PERSONA GRATA DIANA LEESALU
Jaanuar, 2015
Diana Leesalu on sündinud Põlvas 1. novembril 1982. aastal (üheksa päeva enne Leonid Brežnevi surma). Omandas sealsamas keskhariduse. 2005. aastal lõpetas Eesti Maaülikooli bakalaureuseõppe loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal. Töötas seejärel Keskkonnainvesteeringute Keskuses. 2008. aastal astus EMTA lavakunstikooli dramaturgiat õppima. Lõpetas kooli 2012. aastal. Aasta varem pälvis Panso-nimelise preemia (esimese dramaturgiaeriala üliõpilasena). Kooli lõpetamisest peale töötab Tallinna Linnateatris lavastaja ja dramaturgina ning õpetab EMTAs dramaturgiat. Pälvinud 2014. aastal Eesti Päevalehe preemia. Leesalu on võitnud kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorteromaanide võistluse 2006. aastal romaaniga „Mängult on päriselt”. Raamat on tõlgitud ka leedu keelde („Žaidimas yra tikrovė”, tõlkija Kristina Bačiuskaitė). Avaldanud ka noorteromaanid „2 grammi hämaruseni” (2005) ja „Mahajäetud maja” (2010). Ta on Põlva Spordikooli ja SK Hellus koosseisus tulnud mitmekordseks Eesti noortemeistriks ja karikavõitjaks käsipallis.
Küsimusi koostama hakates lugesin läbi oma eelmise intervjuu sinuga, mis ilmus kaheksa aasta eest, jaanuaris 2007 Eesti Ekspressis („Maailma parim alguste kirjutaja”). Siis olid sa tuntud kui kahe noorteromaani autor, teatritegemisest aga veel ei unistanudki. Üks tsitaat sellest loost: „Räägitakse, et teismeliseiga on kõige probleemiderohkem. Aga minu arvates on ülikooli järgne oma elu elama hakkamise aeg veel raskem.” Kas teise kõrghariduse omandamise järel on elu veel raskem?
Nüüd on hoopis kergem. Sain vahepeal, enne teatrikooli astumist kolm aastat täiskasvanuelu elada. Usun, et minu uus tudengielu oli ootamatu eelkõige vanematele. Tütar on kooli lõpetanud, käib tööl, teenib raha ja saab iseendaga hakkama. Ja siis korraga, 25-aastaselt teatab: teate, nüüd on selline jama, et ma tulen töölt ära ja lähen uuesti kooli. Õnneks nad siiski toetasid mind ja kuidagimoodi elasime selle aja üle. Lavaka kõrvalt tööl käia pole ju võimalik. Päevad on pikad mitte ainult ajalises mõttes, vaid kulutavad ka väga palju energiat.
Kuidas see uus õppeperiood üldse sinu ellu sattus?
Ma olin lõpetanud Maaülikooli keskkonnakaitse alal ja töötasin Tallinnas Keskonnainvesteeringute Keskuses. Tegin tähtsat riigiametniku tööd, aga sain üsna kiiresti aru, et üheksast viieni kontoris istumine ei sobi kokku minu iseloomu, mõtlemise, energia ja temperamendiga. Paljud endised kolleegid on praeguseni minu head sõbrad, aga ma lihtsalt ei suutnud seal rohkem olla. Loominguline pool nõudis oma, aga sellele pühendumiseks ei jäänud üldse aega. Mingis mõttes oli teatrikooli sattumine vist isegi juhus. Töö juures istudes ja guugeldades sattusin ühte internetiblogisse, mille omanik oli just EMTA dramaturgina lõpetanud Mart Kase. Ta oli sinna kopeerinud ka EMTA sisseastumiskuulutuse koos tingimustega. Minu jaoks oli see „heureka!” hetk. Aega katseteni oli paar kuud. Dramaturgia erialal ei ole sisseastumisel sellist „kõik või mitte midagi” hetke nagu näitlejail. Katsed kestavad pool aastat või isegi veidi rohkem. On palju aega näidata, kes sa oled ja mida oskad: kirjutad esseesid, lühinäidendeid, näidendite analüüse, loed koos näitlejatega luuletusi ja elad õrnalt ka nendelt nõutavasse sisse. Lavakas ei saa ka dramaturgiat õppida, kui oled täielik sotsiofoob. Peab olema julgust vajadusel ka ise lavale minna ja aktiivselt prooviprotsessist osa võtta.
