EESTIS LUGUSID JÄTKUB (AGA KUS ON SUURED LOOD?) II

PEETER SAUTER

(Algus TMKs 2015, nr 5.)

 

Jätkame dokisarja „Eesti lood” filmide ülevaatamist. Pea kõik Eestis tehtud filmid (nii dokid kui mängukad) ongi ju Eesti lood, aga mõne puhul on olnud lootus, et see on midagi veel suuremat, üldisemat, ja seda suurema kujutlust pumbatakse siis juba tööperioodi algfaasis sisse. Viimasel ajal märkan aga õnneks vastupidist. On taibatud, et laias ilmas võib saada suureks tunnistatud, ära tuntud just see, mis on eriti ja varjamatult lokaalne ja isiklik, vahetu elupilt tekitab rohkem samastumisvõimalust kui režissööri väljahautud üldistus.

 

„Kiirtee kordnik”. Režii: Meelis Muhu, Meelis Süld. Operaator: Kullar Viimne. Monteerijad: Meelis Muhu, Meelis Süld. Produtsent: Meelis Muhu. 28 min 30 s. © In-Ruum, 2015.

Toomas sadamas, puhuvad(1)_rgb

Filmi pealkiri on püüdlikult poeetiline ja samas vaimus on ka film. Kas siis liikluspolitsei poolt ette söödetuna või tegijate leituna — kangelane Toomas Kivilo on musterpolitseinik. Tema kohta pole öelda ühtki halba sõna (miks peaks olema, eks ole? ei, ega peagi). Aga kuhu nii edasi? Teeme riigi raha eest filmikese tarmuka riigikoguliikme tarmukast tööpäevast, arstist, õpetajast… „Propagandaministeerium” avab jälle rahakoti ja filmikaame­ra suriseb. Ja meie elu Eestis on ilus, nagu peab, nagu vaja!

Kitsaskoht, mida motopolitseinik Kivilo politsei töös mainib, on, et töökaaslasel olid kõrvakarvad lõikamata ja see häiris teda töös. Andis tunda, nagu kiivri all oleks putukas. Kõrvakarvu tuleb pügada! (Olgu, riivamisi on ka juttu sellest, kuidas ta ise tegeleb suuresti ametitsikli hooldusega, aga eks ole ta ka tsiklifanatt.) Ega juhisõbralikule Kivilole saa midagi ette heita. Oleks vaid taolisi liikluspolitseinikke. Tegelikkus pole paraku selline. Meie liikluspolitsei on valdavalt liikleja karistamiseks, mitte abistamiseks, ja see pole minu avastus (mäletan ajakirjandusest, et mõne aja eest korjas liikluspolitsei trahve, et rahastada oma maja ehitust). Aga vaevalt riik finantseeriks taolisest aspektist doki väntamist.

Siin on üks veelahe. Filmirahadele on suur konkurents. Milleks pakkuda välja ohtlikke teemasid? Või siis tuleb serveerida neid kodanikualgatuse kõuekõminal, aga nii, et hundid on söönud ja lambad terved. „Okupeeri oma müür” kargab pähe. Filmi tegemise ajal oli kodanikuliikumine justkui plahvatuslikult aktiivne. Nüüd on see paraku läbi saanud. Kuni uue filmini.

Tsiklid on enamiku jaoks atraktiivsed ja tsiklisõitjad mehised. Vallandavad endorfiinijooksu ihus, erutavad. Ja kino on seda korduvalt ära kasutanud. Ehk tegi otsa lahti Dennis Hopperi vändatud ja kaasa mängitud „Easy Rider” aastal 1969. See pani kellukse paljude filmitegijate peas helisema. Lihtne on tsiklisõitu filmida ja vaadatakse tänulikult. Sama kindel kaup nagu kutsikas ja kiisuke. Hm, aga tsiklist ja toredast mehest jääb toreda filmi jaoks pisut väheks. Kas film millelegi mõtlema pani? Ei. Kui just, siis, et mis filme meil tehakse ja miks. Kas oli huvitavaid kaadreid ja peent operaatoritööd? Ei, siin mitte. Kas oli kontseptsioon? Ei. Kas seal üldse oli midagi muud peale väärt tsiklipolitseiniku Toomas Kivilo humaanselt tee ääres tegutsemas? Ei. Mis filmist tolku võib olla? Kas me õppisime Eesti liikluspolitseid armastama? Ei, ei veennud see lugu. No aga ehk Meelis Muhule jäetakse nüüd mõni trahv tegemata, kui ta liikluseeskirju peaks rikkuma? Kui nii, siis oli filmil mingigi mõte. Tubli!

 

„Stromka”. Režissöör ja operaator: Markus Orav. Produtsent: Rauno Linnamäe. Heli: Tarvo Schmeimann. Monteerija: Georgius Misjura. 28 min 32 s. © Peanut Factory, 2015.

Stromka_2_rgb

Üsna nullfilm Stroomi rannast ja seal liikuvatest inimestest. Paraku ei ole siin intrigeerivaid persoone, lugusid. Üks asi on. Kohati püüdlikult üles võetud pilt udusest rannast, kenad on pea monokroomsed, üksikute värvilaikudega kaadrid tärkavast rohust kevadise lumesaju all, aga… Korraks on lõpuotsas püütud ka montaaži ja heliga nalja teha Jacques Tati vaimus ja aetud taustamuusika kitarrirütmiga sünkrooni suure trenažööri liigutamine rannas ja grillile tuule lehvitamine. Kuulge, te olete filminud mitmel aastaajal, kas midagi paremat tegevuslikult, inimesekeskselt kaadrisse püüda ei saanudki?

Kui läbi filmi räägitakse, et Stromka on tore, loodus ilus — see jutt käib läbi ehk mõnikümmend korda —, siis isegi kui te püüate linnaosavalitsuse mokale mett määrida, jääb tulemus hale ja hapu. Jah, rannal jalutavad venelased ja eestlased; jah, siia tuuakse hipodroomilt hobuseid; jah, vahel olla siin olnud kaklused ja varem vene sõjaväeosad ja Mustamäe solk voolanud merre ja nüüd on keskkond etem. No ja siis? Kus on film? Selle kõik saaks ära rääkida ajaleheartikliga. Filmis peaks kaadris näha olema midagi kaasakiskuvat ja film võiks puudutada hinge.

Ühe järelemõtlemisekoha ma siiski sain, aga see polnud ilmselt filmi autoritel kavas mulle pähe istutada. Ja see on teema, mis filmirahval tuleks kuskil laiali tõmmata — droonide kasutamine filmis. Stromka-filmis on üks aero- või õhuvõte ja see on seal lihtsalt niisama, ei anna isegi täit pilti Stoomi ranna ulatusest. Aga selge on, et taolisi asju hakkab dokkidesse jõudma rohkem (ja karta on, et lähiaastatel tüütult palju, sest nüüd on õhust võtmise tehnika muutunud taskukohasemaks, mobiilseks, tegusaks). Viimsis tegutseb rahvusvaheline Airborne Mechatronics, mis ehitab droone, kuhu paigaldada kaamera ja mida kasutab usinalt näiteks Bollywood. Skycam ja Helicam.aero tulevad ja filmivad teil õhust üles iga sündmuse ja tegevuse. Mehed neist firmadest arvavad, et on vaid aja küsimus, millal aerovõte muutub standardiks, ilma milleta film läbi ei saa. See on veider. Filmi vaadates me tahame ju, et pilt mõjuks loomulikult, ja mitu ilmakuulsat režissööri on operaatoritelt visalt nõudnud, et kaamera peab asuma istuva inimese pea kõrgusel ja kasutusel peab olema kõige tavalisem optika, mis ei tekita lainurga või „pika toru” moonutusi. Aga me muutume ja harjume ja vaatame nüüd igasugu arvutirenderdatud zuumimist muretult. Kunagi tundus ka digipilt tselluloidi üles võetud filmi kõrval jõhkralt ebaloomulik, aga kas me nüüd teeme alati üldse vahet või mõtleme sellele (profid muidugi teevad ja mõtlevad)? Ehk on droonimeestel õigus. Sõjadokki ilma droonita ei saa ja hiljutisel Eesti Kaitseväe „Siili”-õppusel nähti taevas ca kahtekümmet erinevat drooni ja vähemalt meedia alusel ei olnud kellelgi aimu, kes meie õppusi jälgida soovis. Hetkel annab droonilennutamise loa lennuamet ja Tallinna kohal on lubatud lennukõrgus enamasti sada meetrit. Ülejäänud seadused ei piira droonilennutamisel filmimist siiani rohkem kui igasugu muud jälgimist ja jälitamist. Aga võib tulla päev, kui metsas põõsas pikutavad karud muutuvad drooni peale kurjaks.

Niisiis Markus Oravas leidsin ka tundliku silma ja käega operaatori, režissööri aga kahjuks mitte. Filme tuleks teha oma pea ja hingega, mitte (kasvõi imaginaarse) tellija maitse-eelistusi

aimata püüdes. Muide, väljaarendamata võimalusi filmis oli. Näiteks tekstikordustes. Keegi räägib eesti keeles, kuidas meri Stroomi rannas läheb ja läheb sügavamaks ja siis ikka ei lähe ja lõpuks läheb, asi jõuab absurdi piirile. Samamoodi mitu juppi venekeelset juttu, kuidas Stroomi rand on parim paik maailmas. Küllap neid tautoloogiliseks muutuvaid jutujadasid ja padaajamisi esitataksegi väikse huumorina, aga asi jääb nii hillitsetuks, et pealiskaudsel vaatamisel ei märka muiatagi. Sellest, kuidas mere kohin peatab mõtte liikumise, mis mõned napsutajad võib viia kakluseni, aga teised mediteerijad valgustumiseni, oleks saanud teha teema. Teemat üritatakse teha eesti keelt tugeva aktsendiga rääkivast ratsutajast, kes Stromkal hobust ujutab, aga sealt ei suudeta suurt midagi välja võtta. Tore on ju kuulda, kuidas vahva vene tüdruk pursib püüdlikult eesti keelt: „…nendel on kuri koerad, kes hammustavad (jalutajate koerad kimbutavad hobuseid)…, suur tänu Tallinna linnale ja nende valitsusele, et nad annavad meile sõita…”, aga see on lihtsalt muhe koht ja ei enamat.

Filmi tehti, aga filmi ei sündinud. Ja tiba on kõhklus, kas üldse otsiti Eesti lugu või oodati, et ehk jookseb lugu sülle. Aga sülle jookseb hea lugu filmijale harva. Markus Orav, miks te ei võtnud kinni kasvõi seda lumisel Stromkal rinda paljastavat vene tervisejooksjat, keda näitate filmi alguses; miks ei kõneta kaarditagujaid kohvikus, napsutajaid pargis? Teie film ootas teid seal, aga te jäite distantsile. Küllap dokumentalist peabki saama kätte eheda tegelikkuse, aga ehedusse tuleb teinekord vist ikka käsi (või keel) sisse pista, et tajuda, kuidas elu mekib.

 

„Elizabethi mänguväljak”. Režii: Maris Kerge, Erik Norkroos. Operaator: Erik Norkroos, Kullar Viimne, Ants Martin Vahur. Heli: Mart Kessel-Otsa, Anti Mäss, Kullar Viimne. Monteerija: Kaisa Pitsi. 29 min 11 s. Rühm Pluss Null / Missing Pictures, 2015.

still elizabeth ja alena_rgb

Lõpuks ometi üks päris film. Eriti hea on, et ma pole kindel, kas Maris Kerge ja Erik Norkroos filmi tegema hakates teadsid, kuhu asi võib välja jõuda. Igatahes oli tubli algus see, et saades võimaluse teha filmi kaua Inglismaal tippballetiartistidena loorbereid lõiganud ja lõpuks ikkagi Eestisse tagasi tulnud Age Oksast ja Toomas Edurist ei hakanud režissöörid staaride elulugusid ja auhindu refereerima, aga leidsid värske vaatenurga. Võib muidugi olla, et vaatenurk ehk balletitantsijate tütar Elizabeth pakkus end ise välja. Nii ehk naa, ära kasutada on teda osatud üpris kenasti — delikaatselt, aga tähendusi otsivalt.

Eduri-Oksa nelja-aastane tütar Eli­zabeth on kasvanud teatri tagaruumides, lava kõrval ja proovisaalis. Vaatab „Pähklipureja” balletti ja ütleb emale: „Ma tahan nukk olla! Kui ma suureks saan, siis ma tahan olla nukk!” Fantastiline lause, hirmutav mõttekäik. Kuigi mõistetav, sest laval on ilusates kostüümides nukksõdurid, kes mõrvavad hirmsa rotikuninga, keda Betti kardab.

Järelemõtlemise kohti on filmis ridamisi. Paraku on osa neist ka instseneeritud: laps seob korduvalt endale balletisusse jalga ja kui ta võtab vedu, et peegli ees „nägu pähe teha”, siis ekspluateeritakse motiivi nii kaua kui võimalik, Betti värvib ripsmeid, paneb põsele puna ja mökerdab huulepulgaga. Aga tõsi, mõtlema see paneb.

Oks-Edur püsivad või hoitakse tagaplaanil ja see on hea. Hea on ka, et nad ei sekku, et kontrollida, kuidas filmitegijad last kasutavad, mis lugu tema varal jutustada püüavad. Kuigi selge on see, et nad last hoiavad ja armastavad — samas suudavad ta filmi jaoks vabaks anda. Au ja kiitus. Küllap pidid nad mõistma, et lugu, mida jutustatakse, ei nõreta tingimata positiivsusest, aga viskab õhku kahtlusi. Kas Elizabethi mänguväljak — teatri tagatoad — on hea kasvukoht? Ei võta filmis seisukohta vanemad ega filmitegijad ja otsustamine jäetakse meile.

Kui palju meil balletimaailma telgitaguseid üles on võetud? „Tantsib Tiit Härm” meenub. Ja muu pakazuhha. Kroonikakaadrid Helmi Puurist luike tantsimas. Mai Murdmaad on filmitud. Ülo Vilimaast on juppe, Kaie Kõrbist. Enamasti on need klišeelikud ilupildid, keegi pole julgenud balletitantsijate ilu valuni tungida. Suurt filmi ei meenu. Sellest, kuidas ballett inimesed pooleks eluks rakkesse paneb ja teinekord lõhub, võiks keegi suure (mängu)filmi teha. Kes teevad? Kerge ja Norkroos? Praeguses filmis näeme juba algul, kui kontrastselt võib mõjuda loomulikult ringi tatsuv mudilane trimmi tõmmatud baleriinide harjutusruumis ja kuidas laps hakkab jalgu varvaskingadesse pressima. Ema Age uurib kõheldes, kas sussininasse piisavalt salvakat ikka sisse topiti? Jah, topiti! Ja nii see kõik algab. Film on musternäide, et kuulsusi filmima minnes tuleb kuulsus unustada ja üles otsida üldinimlik. See ei õnnestu survestades, vaid hiilides.

 

„Majavalvur”. Režii: Ingel Vaikla. Operaatorid: Ingel Vaikla, Ants Tammik, Astrida Konstante, Tõnis Tuuga. Muusika ja heli: Ekke Västrik. Monteerija: Jette-Krõõt Keedus. © 26 min. OÜ Vesilind, 2015.

Linnahall07404_rgb

Veel üks päris ja elus film. Ennäe, ettevaatlikult lähenedes õnnestub hea film teha tühjast majast ja selle erivajadustega valvurist. Less is more-hoiak on taas päevakorral. Selge aga, et iga minimalism suureks ei kasva. „Majavalvuri” tegijatel on jätkunud nutti. Ma tahaksin teha algorütmi, et kui palju hea dokfilmi tegemiseks on vaja mõistust ja kui palju lihtsalt aega. Varem oleksin ma pakkunud, et aeg on põhiline, visadus filmi tegemisel, aga nüüd pole ma enam kindel. Võib olla nii või naa. Kas kukub film sülle oodates või mõtiskledes — mõlemad töömeetodid võivad olla kobedad. Aga iga magava kassi suhu hiir muidugi ei jookse.

Täpselt nagu eelmise filmi puhul, kogu asja teeb ära vaatenurk ja persoon — tõmbab sama nõks „Majavalvuri” mängima. Ja oluline — vaatenurka ei ole välja mõeldud, see on üles leitud. Oletan küll, et leidmise taga on Ingel Vaiklal pool elu, sest ta vanemad Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla on vanade majade eludest ja lugudest viinud Veneetsia biennaalile uhke väljapaneku. Ja väga hea, et asjad nii arenevad, kasvavad, toimivad.

Raine Karbi välja mõeldud Linnahall polegi nii vana. Püstitati Moskva olümpiaks nagu Pirita hotell ja spordikeskus, millest hiljem sai klubi. Ja ma ei usu, et me teadlikult hävitame tolle aja arhitektuurimärke — poliitharidusmaja ehk Karla katedraali, kesklinna postkontorit ja Linnahalli —, aga ehk alateadlikult me siiski ei talu, et need arhitektuuriliselt uhked, aga häbisisu kandvad hooned püsti on. Vastaku mulle nüüd mõni arhitektuuriloolane.

Filmis on hea, et kümmekond minutit ei anta selget sotti, kes on rääkija. Mulle tundus, et tegemist on vene rahvusest purjus inimesega, kes on Linnahalli valvur. Ja kui helile tuleb juurde pilt, pean ma oma arvamust korrigeerima. Ei ole purjus venelane, on hoopis eesti mees, kes on erivajadustega, isikupärase liikumis- ja kõnemaneeriga! Mõtle teinekord põhjalikumalt ja ole ettevaatlikum, Peeter, enne, kui inimesi lahterdad.

Kokku võttes — kas film peaks elu muutma? Või eluolu teadvustama? Kas ma sööstan pärast filmi vaatamist Linnahalli päästma? Ei söösta. Kas on hea, kui nõukaaegne, Tallinna jaoks pentsikult suur koloss sealt kaob (mida keegi ei söanda välja öelda)? Ehk ongi. Eesti pole maa, kuhu oleks vaja püramiide püstitada. Olgu siin või olnud nõukogude olümpiamängud.

 

„Lained ja võnked”. Režii: Kaido Veermäe, Marianne Kõrver. Operaatorid: Kullar Viimne, Marianne Kõrver, Margus Sikk. Heli: Antti Mäss, Lauri-Dag Tüür, Jevgeni Berezovski. Monteerija: Marianne Kõrver. 28 min 25 s. © Klaasmeri, 2015.

Anatol pirn_rgb Aime seenel_rgb

Ometi üks briljantne film. Aime ja Anatol Sügisest, kellest ei saa kogu filmi jooksul ööd ega mütsi aru, kas on tegemist erakordsete kavalpeadega, kes propageerivad looduslähedast eluviisi, või erakordsete ullikestega. Selge on, et vanapaar on elanud kunagi kümmekond aastat lähedaselt, aga siis pöördumatult tülli keeranud. Mõlemad on reipad-rõõmsad, elavad lähestikku, vajavad teineteist.

Kunagi pidin kirjutama stsenaariumi kadunud Jüri Sillartile ja ta oli oma abikaasalt saanud tarkusetera, et film hakkab tööle siis, kui see on „pritša”— tähendamissõna. No mina Sillartile ei osanud taolist kirjutada. Aga Kaido Veermäe ja Marianne Kõrveri lihtne, naljakas, loll, ilus film on tähendamissõna. Millest? Et elu on üürike, lähedased on olulised isegi siis, kui me nendega mõttetuid tülisid kangutame, ja kui ka absurdseid sihte jälitame, ja kui eesmärgid on totrad, pole siiski midagi targemat teha, kui visalt nende poole püüelda.

Ega filmist sotti saa, kui palju peenbioloogia teadmainimesed, taimetargad Aime ja Anatol Sügis ja filmijate poolt juurde toodud Jüri Burmeister tembutavad või tõde kuulutavad. Aga tase on selline, et see pole enam tähtis. Kõik töötab laitmatult. Andke aga taolist hullumeelset mõtteselgust juurde. Ehk peab võimsa filmi tegemiseks filmitegija pisut hulluks minema ja samas väga klaariks jääma. Ehk siis — tugeva filmi sees peab olema tugev paradoks, dilemma, küsimus, mis jääb meid kummitama. Järele mõeldes: kas lahku kippuval vanapaaril lapsi on? Sellest film ei räägi. Vist ongi teema, mis jääb kaadri taha ja minu pähe.

 

„Sisekõla”. Režissöör ja operaator: Madis Reimund. Monteerija: Helis Hirve. Heli: Tanel Kadalipp. Produtsent: Getter Vahar. 29 min 14 s. © Alasti Kino, 2014.

Photo13_18_rgb

Viimane vaadeldav on paraku taas lugu, mis ei ole film, kuigi filmitav on sisukas ja hea sõnaga helilooja Pärt Uusberg. Aga ülesvõetu tahab olla glorifitseeriv üksühele pildistus. Milleks? Et näidata meile Uusbergi? Midagi rohkemat oleks vaja. Filmi.

Pärt Uusberg pakub häid tekste: fa-noodile ei ole põhjust heliloojana alla kirjutada, sest see ei kuulu heliloojale ja sügavalt õnnelik olevat ta olnud siis, kui on olnud sügavalt kurb. Uhked mõttekäigud, priimad paradoksid, aga filmis mõjuvad dekoratsioonina. Uusbergi paraadportree lüüakse läikima ja ongi kogu lugu. Miks sealt edasi ei minda? Miks näidatakse kenitlevat koosolemist Arvo Pärdi ja Veljo Tormisega? (Ei, kõik kolm on kaadris väärikad, aga filmija teeb nad pjedestaalile tõstes (tahtmatult?) totraks). Miks taas tekitada jumal teab mitmendat korda eksponeeritud pilti, kuidas helilooja oma laulu laulupeol juhatab (kui uus Gustav Ernesaks)? Kui keegi seda tulevikus veel soovib näidata, leidku värskem vaatenurk, kui alt üles filmitud õnnelik dirigent koori juhatamas.

Nii filmides teete karuteene. Ja terane Pärt Uusberg vääriks paremat. Ta on kaadris vaba, loomulik ja räägib sisukalt (näiteks, et võiks olla aasta, kui ei õpi — originaalne ja uhke mõte), aga filmitegijad on selle lihtsalt üles võtnud ja oma mõtteid (suure pieteeditundega) mitte lisanud. Mõnikord võiks see olla voorus, aga siin mõjub laiskusena. Film ei ole ju jumalusest. Ülevuntsimine mõjub mõnitamisena (mis ilmselt polnud plaanis). Autoril võiks olla meile öelda midagi omalt poolt. Mida pole, seda pole.

 

Summa summarum? Pooletunnise dokiga võib teha palju ja võib üldse mitte midagi teha. Targast inimesest on võimalik teha looke, mis paneb (filmitegijale) kaasa tundma ja raskesti mõistetavatest persoonidest film, mis kummitama jääb. Mulle tundub, et filmitegemine on nii kallis, tööd ja aega nõudev asi, et paraadportreede ja telesaadete ülesvõtmine filmina võiks jääda kõrvale. Dokki tuleks vändata siis, kui on midagi inimlikult puudutavat, intrigeerivat ja mitte ainult kuulus ja ilus nägu või kena aeg ja koht, kus kaamerat suristada.

Kaheteistkümnest vaadeldud Eesti loost tõuseb kõrgelt esile „Lained ja võnked” kahest vanainimesest (keda ma vaadates pean kohati endast targemaks ja siis jälle rumalamaks). Film, mis suudab panna elu üle järele mõtlema, suudab vaheldumisi olla kurvastav ja lõbustav.

 

(Lõpp)

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon