AEG JA AJALUGU DRAMATURGIDENA TÕNU ÕNNEPALU NÄIDENDITES
Detsember, 2014Tõnu Õnnepalu, „Sajand”. Lavastaja: Margus Kasterpalu. Kunstnik: Maarja Meeru (külalisena). Osades: Luule Komissarov, Vilma Luik, Kiiri Tamm, Triinu Meriste, Kata-Riina Luide, Peeter Jürgens, Arvo Raimo, Arvi Mägi, Margus Vaher, Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Martin Mill, Andres Tabun, Adeele Sepp, Klaudia Tiitsmaa, Marika Palm, Vallo Kirs, Rait Õunapuu, Kristian Põldma ja Arne Soro või Tõnu Õnnepalu. Esietendus 23. III 2013 Ugalas.
Tõnu Õnnepalu, „Vennas”. Lavastaja: Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater). Kunstnik: Liisi Eelmaa (külalisena). Helikujundaja: Lauri-Dag Tüür (külalisena). Osades: Pääru Oja, Indrek Sammul ja Kaie Mihkelson. Esietendus 9. II 2014 Eesti Draamateatris.
Soojenda ennast, mu süda!
Soojenda ennast mineviku paistel,
sest olevik on vaid tänav, kus mööduja mind ei mäleta…
Fernando Pessoa
Seni peamiselt luuletaja, prosaisti, esseisti ja tõlkijana tuntud ning tunnustatud Tõnu Õnnepalu on ühtäkki täie enesestmõistetavuse ja veenvusega suur nimi ka kohalikus teatrimaailmas. Õnnepalu oli tänavuse Eesti teatri ülevaatefestivali „Draama” kuraator, temast on kujunenud Sirbi teatrikülgede püsiautor. Draamapäevade luuleteatri programmi, mille ta ise kokku pani, tegi Õnnepalu kaks lavastust.
Lisaks on viimase kahe aasta jooksul valminud Eesti teatrites Õnnepalu tekstidele koguni kolm lavastust, sealjuures astub ta neist ühes ka ise näitlejana üles (olgugi et episoodilises rollis ja iseendana). 2013. aasta jaanuaris tuli Rakvere Teatri egiidi all Vihula mõisas välja Tiina Mälbergi lavastatud ning esitatud luulelavastus „Kevad ja suvi ja”, mis tugines Õnnepalu samanimelise luulekogu (2009) tekstidele. Sama aasta märtsis esietendus Ugalas Õnnepalu näidend „Sajand” (lavastaja Margus Kasterpalu) ning 2014. aasta veebruaris Eesti Draamateatris „Vennas” (lavastaja Aleksander Eelmaa).
Biograafilisest aspektist on kõigi kolme lavastuse alustekstid seotud Õnnepalu endiste või praeguste kodukohtadega, sisulises mõttes räägib neist igaüks ühel või teisel moel ajast. „Kevad ja suvi ja” püüab olevikust minema, „Sajand” ja „Vennas” tegelevad minevikuga, täpsemalt XX sajandiga, eelkõige selle esimese poolega. Järgnevalt heidan pilgu Õnnepalu kahele viimasele näidendile; luulelavastusest „Kevad ja suvi ja” olen varem kirjutanud Sirbis (15. III 2013).
„Sajand” — tegevusaeg kui peategelane?
„Sajandit” turundades on Ugala teinud käigu, mida Eesti teatrilugu varasemast eriti ei tunne. Nimelt ei ehi lavastuse reklaamplakatit ning flaierit mitte mõne peategelasest näitleja, vaid näidendi autori pilt. Ka lavastuse proloog seob järgneva draama tugevasti oma kirjapanija isikuga. Õnnepalu lindilt tulev hääl küsib: „Mida me otsime minevikust?”
Enamik inimesi ei otsi sealt midagi, seega on üldistus natuke kohatu. Aga paljud ikkagi on otsinud ja otsivad. Ajaloolased näiteks tuhlavad minevikus lootusega leida tõde ning evivad sageli usku enese suutlikkusse mõista selle kaudu olnu üle tagantjärele kohut, pakkuda jõudumööda „õigetele” õigust ja ehk isegi lunastust. Meie kaasaegne Eesti biograafiakirjandus ja elulooteater, mille kvantitatiivne (ehkki küll kahjuks mitte kvalitatiivne) kasv on viimasel kümnendil olnud meeletu, ammutab minevikust vahendeid ja vaatenurki valimata ajakirjanduslikku või dramaturgilist toorainet, reetes sellega sageli mitte siirast ja sügavat huvi ajalooliste isikute ning sündmuste vastu, vaid pelgalt ajastuomast „kõik müügiks” mentaliteeti ja dramaturgilise mõtte defitsiiti.
Aga mida otsib minevikust Tõnu Õnnepalu? Mulle tundub, et ei ühtegi eelnimetatutest: ei tõde ega toorainet. Õnnepalu suhe minevikuga on isiklik ja läbitunnetatud, ehk isegi pisut omamütoloogiline. Ta näib otsivat — ning ka leidvat — sealt mingit sidet ja sõnumit. „Sajandi” proloogis on ta oma suhte olnuga sõnastanud kergelt ennastõigustavas toonis järgmiselt: „Ja ikkagi me vaatame tagasi, nagu saaks näha sinnapoole sündimist. Ja nagu vaataks keegi sealt siiapoole, tahaks öelda midagi.” Õnnepalu ei soovi, et see mineviku sõnum, mille olemasolusse ja tähenduslikkusesse ta näib uskuvat, kaduma läheks. Seega on ta võtnud endale justkui meediumi rolli.
See kõik paistab mõnevõrra spiritistlik, ent pole seda siiski. Sest inimesi võivad üle haua ühendada peale vereliini ka ühised ideaalid ning ühine võitlus. Või siis ühised asjad või hooned — õigupoolest muutuvad sel juhul meediumiks just nemad. Aja kõrval ongi „Sajandi” teiseks peategelaseks hoone, Esna vana mõisa härrastemaja, kus Õnnepalu mõne aasta eest ise hoidjana töötas. Oma näidendis püüab ta näidata, kuidas üks hoone seob meid võõraste inimestega, nendega, kes kasutasid seda enne meid; kuidas vana maja on kõige kaduvuse taustal mingi jäävus, teatud konstant, tumm tunnistaja.
Kui inimesed käsitlevad enda käsutuses olevaid hooneid ja maad enamasti üksnes funktsionaalselt (ka nende esteetiline mõõde, niivõrd kui seda tajutakse, täidab oma „omaniku” jaoks kõigest mingit suhteliselt selgesti määratletavat praktilist eesmärki), siis Õnnepalul paistab olevat komme omistada hooneile ja maale rohkem autonoomsust, tunnistada nende omaolemist, ontoloogilist ülemuslikkust inimlike mõõtkavade suhtes. Autobiograafilises teoses „Paradiis” (2009) kirjeldab ta katset Hiiumaal üht krunti enda nimele kirjutada: „Ma viisin ka paberid Metskonda ja sain isegi loa peale, aga rohkem ei viitsinud ajada, sest imelik tundus neid vanu kõveraid mände ja suuri kive ja vanu põllulappe korraga enda külge siduda. Ma tundusin endale selle jaoks liiga ajutisena” (lk 48).
„Sajand” kujutab enesest katset olla sellest „ajutisusest” kujutlusvõime kaudu kasvõi natukene suurem, näha end kogu oma eksistentsi põgususest hoolimata seotuna mingite suuremate mustritega ajas ning ruumis. See näidend portreteerib eelkõige aega, ent tuletab samas inimesele meelde, et temast püsivamate asjade suhtes pole homo sapiens mitte teleoloogiline lõpp-punkt, nagu inimene ise armastab enamasti mõelda, vaid kõigest üks juhuslik lüli, funktsioon, kui soovite. Asjad ja hooned, mis on vanemad kui meie, aitavad meil paremini märgata ning mõista oma ajaloolisust, enese sugukondlikku ja/või kultuurilist põlvnemist, defineerida end pärijatena mitte ainult bioloogilises ja juriidilises, vaid ka vaimses mõttes.
