KASVAB! KAHANEB?

LAURI KÄRK

Riigi filmirahad 1994—2015 diagrammide ja selgitustega

 

Alustan algusest. Aasta tagasi detsembris, kui Eesti Filmi Instituudi nõukogus tuli arutamisele EFI eelarve, saatsin instituuti meili küsimusega, et kas filmirahad järsku ei kahane. „Kahanevad? Kasvavad ju!” — kokkuvõtlikult sellise vastuse sain oma pärimisele. Tõesti, 2014. aasta eelarvega seoses saab rääkida kasvust. Ometi ei andnud need arvud mulle asu, rahanumbritel on juba kord selline omadus. Et kuidas riigipoolse filmirahastusega ikka on, kuivõrd on see ka tegelikult kasvanud? Ja kuna olen filmiajaloolane, mitte majandusinimene, siis vormus mu huvi ülevaateks riiklikust filmirahastusest aastail 1994—2014, millest rääkisin mängufilmikonverentsil „Kõik räägivad filmist!” (11.—12. september 2014). Nüüd ettekannet artikliks vormistades olen saanud seda täiendada ka 2015. aasta eelarve andmetega.

 

Riigipoolse filmiraha kukrud

Filmindus saab meil riigi toetust kolmest allikast. Need on Eesti Filmi Instituut (EFI, endine EFSA — Eesti Filmi Sihtasutus), kultuuriministeerium (KM) ja kultuurkapital (Kulka). Kuna huvifookuses on just riigi raha filmile, siis järgnevalt on vaatluse all üksnes riigieelarveline osa EFI eelarves. EFI eelarve ise on mõistagi mõnevõrra suurem, ent riigieelarveline osa moodustab sellest siiski absoluutse lõviosa, umbes 95% või rohkemgi, mis näitab riigi panustatu tähtsust ning õigustab praegusel juhul huvi just riigieelarvelise osa vastu.

Veel üks täpsustus. EFSA reorganiseerimisega EFIks tulid mitmedki seni KMi kaudu finantseeritavad tegevused EFI alla ning koos nendega ka vastav rahastus (näiteks Artise toetamine ligi veerand miljoniga, mis küll sel aastal jälle tagasi KMi alla on siirdunud). Nii on riigi abist adekvaatsema pildi saamiseks järgnevalt vaatluse all riigieelarveline raha EFI eelarves koos ministeeriumi enese filmialaste toetustega.

Riigieelarveline raha, millest juttu tuleb, hõlmab seega nii KMi kaudu laekuvat riigieelarvelist toetust EFI eelarves kui ka KMi enese jagatavat filmiraha (näiteks PÖFFi ja Pärnu antropoloogiafilmide festivali toetused). Samuti hõlmab see projektide „Eesti Vabariik 100“ ettevalmistust (riigikantselei kaudu). Aga ka kaitseministeeriumi konkreetne toetus 520 000 filmile „1944” on riigi raha. (2013. aasta eelarvest pärinev täiendus 2014. aasta korrigeeritud eelarvesse 225 000 on aga jäetud ikkagi 2013. aasta alla, mille eelarve raames see oli eraldatud.)

Eraldi on esitatud Kulka filmirahad — laias laastus veerand kogu filmirahast. Kulka rahanumbrid moodustuvad veidi teisiti kui EFI ja KMi omad, mis on riigieelarvesse (RE) sisse kirjutatud. Ka Kulka on REs, aga Kulka finantsid on seadusega paika pandud, moodustuvad kindla protsendi näol alkoholi ja tubaka aktsiisi ning hasartmängu maksude laekumisest.

Nimetagem ka kasutatud andmeallikad: EFI ja KMi puhul eelarved nende kodulehelt, SKP statistikaameti andmebaasist, RE seletuskirjad ja strateegia rahandusministeeriumi kodulehelt.

Järgnevalt riiklikust filmirahast rääkides on silmas peetud EFI ja KMi filmiraha, Kulka juurde naaseme alles lõpus.

 

Absoluutarvude absoluut

Riigi antav filmiraha — on seda palju, on seda vähe? Kuidas hinnata? Raha on alati vähe, millest siin üldse rääkida! Aga siiski, konkreetsemalt?

Kogu aeg, praktiliselt aastast aastasse numbrid ju suurenevad — küll mõnede kahetsusväärsete tagasikäiguliste eranditega. Mida pikem ajaline perspektiiv 1994—2014, milles muide nii eurole üleminek kui ka kaks majanduskriisi,* meile tegelikult näitab — nii absoluutarvudes kui ka suhtarvudes, filmirahastuse kõrvutuses vastava ajavahemiku teiste rahanumbritega?