Pidid kirjutama ja lavastama lühinäidendeid. Samas 2007. aasta intervjuus väitsid: „Ega ma vähem kui kolmesaja leheküljega oskagi midagi ära öelda.”
See on tõesti muutunud. Väga palju õppisin selles õppejõult Urmas Lennukilt, kes tegelikult meiega küll väga palju aega koos ei olnudki. Tema tundides panin kirjutamise kohta kõrva taha päris mitu tarkusetera. Olles mu varasemad tööd läbi lugenud, ütles ta: „Kõik on tore, Diana, aga järsku natuke vähem sõnu?” Ja spetsiifilisem jutt sellele loomulikult veel otsa. Teatritekste kirjutades olen ise tajunud: vähem on rohkem. Iga sõna, mis näitleja laval ütleb, peab olema põhjendatud ja viima tegevust edasi. Aga eks teatrile kirjutamine olegi väga teistmoodi kui proosa.
Viimane vana tsitaat puudutab ühe sinu romaani sisu: „Tegelikult ei olnud minu tutvusringkond see, kes järjekindlalt prügišahti kaudu ühikat maha põletada üritas või tuletõrjevooliku abil uputusi korraldas.” Kas sa oma teisest tudengiperioodist võiksid sama huvitava ja põneva romaani kirjutada?
Ma arvan, et veel põnevama. Ainult et täiesti teistsuguse ja teisel teemal. Paratamatult olid Tartus minu ümber hoopis teistsuguse mõtteviisiga inimesed kui Tallinnas. Ja ma ise olen ka loodetavasti vanemaks ja targemaks saanud. Aga ilmselt ma ei kirjutaks oma juhtumistest ja läbielamistest tudengipäevil, sest selliseid raamatuid on meil ilmunud küll ja veel — sealhulgas ka lavakooli lõpetanute sulest. Nii positiivsed kui veidi raskemad sündmused ja emotsioonid meie kursuse elust jätaksin meie enda mälestusteks ja meenutusteks.
Kas sa mõnikord haletsesid ka endast kuni seitse aastat nooremaid kursusekaaslasi? Andsid sa neile oma kogemusi edasi?
Miks ma neid haletsema oleksin pidanud? Mingit generatsioonide vahet ma alguses isegi natuke vist tundsin, nad olid ju enamikus must seitse aastat nooremad, aga varsti, kui me kõik üheskoos saali põrandal ringi roomasime, ei omanud vanus enam mingit tähtsust.
Kas dramaturgiks õppimine rikkus sind kui prosaisti või oli hoopis abiks?
Mõlemat korraga. Minu tehnilisele kirjutamisoskusele andis see palju juurde, aga samal ajal tekkis palju suurem enesekriitika. See, et minu viimase raamatu ilmumisest on möödunud neli aastat, on suuresti seotud õpingutega. Igasuguseid tekstijuppe on mul arvutis väga palju, aga latt, mille tekst peab ületama, et sahtlist kusagile kaugemale jõuda, on märgatavalt kõrgemale tõusnud. Tõsi, nüüd on kooli lõpetamisest piisavalt aega möödas, nii et ma ikka üritan veel. Plaan on olemas ja pärast järgmise lavastuse, Otfried Preussleri „Krabati” väljatulemist peaks ka natuke rohkem vaba aega olema.
Räägi „Krabatist” natuke pikemalt.
Tegu on küll noorteromaaniga, aga minu lavastus on ikkagi täiskasvanuile. Tõsi, ma kahtlustan, et välja võib kukkuda hoopis koguperetükk. Esietendus on planeeritud 31. jaanuarile. Minu enda jaoks on „Krabat” kõige tõsisem proovikivi senise lühikese karjääri jooksul, kõige mahukam ja suurejoonelisem lavastus — korralik kolme ja poole tunnine tükk viieteist näitlejaga. Natuke on isegi kõhe tunne sees.
Sinu kursusel moodustus väga huvitav kooslus näitlejatest ja dramaturgidest, kes panid aluse Kinoteatrile ja töötavad praegu peamiselt Linnateatris. Kuidas see juhtus?
Mõttekaaslasi ei tulnud kaugelt otsida, sest me olime koolis ju kogu aeg ninapidi koos. Meil tekkis lihtsalt tahtmine kursuse klassikalisemat laadi diplomilavastuste kõrvale ka midagi teistsugust teha. Samal ajal pöördus meie poole Cabaret Rhizome ettepanekuga korraldada luuleõhtu. Kutsusin kursavennad Paavo Piigi, vennad Kalmetid ja Kaspar Velbergi kampa. Hiljem liitus meiega Jörgen Liik nooremalt kursuselt. Luulega olime koolis lavakõne tunnis juba üksjagu tegelnud ja tollel hetkel jõudsime otsusele, et tahaks teha hoopis midagi muud. Nii me stand-up comedy vormini jõudsimegi. Paavo, Karl-Andreas ja Henrik olid juba siis suured püstijalakomöödia fännid — nii palju kui see Eestis võimalik oli ehk You Tube’i videote vahendusel. Hakkasin nende mõjul ka ise vaatama. Cabaret Rhizome’iga koostööst ei tulnudki meil miskit tookord välja, hakkasime hoopis iseseisvalt esinema. „Kinoteater” oli tegelikult esimesel korral hoopis meie esimese etenduse pealkiri ja hiljem kujunes see kuidagi iseenesest meie koosluse nimeks.
Veel üks tsitaat — sinu kolleegilt Argo Aadlilt, kui palusin tal võrrelda tema enda ja sinu lennu esindajate (vastavalt 2002 ja 2012 lõpetanud) sulandumist Linnateatri truppi: „Mulle tundub, et nad on palju julgemad, teavad palju täpsemini, mida tahavad. Noorem generatsioon on palju julgem tuld enda peale võtma, nad tunduvad küpsemad ja targemad” (Teater. Muusika Kino 2014, nr 4). Mida sa sellest arvad?
Ma arvan, et Argo sõnastas päris hästi üldise arvamuse selle teema kohta. Meie kursusi on tõesti palju võrreldud — eeskätt selle tõttu, et mõlema juhendaja oli Elmo Nüganen. Meid on XX lennuga võrreldud juba sisseastumisest peale, nii et see on isegi vahel natuke tüütav. Mulle endale tundub, et võibolla me oleme tõesti natuke julgemad ja iseseisvamad olnud oma ettevõtmistes, aga samas on süvitsiminekut ja pühendumust vanemate seas pisut rohkem. Meie generatsioon tahab teha palju, korraga ja ägedaid asju. Kannatlikkusest ja põhjalikkusest jääb vist mõnikord natuke puudu.
Mis suhted valitsevad Tallinna Linnateatri ja Kinoteatri vahel? On nad konkurendid, aatekaaslased või lihtsalt kaks pead ühe kotka otsas?
Nad on ühe kotka kaks pead. Suhted on soojad, keegi Linnateatris pole pahaks pannud, et teeme sama kooslusega asju ka väljaspool. Pealegi on nende kahe teatri lavastused ikka väga erinevad. Teiseks saab Kinoteater endale lubada palju suuremaid riske — ebaõnnestumise võimalus on alati lubatud. Pole sundust, et asi peab tingimata pikemaks ajaks mängukavva jääma. Kolmandaks saame Kinoteatrisse kutsuda külalisnäitlejaid täiesti oma soovi kohaselt.
Sellele vaatamata on Linnateater meie põhitöökoht, mis vähemalt minu jaoks on alati prioriteet.
Kuivõrd oled kursis oma nende kursusekaaslaste tegemistega, kes ei tööta Tallinna Linnateatris?
Nii palju kui vähegi võimalik. Võõraks pole keegi jäänud. Tunnen rõõmu vabakutselise lavastajana töötava Sander Puki edusammude üle. Piret Krummi ja Kristiina-Hortensia Pordiga olen teinud koostööd Kinoteatris. Tegelikult on kõik meie kursakaaslased väga tegusad ja pole teatri juurest ära kadunud.
Õpetad ka lavakoolis tulevasi dramaturge. Mille eest sa neid kõige rohkem hoiataksid?
Suur osa praegustest esmakursuslastest armastab eelkõige abstraktset ja sümbolistlikku teatrit. Aga ennekõike on vaja oskust reaalseid situatsioone ja sündmusi lavale tuua. See ei tähenda, et peabki tulevikus ainult realismi piiridesse kinni jääma. Lihtsalt ilma abc-d omandamata võib ka igasuguses postdramaatilises teatris hätta jääda. Vähemalt mina arvan nii.
Kumb on lihtsam, kas võtta valmis näitemäng või ise kirjutada?
Valmis näidendit on ikka kordades lihtsam lavastada! Olen kahel korral lavastanud enda kirjutatud näitemängu — „Offline” ja „Kriminaalne õhtusöök”. Ma usun, et läheb veel jupp aega, enne kui julgen seda korrata. Enda materjali lavastades tekkis vahepeal tunne, et ei ole mitte millelegi toetuda ega millestki kinni haarata. Kõiges oli mingil hetkel võimalik kahelda. Kellegi teise kirjutatud näitemäng on vähemalt näiliselt mingi kindel pinnas, mille peale enda kontseptsiooni ehitada.
Millised olid sinu kokkupuuted teatriga koolipõlves?
Peaaegu puudusid. Esimene mälestus, mis meenub, on Draamateatri „Piparkoogimehike”. See on huvitaval kombel ka paljude mu kursusekaaslaste esimene teatrimälestus. Kogu kooliaja jooksul toimus meil vist ainult kaks-kolm teatri ühiskülastust koos klassiga. Tõsi, mitu aastat vedas meie eesti keele õpetaja näiteringi. Seal ma osalesin ja käisin ka Eesti kooliteatrite festivalidel. Seitsmendas klassis sain festivalil koguni parima naisnäitleja preemia. Aga pikapeale jäi ringi tegevus soiku.
Teatrist vaimustumine tuli täiesti ootamatult, siis, kui juba Tallinnas elasin. Tuttav näitleja Linnateatrist kutsus mind „Eesti teatri laulude” etendust vaatama. Sattusin sellest niivõrd suurde vaimustusse, et edaspidi hakkas minu ametnikupalgast iga kuu umbes pool teatripiletite peale kuluma. Olin teatrihull olnud umbes aasta, kui lavakooli sisseastumiskuulutuse avastasin.
Mida sa vabal ajal teed?
Kipun ka vaba aega veetma teatrimajas või mingitel kultuuriüritustel ringi hulkudes. See ongi vist minu elu või elulaad. Samal ajal teadvustan endale küll, et minu silmaring võib niimoodi veidi kitsaks jääda ja peaks ikka rohkem teatrivälise eluga ka kursis olema. Eks ma püüan.
Küsimus sulle kui kõrgharidusega keskkonnakaitsjale: kui hästi on kaitstud tänane Eesti teatrikeskkond?
Inimesed, kes teatris töötavad, tahavad üldjuhul siin olla, sest nad armastavad teatrit ja peavad tähtsaks seda, mida teater saab oma publikule pakkuda. Aga ma ei ole lõpuni kindel, kui palju näiteks Tallinna linn oma teatrit väärtustab. Minu arvates on ikka väga niru, kui mõni andekas ja pühendunud inimene peab teatritegemisest loobuma selle tõttu, et tema palk ei võimalda peret ära toita. See tekitab sisepingeid ja kahandab inimeste motivatsiooni. Tajun, et on hakanud tekkima olukord, kus teatritegijad pole enam kindlad, kas neid üldse vajatakse. Sellest probleemist peaks rääkima, aga samal ajal on sellest võimatu rääkida nii, et keegi ei solvuks või haiget ei saaks ja asi veel hullemaks ei läheks.
Küsinud VEIKO MÄRKA
