VASTAB ANU RUUSMAA

Ruusmaa_01_netti

Sinu õpilased on öelnud, et oled õpetaja ja looja. Kellena ja kuidas ise ennast tajud?

Ilmselt on loomine minu jaoks kõige olulisem ja kuna praegu noored inimesed on hästi palju muutunud, siis kõige olulisem on ühisloomine. Me tegelikult ju loome koos. Toon näiteks Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia improvisatsioonitunnid. Ma armastan väga improvisatsioonitundi. Kuna nad on tulevased lauljad, siis on tähelepanu ka häälel ja improvisatsiooni on kindlasti kaasatud hääl. Just see, et me kõik koos teeme etüüde, analüüsime neid, on kõige magusam. Vahel lähevad arutelud väga pikaks, aga tegelikult on seegi hea, sest meie kiires ja pealiskaudses maailmas on eriti tore tunda, et

inimene on kohal, on süvenenud. Selles pinnavirvenduses on keegi, kes süveneb.

 

Kuidas tajud vahekorda kunstniku ja õpetaja ambitsioonide vahel? Mis sind ennast rohkem inspireerib?

See on keeruline, inimene ise, tantsijana ja õpetajana… Näiteks istun Teatriliidus praegu kahes žüriis, üks on tantsulavastuste žürii ja teine ühisauhindade žürii. Ma käin vaatamas väga erinevaid etendusi. Kunstnikuna on mul alati palju kihte jälgida. Ma vaatlen kontseptsiooni, kompositsiooni, vahendeid, tantsijat, etendajat, aga minu jaoks on alati oluline ka see, millise inimliku arengu teeb läbi tantsija, etendaja, koreograaf või kompositsiooni looja. See mõõde on alati juures ja nüüdistantsus ääretult oluline.

 

Sind võib pidada üheks eesti nüüdistantsu „maaletoojaks”. Mis on nüüdistants sinu sõnastuses või sinu hinnangul? Kuidas sa seda määratleksid?

Üsna piiritu väärtus või piiritu nähtus… eesmärk ei ole piire otsida, vaid märgata konkreetses teoses seda, mis kõnetab, et see läheb sulle korda, toimib. Nüüdistants on nii isiklik… inimese isiklik kogemus, see ongi väärtus. Iga nüüdistantsuga tegelev kunstnik otsib isikupärast ja enda jaoks uusi väljendusvahendeid, kujundeid, kehakeelt.

 

Mitmes põlvkond on sinu arvates eesti nüüdistantsus praegu?

Kindlasti on neid juba neli. Oleme püüdnud mingil moel neid piiritleda, ka lähiminevikku tuleks ajalooliselt määratleda. See, millisesse maailma sünnitakse, sõltub sünniaastast. Mina olen sündinud hoopis teistsugusesse maailma kui praegused noored ja see on mulle kui õpetajale huvitav. Kontrollin iga kord, kas saan uute üliõpilastega kontakti. Kas ma leian nendega ühise keele või on aeg õpetamine lõpetada. Praegu muutub maailm ülikiirelt ja õpetajana pean olema muutustele avatud.

 

Kust peaksid uued põlvkonnad peale kasvama?

Järjepidevus on oluline, kahjuks kipub see praeguses ülikiiresti muutuvas maailmas katkema. Meil kõigil, kes oleme tantsutee valinud, on vastutus. Ühest küljest töötavad inimesed südamega ja teevad väga head tööd. Kasvõi see, et meil on tants põhikooli programmis sees, on suur samm edasi, vaatamata sellele, et tants kipub olema kehalise kasvatuse „käepikendus” ja seda ei vaadelda kaunite kunstide osana. Kui palju on neid lapsi, kes käivad etendusi vaatamas? Praeguste üliõpilastega suheldes tekib tunne, et nad tulevad kooli ja on justkui esimesed, kes midagi loovad. Neil puudub harjumus pidevalt etendusi vaatamas käia. Vaatamine/vaatlemine aga koolitab. Minul näiteks pole olnud võimalust kompositsiooni õppida, aga ma võin öelda, et olen osalenud tantsijana Mai Murdmaa, Mark Taylori ja paljude teiste huvitavate koreograafide töödes. Olen olnud selli ja õpipoisi rollis ja see on mind koolitanud. Ka siis, kui läksin lapsena tantsu õppima, sai igal vabal hetkel etendusi vaadatud.

 

Oled öelnud, et meil on palju tantsu esindusorganisatsioone, järelikult on neil omavahel selgeks rääkimata midagi, mis ei lase koos tegutseda. Miks sa nii arvad?

See pole mitte ainult minu ütlus, vaid seda kuuleb ka mujalt. Näiteks kultuuriministeeriumist ja ka kultuurkapitalist on kuuldunud, et tants on hästi väike nišivaldkond. Ühistegevuses saaksime oluliselt suurema kõlapinna. Kui me igaüks kuskil oma väikeses nurgakeses mässame, siis meie kõlapind on oluliselt mannetum. Näiteks on meil Teatriliidus tantsukunstnike loomeliit ja kutseliste tantsijate loomeliit, mis võiksid vabalt ühist asja ajada. Loodame, et oma tegevust alustanud tantsunõukogu suudab tantsumaastiku tasapisi tervikuks siduda. Kurb on mitte ainult tantsu-, vaid teatrivaldkonnas üldse see, et näitleja, tantsija, laulja läheb korda siis, kui ta on Kroonika esikaanel. Aga see, et meil on tegemist kaunitele kunstidele pühendunud inimestega ja see, mida nad laval teevad, on teisejärguline. Ometi on ju eesti rahvas teatrirahvas.

 

Milline on sinu nägemus või unistus eesti nüüdistantsu tulevikust?

Minu kõige suurem soov oleks, et riik paneks õla alla. Ainult projektipõhiselt see asi lihtsalt kestma ei jää, inimesed lihtsalt ei jaksa. Riik peaks märkama, et on olemas selline valdkond, mis on väga arenguvõimeline.

 

Oled ise ka palju loonud. Mis on probleemkohad tantsulavastuse loomisel?

Kui mina alustasin, ei olnud isegi mingeid produktsiooni pakkuvaid tugistruktuure. Etendust kavandades tuli täita seinast seina ülesandeid, teha absoluutselt kõik ise, see on tegelikult võrreldav enesetapuga. See ongi üks põhjus, et sa ühel hetkel enam ei jõua. Mul on praegu ka mõned ideed, mida tahaksin teostada, aga nad istuvad kuskil ooterežiimil, hetkel küll ka sellepärast, et ma ise pole valmis. Rõõmu teeb see, et nüüdseks on tekkinud residentuuri võimalus, et inimestel on võimalik katsetada. Alati ei pea õnnestuma, vaid just see, et on võimalus katsetada, olla pidevalt loomeprotsessis ja siis võibolla kajastuvad su tulemused ülejärgmises töös.

 

Millised on tantsukunstniku võimalused Eestis, tulevikuväljavaade?

Väga nukker. Kui ma ütlen, et olen esimene põlvkond, siis… Kaja Lindal plaanib mind ühes etenduses kasutada ja ütleb minu kohta: „Anu, sa oled museaal.”

 

Noorele tantsukunstnikule on see päris kurb väljavaade.

Kui ta on noor, siis ta jaksab mõned aastad, aga ta tahab ka inimesena ennast teostada; ta tahab peret luua, ta tahab lapsi saada. Ta peab enese vormis hoidmiseks treeninguvõimalusi otsima. Tegelikult peab ta ka lõppkokkuvõttes looma endale töökeskkonna. Kogu aeg on nullperspektiiv, selles ei pea inimesed kaua vastu.

 

Kust peaksid välja kasvama nüüdistantsijad?

Ma siiski ootan, et balletikoolis käivitub nüüdistantsu kutseõpe, mis lisanduks huvihariduses omandatule. Priit Raudki ütleb, et kõigil on duettidest kõrini. See on see, mida me välja kanname, aga kui tahame mingit suuremat seltskonda lavale panna, ei jätku selleks „füüsilist materjali” ega raha. Eestis puudub selline asi nagu audition, meil ei ole võimalustki tekitada mingit konkurssi. Tantsijaid loed sõrmedel üles. Veel üks asi — meil puudub süsteem, mis leiaks üles andekad inimesed.

 

Kes võiks olla nüüdistantsu etenduste vaataja?

Siin on vaikselt hakanud kujunema igasugused tuurid. Eesti Tantsuagentuur korraldab üht tantsutuuri, tasapisi hakkavad asjad Tallinnast välja jõudma. Praegu on publik väga Tallinna-keskne. Viljandis ja Tartus on nüüdistants kõnealune teema. Tuleb õpetada publikut vaatama. Eile õhtul käisin vaatamas Kadri Noormetsa „Procedure of beautyt”, mis küll polnud tantsulavastus, kuid milles autor kasutas traditsioonilisest etenduskunstist kardinaalselt erinevat lähenemist. Tund aega vaatasin ühte maali ja jälge, mida see maal ruumi jättis, mulle väga meeldis. Etendus nõudis süvenemist kõigi oma meeltega. Ma olen väga nõus tund aega ühte maali vaatama.

 

Kui palju peaks üldse nüüdistants kõnetama avalikkust?

Jah, otse loomulikult pole nüüdistants massikultuur. Ma arvan, et ta võiks oluliselt rohkem korda minna, seega suur töö on vaja ära teha. Me peame avardama võimalusi. Selle kõlapind on praegu väike, suurelt jaolt tegijad ise.

 

Sinu hinnangul on piirid avarad?

Jah, piirid on laiad. See on professionaalsuse küsimus. Kuidas teha inimesele selgeks, et kui nüüdistantsus ei ole balleti esteetikat, on see ikkagi professionaalne. Me oleme tegelnud mõistete lahtiseletamisega, mis on professionaalsus tänases eesti tantsmaailmas. Kui räägime kultuuriministeeriumi kehtestatud mõistest „kaunid kunstid”, siis kaunite kunstide alla käib ka kole tants. See tundub esimesel hetkel kõrvale väga võõras, aga kole tants on ka kaunis kunst, kui ta teeb kunsti kunsti pärast.

 

Kas ja missugune võiks olla tantsukunstniku panus tantsuharidusse?

Kui on vähegi õpetajasoont, siis minu meelest on see lausa missiooni küsimus, sest kust tuleb uus Priit Raud jt? Meil oli üks tantsunõukogu avatud koosolek, kus võtsid sõna Taavet Jansen ja Henri Hütt, kes ütlesid, et liiga palju on Tiina Olleskit, Renee Nõmmikut, n-ö esimest põlvkonda. Mina olen täpselt vastupidisel veendumusel. Kust tuleb uus Priit Raud? Kust tuleb uus Taavet Jansen? Kust tuleb uus Kai Valtna või Raido Mägi? Või kust tuleb uus Anu Ruusmaa? Me siin Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias ju õpetame ja tudengitest saavad professionaalsed huvikooli õpetajad. Kui paljud neist on võimelised tulema ülikooli õpetama? Või siis balletikooli? See kiht on meil puudu, sest praegu on küll nii, et kõrgkoolis anname tantsu alal ikkagi veel algharidust, sest ettevalmistus ülikooliks on ebaühtlane ja nõrk. Tantsu peab õppima hakkama juba varasest lapseeast, kord nädalas ajaviiteks on ebapiisav.

 

Kuuludes erinevatesse töörühmadesse, räägid kaasa kogu Eesti nüüdistantsu hariduses. Kui elujõuline see on?

Meil on vapper huviharidus, mis toimib ju puhtalt tänu lapsevanematele. Ja selles mõttes on hästi, et meil on olemas kaks kõrgkooli ja kaks erinevat vaatevinklit, sest õpikeskkondade sees luuakse ka oma nägemus nüüdistantsust. Nii kaua kui on kaks, on hästi. Kui üks tahetakse ära likvideerida — nagu meil on kombeks, et Eestile piisab ühest —, siis on kehvasti. Kaks loovad hea konkurentsi ja jääb valiku võimalus. Kõik ju pingutavad ja annavad oma parima, need vähesed inimesed, kasvõi veri ninast välja. Mul läheb kuueteistkümnes aasta sõita Viljandi ja Tallinna vahet. Kaks korda nädalas käin Viljandis, mitmeks päevaks kodunt ära. Hing on selle kooli küljes, aga jõud saab varsti otsa ja hakkab tervisele.

 

Mida kujutab endast nüüdistantsu õpetus?

Oli hästi magus aeg, kui me õppekava kokku panime, mõeldes terviku erinevatele osadele, kuidas panna ained üksteist toetama. Kui räägime näiteks paralleelselt balletist, siis ballett koosneb ju viiest komponendist. Üks on klassikaline tants, teine on muusika, kolmas pantomiim ja näitlejameisterlikkus, neljas on kujutav kunst ja viies libreto. See on balleti alus, see eeldab, et kõik need komponendid peaksid õppijal olema kaetud. Sama on siin, kus püüame saavutada, et nüüdistantsu õpetajad oleksid erinevad, et neil oleks erinev käekiri, et tervikpilt, mida üliõpilane endale hetkel kokku paneb, oleks mitmekesine. Ääretult oluliseks pean tantsuanalüüsi. Küsimus on, kuidas tudeng selle terviku endale loob, süsteemsus on tähtis. Terviku loomine on minu jaoks praeguses killustatud ja inforohkes maailmas peamine.

 

Tänapäeval räägitakse tantsuõpetuses järjest rohkem keha või liigutuse teadlikkusest, somaatilisest või holistilisest printsiibist. Kuidas sina seda mõistad?

See on kontakti saamine oma kehaga, minu jaoks ka vaimsuse ja füüsilisuse tasakaal. Mingil ajal on olnud ilmselt väga mehaanilise tantsu puhul nii, et tantsija on muutunud nagu sõduriks. Nüüdistantsus ei ole võimalik olla sõdur, sest kuidas sa oma minapilti teisteni tood, kui ei ole kontaktis iseendaga. Tähtis ei ole ainult füüsiline tasand, mis eeldab tehnilisi ja loomingulisi oskusi,

vaid ka vaimne seestpoolt väljapoole kasvamine. Õpetajana pean seda oluliseks.

 

Me koolitame inimesi, kes hakkavad õpetama tänapäeva maailmas nüüdistantsu, ja selliseid õpilasi, nagu nad praegu on. Kuidas saaksid nemad oma õpilastel seda teadlikkust kujundada?

Lihtsalt peabki jagama, igaüks meist peab jagama kõike, mida ta on endasse kogunud. Et oleks võimalik mitmekihilisus ja järjepidevus. Teiseks peame ise selles tänases maailmas pidevalt juurde õppima. Me ei saa õpetada sellelt baasilt, mis kunagi ammu omandatud. Peame kogu aeg ennast täiendama, sest muidu on väga raske kontakti saada, leida vahendeid, mis õpilasi kaasa haaraksid. Dünaamilisus ja paindlikkus on oluline.

 

Milline on sinu sõnum avalikkusele?

Inimeste väärtustamine. Eesti ühiskonnas on kippunud minema nii, et oleme nagu mingid numbrid statistikas, aga inimeste väärtus ja üksteise märkamine…?

Ruusmaa_05_01_netti

Küsinud ANU SÖÖT, detsember 2014.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon