VASTAB HANS ROOSIPUU

Hans_Roosipuu_25_rgb

Kui Tallinnfilmis räägiti nõukogude ajal spordist ja spordifilmidest, siis jooksis jutust kindlasti läbi ka Hans Roosipuu nimi, temast ei saanud spordifilmide puhul üle ega ümber. Võrdluseks: kui räägiti loodusfilmidest, siis oli sama Rein Maraniga. Maikuu lõpul aastal 2014 toimetab Hans Roosipuu Keila-Joal — suvilast on vaja teha korralik talvekõlblik elumaja. Hansul — sündinud 1931 — jätkub energiat ja mõttevärskust brigadiriametiks veel küll. Meie jutuajamise päeval ootas Hans pottseppa, elektrik oli just eelmisel päeval lõpetanud.

 

Millega praegu oma päevi sisustad?

Seda maja kobistan üles. Ostsin lolli peaga kiiruga ära. Tegemist on hullumoodi ja ma ei saa seepärast magadagi. Töömehed ei tunne kella ega täida lubadusi.

 

Kas nõukogude ajal oli asi parem?

Oli.

 

Mõni asi oligi parem. Aga… kui nüüd tagasi vaadata, kas mõni film on sul jäänud tegemata?

No ikka on. Paljugi oleks tahtnud veel teha, aga vahel peab passi vaatama. Kõike niikuinii ei jõua.

 

Tahaksid praegu veel kuhugi sõita, midagi näha?

Ei taha. Nõukogude ajal sai palju sõidetud ja kuigi nüüd on aeg teine, siis las need mälestused pealegi olla. Mis sest, et kõik polnud siis päris õige… ja nii edasi.

 

Kuidas kõik algas, millest huvi foto ja filmi vastu?

Kui ma veel Tartus elasin ja koolis käisin, meeldis ikka vahel mõni pilt teha ka. Mul ühel sõbral oli päris hea, lõõtsaga aparaat, vanaaegne. Eks ma seal siis vahel klõpsutasin. Ja kui ma Tallinna, TPI ettevalmistusosakonda tulin, siis oli mu pinginaaber Rein Valde. Ta oli eestiaegse fotograafi poeg ja temal oli isa fotoaparaat, vana Contax. Rein äris selle mulle maha ja mina sain hakata oma unistust teoks tegema, ma nimelt korjasin raha, et osta üks väga hea raadioaparaat. Oli aasta 1948 ja selleks ostuks oli vaja 1100 rubla. Riia Raadiotehnika oli siis parim raadio. Sellel oli 13, 16 ja 19 meetrit peal. Neid sagedusi ei segatud, selles oli asi. Hiljem tehtud raadiotele neid sagedusi enam peale ei pandud. Mäletan veel, et Rein ütles: „Kui sul on fotoaparaat, siis saad endale kunagi ka raadio osta. Aga kui sul on raadio, siis fotoaparaati ei osta!” Oma vaba aega sisustasin tol ajal põhiliselt ujumisega. Siis treener Soosaare Peet ütles mulle, et tee üks pilt ujumisest. Mina tegin, ilmus Õhtulehes ja ma sain 40 rubla selle eest.

      Siis läksin tagasi Tartusse ja Noorte Hääl pakkus mulle võimalust teha neile pilte. Sealt see kõik algas… Ja ausalt, mulle ei meeldinud see, et pidin tegema näiteks treialist pildi ja enne pildistamist veel paluma tal poseerida. Mulle meeldis ise jälgida, otsida huvitavat võttenurka, sättida valgust natuke teisiti. Aasta pärast võeti mind ajalehe Edasi koosseisu.

Roosipuu-01a_rgb 

Siis tuli esmalt televisioon?

Televisiooni jõudsin tänu Kalmer Tennosaarele, kellega koos läksime televisiooni direktori Leopold Piibu juurde. Piip kuulas mu jutu ära ja ütles, et kahjuks pole neil assistendi kohta. Läksin majast välja, vaatasin — tuled särasid. Ka telemasti küljes. Kahju oli. Läksin tagasi Tartusse. Aga aasta pärast kutsuti uuesti televisiooni. Oli september 1957. Anton Mutt läks fotograafi koha pealt operaatoriks ja mina sain tema koha endale. Mäletan, kemmergusse oli tehtud pimik ja… nii see läks. Umbes nelja kuu pärast kutsuti mind uuesti Piibu juurde. Öeldi: saad vanemoperaatoriks. Aga ma polnud veel filmikaamerat käeski hoidnud! Lisati, et säärane koht tuli ja jutul lõpp.

 

Esimest võttepäeva mäletad?

Küll. Selle tegin Aimoga, oli niisugune vedruga kaamera. Tallinna Autoremonditehases. Kinostuudio mees Mihhail Dorovatovski oli seal filminud, aga võte oli pooleli jäänud. (Filmistuudio mehed käisid teles tihti „haltuurat” tegemas.) Mäletan, valgustajapoisid küsisid natuke üleolevalt, et kuhu need kopsikud siis paneme. Aga valgust ma tundsin, olin ju fotoga tegelnud.

Samas anti mulle Kalju Jõekalda assistendiks. Ta oleks pidanud olema solvunud, sest üks luhvt tuli ja läks temast mööda. Õieti oleks pidanud tema olema operaator ja mina assistent. Seda, mida Kalju ütles, ei unusta ma vist kirstus ka ära! Sest… ega televisioonis siis väga statiivi ei tunnistatud, filmisin käest (filmikaamera oli mul tõesti esimest korda käes!) ja sain ise aru küll, et mul käed värisesid. Kalju sosistas tasa-tasa mulle kõrva: „Võta see kaader uuesti, vist natuke värises…” Ma võtsin uuesti.

 

Mis aastal see oli?

See oli jaanuaris 1958. Positiivi siis ei tehtud, vaadati negatiivi. Ma arvan, et olin kohati materjali üle valgustanud. Või oli ilmutamise juures midagi… Pala võeti siiski vastu. Tööd oli palju, oli päevi, kus võtsin üksi kolm pala üles.

 

Kas vahel juhtus ka midagi?

Ikka juhtus. Oli vist Peterson-Särgava matus. Kinostuudio operaatoril Eduard Eljasel rebis kaamera lindi puruks. Aga minu televisioonikaamera töötas. Siis Peedu Ojamaa ja Lembit Vanaveski kinostuudiost tulid televisiooni, sest just seda momenti, kui kirst läheb alla, neil polnud. Meil negatiiv vedeles kivipõrandal maas, seda kedrati seal edasi ja tagasi. Peedu ja Lembit vahtisid suud ammuli. Nendel oli töömaterjal alati ilusates valgetes korvides. Võeti siis vajalikud kaadrid, televisioon oli neid juba näidanud. Televisiooni peatoimetaja ütles mulle järgmisel päeval, et minu nimi tuleb nüüd koos kinostuudio nimega ekraanile. Kui järgmisel nädalal ringvaade välja tuli ja kus matus sees oli, läksin ja vaatasin. Nime ei olnud. Kaadrid olid. (Hans naerab — M. T.)

Meid oli siis teles kolm operaatorit, õigemini neli. Muti Anton, Asso Vahi ja mina. Ülo Raudmägi oli peaoperaator ja rohkem tehnikamees. Mõni aeg hiljem läksin avaldusega Piibu juurde. Ta vaatab seda, loeb ja siis — tal oli punane pliiats käes —, kui pani selle punase pliiatsiga pläraki! vastu lauda ja teatas, et mingu ma koju välja magama. See oli avaldus töölt lahkumiseks, sest tahtsin ikkagi kino­stuudiosse minna.

Marssisin uksest välja ja kole piinlik oli. Sest nemad tegid minust selle, kes ma olin. Ikkagi kolm pala päevas.

Sain suvel kokku Peedu Ojamaaga, ta oli siis kinostuudio kroonikatoimetaja. Peedu hakkas mulle rääkima, et mida sa seal televisioonis ikka teed, tule ära meie juurde. Saad iseseisvalt tööle hakata ja tehtu eest lavastusraha. Nii läksingi kino­stuudio direktori Nikolai Danilovitši juurde. Danilovitš kuulas mu ära ja ütles, et ei saa mind operaatoriks võtta. Kõigepealt peab olema assistent, siis alles 3. ja 2. ja 1. kategooria operaator. Parimal juhul võib mind panna 1. kategooria assistendiks, siis saan ka iseseisvalt tööd teha. Nii läks. Kohe tuleb meelde Peeter Künnapuu, kõigi aegade kõige parem kroonikaosakonna juhataja.

Roosipuu-03_rgb 

Mille poolest parim?

Sest ta oli nii aus. Ta kaitses sind, kui olid seda väärt. Ta oli ka esimene, kes tuli ja ütles, kui midagi nihu panid. Muide, Künnapuu soovitas mulle 2. kategooriat. Ta ei teadnud, et Danilovitš oli 1. andnud. No jäi siis 2. kategooria. Aga suvel tuli atesteerimiskomisjon, Semjon Školnikovi juhtimisel. Školnikov ütles seal, et Roosipuu pole ju alustanud 3. kategooriast! Nii istusingi hulk aega 3. kategooria peal, oma 64 rublaga, tükk aega. (Hans naerab — M. T.)

Ühte pala mäletan hästi. Ehitati Narva—Riia kõrgepingeliini. Ma vaatasin fotoraamatust järele, kuidas venelased oma kõrgehitustel pilte tegid. Et monteerija seob traati isolaatori külge ja all on Dneprogess. Me mõtlesime natuke teisiti… Siis olid auruvedurid ja otsustasime võtta vastu päikest, kui vedur koos rongiga tuleb. Kaks tundi ootasime. Kui pala kinostuudios vastu võeti, siis Danilovitš ütles: „Nu, poisid, küll teil ikka vedas, et see rong seal tuli…”

 

Sa oled rohkem või vähem autor olnud 75 filmi juures, teinud operaatorina 500 ringvaatepala. Suur osa sinu filmitust on seotud spordiga. Miks?

Ma ise tegin ka natuke sporti. Ja peale selle — sa ei pidanud kedagi paluma. Et keera nüüd vänta siiapoole või sinnapoole. Kõik sõltus sinust endast, sinu kiirusest ja kohavalikust. Näiteks Gennadi Alp (Tallinnfilmi peainsener — M. T.) suhtus väga hästi sporti. Kui stuudio sai 1000-se objektiivi, siis Alp tõi selle meile. Ja mis need filmid veel hästi vaadatavaks tegi, oli see, kui võtad eest. Suures plaanis. Sportlane jookseb 100 meetrit ja kogu aeg on nägu näha. Tavaliselt aga võeti külje pealt. Ma mäletan, kui esimest korda selle 1000-sega filmisime, siis läks pala vastuvõtul lõugamiseks. Mis kuradi sport see on — jookseb koha peal! Arvo Vilu aga oli minu assistent ja ta suutis hoida pildi kogu aeg teravana. Käsitsi keeras! Ja… ja… kui me tegime Peebuga (Peep Puksiga — M. T.) „Kümnevõistlejaid” (1971), siis kasutasime seda objektiivi väga palju.

 

Mis spordiala sa ise harrastasid?

Tegelesin natuke ujumise ja veepalliga. Tõsi, viimastel aastatel pole enam basseini saanud. Aga kui Tartus õppisin, seal oli 17-meetrine bassein. Kooli ajal oli tihti nii, et kui mõni raske tund tuli, siis hiilisin koolist minema ja läksin basseini ujuma. Kui ema leidis õhtul märjad ujumispüksid, sain nendega vastu pead! Kui Tallinnas õppisin, siis üks poiss kutsus mind ujumistrenni. Mina tantsupidudel ja kohvikutes ei käinud. Laupäeval ja pühapäeval oli bassein peaaegu tühi, nii ma siis seal vaikselt ujusin. Kui basseinist tehti kahe rajaga ja 25-meetrine bassein, olin mina ka seal abiks. Viskasime aknast ehitusprahti välja, kui korraga üks mees tuli aknast sisse. „Tere poisid, kuidas läheb?” — Nikolai Karotamm, partei esimene sekretär! Niisugune kohtumine oli.

Roosipuu-05_rgb 

Operaatoriametit oled õppinud Moskvas?

Jah, mittestatsis. See oli nii, et nelikümmend päeva korraga. Üks kord talvel ja teine suvel. Kaks-kolmkümmend päeva olid loengud ja viis kuni kümme päeva eksamid. Elasime kolm-nelikümmend kilomeetrit Moskvast eemal maamajades. Õudne viletsus. Aga ma käisin proovimas juba enne kinostuudiot 1956. aastal. Mulle kirjutati hinnetelehele „udovletvoritelno”. See on „rahuldav”. Mina aga mõtlesin, et see on „mitterahuldav” ja tulin tulema. Tegelikult oleksin ma siis saanud statsi, vabariikliku koha peale. Aga mind see väga ei huvitanudki, sest vene elu oli ikka hull küll! No ja siis läksin pärast uuesti, kui juba kinostuudios töötasin. Vene keel oli kehva. Ma tegin kooli läbi ainult tänu sellele, et Muti Anton tõlkis mulle kõik ära. Tal oli miskipärast vene keel väga hästi käes.

Mäletan, sisseastumine oli keeruline, kahekümne koha peale oli 400 tahtjat. Diplomitööks oli mul „Pikk tänav”. Moskvas tunnistati see nõukogudevastaseks filmiks. Meie kursuse juhendaja Roman Iljin palus aga sõna ja ütles: „Meie hindame siin operaator Roosipuu, mitte aga filmi režissööri tööd.” Film sai „otlitšno”.

 

Kes oli filmi režissöör?

Mina olin.

 

Mida ütled neile, kes ka tahavad operaatoriks saada?

Kui filmid, siis mis on tähtis — suur plaan. Ja kui suurt plaani võtad, siis on tähtis, et silmad oleksid hästi võetud. Silmade juures on üks väga lihtne nipp: üks valguseallikas peab olema madalam optilisest teljest. Siis hakkavad silmad särama. Praegu võetakse ikka viletsa valgusega, üks kopsik näkku ja kogu lugu.

Aga meile Moskvas õpetati kunsti. Et film on nagu maal, mis maalitud pintsliga. Niisuguseid asju peab ikka mõtlema, et mis on kõige tähtsam.

 

Mis on kõige tähtsam?

No ikka inimene.

 

Mida arvad Tallinnfilmi kroonikatoimetuse tööst? Kas segati või aidati?

Ei segatud. Vahel anti head nõu ka. Hea sõnaga meenutaksin siinkohal Miša Beilinsoni. (Mihhail Beilinson oli toimetaja, tegeles Tallinnfilmi kroonikas tellitud filmidega — M. T.) Miša auks peab ütlema, et ta surus Moskvas läbi ka mitte väga õnnestunud filmid. Meil oli tihti tegu Moskva stsenaristidega, kes kirjutasid ma ei tea mida filmi sisse. Näiteks oli üks film poksijatest Kesktelevisioonile, see üldse ei meeldinud, aga Miša surus üleliidulises kinokomitees selle ikkagi läbi.

 

On sul mõni asi veel hinge peal?

Kõige kahjulikum oli Vene ajal olla režissöör-operaator.

 

Miks?

Said vaid ühe raha.

 

Kahte tööd ei makstud välja?

Ei, teisest maksti vaid pool. Siis tehtigi nii, et üks oli režissöör ja teine stsenarist. Meie Peep Puksiga tegime tihti nii. Mäletan, ükskord trepi peal tahtis ta seda raha mulle anda, aga ma ei võtnud, teenisin ise ka korralikult. Üks lugu tuli meelde… „Viievõistlejad” (1974), tegime seda koos Peebuga. Ja jälle selle suure pika toruga. Oli näha, kuidas hobuse ninasõõrmed liikusid. Pakkusime filmi üleliidulisele ekraanile. Vastuvõtjaks oli üks vanapapi üleliidulisest kinokomiteest. Nimi ei tule meelde. Kaheksakesi tulid sealt vaatama ja vastu võtma. Või tagasi lükkama. Selle papi asetäitja oli üks naisterahvas, kes alati kiitis Školnikovi taevani. See naine sai kõigepealt sõna. Et filmis on sportlaste metsik pingutus ja kas seda peab ikka näitama… Kuna arutelu algus polnud filmi soosiv, siis kõik järgmised esinejad arvasid sama. Film ei kõlba üleliidulisele ekraanile! Seejärel tõusis püsti see papi, kroonikaosakonna juhataja, ja ütles: „Soovitan teil minna Krõlatskoje sõudekanali äärde ja vaadata, kuidas sõudja kaotab ühe võistluse jooksul oma paar-kolm kilogrammi! Ja siis mõtelge, mis te rääkisite. Film on vastu võetud!” Vot nii, oli igasuguseid ülemusi. Aga kõige parem lugu juhtus selle filmiga Ungaris, rahvusvahelisel festivalil. Ma olin ise ka seal. Olime raekoja saalis vastuvõtul. Korraga tuleb üle saali žürii esimees, itaallane Bruno Beneck. Tuleb mulle vastu, käsi õieli. Mina teda ei tundnud, aga talle öeldi, kes ma olen. Tema nõudis, et meie film „Viievõistlejad” saaks esimese koha. Aga rahvusvahelistel festivalidel pidi esikoha saama alati mõni Moskva film. Sellel festivalil oli film Irina Rodninast. Väga mage film! Uisutamist oli vähe, rohkem oli seda, kuidas Irina parteisse astus. Žüriis olid Beneck, siis üks prantslane, ungarlane — maailmameister vehklemises, kaks Ungari režissööri, Moskva mutt ja Saksa DVst oli tüdruk, kes kuulas ainult selle Moskva muti sõna. Hääled jagunesid 4:3. Beneck teatas, et tema läheb žüriist minema! Muidugi võitis see Moskva film. Niisugune lugu. Meie saime mingi jama auhinna.

Roosipuu-04_rgb 

Keda veel Tallinnfilmist mäletad?

Enn Rekkorit mäletan muidugi hästi. Ta oli ju kroonika juht ja stuudio direktorgi. Minusse suhtus väga hästi. Ta oli muide veepallimängija. Enn kirjutas ühe sporditeemalise dokumentaalfilmi stsenaariumi, mida vist praegugi keegi ära ei tee. Aga tol ajal oli see väga kriitiline Liidu spordipoliitika suhtes.

Ülo Tambek oli kõva peatoimetaja. Ta kandis kaua aega mõnda pala oma taskus! Otsis operaatorit, kellele seda teha anda. Minagi sain vahel mõne. Üks oli mingist kommunistliku töö brigaadist. Poisid tegid päeval tööd, õhtul õppisid õhtukoolis. Filmisime öist trammi, kuidas konduktoril oli suur rahakott kaelas ja luges sealt rublaseid välja. Kell kaksteist öösel olid „tikid” (prožektorid) väljas, et valgustada trammiteed. Niimoodi töötati! Vist filmisime neid mehi kodus ka… See oli ikka kohe kõik kokku üks väike film!

Jüri Müür oli õige mees õige koha peal. Mingi aeg oli ta kroonika peatoimetaja. Koos tegime filmi „Võõras higi” (1973). Mäletan, panin selle 1000-sega, terve kasseti. Üks kaader sellest, kuidas traktori sahk pööras maad. Jürka pärast vaatas materjali läbi ja tuli minu juurde ning surus kätt! Aus ja põhimõttekindel mees oli! Siis mäletan veel, kuidas me „Leelot” (1969) tegime. Mina filmisin Tartus Peetri kiriku tornist. Seal all on esimese laulupeo mälestuskivi. Filmi direktor oli meil Boris Järn. Jürka palus Järnil meeskoor mälestuskivi ette tuua, et ma saaksin tornist hea kaadri. Järn ei julgenud — ikkagi akadeemiline meeskoor. Ja kui siis Jüri käratas: „Meeskoor, kuula mind! Kaks meetrit kivist eemale, rivisse!“ Ja lauljad kuulasid Jüri sõna!

 

Sina NLKPs ei olegi olnud?

Ei, mõned korrad kutsuti. Üks kord Tartus ja teine kord pakkus Isaak Serman, Kinokomitee esimehe asetäitja.

 

Miks sa ei astunud?

Ma ei tea, jonnisin. Viimane kord Tallinnfilmi direktor Kaljo Võsa kutsus, et me anname sulle teenelise kunstitegelase aunimetuse, aga seal tahetakse, et oleks parteis. Aasta hiljem sain niikuinii selle autasu.

 

Kas KGBga oli ka kohtumisi?

Kui 1948 läksin õppima TPI ettevalmistusosakonda, mis oli loodud nende vendade jaoks, kel sõja ajal haridustee pooleli jäi. Minul ei jäänud, ma olin seal kursusel üks nooremaid. Eksamid said tehtud ja siis oli vastuvõtukomisjon. Partorg, komsorg jne. Nemad otsustasid, et kui olid vastaspoolel, võisid välja jääda. Üks küsis: „Roosipuu, kus teie isa on?” Isa oli mul Siberis, 25+5. Mul tuli pisar silma. Ütlesin: „Sakslased viisid isa kaitsekraavi kaevama ja tagasi ta enam ei tulnud.” Rohkem küsimusi polnud ja mind võeti vastu.

Aasta 1949, küüditamine. Ühiselamusse ilmusid äkki — keegi teadagi tõi! — mängukaardisuurused pildid. Ühel pool Stalini pilt, teisel pool sama pilt, ainult et Stalini pea oli täägiga läbi torgatud. Pühapäeva hommikul vedeleme voodis ja korraga tuleb korrapidaja: „Roosipuu, tule välja, sul tuli tädipoeg külla.” Mina mõtlesin, et mis paganama tädipoeg… Hüppasin toast välja ja seal koridoris oli üks valgest kummeeritud riidest mantlis mees. Haaras mul sõbramehelikult õlgadest kinni ja viis nurga taha. Seal näitas oma töötõendit — julgeolek — ja palus mind riidesse panna. Et pean temaga kaasa minema. Läksime siis Pagari tänavale. Seal kuulas mind üle üks venekeelne mees, aga mina vene keelt ei osanud. See valge mantliga mees oli siis tõlgiks. Küsiti, et kas tean midagi nendest kaartidest. Mina ütlesin, et näinud olen, aga rohkem ei tea midagi. Eks nad lootsid, et tahan isa eest kätte maksta. Aga mina tunnistasin ausalt, et isa sai oma aastad ja on Siberis. Koostööst ei tulnud seega midagi välja! Nemad — homme kooli ja mitte sõnagi sellest, et siin meie juures käisid! Arvasin, et järgmine päev saan eksmati. Aga ei midagi.

Üks naljajuhtum oli ka. Kui ma esimest korda Helsingisse sõitsin, laevaliini avamise puhul, siis oli päevaraha neli ja pool Soome marka. Meie istusime Lembit Lauriga laevakohvikus ühes lauas ja arutasime, et kuidagi palju tundmatuid „ajakirjanikke” on sellel reisil. Üks trügis meie lauda ja teatas et tema on… „noortelehti toimetaja”. Meie naersime ja saatsime ta pikalt! Ta oli nii solvunud.

 

Glavliti või üldse tsenseerimisega oli sul pistmist?

Ei olnud, spordifilm on ju niisugune poliitiliselt erapooletu. Küll aga oli meil jagelemist vahel palade vastuvõtul või kunstinõukogus, kus nii mõnegi ringvaatepala kohta öeldi vahel „polititšeski ne gramotnõi”. Eks need meie veteranid esinesid, eriti Semjon Školnikov ja Vitali Gorbunov. Teised ka.

 

Sa oled koos Lennart Meriga käinud Kamtšatkal?

Jaa. Kui esimest korda Lennartiga kohtusime, siis ta küsis: „Palju see kaamera kaalub?” „Kuus kilo,” vastasin, „see on naljaasi.” Lennart oli hulk aega vait ja ütles siis: „Kui sa võileivagi sinna 5000 meetri peale viid, siis oled kõva poiss!” Tegelikult jõudsin koos kaameraga 3700 meetri peale ja siis teatasin ülejäänud grupile, et mina edasi ei lähe! Mulle aitas! Aga teised võtsid siis ikka minu kaamera ja statiivi ja muu kraami, aitasid, nii et jõudsin tippu välja. Filmisin muidugi ka, kuigi oli raske. Õigemini, mingi tund aega oli mul täiesti ükskõik, istusin kivi peal ja kõigutasin jalgu… nii läbi olin. Süüa ega juua ei tahtnud. Mingid tabletid anti, need sülitasin välja. Lennart jäi 3700 peale.

 

Kas midagi niisugust on ka juhtunud, et elu ja tervis ning tehnikagi on ohus olnud?

Kamtšatkal oligi. Ma ise ei teadnud, et oli, Trassi Hans ütles mulle. Läksime kuskil mäest üles ja mina haarasin kinni ühest väikesest kasest, mis kasvas kalju peal. Trass ütles pärast, et mul ikka väga vedas. Kase juured on ju kõik kalju peal ja see oleks võinud kergesti lahti tulla. Kukkuda oli aga sadakond meetrit! Pääsesin.

 

Kumb sa enda meelest oled, operaator või režissöör?

Ma olen ikkagi operaator, ise otsustan, kuidas ja mida filmin. Olen muidugi ka režissööritööd teinud, aga operaatoritöö on see, mida olen õppinud. Ja mida oskan kindlasti rohkem. Mulle ei meeldi, kui mind kamandatakse. Mõnda asja, nagu ma ei näeks ise. Ükskord oli vahva. Peep Puks hõikab mulle: „Kudu!” (Fred Kudu, kümnevõistlejate treener — M. T.) Teda oli väga harva staadionil näha. Peep uuesti: „Hans, vaata, Kudu!” Ma ei liigutanud kõrvagi. Siis hõikas kolmandat korda ja kõvemini. Mina aga filmisin Kudu pärast veel ja hoopis teise nurga alt. Mõnikord siiski oli kasulik, kui Peep juhatas. Ega ma kõike ka ei näinud…

Selles mõttes oli spordifilmi hea teha, et ta on apoliitiline. Seevastu ringvaatepaladega — ma sain esimestel aastatel alati vastu pead! Kui ka vahel pakuti

1. kategooriat, siis viimases hädas öeldi: „Polititšeski ne gramotnõi!” Ükskord oleks peaaegu löömaks läinud. Filmisin pala ussimürgist. Poiss kõndis Puhja kandis soos ja korjas oma kasti rästikuid. Ta rääkis huvitavaid lugusid ja täitsa hea pala tuli. Tehases võtsin veel tablettide tegemist ka. Režissöör Vladimir Parvel kaitses pala nii mis jaksas. Veteranid olid tookord vähemuses. Siis võeti appi administraator Bõkov — mis sina arvad? Jaah, ta kinnitas, et see pole 1. kategooriat väärt. Tallinnfilmi direktor Nikolai Danilovitš oli siiski esimese poolt, aga ta ei hakanud vaidlema. Teatas vaid, et toimetaja läheb ja kontrollib, et kas see kõik vastab ka tõele, mis siin näidatud. Käis ära — 1. kategooria.

Kui rapiidkaamera tuli, siis hakkasime võtma mitte üldplaani, vaid suurt plaani. Näiteks „Kümnevõistlejates” (1971) oli üks kuulitõukaja, kes sülitas enne tõukamist neli korda pihku. Sülitas, hõõrus kuuli ja jälle sülitas. Üldplaanis see poleks mõjunud, aga suures plaanis võetud kuul… (Hans naerabM. T.)

Muide, millega Vene dokid löövad? Neil on aega! Oli üks film vettehüppajatest. Algas sellega, et kolme- kuni viieaastaseid poisse võeti vastu treeningule. Selleks pidi kolme meetri kõrguselt laualt vette hüppama. Kõik hüppasid, aga üks poiss ei hüpanud. Tuli ääre peale, vaatas alla ja taganes. Seejärel tuli tornist alla. Treener saatis ta tagasi. Sama lugu — poiss vaatas üle ääre alla ja seejärel tuli jälle ära. Ja siis hakkas poiss nutma. Treener, üks vanem naisterahvas, rääkis temaga ning seejärel poiss hüppas alla — jalad ees, samal ajal, kui teised hüppasid pea ees. Kaheksateistaastaselt oli see poiss kahekordne maailmameister! Režissöör-operaatoril oli vana materjal alles. Nagu meil Mark Soosaar hoiab oma vana materjali. Vot sellega Vene filmitegijad maailmas löövad.

 

Moskva olümpia?

Olin üks tegijatest, ainuke siit Eestist. Tõeline spordi suurfilm „Oo, sport, sa oled rahu” (1981). Kuuskümmend operaatorit üle Liidu kamandati kokku. Pearežissööriks oli kuulus mängufilmide režissöör Juri Ozerov. Moodustati neljaliikmelised operaatorite grupid, iga operaator sai ühe karbi filmi. Ainsana olin mina, kes võis käia igal pool. Mulle anti neli leedu operaatorit abilisteks. Kõigil olid kaamerad, aga mina kamandasin neid. Minul ainukesena oli piiramatu filmilimiit Kodakit. Üks Brežnevi nõunik oli filmi konsultant ja kõik, mida tahtsime, saime.

Avapeol… meil oli kuus Arriflexi üle Liidu kokku toodud. Minu käes oli Canon. Filmisin neegreid, kes olid avapeole tulnud plätudes. Võtsin suures plaanis plätuga jalga. Järgmisel hommikul Mosfilmis otsis mind üles olümpiafilmi dokumentaalosa pearežissöör Boriss Rõtškov ja teatas, et Ozerov ootab mind. Ma mõtlesin, et mida kuradit nüüd siis vaja on!? Lähme siis Ozerovi juurde, tal oli seal oma montaažiruum, kus askeldas neli valges kitlis naist. Rõtškov ütles Ozerovile, et seesama mees võttis neid varbaid. Kohe tehti külmkapp lahti, 200-grammine klaas lauale ja valge viina pudelil kork maha! Ozerov valas selle täis ja endale ka samasuguse ning ütles: „Nii head kaadrid!” Muide, filmi need kaadrid ei jõudnudki! Mul aga oli selle viinaklaasiga suur tegemine…

 

Viinamees pole sa vist kunagi olnud?

Ei ole jah. Ma sain kuueaastaselt õppetunni.

 

Film ja muusika?

Ega ma eriti muusikat ei jaganud… Tol ajal, kuuekümnendatel, liikus stuudios ringi ja tegi nukufilmidele muusikat Arvo Pärt. See oli aeg, kus teda ei hinnatud ja kõik tehti tema vastu. Lõpuks ei lastud tal nukufilmidele ka enam muusikat kirjutada. Krõbistas seal oma sihvkasid. Läksime Heino Parsiga tema jutule, et ta kirjutaks minu filmile „Otsin luiteid” (1972) muusika. Ta oli kohe nõus. Mäletan, ta tegi muusika ära, siis vaatas ja tegi ettepaneku ühte lõiku korrata. Seda, kus suusatreener Herbert Abeli tüdrukud laskuvad mööda õlgi mäest alla. Seal oli ka niisugune omapärane meloodia. Muidugi tuli see filmile kasuks.

 

1984. aastal tegid sa filmi „Lumest lumeni”, olles nii stsenarist, režissöör kui ka operaator.

Vilets film!

 

Miks?

See oli film meie laskesuusatajatest ja Tõnu Pääsukesest. Ta kogu aeg jälgis mind, et kas ma filmin… Even Tudeberg ja Kaija Parve, no ma ei tea. Praegu ma ei ole küll üldse selle filmiga rahul.

Filme on tehtud igasuguseid ja palju. „Handicap” (1984), režissöör Toivo Elme, Erika Salumäest. Ta oli siis alles teel tippu. Filmisime Dušanbes. Salumäe elas seal treeneriga koos ühiselamus. Toas olid laual kõrvuti sokid ja võileib.

 

Miks nii?

Ta oli kasvanud nii. Lastekodus. Aga siis ta alles hakkas tõusma tippu. Üldse, ega ma praegu sest dopingu ja muust värgist aru saa. Tehakse liiga. Näiteks Andrus Veerpalule kindlasti. Ja mida see Erki Nool kogu aeg õiendab, et Veerpalule ei tohi stipendiumi maksta! Veerpalu on aus poiss. Kui ta teist korda olümpiavõitjaks tuli, siis ma hakkasin nutma.

 

Sa oled teda filminud ka?

Jah, muidugi. Kui veel Noolest rääkida, siis ta astus ise olümpial kettaheites ringi ääre peale. Kohtunik tõstis punase lipu. Aga terve meie delegatsioon tormas selle vaese kohtuniku kallale! Et polnud nii! Aga tšehhid amatöörkaameraga filmisid seda ja näitasid ka. Siis oli juba hilja. Nool poleks sealt olümpialt midagi saanud. Vot niisugune spordi ümber õiendamine mulle ei meeldi. Nool oli kõige suurem raha väljapressija ja sellepärast oli tal alati õiendamist.

 

Räägime ka ringvaatest „Nõukogude Eesti”.

Ma olen teinud ligi 500 pala. Lõpus, 1980-ndatel vedasin siidi ja tegin vähe. Aga alguses, kui tulin Tallinnfilmi, siis juhtus nii, et võtsin üksinda terve ringvaate ära. Vahel neli ringvaadet kuus. Danilovitš küsis, miks vaid üks operaator. No siis saadeti Gorbunov kiiresti masinatehasesse mõnda pala tegema. Aga lavastusrahade puhul oli nii, et Semjonil ja Vitalil oli alati sada rubla rohkem kui mul! (Muigab.M. T.)

Roosipuu-1_rgb 

Mille poolest erineb spordifilmi tegemine teistest filmidest?

Spordis sõltub kõik endast. Kui sain hakkama, siis sain hakkama. Mul oli vaja ainult staadionile pääseda. Või spordisaali. Mäletan, läksin Toomas Ubaga tülli. Temal oli teleülekandeks kolm kaamerat, üks võttis ühte poolt, teine teist poolt, kolmas võttis üldplaani. Mina ütlesin Ubale, et las üks kaamera võtab seda, mis toimub treeneripingil. Tema vihastas, et mis mina tulen teda õpetama. Nüüd

ainult nii näidataksegi, aga siis lõugas mu peale nii et hoia ja keela.

 

Kas sportlasele tuleb läheneda kuidagi teisiti võrreldes põllumehe või kirjanikuga?

Põllumees ei räägi sulle midagi. Ainult „jah” ja „ei”. Kõik. Aga sportlane… talle peab lähedale saama. Rääkima anekdoote. Omaks saama, siis ta usaldab sind. Näiteks meil Tartus oli Edasis üks Alliku-nimeline, kes kirjutas joonealuseid. Tegi ühe valmis ja siis võttis kaks nädalat viina ning seejärel tuli tagasi toimetusse. Temaga ma käisin ühe maanaise juures. Ta ütles mulle: „Tee sa oma pilt vaikselt ära ja mine siis kolista siin natuke ringi…” Mida ma ka tegin. Kahe tunni pärast oli sel Allikul vot niisugune hea materjal käes! Ta kohe oskas läheneda, aga mida ta täpselt ütles või tegi, ma ei teagi.

 

Sinu parim film?

Jalgrattur Riho Suunast („Imetegija võlg”, 1987). Esimest korda oli filmi arvustus Rahva Hääle esiküljel! Aasta oli 1988, pealkiri oli „Sissekukkunu võlg”. Riho Suun rääkis filmis väga avameelselt kõikidest nendest komsomolikoosolekutest, kus teda sõimati, ja nii edasi. Nii hästi pole keegi rääkinud. Mina olin selle filmi operaator, Enn Sädega olime koos režissöörid.

 

Kohtunud oled paljude režissööridega.

Kaks meest, kellega on olnud eriti tore koostöö — Peep Puks ja Enn Säde.

 

Mida tahaksid praegu teha?

Kooberdaks ringi, loeks. Kui väike olin, siis lugesin salaja teki all taskulambiga. Kui maal olin, siis ega seal ka ei lubatud lugeda. Öösel istusin kuuvalgel trepi peal ja lugesin…

 

Lemmikud?

„Fantoomi” mäletan, siis „Must mask” ja Perekonnalehes ilmus järjejutt „Tähelepanu, inimtorpeedo”. Me siis naersime, et mis jama see on. Aga sõja lõpul panid jaapanlased nendega nii mis kolises!

 Hans Roosipuu mai 2014 007_rgb

 

Hans Roosipuud küsitles endine kolleeg MART TAEVERE juunis 2014.

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist