale) tugisammasteks on saami joiguja Wimme laulud, esiettekandele tõid teose EMPl Vanemuise sümfooniaorkester ja Wimme dirigent Paul Mägi juhatusel. Joigude alusmaterjali ümber pole loodud mitte üksnes nendega harmoneeruv ja mitmekihiline muusikaline kude, delikaatselt, meisterliku instrumentatsiooni ja tundliku kõlameelega modelleerituna, vaid orkestris kõlava muusikalise materjali ja lindilt tulevate loodushäälte kokkusulatamisel Wimme joigudega seitsmeosaliseks suurvormiks on loodud dramaturgiliselt veenev, elus ja ehe tervik. Nii et Ernst Kurthi sõnad „muusikas kõlama pandu on ürgprotsesside, st palju võimsamate, nähtamatus maailmas ringlevate jõudude käivitatu väljakiirgumine” iseloomustavad hästi Lille „Põhjanaela paine” muusikalist substantsi. See sügavama tasandi ühtsus ürgelementide — maa, vee, tule, õhu ja eetri — ning maise eksistentsi muusikalise väljenduse vahel on „Põhjanaela paines” haruldaselt orgaaniline. Kuuldavaks saanud helid ja loodushääled, kaunid ja ürgsed kooskõlad, filigraansed tämbrikombinatsioonid, teost läbistavad ja ühendavad motiivid ja intonatsioonid kiirguvad ühtsest, mõistusele ligipääsematust tuumast, igikestvast loomise protsessist, mille olemasolu on siiski võimalik tajuda. Attacca kulgevas ligi neljakümneminutises teoses on ulatusliku orkestraalse (kolmene koosseis klaveri, harfi ning timpani jt löökpillidega) materjaliga paarisarvulised teine, neljas ja kuues osa ning kolmas ja viies on lühemad Wimme soolod lindilt tulevate loodushäältega; teost raamistavad kolmesest orkestrikoosseisust ülihõrke, eeterlikke helisid esilemanav proloog ning löökpillide ja lindimaterjali toel Wimme joigu katarsisesse saatev epiloog. Teose dramaturgiline kõrgplatoo saabub eelviimases, kuuendas osas, mis on ühtlasi teose kõige ulatuslikum. Pinget üleskruvivateks impulssideks on muu hulgas aegruumilise fookuse „paigaltnihutamise” vahendid — ühelt instrumendilt teisele rändav mantralik topelt-tritoonimotiiv, Wimme ülemhelisid esiletoov burdoon (suure oktavi

Es-il) ja hüpnootilised jayschwartzilikud keelpilli-glissando’de kerimised. Seitset osa seob tervikuks Wimme joigude liin — nii reaalselt kõlava meloodilise materjali kui ka orkestrisse ülekandunud mõttelise kohalolu kaudu. Märt-Matis Lille „Põhjanaela paine” on nii „teekond läbi boreaalse maailmatunnetuse eri kihistuste ning ühtlasi kummardus selle tunnetuse läbi kujunenud kultuuripärandile ja selle pärandi kandjaile” (helilooja annotatsioonist) kui ka teadvuseruumi avardav kogemus — allikale minek.

Ühe kirkama viimaste aastate uue muusika elamuse sain sellekevadiste Eesti muusika päevade avakontserdilt, kus solistid Kädy Plaas, Iris Oja, Love Enström, Rainer Vilu ja Annika Lõhmus ning Eesti Filharmoonia kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Daniel Reussi juhatusel tõid esiettekandele Toivo Tulevi juba 2011. aastal valminud „Lamentatsioonid”. Tegemist on kahest ulatuslikust osast koosneva (ent attacca kulgeva) suurvormiga viiele solistile, kahele koorile ja kammerorkestrile, teose esimene osa koosneb kahekümne kahest, teine osa kahekümne kolmest alaosast. Tulevi „Lamentatsioonid” on kantud puhtast ja kirkast vaimuseisundist, mis vaatleb duaalsesse olemisvormi aheldatud inimeksistentsi kõige rängemaid ja lootusetumaid teemasid. „Lamentatsioonide” teise osa aluseks olevate vana testamendi prohveti Jeremia nutulaulude I osa tekst (Tulevil ladina keeles) on inspireerinud paljusid heliloojaid läbi muusikaajaloo, ometi tõuseb Tulevi teos nende taustal intensiivselt erilise vaimse väljendusjõu poolest esile. Jeremia nutulaulude esimese osa (kokku 22) iga salmi alguses on üks heebrea tähestiku täht ning Tulev on oma „Lamentatsioonide” suure I osa kirjutanud üksnes neile heebrea tähestiku 22 tähele, millest igaühel on oma eriline tähendusväli. Tulevi „Lamentatsioonide” teise osa lõpetavad Jeremia nutulaulu 22 salmi järel helilooja lisatud kolm lauset Dhammapadast ingliskeelses tõlkes, mis loovad tekstitasandil justkui lootusrikka lõpetuse Jeremia nutulaulu süngete salmide järel.

Tulevi „Lamentatsioonid” on esituslikult ülinõudlik teos, kulgedes nii vaimselt, psüühiliselt kui ka puht-esitustehniliselt taluvuse, kontsentratsiooni, suutlikkuse (hääleulatuvuse ja vastupidamise) piiril — siinkohal kõigile muusikuile, eriti aga Kädy Plaasile ja Iris Ojale sügav tänukummardus nende hingematvalt ja peadpööritavalt raskete partiide kauni, mõtestatud ja lõpuni kõrgpingega välja kantud esituse eest! See on noateral kõndimise muusika, valutaluvuse ülimal piiril kulgev muusika, mis ometi loob kuulaja teadvuses valu asemel ilu — juhul kui kuulaja jaksab sel noateral kaasa kõndida. Toivo Tulevi helidesse valatud Jeremia nutulaulud (ja neile eelnev muusikaline meditatsioon heebrea tähestiku tähtedel) on paradoksaalsel kombel erakorselt kaunis teos — südamevalu inimkonna seisundi ja saatuse pärast on sügavalt hinge lõikav, ent selles valus õilistunud süda ja meelepuhtus loovad valu kohale teadvusseisundi, milles voogab kirgastunud valgus. See on tõsiselt hämmastav, kuidas kõikehõlmav südamevalu võib õilistuda intensiivse muusikalise transformatsiooni käigus puhtaimaks iluks, jäädes samas ometi ka südamevaluks. Tulevi energeetiline transformatsioon itkemise käigus on erinev Pärdi muusika analoogsest muusikalisest protsessuaalsusest, kus valu ja lõhestatus jäävad valuks ja lõhestatuseks. Tintinnabuli-muusika lamentatsioonides (mõeldud üldistavalt, mitte üksnes teost „Lamentate”) võiks rääkida valulevast ilust, ahastusest inimkonna pärast, mis küll pakub kannatavale südamele lohutust ja kirgastustki, ent vähemalt selles maailmas viibides ei „näe” silda, mis viiks inimesed jäävamalt puhastunud, õilistunud, kõrgemale teadvustasandile. Tulevi itkemine avab aga värava sellisesse teadvusseisundisse, kus kannatusterohkes, ebaõiglases ja tehnokraatlikult hingetus keskkonnas elades on võimalik samaaegselt viibida kõrgsageduslikumas, imeliste puhaste värvide ja helidega vaimumaailmas, kaotamata sealjuures kontakti maise eksistentsiga ning minetamata kosmilist vastutustunnet kõige maailmas toimuva eest. Vastuvõtlik hing võetakse Tulevi „Lamentatsioonide” muusika kulgedes kaasa kosmilisele rännakule justkui teispoole tavapärast aegruumi, milles on mineviku, oleviku ja tuleviku samaaegsus, kus on üheaegselt hoomatavad sünd ja surm, kuriteod ja lunastus, vihkamine ja armastus ning seda kõike kokkuköitev elumüsteerium.

 

Viited:

¹ Ernst Kurth. Zum Wesen der Harmonik. Die Musikblätter des Anbruch. — Monatsschrift für Moderne Musik 1920, oktoober. Faksiimile vlj CD-ROMil, 1919—1937, Universal Edition, 2001.

2 Marc Augé. Kohad ja mittekohad: sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse. Tõlk. Anti Saar. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012, lk 77.

3 Ervin László (2009). The Akashic Experien­ce. Science and the Cosmic Memory Field. Tsiteeritud saksakeelse tõlke järgi: Der Akasha-Code. Wie das kosmische Bewusstseinsfeld uns beeinflusst. Verlag Via Nova, 2010, lk 13.