TUNDELISED SEGADUSED FILMIS, MIDA OLEKS HEA VAADATA MITU KORDA
Oktoober, 2015„Roukli”. Stsenarist ja režissöör: Veiko Õunpuu. Produtsent: Tiina Savi. Operaator: Erik Põllumaa. Helirežissöör: Janne Laine. Monteerija: Liis Nimik. Osades: Juhan Ulfsak (Jan), Mirtel Pohla (Marina), Eva Klemets (Eeva), Peeter Raudsepp (Villu), Lauri Lagle (Lowry), Meelis Rämmeld (Indrik), Taavi Eelmaa (Peedu), Tambet Tuisk (Ratsanik). DCP, 99 min, värviline. © Filmiühistu Roukli, 2015. Esilinastus 17. IX 2015 kinos CC Plaza Tallinnas.
„Roukli” hakkas läbi saama ja ma nägin lõputiitrites Eero Epneri nime. Ja mees istus mu lähedal. Me pole küll tuttavad, aga ma olin nii segaduses, et nõjatusin ta poole: „Ma nägin su nime tiitrites, mis sa filmi juures tegid?” „See oli nii ammu. Kes seda enam mäletab…” oli Epner diplomaatiline. „Aga kuidas sulle film meeldis?” „Eks selle üle saab mitu õhtut mõelda.”
Kuna mul endal oli peas suur segadus, pommitasin ma sellesarnaste küsimustega väsimatult mitmeid inimesi. Tarku filmiinimesi (režissöör, operaator, teadlane, ajakirjanik jne). Ja ennäe, sain sarnaseid vastuseid. Domineerima jäi diplomaatiline „segane lugu”.
Filmis on hea ehtne dialoog, näitlejad mängivad hästi, aga film? Kas seda on või polegi filmi? Või millest pildijada on? Sõjast? Ei, sõja tunnet ei tekkinud. (Ega ma seda igatsegi.) Proff teeb ajaviiteks amatöörfilmi? Samas on see amatööri etendav proff mänginud käeharjutuseks läbi hulga filmižanreid. Küll teeb Strindbergi, küll spagetivesterni ja veel setut asja, „Dekameroni” näiteks. Ja kõik kuidagi kannab ja sobib miksida. Ja samas on igav ja nõme nagu eesti film ikka? Eesti filmi paroodia? Ei, seda ka mitte.
Mis filmis toimub? Maal elava mehe juurde on ühekorraga tulnud ta õde koos oma mehega ja ta endine naine. Tundub, et (Eesti)maal on sõda ja võimalik, et Tallinn on maatasa pommitatud. Ja mida tehakse? Juuakse ajaviiteks väga eestlaslikult, pannakse pidu. Oksendatakse õues ja magatakse talupõrandal. Ja pannakse imeks, et välja ilmuvad tundmatud paljasjalgsed naabrijorsid (kellest üks on tekitanud endale Kristuse armid) ja siis islandisaagalikud ratsamehed, kes räägivad suurejoonelist ja krüptilist teksti kellestki Peedust.
Vahepeal on justkui tuumaplahvatuse valguses rännak „ei kuhugi” läbi kauneid metsaseid Eesti mägesid ja orge. Nagu Tarkovski oleks teisest ilmast tulnud uut „Stalkerit” tegema. Mirtel Pohla peab ennast jälle alasti võtma ja duši all käima ja me ei mäleta kinost tulles, kas ta tegelasel psühholoogiat või karakterit ka oli, aga mäletame ta rindu (karuteene näitlejale).
Mida ma veel mäletan? Peeter Raudsepp ei karda mängida parajat keskmist eesti tuhnusest argpüksi (pean lugu). Eva Klemets on hea ja ehe ja kõik näitlejad on, aga mis asja aeti? Ei tea.
Me oleme harjunud, et head tegijad peavad nagunii hästi tegema ja enamasti teevadki. Samamoodi olen ma harjunud, et Juhan Ulfsak mängib hästi (vastupidine oleks imelik). Ometi on Ulfsak „Rouklis” leidnud erilise eheduse läbi filmi. Nihilistlik Jan, kes paneb armastuse kahtluse alla ja ütleb, et inimeses pole muud, kui kiim ja surmahirm, on väärikas vastane Klemetsi-Raudsepa poolehoiu- ja armastusetandemile.
Tõsi, tiba õel on Veiko Õunpuu armastava jobu Villu suhtes, kes tehakse nõrgaks kiimlejaks ja kiibitsejaks, aga samas kannab Raudsepp oma jobu rolli hästi välja.
Üks Juhan Ulfsaki koht jäi mulle eriti sisse. Filmi lõpus on episood, kus Ulfsaki Jan peab kogu eelneva välja naerma. Ja ma kujutan, et see on näitlejale olnud ülesanne naerda pikalt kõige ja kõigi üle. Raske ülesanne. Miks peab kõige ja kõigi ja iseenda üle naerma? Ulfsak teeb tembu ära. Mitte et see stseeni filmi terviku koha pealt sisukamaks ja paremaks teeks. Aga kuhu näitleja pääseb. Kui öeldakse, naera, siis tuleb naerda. Tugevamad olid küll stseenid, kus Ulfsak sai mürgine olla. Ja veider — kas pole nihilistlikus Ulfsakis rohkem armastust naise vastu, kes on ta maha jätnud, kui truudes ja armastust jutlustavates Klemetsis-Raudsepas? Vist on. Vist on siin üks Õunpuu sõnum. Sõnum kellele? Meile või Mirtel Pohlale?
Üks kommenteerija ütles mulle, et islandi saaga mees, kes hobusel kohale tuleb, oli Õunpuu ise! Ohoh? Hävingus maa uus kuningas? Vaatasin üle. On Veiko jah, nigu Hitchcock armastas ilmuda oma filmides kaadrisse korraks — ja vaid üheks korraks, üheks mööduvaks kujuks. Õunpuu teeb Hitchcocki? Kui edukalt?
Esilinastuse algul rääkis lavastaja, et jaa, vaadake, film läheb väga aeglaselt käima, paraku… Jumala õige jutt! Miks seda algust maha ei lõigatud? Oli tõesti pikk ja veniv. Filmi lõpus öeldi jällegi ekraanilt, et kõik oli nali. Ja samas püütakse jätta muljet, et ei olnd nali midagi. Ah soo. Hea, et te mulle seletuse ka kaasa panite, et tehti lihtsalt nalja. Või siis ei tehtudki? Tahtsite teha korraga nalja ja mitte nalja? Keeruline üritus.
Keegi aga sosistas, et festivalid tunnevad filmi vastu huvi. Ahah, väga tore. Aga tavaline Eesti kinopublik? Et teeme parem festivalifilme, mis sest publikust.
Ma sain aru, et keegi ei ütle mulle, mis järjekordse Eesti filmi juures on viltu, ja ma pean ise asja lahti hammustama. Hammustasingi. Vaatasin veel kord. Ja ega seal muud ilmaimet ei ole, kui et on püütud panna liiga palju maitseaineid ühte patta, nagu meie kinos on tehtud palju kordi varemgi. No loen mõned asjad ette. Filmi põhi on minu meelest kuskilt Juhan Peegli novellist „Väekargajad”, kus Põhjasõja järel on maa tühi ja kaks eksind meest trehvavad Saaremaal üht naist. Ja siis hakkab sinna ridamisi ladestusi tulema. Ma kuulsin isegi Puškinit rääkimas: „On talv, mis teha maal…“ (No teemat, kus intellektuaalid on maal igavlemas, on lüpstud palju, võtke või Stanislaw Przybyszewski „Lumi” või Lord Byroni vungiandmine Mary Shelley’le kuskil Šveitsi Villa Diodatis härrandlikult aega surnuks lüües, et ta kirjutaks „Frankensteini” — vägagi sugulane lugu meie filmiga.) Ja küll tuleb „Blairi nõiafilmi” metsashulkumisi, küll Bergmani dialooge, küll tsiteeritakse Piiblit ja aetakse omafilosoofiat: „Mida sa nüüd kavatsed teha?” „Püüelda mitte millegi poole peale mitte millegi poole püüdlemise.” Taolisi tarkusi jagatakse filmis paar korda. Ärge pange pahaks, aga sõimu (enne ivakest kiitust) jätkub mul veel.
Kui keegi tahab filmis hirmu tekitada — mida Õunpuu tahab —, siis on põhireegel, et kartma ei pea tegelane kaadris, aga kartma peab hakkama vaataja. Vaadake üle kas või Alfred Hitchcocki krestomaatiline „Linnud”. Tegelased on muretud, aga nende kohal on oht, mida nad ise ei taju. Vaataja empaatia tekib kohe. Õunpuu proovib teistpidi. Tegelased ekraanil kardavad hirmsasti kaadri taha pandud (sõja)-lennuki häält, aga meil on igav. No Lars von Trier tekitas „Melanhoolias” hirmu maailmalõpu ees ivake paremini? A miks me popsid oleme?
Teisel vaatamisel ma leppisin filmiga. Ja kui ma mõttes enam Õunpuuga ei tülitsenud, hakkas aeglus meeldima ja film üha paremaks minema. Veider fenomen. Film, mis teeb viha või siis vastupidi, paneb fännama, aga ei jäta ükskõikseks — peab midagi olema!
Leppisin sellega, et operaator, kellega asjast rääkisin, leidis, et parim osa on episood „rännak metsas pärast tuumaplahvatust”, mis minu jaoks oli tüütu, aga kus tema sai näha huvitavat valgust; minu jaoks on siiani parim episood või stseenijada rääkivad pead pimeduses, kus dialoog jookseb nigu kulda.
Summa summarum — me saime näha veel palju Eesti filme, kus kultuursed eesti mehed ja naised, intelligendid, on nõutult kuskil maal ja hakkavad jooma ja tülitsema (hm, „Keskea rõõmud”?) ja ei oska iseenda eluga midagi peale hakata. Ja need filmid teevad vist vaataja nõutuks. Sest kõik nii ei ela.
Nii elavad inimesed, kes teevad suvel maal filmi, nagu Sulev Nõmmik.
Kui hakata filmi tükkideks võtma, siis pole mitte üht halba komponenti. Ülo Kriguli muusika (mida on filmis palju, see kannab uhkelt mitu tühja hängistseeni välja) on suurepärane, isegi tõlge inglise keelde on priima… nii, kõik elemendid on head ja filmi justkui pole. Ja mul on siin nüüd oma teooria, mis võib olla õige või vale. Õunpuu peab minema piiri peale. Läks juba „Free Range’iga”. Ta on valmis ebaõnnestuma, aga ta teab, et muidu pole mõtet filmi teha, kui sa ei liigu piiridel. Nii kunsti piiridel kui ka inimlikel piiridel. Ja ta üritab sinna jõuda. Kas jõuab? Ei. Aga siis saab uuesti ja uuesti püüda piiride poole. Teisel vaatamisel sain kindluse, et Õunpuu pidi olema filmi tehes mingit sorti laksu all, olgu see siis narko, alko või endorfiin. Minu meelest sellest ongi film.
Finaalis viiakse Jan ehk Juhan Ulfsak müstilise Peedu juurde kuhugi vanasse nõukaaegsesse sõjaväeosa mereäärsesse lokaatorivarjendisse. Kui Ulfsak-Jan (Õunpuu kui geniaalse kirjaniku alter ego) ärkab, saab ta aru, et kõik see filmi läbinud sõda ja kummalised Roukli mehed ja maailmavalitseja Peedu oli vaid naaberküla meeste puskarist tekkinud totrus. No ja nina on ka veriseks kukutud, aga mis sa ära teed. Nii see ju eesti meestel maal ikka kipub juhtuma.
Mulle meeldiks, kui Õunpuu võtaks järgmise filmi aluseks siiski vähe tuumakama teksti. Kaks esimest filmi Mati Undi järgi, „Tühirand” ja „Sügisball”, olid ju head. Miks mitte seda rida jätkata. Ma ei tea Mati Undi teost, millest ei võiks filmi teha. Mu suur lemmik on „Kuuvarjutus” (raske, samas mitte võimatu filmiks teha), aga „Mõrv hotellis” on briljantne filmimaterjal. Uh, kui ma mõtlema hakkan, tuleb neid asju veel ridamisi.
Nüüd on veel üks kukla kratsimise hetk. Vaatasin ka nõutult teadet, kui „Roukli” jaoks „Hooandjas” raha küsiti. Isegi helistasin Õunpuule, et noh, kas saad ikka raha kokku, saad ikka filmi teha? Ja eks Veiko rääkis nii ja naa. Nüüd tagantjärele hakkab mulle koitma, et „Hooandjast” on mõtet raha küsida ikka siis, kui sul on tagataskus mõne sponsori papp, millega kinni maksta vahe, et ei peaks kokku küsitud rahast loobuma. Mitu küsijat on loobunud? Samas on see Eesti kinos ju fenomen. Tehti mängukas, millele EFI, Kulka, riigi ja rahva raha ei küsitudki (oot, kelle raha „Hooandja” raha on?)! Kas film on läinud nii odavaks, et iga külaonu hakkab neid väntama? Ei ole. Küllap oli siis Eero Epneril õigus, et mõtlemist on mitmeks õhtuks.
Ma pean ühe lisaloo pajatama. Pinnisin filmi koha pealt Mart Tanieli, kes on üles võtnud kõik eelmised Veiko Õunpuu filmid, ja uurisin, mis ta ise plaanib. Ja mis muud ikka, kui et tahab päris oma filmi teha. „Millest, Mart? Mis loost?” Ja Taniel rääkis pikalt, kuidas üleval peab olema kaks kaheksast valgust ja siis neli kuuest ja allpool veel mõned neljased ja kahesed… „Aga Mart? Film? Millest oleks film?” „Ah, see ei ole nii tähtis. Ma mõtlen lihtsalt pildi peale…”
Et laename jälle kaamera ja hakkame väntama ilma stsenaariumita (hea, kui mõned dialoogidki on) ja loodame, et lõpuks avastame ise ka, millest filmi tegime… Hm, miks mitte.