Esmalt viimased 10 aastat (diagramm 1). Kuigi absoluutarvudes on suurim riigi toetus 2014, on see nii ju teatud mööndustega, tänu eraldi filmi „1944” toetamisele. Lõpuks ometi! Nagu kunagine Bob Beamoni legendaarne kaugushüppe maailmarekord. Faktiks jääb, et pikki aastaid on 2008. aasta eraldised olnud absoluutarvudes suurimad (seejuures on toonane negatiivne lisaeelarve, filmiraha 20 700-eurone kärbe arvesse võetud). Me pole 2008. aasta eelarve suurust järgnevalt lihtsalt teadvustanud, kuna toonased summad olid veel kroonides. Paneb mõtlema?

dia uus 1 filmirahad summaliselt 2004-15_net 

23,1 ≠ 14,6 — paradoks, kas pole!?

Kuidas hinnata rahanumbrite tegelikku sisu, väärtust? Äsjase 2008. ja 2014. aasta näite puhul tuleks ju arvestada ka inflatsiooni. Kuigi mullu tarbijahinna indeks võrreldes aastaga 2013 küll langes, on see võrdluses 2008. aastaga ometi kasvanud 15,3%. Sama ütleb Statistikaameti ostujõu kalkulaator: 2008. aasta 100 euroga samaväärse ostujõu omamiseks peaksime täna välja käima 115 eurot. Ehk teisisõnu: toonasele 5,11 miljonile filmirahale vastaks AD 2014 hoopis 5,87 miljonit. 2008. aasta rahastuse taset pole me hoolimata 2014-nda eelarve kasvust seni sisuliselt siiski saavutanud (algul nimetatud 225 000 kaasaminegi ei aitaks).

Riikliku filmiraha kaalukuse hindamisel olen järgnevalt võrrelnud filmiraha kogu vastava aasta riigieelarvega (RE). REs on paika pandud, palju ühel või teisel aastal meie riigil raha kasutada on, nii on see kõige käegakatsutavam filmirahade võrdluskontekst. Teiseks kõneleb filmiraha osatähtsuse muutus REs midagi ka vastavate filmi- ja kultuuriametnike töö kohta, kes peaksid filmi eest hea seisma.

Niisiis EFI/EFSA ja KMi kaudu jagatud riiklik filmiraha ja RE. Ning praktiliselt kogu taasiseseisvunud EV periood 1994—2015. (Praegugi toimiv projektipõhine rahastamine rakendus 1994, eelnevalt oli toetatud lihtsalt stuudiot Tallinnfilm.)

Diagramm 2. Siit näeme, kui mitu korda on aastate jooksul kasvanud RE ja filmi REst saadav raha (1994 = 1). RE on võrreldes aastaga 1994 kasvanud 23,1 korda, filmiraha aga samal ajavahemikul ainult 14,6 korda.

dia uus 2 kasv kordades 1994-2015_net

Märkame sedagi, et kuni 2007. aastani olid RE kasv ja filmirahade kasv enam-vähem sarnased. Nagu Vestmann ja Piibeleht, kord nii, siis naa, ainult nalja ei saa. Eriti tõsiseks kisub aga diagramm selle seni viimases vaatuses: just ajavahemikul 2008—2015 on tekkinud ilmselged arengukäärid. Need on kuni viimase ajani pigem suurenenud. 2013 on käärid olnud kõige drastilisemad, kasv vastavalt: RE 20,8 ja film 12,2, käärid kipuvad juba vaata et ligi kahekordseks! 2015. aasta seisuga on filmiraha kolmandiku võrra RE kasvust maha jäänud.

Filmirahastuse osa kahanemine REs läbi iseseisvuskümnendite. Tegelikult käib see suuresti kogu kultuurivaldkonna kohta — paljuski tuleb siin rääkida samasugusest arengu(peetuse) kõverast. Paradoks pole arengukäärid ise (23,1 ≠ 14,6 — muidugi ei võrdu, kas keegi arvab juba teisiti?!). Tegelik paradoks on tõsiasi, et kuigi 1990-ndatel olid meie võimalused märksa kasinamad, suudeti kakskümmend aastat tagasi leida kultuurile REst proportsionaalselt märksa rohkem raha. SKP per capita 1995. aastal oli 1 926, aastal 2014 aga 14 218 eurot (kõrvutus on üksnes ligilähedane, kuna SKPd arvutatakse pidevalt ümber, viimased uuendused ilmusid paar päeva enne meie filmikonverentsi septembris, need puudutasid aga 2000. ja järgnevaid aastaid, nii pole 1990-ndate näidud hilisematega otseselt võrreldavad).