Õnnepalu „Sajand”, mille suurim lähisugulane eesti kultuuris on ilmselt Mats Traadi romaan „Tants aurukatla ümber” (1971), kujutab enesest panoraamvaadet ajale. Esna mõisa härrastemaja ning selle klaasveranda ja klaver — kui teatavad ruumilised ja füüsilised konstandid — seovad erinevad ajaplaanid üheks, annavad kõigile näidendi tegelastele ühe taustsüsteemi. Näidendi erinevad pildid viivad vaataja aastatesse 1913, 1915, 1920, 1938, 1941, 1945, 1956 ja 2013. Laval on kujutatud poliitilise korra vaheldumist ning selle tagajärgi, inimesed liiguvad oma eludega läbi maja nagu puude varjud üle hoovi. Ühed tegelased kaovad kaadrist, teised astuvad asemele — sündi ja surma on näidendis käsitletud võrdse enesestmõistetavuse ning proosalisusega.
Õnnepalu on oma debüütdraamas hoidunud dramaturgilistest trikkidest ning kunstlikult loodud kulminatsioonihetkedest, püüeldes ilmselt niimoodi elu ning ajaloo võimalikult tõetruule kujutamisele. Mis on minu meelest ka õnnestunud. Kuid teisalt kannatab see näidend vähemalt lavakeskkonnas vähese intensiivsuse ning liigse pikkuse all; lugu lohiseb mööda elu ja karakterite pealispinda, pealegi veel väga aeglase tempoga. Ning tegevuskohast peategelaseks ülendatud maja ei vea protagonistina sellises teostuses päriselt välja. Stseenid on nii dramaturgiliselt kui ka lavastuslikult (lavastaja Margus Kasterpalu) väljapeetud, kuid paraku keskeltläbi liiga väljavenitatud ning enamasti ilma õige sõlmituseta; neis proosalistes piltides puudub sageli nii dramaatiline kui ka emotsionaalne laetus. Kui vahepeal saalis tukastada (mida ma mõlema külastatud etenduse ajal enesele teadmata aja jooksul tegin), ilmselt millestki eriti ilma ei jää.
„Sajand” on kirjutatud romaanikirjaniku käega. Romaanis on elu kujutamise ning arvukate kõrvaltegelaste väljakujundamise jaoks ruumi, näidend, vähemalt lavale mõeldud draama, seab hoopis kitsamad raamid, eeldab materjali esitamist napimate vahenditega, kiiremat kontrapunkti. Usun, et „Sajand” võidaks juurdekirjutustest rohkem kui kärbetest — sellest võiks saada korraliku romaani või toimiva eepilise teleseriaali (näiteks igast tegevusaastast ühe episoodi).
„Sajand”, mis lohiseb üle lava (kestus kolm ja pool tundi) ning kannab eneses otsekui aastasaja raskust, on selles mõttes igati oma nime vääriline. Teisalt eksib autor siin natuke kirjutamata proportsioonireeglite vastu, sest ehkki ajateljel tuleb näidendi esimese ja viimase stseeni vahel sada aastat täpselt täis, toimub kujutatud tegevus siiski kõigest jooksva aastasaja esimese neljakümne kolme aasta jooksul. Kas ajaloos pärast 1956. aastat toimunu polnud autori jaoks isiklikust aspektist huvitav? Või plaanis ta seda samuti kujutada, ent oli sunnitud pärast ajas eespool paiknevate stseenide lõpetamist tõdema, et näidendi maksimaalne maht on juba täis?
Ruumilise järjepidevuse printsiipi, mille „Sajand” enesele ise oli võtnud ning millest ta päris hästi kinni pidas, rikkus Poola pilt, kus kaader, mis muidu oli mõisahoone ning koguni tema klaasveranda juures kiivalt kinni püsinud, läks ilma suurema sisulise põhjuse ning põhjenduseta tegelastele järele — sama loogika järgi võinuks näidendis selle tegelaste elusaatusest tulenevalt olla ka Siberi ja Rootsi pildid. Kõrvalehüpeteks, mida kunstnik oli püüdnud peita samasuguse veranda kasutamisega, olid ka perekond Õnnesaare aiandustalus aset leidvad stseenid.
Kogu oma välise pretensioonikuse juures (võtkem kasvõi teose kestus ja pealkiri) on Õnnepalu „Sajand” nii sisult kui ka vormilt siiski üsna pretensioonitu. Kõik on siin liiga valmis, liiga ettearvatav, liiga ootus- ja korrapärane, nagu ajalugu tagasivaates ikka. Teatrikülastajad, kes teavad minimaalsel määral XX sajandi Eesti ajalugu, teavad ka seda, mis näidendi tegelastest, kui nad on juba kord lavale tulnud, suure tõenäosusega edasi saab — näiteks baltisaksa parunitest 1920. aastal ning eesti talunikest ja külaharitlastest 1941. ja 1949. aastal. Ning Õnnepalu ei „eksi” kuskil selle tõenäosuse vastu, ta üksnes täidab ajalugu mingist ajaloolisest „keskmisest” lähtuvalt psühholoogilise sisuga. Seega jäävad kõik tegelased markeeritult stereotüüpideks; aja (terve sajand) ja ruumi (üle põlvkondade ning riigikordade püsiv hoone) foonil ei ole nad tegelaskujudena läbi lähifookuse suurendatud — ja sellega individualiseeritud —, vaid hoopis vähendatud.
Kõigele lisaks polnud „Sajandis” minu jaoks mingit sisemist saladust, mis on muidu üks kunstiteose peamisi kvaliteedi kriteeriume. Näidendit raamiv teine plaan, mis koosneb proloogist ja lõpustseenist, kus avaldab oma mõtteid autor ise, on oma esseistlikkuses huvitav, ent teeb teose mõtte liiga plakatlikult „puust ja punaseks”, hakkab draama eestkõnelejaks ning ühtlasi mahendab mineviku tragöödiate maitset, muutes realistliku lavamaailma unenäoliseks.
„Sajand” ületab dramaturgiliselt uudisekünnist eelkõige sellega, et läheb avavaatuses huvitaval kombel vastuollu meie rahvusliku ajalookäsitlusega, milles on Eesti territooriumi ikka kujutatud „põlise eestlaste maana”. Õnnepalu pakub vaatajale baltisakslaste positsiooni, mis tekitab värskelt mõjuva perspektiivinihke. Paraku jäävad eestlaste ja baltisakslaste vaatepunktid näidendis üldiselt natuke harali, ei riimu ega kontrapunkteeru kuskil (nagu ka elus, võiks õigustuseks lisada). Lugu ise hajub sajandi peale liiga laiali, muutub tuimaks masenduse maratoniks.
Ugala lavastus ise on kõiges kuni pisimate detailideni stiilne vana kool, mis edastab maitsekalt aja ja ajaloo poeesiat. Maarja Meeru kunstnikutöö rõhub peategelasest maja monumentaalsusele, Margus Kasterpalu režii teenib eelkõige sõna. Visuaalselt defineerivad lavastust skulptuursed misanstseenid nii piltide lõpus kui ka keskel, mida toetab korduvate motiividega dramaatiline muusika (Peeter Konovalov) ja tundlik valguskujundus (Kristjan Suits).
„Sajand” on Ugala laval eelkõige hea ning ühtlane ansambliteater, mis seob suure trupi vanad, väga vanad ning verivärsked liikmed toimivaks tervikuks. Mitmete väikerollide foonil tõusid esile eriti Meelis Rämmeldi, Martin Milli, Triinu Meriste, Rait Õunapuu, Peeter Jürgensi ja Adeele Sepa kehastatud tegelased. Ugalas on sellist dramaturgiat alati hästi lavastatud ning esitatud. Nii ka seekord.
„Vennas” — dialoogi hargnemine kaheks monoloogiks
Eesti Draamateatris Aleksander Eelmaa lavastuses välja tulnud „Vennas” on vastupidi „Sajandile” küllaltki kammerlik, kuna suure lava asemel on kasutatud väikest pööningusaali ning aetud läbi kõigest kolme näitlejaga. Dramaturgiliselt eripäralt asetub see dokumentaaldraama žanrisse, kujutab hoolimata suurema sotsiaal-poliitilise üldistustasandi puudumisest väärikat jätku Merle Karusoo samasuunalistele tegemistele.
„Vennase” dramaturgiks on elu ise: nii näidendi tegelased kui tegevus, tegevuskohast ning -ajast rääkimata, pärinevad ajaloolisest tegelikkusest. Selle draama karkassi moodustavad aastatel 1919—1967 ühelt vennalt Ameerikast teisele Hiiumaale saadetud kirjad, mille Õnnepalu endale ostetud Kõpu poolsaare vanast talumajast leidis. Samuti on näidendis kasutatud nooremale pojale sõjaväljale saadetud kirju emalt ning ühelt pruudikandidaadilt.
„Vennase” kogu sisu ja tegevus on püstitatud vanema venna kirjadele, mida noorem vend endale ja emale ette loeb ning jooksvalt kommenteerib, taustaks mitmed märgilise tähendusega olmelised tegevused ning kalendripäevad — jõulud, jaaniõhtu, kartulivõtt, saunaskäik jm. Vahetut reaalajas toimuvat dialoogi ning välist tegevust on siin väga vähe. Algselt mononäidendiks kirjutatud ning sellisena 2012. aasta „Monomaffia” näidendivõistluse võitnud „Vennas” on laval seatud kolmele näitlejale. Etendust veab Pääru Oja noorema venna rollis, vanem vend (Indrek Sammul) ilmub aeg-ajalt otsekui kronotoobiväline tegelane ning etleb suurt osa oma kirjadest ise. Ema (Kaie Mihkelson) jääb tegelasena pigem statistiks, ehkki on meisterlikult ja meeldejäävalt esitatud.
Õnnepalu leitud kirjad on ühtaegu selle draama vundament ja betoonking. Nende autentsus annab teosele elulise mõõtme, ent Õnnepalu soovimatus või suutmatus neid lühendada või valikuliselt välja jätta hajutab näidendi niigi vähest pinget. Selle tõttu on „Vennas” natuke liiga proosaline ja lohisev (jällegi võiks õigustuseks öelda, et nagu ka elu ise enamiku inimeste jaoks), see koosneb peamiselt viisakustest, ilmajutust, tervitustest jms, mille kõrval jäetakse olulisim enamasti justkui ütlemata. „Vennas” on rohkem loo vari kui lugu ise.
Ehkki vanemal vennal kui kirjade autoril on isiksusena omad teravad nurgad (näiteks tema bolševistlik arusaam maailma poliitikast ja majandusest ning soov saada teada oma isa nime), millest võiks läbinisti kirjandusliku teksti puhul kasvatada fantaasia abil kogu draama, puudub „Vennasel” õige intriig ning mõistagi ka selle arendus ja kulminatsioon. Selle näidendi võimalikule sügavamale mõjule töötab lavakeskkonnas vastu ka tema liigne pikkus (u kolm ja pool tundi); nii ajalise proportsiooni kui ka dramaturgia seisukohalt oli (vähemalt esietendusel) täiesti ebaõnnestunud vaatusteks poolitamine.
„Vennas” on tragöödia, mille süda ei peitu selle sisus, vaid vormis: kahe venna omavahelise suhtluse pealesunnitud viisis, millesse on teineteisest võõrandumine juba otsekui paratamatu arenguna sisse kirjutatud. Vaataja ees on lugu, mille kestel hargneb dialoog kaheks monoloogiks: Ameerikas elav vend saab Kõpu poolsaarel elava ema ja noorema venna jaoks varjukujuks, reaalsest isikust mälestuseks, peaaegu võõraks inimeseks. Aleksander Eelmaal on õnnestunud seda protsessi lavastuslike vahenditega veenvalt illustreerida.
Näidendisse toob elu ning võimalusi eredamaks karakteriloomeks läbivalt kasutatud Hiiu murrak, Õnnepalu tekstis esinev maitsekas huumor ning asjaolu, et Eelmaa on lavastanud peaaegu kõik stseenid (ehk kirjad) natuke erinevas võtmes, mängides eelkõige vanema venna kõnedialekti ja emotsionaalse seisundiga, mida Indrek Sammul meisterlikult ning varjamatu sisemise lustiga esitas. Kuid karikeerimise ning sellega varieerimise kaudu hiilib lavastusse ebamäärane estraadlikkus ning lavastuslik metatasand, mis töötab minu meelest vastu teksti esmasteks väärtusteks olevale siirusele ning proosalisusele. Ehkki „Vennase” dramaturgia selgroo moodustavad kirjad on huvitavad nii ajaloolisest kui ka inimlikust aspektist ning Tõnu Õnnepalu raamib neid kavalehel omapoolse esseega, kujunes „Vennas” teatrisündmuseks peamiselt tänu näitlejatöödele. Keskpärases või kehvas esituses kukuks see näidend laval ilmselt täielikult läbi.
Kõige parem dramaturg on teadupärast elu ning „Vennas” on suuresti kirjutatud elu enese poolt. Kuid kunstiks teeb elu vahetu peegelduse ikkagi raami olemasolu. Kui „Sajandi” puhul oli raamiks konkreetne aegruum, mille Õnnepalu vastavalt oma fantaasia ettekirjutustele inimliku sisuga täitis, siis „Vennasel” oli leitud kirjade näol inimlik sisu ja narratiivne lugu juba olemas, ent teost hakkas raamima leitud kirjade koguhulk, mida Õnnepalu polnud soovinud enese fantaasia abil laiendada. Mulle tundub, et „Vennase” raam, mis järgib esteetika printsiipide asemel pigem ajalooteaduse omi, pole käesoleval juhul näidendile kõige sobivam, see ei suuda dokumentaalset ainest veenvalt kunstiks vormida.
Paratamatuse poeesia
Mõlemas kirjeldatud näidendis portreteerib Õnnepalu seda „kaotuste sajandit”; aja ning ajaloo külma ilu, mis kaotab range eraldusjoone proosaliste ning traagiliste eluavalduste vahelt. Õnnepalu näidendites pole õigeid inimlikke peategelasi, ammugi mitte kangelasi. Tema tegelased on rohkem ajaloo objektid kui subjektid — inimeste asemel kirjutab nende elulugusid ajalugu. Me ei näe kummaski teoses eriti tegelaste võitlust oma tõe ja õiguse eest, oma ideaalide või armastuse nimel, seega ka mitte heroilist hukkumist või võitu.
Õnnepalu näib justkui osutavat, et aeg ja ajalugu ei sünnita enamasti kangelasi (nagu ideoloogilise ja traagilise alatooniga kunst meid muidu enamasti uskuma on soovinud panna), vaid üksnes kurbi elusaatusi. Kuid selles äratundmises pole tema jaoks pealtnäha mingit liigset traagikat või paatost, üksnes seesama tunnetatud suutmatus ja soovimatus anda tagantjärele moraalsest või pragmaatilisest vaatepunktist hinnangut võõraste inimeste elusaatusele, mille Betti Alver on kokku võtnud värsiridadesse: „ära iial küsi kaduvikult / sa enam neid, kes läksid juhuslikult / kottpimedasse läbi leetetuha. // Oh usu, nendele on ükstapuha, / kas laevamees kord sõitis laternata / nad kaotsi meelega või kogemata.”
Nagu õhus laperdav lipp ei räägi niivõrd kangast, kui tuulest, nii osutavad Õnnepalu näidendi tegelased oma elusaatustega eelkõige aja kalgile käigule. „Sajand” ja „Vennas” kannavad paratamatuse poeesiat; kujutavad enesest mitte austusest, imetlusest või resignatsioonist tehtud kummardust aja ees, vaid tema suuruse tunnistamise ning mõistmise avaldust. Õnnepalu arusaam ajast ja inimsaatusest pole mitte ajaloolase või ajakirjaniku ega ka traagiku või lüüriku, vaid esteedi oma, kes näeb ka valus eelkõige ilu. Ning seda hoiakut oma näidenditega teistele vahendades pakub ta ajalooga lepitust ja rahu.
