PERSONA GRATA MARGUS PAJU
Juuli, 2015Kust sa pärit oled? Kus lapsepõlve veetnud?
Võib öelda, et olen põline tallinlane ja oma lapsepõlvest väga olulise osa veetnud Tallinna vanalinnas. Mu isa töötas Olevimäe ja Uue tänava nurgal olevas sepikojas ning ema pidas sealsamas lähedal lillepoodi. Kuigi mingi aeg elasime nii Kassisabas kui ka Lasnamäel, on meeles just see vanalinnas isa töö juures veedetud aeg. Hiljem kolisime kogu perega sellesama sepikoja peale korterisse.
Tavaliselt tundubki, et lapsepõlv vanalinna müüride vahel on pigem midagi, mida kujutatakse filmides või raamatutes. Sul on siis kohe päriselt olnud nii inspireeriv ja põnev keskkond kasvamiseks. Kas sul oli ka oma sõpruskond, midagi Supilinna Salaseltsi sarnast?
Tegelikult mitte. Ma olin pigem selline üksi mängija. Vend, kellest tänaseks on saanud kunstiajaloolane, on minust veidi vanem, nii et temaga mängisime teistsuguseid mänge. Sõpru oli muidugi ka, aga seal vanalinnas sepikoja ruumides ja vastas asuvas puutöökojas ning selle ümbruses mängisin ikka enamasti üksi, kuid tõepoolest pakkus keskkond väga palju, ses osas jälle sarnane Supilinna-filmi maailmaga, fantaasiateks oli ruumi küllaga, põnevust jagus. Materjali, millest midagi kokku ehitada, oli igasugust. Samas pole mu arvates väga vahet, laps suudab igasuguses paigas, ka tühjas ruumis, luua täiesti oma maailma.
Su lühifilmides, näiteks „Hargnevate teede aed”, „Pimendus”, ka „Kaastundeavaldus” — neis kõigis on mingi müstiline, salapärane, isegi metafüüsiline mõõde. „Pimendus” on eriti lummav ning meeldejääv. Mees näeb inglit, kaotab teadvuse, ärkab, läheb ingliga kaasa. Kust see huvi? Kas on olnud mingi isiklik läbielamine?
Midagi üleloomulikku ma kogenud ei ole ja ilmutust ei ole ka saanud. Pigem on see tunnetuslik. Kunstis, kirjanduses, filmis ja mujalgi on müstika selline äärepeal kõndimine. See on veetlev, aga oht libastuda ja odavaks muutuda on ka alati väga lähedal. Seetõttu ma ei armasta ka äraseletamist. Kui saaksin öelda paari lausega, millest film on või mis selle lummavaks teeb, siis võiksingi ju lihtsalt need paar lauset kirjutada, mitte visuaalset meediumi kasutada. Ma arvan, et see, mida sa metafüüsilise all mõtled, on pigem see, et mulle meeldib oma filmides leida tänapäevases ajas neid aegu, mis on olnud kunagi varem. Tuua aja kaudu välja erinevad tasandid. Võibolla on see märksõna „igavikulisus”, teemad, mida on käsitletud läbi sajandite. Instrumentaalmuusikas on see eriti selgesti mõistetav: ideed jõuavad kuulajani eelkõige tunnetuse, mitte sõna kaudu. Ka „Supilinna Salaseltsis” on see olemas, vaatamata sellele, et see on lastefilm. Saladus, mida lapsed peavad lahendama, peitub kuskil minevikus. Ideaalis tekitab see lastes tunde, kui äge on minevikus kaevates midagi leida. Ajalugu on mulle alati huvi pakkunud, filmikooli astudes tegin paralleelselt ka katseid Tartu Ülikooli ajaloo erialale. Kui sain teada, et pääsesin filmikooli, siis jätsin ajaloo sisseastumiskatsed pooleli, film huvitas sellel hetkel rohkem. Lisaks olen väiksest peale õppinud ja mänginud vanamuusikat, keskajast ja renessansist varabarokini. Vahepeal jäi soiku, aga nüüd enne „Supilinna Salaseltsi” ostsin endale seitsmekeelse viola da gamba ja hakkasin taas harjutama. Aga kogu selle sümboolsuse ja salapära juurde tagasi tulles ei tohi sellega liiale minna. Tuvi ei ole alati püha vaim, vahel on ta lihtsalt tuvi.
Aga miks siis ikkagi film, mitte muusika?
Mõnes mõttes juhus. Ma olin keskkooli (Vanalinna Hariduskolleegium) lõpuks nii palju muusikaga tegelnud ja pilli mänginud. Oli mõningane küllastus. Film tundus sel hetkel põnevam, kuigi filmikooli astudes ütlesin ma vestlusel ausalt, et pole seitse aastat kinos käinud. Aga eks ma filme ikka olin näinud. Katariina kirikus näidati meile Krzysztof Kieślowski linateoseid, lisaks lugesin palju, mida ta oli filmitegemise kohta kirjutanud. Eriti meeldejääv oli Kieślowski dokfilm „I’m So-So…”. Mu huvi filmi vastu tekkiski pigem lugedes, mitte filmi kui meediumi kaudu.
Su lühifilmis „Konkurss” on peategelane kontrabassimängija, kes teel sisseastumiskatsetele murrab taksos oma poogna. Mõtlesin kohe, et ju peab olema režissööril endal ka muusikaga mingi seos, et peategelaseks just kontrabassimängija valib.
See on loomulik. Filmitegemine ei saagi olla eemärk omaette. Ikka tulevad teemad ja tegelased oma kogemustest, oma elust, sellest, mida või keda enda ümber näed, nendest asjadest, mille kohta midagi rohkem tead.
Mis sind inspireerib? Käivitab?
See on iga kord ikka erinev. Kooli ajal käivitasid muidugi tähtajad, ühel hetkel tuli midagi ära otsustada. Nüüd on oluline moment, kus ma tunnen, et olen leidnud midagi, millega tahan edasi minna. Ideid on ju ikka, aga kõige raskem on otsustamise hetk ja valik, milline neist on pikemat mõtlemist väärt.
Kuidas sündis lühifilm „Kaastundeavaldus”?
Täitsa omamoodi saamislugu. Alguses oli Martin Palmi novell, mille rahastajatele esitasime. Kui toetust saime, sain aru, et ma ei oska tegelikult seda novelli filmiks teha. Oli raske aeg, mõtlesin isegi loobuda ning raha tagasi anda. Viimaks tekkis oma nägemus asjast. Martini lugu oli otsene ja sotsiaalne, ei mingit thriller’likkust. Olidki maainimesed, kes kirjutasid lahkunud naabrile kaastundeavaldust. Tekitasin enda jaoks teise plaani, et kogu see kaastundeavalduse kirjutamine on näitemäng, inimesed, kes seda teevad, ei ole lihtsad maainimesed, vaid snooblikud kanepikasvatajad. Sellise lähenemise kaudu sai astuda ka sobiva esteetika juurde, minna sammukese lähemale tinglikkusele. Sai üles ehitada oma maailma ning leida loole võtme, mis kogu asja kokku võtaks.
Su esimese täispika mängufilmi juurde nüüd. Miks lastefilm? Ei tundu väga loogiline jätk tehtud lühifilmide teemadele mõeldes.
Mu enda jaoks on küll loomulik samm. Mulle on alati lasteraamatud ja lastefilmid meeldinud. Filmiks ettevalmistusi tehes sain viimaks ideaalse põhjuse (ilma, et see kellelegi veider tunduks) vaadata palju lastefilme ja animafilme. Vaatasin ja nautisin näiteks Laurent Tirard’i „Väikest Nicolas’d” ja see kõik tundus väga asjalik, ikkagi töö.
Täiesti nagu stseen mõnest filmist. Lastefilmi režissöör alustab tööpäeva. Istub diivanile ning hakkab multikaid vaatama. Kuidas oli lapsi lavastada? Kas esimene seda laadi kogemus?
„Supilinna Salaselts” ei olnud mul esimene kogemus lastega töötada. Varem on ikka ka ette tulnud. Reklaamide juures ja näiteks ühe pikema tellimusfilmi puhul. Tegin Päästeametile õppefilmi, kus mängisid lapsed ning võtted kestsid neli päeva, mis on päris pikk aeg juba laste jaoks. Aga põhiline asi laste puhul on ikkagi see, et kõik algab casting’ust. Kui näitlejate valik õnnestub, on võtteplatsil kõik korras. Kui mööda paned, on ka terve filmitegemise aeg väga raske. Proffidega on nii, et nende puhul pead pigem ise vahel tagasi tõmbuma ning andma näitlejale ruumi mängida, laste puhul on kindlasti režissööri panus suurem.
Ja kuidas valikuga rahule jäid? Paljude laste hulgast pidid Supilinna jõugu kokku panema?
Neid oli tõesti jube palju. Üle viie tuhande. Eelvaliku tegi siiski casting’umeeskond eesotsas Oskar Lehemaaga. Siis valisin väiksema arvu laste hulgast. Fotopanga vaatasin aga siiski kõik otsast lõpuni läbi, veendumaks, et valikud on ikka sada protsenti õiged.
Kuidas töö käik välja nägi?
Me tegime väga palju proove. Ja erinevaid proove. Kui lapsed olid välja valitud, siis ega nad enam kooli ei jõudnud, hakkasime tihedalt nende aega sisustama. Olid rattatrennid, kuna filmis pidid nad väga palju rattaga sõitma, lisaks tsirkusetrennid, kus õpetati žongleerima, trapetseid, harjutati erinevate kõrgustega. Pandi proovile, kes milleks võimeline on, ning et nad õpiksid end erinevates olukordades vabalt tundma. Kui võimalik, olin ise ka trennide juures kohal. Protsess oli oluline nii laste kui mu enda jaoks. Hiljem hakkasid draamaproovid. Tegime etüüde, mängisime erinevaid olukordi läbi, siis istusime laua taha ja lugesime teksti, kohandasime seda vastavalt vajadusele. Võtteplatsil olid lastel juba tekstid peas ning igal hommikul oli vaid väike ülekordamine ja meeldetuletamine vastavalt sel päeval lavastatavatele stseenidele.
Kui võtteplatsil tekivad kriisiolukorrad või lapsed väsivad ära, kuidas sellega toime tuled? Mis nippe kasutad?
Ega meil õnneks suuri kriise ei olnud, kõik sujus. Väiksemaid probleeme tuli ette, aga kus ei tuleks. Oli pisaraidki. Lapsed on ise nii maksimumi peal väljas, et kui neil midagi välja ei tule, siis nad on enda peale pahased. Kuid see motiveerib ja paneb neid parimat tulemust püüdlema ning kontsentreeruma.
Avaramad võttekohad olid muidugi paremad. Kui duubel tehtud, said lapsed ringi kimada ja end välja elada. Raekoja kellatornis oli kõik destruktiivsem, vähe ruumi, palav. Lapsed pidid kuskil praos ootama ja igavlema. Aga jah, mul ei ole erilisi näitlejaga manipuleerimise tehnikaid ja nippe. Ei osanud ka lapsi kuidagi teistmoodi kohelda. Lihtsalt peab olema veidi paindlikum ning seletama rahulikult, mida soovid neilt saada ja kuidas seda üheskoos saavutada.
Et pigem siis rahumeelne lavastaja kui türannist lavastaja?
Ikka rahumeelne jah. Tegelikult lõi laste kohalolu üldse väga hea energia võtteplatsil terveks perioodiks. Omamoodi see ka distsiplineeris, keegi ei hakanud niisama väikesest asjast tüli üles kiskuma, kuna lapsed oleksid ju kohe reageerinud ning märganud. Paljud näitlejad ja osa meeskonnast ütlesid, et see oli neile kui üks laagrisuvi.
Kui palju sa annad näitlejale vabadust?
Sõltub konkreetsest stseenist ning sellest, mida saavutada tahan. Mõnikord on tõesti nii, et on kindel ettekujutus, kuidas miski peaks välja nägema, siis tuleb selleni koos jõuda, tehes end näitlejale nii arusaadavaks kui võimalik. Teinekord on tähtis stseeni meeleolu, milleni võib jõuda väga erinevate vahenditega. Oluline on režissööri, operaatori ja näitlejate ühine vereringe.
Kas sa paned iga kaadri ise paika või usaldad operaatorit sada protsenti?
Usaldan operaatorit sada protsenti. Olen Meelis Veeremetsaga nii palju koostööd teinud, nii filme kui reklaame, et võin usaldada küll. Kõige olulisem on muidugi Meelise looming ise. See, kuidas ta valgusest ja piltide jutustamisest mõtleb, on lihtsalt nii äge. Filmi puhul teeme juba eeltöö ajal selgeks, mis stseen kuidas tuleb, kus on kaamera ja nii edasi. Pole kohmetust, vaid tema annab mulle režii osas nõu ja vastupidi, mina ka ses osas, mis puudutab operaatoritööd. Põhikool on tulnud reklaamide lavastamisest. Ma ei kujutaks ette, et oleksin teinud enne vaid need mõned lühifilmid, mis ka pikkade ajavahedega, ning siis hakanud täispikka filmi lavastama. Reklaamide tegemine on hoidnud käsitööoskust.
Mis lapsvaatajat köidab?
Ma olen aru saanud, et kui midagi lastele tehakse, siis sageli võib asi nihu minna, kui liiga palju mõelda sellele, et tehakse just lastele. Oluline on ikkagi edasi anda lugu, nii hästi kui osatakse. Tuleb meeles pidada, et loo esimene liin kohale jõuaks, see peab olema just nii vähe või palju keerukas, et laps aru saaks.
Kui palju said kaasa rääkida stsenaariumi valmimise juures?
Algusest lõpuni. Kõigepealt sain lugeda raamatuid, mida oli kirjutanud Mika Keränen ning millest kogu stsenaarium algimpulsi sai. Pärast, kui Mihkel Ulman ja Christian Gamst Miller-Harris stsenaariumi kirjutasid, sain alati kaasa rääkida, ettepanekuid teha. Ning kui režii tegemiseks läks, andsin stsenaariumile omapoolse viimase lihvi, töötasin materjali põhjalikult läbi.
Mika raamatutest jäi loosse lõppkokkuvõttes väike, aga väga oluline osa. Peamine, mis jäi, oli vihjete motiiv. Lastele antakse vihjeid, kuidas jõuda saladuse lahendamiseni, vihjed ise olid aga juba stsenaristide ja minu välja mõeldud. Mika ise usaldas meid ning tuli igati kaasa mõttega luua tema raamatu lugudest inspireerituna uus lugu. Raamatutega on nii, et need jätavad väga palju ruumi lapse kujutlusvõimele, kus laps teeb ise asjad oma fantaasiates suuremaks, kui on kirjas. Film on selles mõttes konkreetsem, fantaasiale on ruumi vähem. Siin tuleb asjad juba ekraanil suuremaks teha, et need mõjuksid, kuna film on nii reaalne ja konkreetne. Kuid ka film peab olema oma olemuselt justkui seiklusjutte maalt ja merelt.
Vestelnud KATRIN MAIMIK
MARGUS PAJU (sünd. 24. VIII 1983) on lõpetanud 2008. aastal Balti Filmi- ja Meediakooli magistriõppes mängufilmirežii eriala. Ta on töötanud ajakirjas Nädal (2006—2008) ja kirjutanud filmiartikleid väljaannetele Teater. Muusika. Kino, Sirp, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress. Filmid: „Liivakellade parandaja” (lühifilm, 2004); „Teispool vihma” (lühifilm, 2004); „Konkurss” (lühifilm, 2006); „Hargnevate teede aed” (lühifilm, 2007); „Miks see just meiega juhtuma pidi” (tuleohutuse õppefilm, 2008); „Teoreem tulest” (teaduslik dokumentaalfilm, 2008); „Pimendus” (lühifilm, 2009); „It-planeet” (teleseriaal, 2011); „Kaastundeavaldus” (lühifilm, 2014); „Supilinna Salaselts” (täispikk mängufilm, 2015).