Miks peame rääkima RE üldise kasvu juures — ja isegi muljet avaldava kasvu juures! — siiski (filmi)kultuuri rahastuse vaegkasvust? Ühe selgituse leiame riigieelarve strateegiatest. Tänane RE on ¾ osas juba varem paika pandud (nt kaitsekulud, pensionid). Enamik riigi kulusid on broneeritud. Eelnevalt fikseeritud kulude osa riigieelarves on pidevalt kasvanud ja 2014 oli see 75,4% („Riigi eelarvestrateegia 2014—2017”, järgmine strateegia aastaiks 2015—2018 annab küll lootust ka selle väikesele kahanemisele). Mänguruum on niisiis piisavalt ahtake.

Siiski tuleks küsida: mida on teinud vastavad ametkonnad, neis ameteis olnud-olevad inimesed filmirahastuse seisu parandamiseks? Näiteks 2011. või 2013. aasta filmirahastuse eelarved, mis isegi absoluutarvudes kahanesid neile eelnenud aasta eelarvega võrreldes (vt diagramm 1). Kuidas nende aastate eelarveid kavandati, vastavat lobitööd tehti, filmirahade eest seisti-võideldi? Et me ei peaks sama küsima mõnel järgneval aastal.

Tänan siinkohal filmiblogijat Joonast, kes Sirbi veergudel filmikonverentsist ülevaadet tehes (Sirp 18. IX 2014) tsiteerib „Eesti filmi arengusuundi 2012—2020”: „Eelkõige on tähtis, et see dokument ei ole lihtsalt riigilt raha küsimiseks.” Minu viga, olin teksti lugedes ennekõike üksnes sihtidele-suundadele keskendunud.

 

Tegemata jäänud selfie Norra kuningaga

Teades-mõistes küll RE pingestatust, on RE ja riikliku filmirahastuse vahelisi kääre vaadates kummatigi selge, et põhiseaduse preambulaski viidatud rahvuskultuuri jätkusuutlikkus, sh filmikunst, kui selle finantseerimiseks midagi ette ei võeta, võib nii küsimärgi alla sattuda.

Mida teha? Rahulduda sellega, mida antakse? Soiguda, käsi õieli raha nuiata? Üritada eelarvevaidlustes tekki teiste pealt enese peale sikutada? — Poleks kuigi arukas. Palju kära, vähe villa, riidu aastateks.

Järgnevalt mõningad punktid, mis siinkirjutaja meelest vääriksid kaalumist.

Esiteks. Eesmärkide sõnastus. Mitte lihtsalt parendada-edendada-tõhustada, vaid konkreetselt, numbriliselt. Nii ei saa kuidagi nõustuda „Eesti filmi arengusuundadega”, ükskõik kui õilsatel kaalutlustel poleks sinna ka kirjutatud: „Tänases majanduslikus olukorras ei ole mõistlik lähimaks 10 aastaks välja pakkuda konkreetsete numbritega rahastusperspektiivi.” Valdkonna vajadused peame ikkagi me ise suutma sõnastada. Helesinisel kandikul ei hakka keegi teine ei neid numbreid ega ammugi mitte rahapakke endid meile serveerima. Varasematel aegadel on filmivaldkonnal olnud ka numbrilised eesmärgid aastate kaupa nii valmivate filmide mahu kui selleks vajaliku raha osas.

Konkreetsemalt. Filmitootmine eeldab professionaalset kaadrit, see omakorda nende inimeste aastaringset tööga kindlustatust — üks viide minimaalsete mahtude-vajaduste määratlemiseks. Või palgatingimused. Ei maksa unustada, et kultuuritöötajate palgatõus, millest ministeerium on rääkinud, puudutab üksnes riigi palgal olijaid. Filmiinimesi see ei puuduta, filmid valmivad meil erastuudiotes. Nukufilmi juhi Andrus Raudsalu lahkel loal olgu siinkohal esitatud tema koostatud Eesti keskmise palga ja filmirahastuse võrdlus (palgadiagramm). Nagu näeme, pole võrdlus just kõige roosilisem. Milline on olnud selles olukorras EFI tegevus?

Tootmiseelarve vs keskmine palk_net

Teiseks. Filmi maine meil ja mujal Euroopas. Maine kujuneb ennekõike filmikunsti enese tasemest lähtudes, ent sõltub ka vastavast lobitööst ning on seotud eelnenud ühiskondlike hoiakute inertsiga. Alates juba „suurest üksiklasest”. Tegelikult oli tol hetkel, veebruaris 1968, mil Lennart Meri selle legendaarseks saanud väljendiga lagedale tuli, eesti film just jõuliselt eesti kultuuri lõimumas. Tegu oli kinoliidu üldkogu eelse mõttevahetuse ärgitamisega ning Mere kirjutise paatos oli pigem lõimumise kiirendamine. Läks aga teisiti, „Hullumeelsusega” seotud ideoloogilised probleemid tähendasid tagasilööki kogu eesti filmile, 1960-ndate hoogne tõusulaine ning sellega kaasnenud lõimumine katkes. Nii kinnistuski üksiklane „suure üksiklasena”.

Nagu meie filminduse vajadusi, nii ei hakka ka filmi mainet keegi teine meie eest (ilma meiepoolse initsiatiivita) kujundama. Filmikonverentsil tõi EFI juhatuse liige meie filmi vähese väärtustamise näiteks, kuidas neid äsjasel Norra visiidil ei kutsutud kuninga juurde. Kummatigi, kas pole mingil määral tegemist ka EFI enese tegematajätmisega?

Nüüd Euroopa. Kuidas koteeritakse filmindust Brüsselis?

Euroopas väärtustatakse filmi hoopis teisiti. 2014. aastal käivitunud „Loova Euroopa“ programmi rahastuses läheb üle poole just audiovisuaalsektorile. Uus programm võtab kokku varasemad ning selles kajastuvad rahaliselt ka Euroopa Liidu prioriteedid läbi aastate. MEDIA (käsitleb just audiovisuaali, mitte meediat, nagu võiks oletada, on tuletatud: Mesures pour Encourager de Developpment de L’Industrie Audiovisuelle) programmidest esimene käivitus juba 1991, näiteks „Kultuur 2000“ aga praktiliselt kümmekond aastat hiljem. Esmalt oli — ja on ka täna — film oma rahadega, siis jupp tühja maad ning alles seejärel tulevad riburada teised kunstid. Nii on Euroopas ja Brüsselis. Meil aga rohkem nagu vastupidi. Oleme me Euroopas või mitte?!

 

Arengukõverat ankurdama?

Mida siiski teha olukorra õgvendamiseks?

Tehtu analüüs. Näiteks mitte lihtsalt EFI majandusaasta aruanne, vaid tegevuse analüüs, nagu Kulka majandusaasta aruanded. Või RE seletuskirjad, RE strateegiad. Mis pakuvad sisukat lugemist, mitte pelgalt rahanumbreid. Taolise analüüsi pinnalt saaksimegi sõnastada oma vajadused-võimalused ning kujundada tuleviku strateegiat.

Erinevaid rahastusi uurides märkasin näiteks sedagi, et Kulka halduskulud on kõigest 4% (KMi arengukava 2015—2017). Või jäävad kohati isegi alla selle. Kulka ja EFI kui organisatsioonide vahel on ilmselt erinevusi, EFI vastutus on suurem, nii et nelja protsendi soovi otse üle kanda ei saaks. Samas on nende institutsioonide tegevus siiski liiga sarnane, et mitte küsida, kas EFI haldus peab ikka olema 10% (2013 oli 10,1%, aga 2005 kõigest 7,2%)? Seda enam, et Kulka tegevus pole põhjustanud filmiringkondades selliseid vastasseise, nagu oleme aegade jooksul sunnitud olnud kuulma-lugema EFSA/EFI kohta. Kulka tegevus on olnud niiviisi mitmes mõttes tõhusam ja sisukam. Võiks vist olla koht järelemõtlemiseks. Kusjuures halduskulude osa vähendamiseks ei peaks neid ilmtingimata kärpima. On teisigi võimalusi: suurendada hoopiski EFI jagatavaid toetusi, otsida selleks teisi rahalisi võimalusi. Kas ei võiks see olla veel üks stiimul!

EFI eelarve kasutamine, millele kui palju, mis proportsioonides, oleks omaette teema, mis siinse käsitluse raamesse ei mahu. Olgu öeldud vaid niipalju, et aastasisesed eelarve korrektsioonid on minu mäletamist mööda olnud ikka filmiprojektide toetamise kasuks.

Teiseks. Kulka eelarve sätestatus. Mitte mingi aastast aastasse lehmakauplemine, vaid kindlad protsendid. Kummatigi on just Kulka filmiraha olnud viimase kümnendi rahakääride suurendaja. RE on kasvanud võrreldes aastaga 2004 viimase kümnendi jooksul 2,74 korda, Kulka filmieraldised 2,41 ning riigieelarveline EFI ja KMi filmiraha 1,90 korda (diagramm 3). Juba eelnevalt täheldatud kolmandiku jagu REst enesest väiksem kasv EFI + KMi filmirahade puhul vs Kulka mahajäämus kõigest veidi rohkem kui kümnendiku jagu.

dia uus 3 kasv 2004-15_net

Kulka eelarvet enim mõjutav maksudest laekuv osa on paika pandud seadusega, samuti on Kulka-siseselt kokku lepitud sihtkapitalide omavaheline proportsioon. Minu võhiklik küsimus seoses sellega: kas ei tasuks meil siit õppida ning järgnevate aastate eelarveid kavandades analoogselt Kulkaga samuti paika panna protsendid, millest allapoole filmirahade osa riigieelarves ei tohiks kuidagi langeda (näiteks riigieelarve enese kasvuprotsent pluss filmivaldkonna alarahastatuse leevendamiseks täiendav protsent)?

Filmirahade ajaloolise ülevaate lõpetuseks võtkem fookusse 2008. aasta kriisile järgnenud arengud ning uutes karmides oludes toimetuleku võimalused. Diagrammil 4 näeme, kuidas kultuur jääb õige mitmeks aastaks allapoole 2008. aasta taset, kusjuures langus on märksa drastilisem kui RE minimaalne kahanemine. Kasvuni võrreldes 2008. aastaga jõuavad meie mõlemad filmirahad alles 2014.

dia uus 4 kriisijärgse arengu trendid_net

Iga üksiku aasta konkreetsetest kasvunumbritest olulisem võiks praegusel juhul olla just kasvutrendide jälgimine (esitatud rasvase katkendliku joonega). Näeme, et Kulka kasvutrend on olnud märksa jõulisem kui EFI ja KMi filmiraha oma. (Kusjuures viimase ülesmäge pööramises etendavad oma osa riigikantselei ja ka kaitseministeeriumi toetused, mis on seotud konkreetsete projektidega.) RE on suurenenud umbes poole võrra (48%), Kulka filmiraha kasvanud ligi kümnendiku jagu (9%), EFI ja KMi filmiraha koos täiendavate riigirahadega aga omakorda Kulka kasvutempost kaks korda kesisemalt (4%).

 

Seni viimane diagramm

Enne lõpetamist algul lubatud filmiajalooline tagasivaade. Noor ja energiline Theodor Luts, soovides edendada kodumaa filmindust, pöördus 1930. aastal haridusministeeriumi poole ettepanekuga asutada Eesti filmi fond. Summad, mis kodumaa filmide lavastuseks tarvis lähevad, saaks fond hankida välismaalt sisseveetavate filmide tollimaksust, mis siinmail võrreldes teiste riikidega olla naeruväärselt odavad. Luts lisas koguni konkreetse arvutuse. Tollimaksu tõstmisele oli ihutud hammast ka majandusministeeriumis. Nii oli Lutsu ettepanekul jumet, koguni sedavõrd, et riigiametnik selle ametkondlikuks ettepanekuks sõnastas ning edasi ülespoole läkitas, ainult et ühe „väikese” täpsustuse-parandusega — pannes ette kasutada nii hangitavat raha ühe teise kunstivaldkonna edendamiseks…

Sedajagu ajalugu. Kommentaariks 2015. aasta numbritele. RE ise on mullusega võrreldes kasvanud 6,1%, meid huvitav riigieelarveline filmiraha (nii EFI kui KMi oma) aga hoopiski vähenenud 1,2%. Mitte just kõige rõõmustavam.

Ometi märkan seda ajaloolist ülevaadet, neid diagramme ja kääre vaadates muud. No kuulge, kui me oleme paarikümne aastaga oma riigi eelarvet suutnud kasvatada enam kui paarkümmend korda, siis on see ju ilmselge edulugu. Ning pole kuidagi võimatu ega keelatud, et see edulugu ei võiks kanduda üle ka meie filminduse rahastusse. Muidugi, see eeldab vastavat tööd vastavatelt institutsioonidelt, aga kes on öelnud, et me kõik peaksime niisama saama?…

 

Kommentaar:

* Neist teine veel lõppemata, kui mitte just pidada läheneva lõpu märkideks hoogsat relvatäristamist — mõningate seisukohtade järgi väljuti 1930-ndate suurest majanduskriisist alles sõjatööstuse täistuuridele lülitumisel seoses Teise maailmasõja puhkemisega.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon