TÕRVATILKADETA MEEPOTT

ANU VEENRE

Eesti muusika päevade programm peegeldas ka tänavu siinse akadeemilise muusikailma peamisi, eeskätt akustilisi ja nooditekstipõhisusega seotud suundumusi. Kirjutan nii, sest ka elektroonika, improvisatsioon, pärimusmuusika ja džäss on saanud vähemasti viimasel kümnendil loomulikuks osaks Eesti akadeemilisest muusikaelust ja nende tegevusedki põimuvad „klassikute” omadega. EMPi kui heliloojate liidu festivali (põhi)kavas need siiski veel kuigivõrd ei kajastu, ega peagi — eriti muusika-aasta tänuväärses sündmusterohkuses on igaüks leidnud oma. EMPil oli seega tutvustatud külluslikult just üht kindlat tüüpi muusikalist suundumust Eestis — selle osaks on ja selle suundi kujundavad muu hulgas ERSO, Tallinna Kammerorkester, Ansambel U:, Resonabilis, Vox Clamantis ja EMTA muusikud (valik kevadise EMPi kollektiive, mille kontsertidest kirjutan järgnevalt eraldi).

Viimastel aastatel on oluliselt avardatud nende tegevuste hulka, mis selle suunitluse kõlapinda festivali ajal ja järel võimalikult hästi ja mitmekülg­selt võimendaksid [festivali arvukad (välis)kajastused on seejuures hästi doku­menteeritud Facebookis Eesti muusika päevade lehel.] Uutest algatustest meeldis väga partituuride väljapanek kontserdipaikade fuajeedes. Sellest võiks saada traditsioon, sest lisaks niisama uudistamisele panustab selline teguviis ehk ka veidi üldisemalt (nüüdismuusika) partituuride n-ö lugemis­oskuse arendamisse. Niisamuti on ka

fes­tivali kavva lisandunud avatud proovide pedagoogiline roll. Mini-EMPi tegevusi ma käesolevas artiklis lähemalt ei kajasta, kuid „kontorikontsertide” ja flashmob’ide kõrval märgiksin vaimuka ideena ära ühe laulukontserdi Tallinna Kunstihoone galeriis, kus ETV tütarlastekoor esitas autor Karin Kuulpaki juhatusel ühe tunni jooksul iga kümne minuti järel laulu „Hingelend”. Peale selle üritused Solarise keskuses ning muidugi noorte heliloojate konkursi lõppkontsert heliloojate maja saalis.

Ennekõike sõltub ühe festivali kordaminek ikkagi üksikkontsertide õnnestumisest — igaühe kontseptsioonist eraldi ja sellest, kas asjad hakkavad tööle või mitte. Selle poolest oli 2015. aasta festival eriti elamuslik: sümbioos konkreetsete helitööde, interpreetide ja esinemispaiga valikust töötas enamikul kontsertidest erakordselt hästi, mille eest suurim tänu EMPi kunstilistele juhtidele Timo Steinerile ja selles ametis esimesed ristsed saanud Helena Tulvele. Tulenevalt üksikkontsertide tuumakusest rühmitasin ka järgneva kajastuse nende ürituste kaupa, vaadeldes lähemalt kuut festivalikontserti. Et EMP ise on ennekõike nüüdisloomingu tutvustamise koht, sai ka siinse kirjatüki analüüs sedapuhku küllalt teosekeskne.

 

Žanriküllus ERSO kontserdil „Hea eesti asi”

Põhjusel või teisel ei kasutata nüüdisloomingu määratlemisel just sageli traditsioonilisi žanrinimetusi. Et aga võimalikult selgelt anda edasi muljeid festivali avakontserdilt — selle külluslikust programmist ja silmapaistvatest interpretatsioonilistest saavutustest —,

on kõige selgem, kui täheldada, et kavas olid sümfooniline poeem (Tatjana Kozlova-Johannese „Tule süütamine”), sümfoonia (Meelis Vindi „Früügia maastikud”), teos orelile ja orkestrile (Kristo Matsoni „Kaotatud ruum” Aare-Paul Lattiku osalusel), instrumentaalkontsert (Riho Esko Maimetsa akordionikontsert Henri Zibo soleerimisel) ning kolmeosaline süit bassklarnetile ja orkestrile (Tõnu Kõrvitsa „Silent songs” /„Vaiksed laulud”, solist Meelis Vind). Kõik esiettekanded; kusjuures sissejuhatuseks kõlas veel n-ö tühjalt lavalt ka Jakob Juhkami lindikompositsioon „Esimene” — kollaaž erinevate eesti heliloojate esimestest sümfooniatest. Külluslik. Eelnimetatud žanrikategooriaid pole põhjust vaadelda kvalitatiivsetena, ka väljendusvahendite valik ja kasutus pole ju enam sama mis näiteks XIX sajandil; kuid teatavate arhetüüpidena toimivad need ikka, andes nii mõndagi teada teose narratiivi astme, kontrastsusprintsiibi, vormilahenduse, vir­tuoossuse vms kohta.

„Tule süütamine” on Kozlova-Johannese teine teos sümfooniaorkestrile (esimene valmis samuti EMPi tellimusel 2004), mis on inspiratsiooni saanud raamatust „Naised, kes jooksevad huntidega” (Clarissa Pinkola Estési menukteos ürgnaise arhetüübist, tõlge eesti keelde 2010). Loodushäälte ja loodusjõudude muusikaline transkriptsioon on helilooja loomingule iseloomulik ka üldisemalt, näiteks mis puudutab faktuuri läbikomponeerimist kõiksugu vihinate-vuhinatega, mis siis „tuulena” muusikas edasi-tagasi või üles-alla liiguvad. (Muide, ruumilisusest muusikas rääkis autor väga paeluvalt arhitektuuri välkloengul, mis toimus päev enne festivali algust ja oli pühendatud just muusika ja arhitektuuri seostele.) Mähkununa sellisesse vihinapilve, elas intervalliliselt väga piiratud meloodiline materjal selles teoses nn oma elu, toimides helikõrgusliku struktuuri asemel pigemini tõelise kõlavärvimeloodiana. Võimalik, et festivali „võidutööde” hulgas on just „Tule süütamine”, sest teose kõlapildi intensiivsuses oli midagi täiesti uut ja rabavat ning dramaturgia töötas (kindlasti ka tänu pühendunud esitusele) laitmatult (EMPi 2014. aasta n-ö võitjad, Helena Tulve „Südamaa” ja Märt-Matis Lille „Põhjanaela paine” kuulutati välja just tänavusel avakontserdil). Looduspiltide ja -häälte helgemat poolt portreteerisid kontserdil ka Kõrvitsa „Vaiksed laulud”, mis pühendatuna Meelis Vindile täiendab oma virtuoossuse ja väljendusrikkusega oluliselt (eesti) (bass-)klarneti repertuaari. Samal õhtul debüteeris Vind ka helilooja-sümfonistina. Soov määratleda „Früügia maastikke” sümfooniana ei tulene aga minu arvates pelgalt selle kestusest (kontserdi ulatuslikem, umbes kahekümne viie minutine teos), vaid ideestiku tüübist, mis koondas eri mõtte- ja meeleseisundeid ning muusikalisi maailmu, sh india rütme, flamenkolikke meloodiakäike ja muidugi früügia laadi kui sellist. Väga köitev oli ka loo rütmika — tantsulisus ja ostinaatsus, milles, eriti suurele orkestrile loodud nüüdismuusikas, valitseb Eestis teadupärast põud.

Kristo Matsoni helitöö köitis erinevate kõlakatsetustega, kuid kompositsioonilist tervikut ei tekkinud. Kui enamasti kaalub kontserdielamus oma mõjult teose järelkuulamisest saadava üles, siis siin oli olukord vastupidine: helisalvestusena töötas „Kaotatud ruum” väga hästi! Maimetsa akordionikontserdi solist Henri Zibo (muusikakeskkooli sellekevadine lõpetaja) oli pälvinud telekonkursil „Klassikatähed 2014” ERSO preemia, millega kaasnes võimalus orkestriga esineda — kõnealusel kontserdil siis. Sel põhijoontes diatoonilise materjaliga teosel on vormiliselt kaks poolt, millest esimene kulgeb rahulikus tempos, läbivaks kujundiks tõusev astmeline liikumine lüüdia helireal; teist poolt, Zibo tabavas sõnastuses „halastamatut kütmist”, hoidsid koos kiiretempolised ostinaatsed rütmid. Stiililt on Maimetsa viimaste aastate looming olnud väga kirev, sisaldades näiteid kõlavälja tehnikate ja sonoristlike vahendite kasutamisest, nagu näiteks kahes tema varasemaski orkestritöös, uustonaalsuse ja neoklassitsistlike võteteni (helilooja kodulehel on mitmed teosed ka täispikkuses kuulatavad). Naljatamisi on öeldud, et igalt heliloojalt oodatakse „oma keele” leidmist ja siis ka selle juurde jäämist, et kontserdikorraldaja ja publik ikka teaksid, mida tellivad. Õnneks tunneb muusikaajalugu ka säravaid näiteid „alati muutuvatest autoritest” (eesti muusikast meenuvad esimestena Sink ja Sumera) ning seni kuuldu põhjal jääksin ka Maimetsa muusika kontsertidel ikka käima.

Kena kava küll, aga kontserdi suurepärasuse tingis siiski ka dirigendi töö: Taavi Kull on töötanud 2014. aastast Vanemuise teatri orkestriga ning kõnealune õhtu oli tema esimene täiskavaga kontsert ERSOga. Niivõrd värvika (nüüdismuusika) kavaga debüütkontsert on iseenesestki meeldejääv, aga et teoste tõlgenduses jätkus kavatsuste selgust, tahet ja hoogu kogu keeruka kavaga kontserdi lõpuni, siis arvan, et asjasse puutuvad isikud juba plaanivad võimalusi dirigendi ja orkestri koostöö jätkamiseks.

 

Kaks daami ja kolm uut viiulikontserti

Raadiomaja 1. stuudios toimunud Tallinna Kammerorkestri kontsert „Kaks daami” läti dirigendi Atvars Lakstīgala juhatusel oli festivali vaimustavaim. Kontserti raamisid Kristjan Randalu ja Kristaps Petersonsi rütmikad palad (vastavalt „Emigrane” ja „Chess”), selle tuuma moodustas aga Triin Ruubeli ja Juta Õunapuu-Mocanita soleerimisel kolme viiulikontserdi esiettekanne. (Solistide viimaste aastate tegevust, sh Saksamaal, kajastati kõnealuse kontserdi valguses ka festivali ajal eetrisse läinud saates „MI”). Kui mängutehnilist täpsust tulebki sellist klassi mängijate puhul võtta iseenesestmõistetavana, siis mõlema interpreedi haaravat ja veenvat interpretatsiooni tuleks hinnata selle võrra kõrgemalt, et kõik vaadeldava kontserdi lood kõlasid ju esimest korda.

Esimesena tuli Ruubeli soleerimisel ettekandele Liisa Hirschi teos „Ascending… Descending”, mis on käesoleva artikli ilmumise ajaks pälvinud ka 2015. aasta rostrumi žüriilt kõrge tunnustuse (lugu valiti võistluse põhikategoorias üheksa soovitatud teose hulka). Ja tõesti, selle umbes veerandtunnise teose esimestest taktidest oli juba selge, et sünnib midagi erilist. Teose faktuur on mikrotonaalne ja sonoristlik ning sündmused selles näikse kulgevat ühtaegu väga-väga kiiresti ja kohutavalt aeglaselt. Silme ette kerkib visuaal mingisuguse ülikiire protsessi, näiteks lennuki õhkutõusu aegluubis jälgimisest, mille toimimise eelduseks on interpreedi ja kuulaja maksimaalne keskendumine. Solistil on teoses orkestrit „vedav” roll ja nagu autor ka ise festivali kavaraamatus märgib, on sooloviiuli ülesanne olla justkui teose (esimeses osas) väravavaht, kes loob ruumi keskendumisele.

Ka Elis Vesiku „Stiihia” kahele viiulile ja kammerorkestrile ning Mariliis Valkoneni „Täitumine” (solist Juta Õunapuu-Mocanita) on meeldejäävad ja mõjuvad lood, mida sooviks uuesti kuulata. „Stiihia” võlus oma pingestatud kujundlikkusega solistide partiis, millele andsid väe materjali edasiarendused orkestripartiis. „Täitumine” kulges ühtlasema pulsi ja kõlajõuga ning selle orkestrikasutus oli solistlikum (eriti löökpillide osas). Vahest ei osanud korraldajad kujuneva kava sisuküllasust päriselt ette aimata ja nii tuli Valkoneni loo järel ettekandele veel ka Helena Tulve enam kui kümneminutine helitöö „Kõrgemale kui hing võib loota või meel varjata” kahele viiulile. Ka oma kuulamissüvenemise nõudlikkuselt ei jäänud see eelnenud kavale kuigivõrd alla; tähelepanu hakkas aga selleks ajaks juba ilmselgelt hajuma, mistõttu panin tähele vaid, et „kõlas hästi ja oli kuidagi minoorne”. Pardon! Kuid mul on hea meel, et kontsert läks ilma vaheajata — tekkis selline mõnus tervik. Et see kanti ka Klassikaraadio otse-eetris üle, sidusid kontserdi eri numbreid toimetaja Nele-Eva Stein­feldi ilmekad vahetekstid ja intervjuud heliloojate ja esinejatega. Nimetamata on veel ka kahe noore viiuldaja, Triin Piir­salu ja Triinu Veissmanni esituses kõ­lanud Sander Pehki lüüriline pala

„Eduard oja ääres”. Kontserdi põhi­solistide juhendajaks nende muusikakeskkooli aastail oli Tiiu Peäske ja tema juures õpivad praegu ka need kaks nooremat Triinut — oli väga kena, et sellele aspektile ka kontserdi sõnalises pooles tähelepanu juhiti.

 

EMTA EMPil 1: „Elurikkus”

Üldmulje EMTA kompositsiooniosakonna üliõpilaste kontserdist Metodisti kirikus oli sel korral tavapärasest rabedam. Enamik teoseid, nagu ka esitused, peegeldas peaasjalikult tegijate püüdlikkust, vähem loomis- või jagamisrõõmu. EMTA Sinfonietta ja dirigent Edmar Tuule muusikalised kavatsused ja teostus on kindlasti väärt tunnustust, kuid kogu ettevõtmisena käis see ports tegijatele lihtsalt üle jõu. Seepärast igatsen mina ikkagi taga kunagisi EMPi mammutkontserte, mille eel said üliõpilased (enda valitud) interpreetidega põhjalikumalt proove teha ja ehk ka lugude kirjutamise etapis mängijatega läbi arutada näiteks pillide tehnilis-kõlalisi võimalusi, mille järele kuuldud kontserdi põhjal on vajadus olemas. Või vastupidi — mõni teos tuli „mammutil” alati ettekandele peaaegu et esimese läbimängimise korras, kuid sel puhul oli ka esituses rohkem pinevust, erutatust. Üliõpilaste paljuski katsetuslik-otsinguliste helitööde (mida need peavadki olema!) esitamine n-ö suurel laval eeldab aga vaikimisi ka teoste esinduslikkuse kõrgemat astet. Ja kui kõik ideed hästi välja ei kanna, siis jäävad just „suure lava” tõttu ka teoste tugevused kergemini varju. Muidugi oli kuuldud kontserdil ka palju huvitavat ning hoolimata eelnenud arutlusest mingit tõrvatilka festivali meepotti ei tilkunud. Eriti meeldisid mulle kaks sümfoniettorkestrile kirjutatud ja esiettekandes kõlanud helitööd: Anne-Mai Edala eri liiki kõlamassiividega manipuleeriv „Springing” ning Ove-Kuth Kadaku rafineerituma kõlaväljaga teos „Galerii”.

 

EMTA EMPil 2: audiovisuaalsete tööde õhtu

EMTA teine osalus EMPil, Kanuti gildi saalis toimunud audiovisuaalsete kompositsioonide õhtu „Olen siin mõelnud, aga võisin hiljaks jääda” töötas aga kontseptsioonilt ülihästi (kuraator Paolo Girol) ja seda lisaks põnevatele töödele endile veel vähemalt kolmest seisukohast: pildiliselt liiguti abstraktselt väljenduselt konkreetsema poole ning dramaturgiliselt moodustasid teosed omavahelises ühenduses teatava sillavormi: kava keskmes oli Ekke Västriku „Cross modulation” modulaarsüntesaatorile ja arvutile, mis autori esituses kõlas õhtu ainsa pildita loona (ja olgu ka öeldud, et ’audio’ tähistas sel õhtul lindimaterjali, mitte (elektro-)akustilist muusikat). Kolmandaks kasvas iga järgmise teosega nende sisu pingestatuse määr: õhtu viimased tööd, Paolo Pachini & Roberto Doati „Seppie senz’ossa” ning Diego Capoccitti „Epithymetikon” olid minu meelest oma pildikeelelt kohati suisa võikad, kuigi kindlasti ka kunstiväärtuslikud kompositsioonid. Nagu eelnevast selgub, näidati EMTAga seotud üliõpilaste tööde kõrval tol õhtul ka teisi, selle valdkonna väljapaistvaid töid rahvusvahelistelt tegijatelt. Kuna audiovisuaalse kunsti viljelemine on Eestis (akadeemilisemas sfääris) suurema hoo saanud sisse alles viimastel aastatel, oli selletaolise võrdlusmaterjali esitamine EMPi üritusel (publiku) harimise mõttes põhjendatud.

Nagu tõestasid ka tolle õhtu kaks erinevat, kuid ühtviisi põnevat helilahendust Hans Richteri 1921. aastal loodud videole „Rhythmus 21” (autorid Ove-Kuth Kadak ja Giovanni Tancredi), saab audio ja video ühendamine mõjuda printsiibina kahte moodi: audio­materjal töötab kas visuaali rütmide ja liikumistega sünkroonis (panustades totaalsele kunstielamusele) või on selle ülesandeks pigem kommenteerida ehk võimendada videomaterjalil esitatut (valik emma-kumma kasuks pole iseenesest kvalitatiivne). Kui Kadaku töö funktsioneeris parimas mõttes visuaali eri elemente siduva-saatva foonina — alusmaterjalina olid siin leidlikult töödeldud eelsalvestatud viiulisämplid —, siis Tancredi kompositsioon töötas visuaaliga sünkroonis, kuna selle rütmipilt järgis täpselt erinevate geomeetriliste vormide liikumist filmiribal (väljendusvahendina prevaleerisid kellakõlalisus ja metallofonid). Vaimukat visuaali pakkus sel õhtul veel Henri Georg Viiese „Phase Walk”, psühhedeelset kõla- ja pildielamust Hendrik Tammjärve „Merkin” ning elektrooniliste (siinus)helide virvarri Aljona Kastjušina „(Üle-)küllus”. Totaalse kunstielamuse poolest vaimustas mind enim makedoonia päritolu audiovisuaalkunstniku Ivan Penovi töö „Controcorrente” (2012), mille visuaalis esitatud metalli, klaasi, tule ja vee kujundid transformeerusid veenvalt helinakangaks. Samuti itaalia kunstniku Damiano Marconi „Ghosts and Whispers” (2014), mille iseenesest üsna abstraktne digigraafika näis edastavat kujutluspilte alateadvuses toimuvatest protsessidest.

 

„Passaggio”

Tarmo Johannese kureeritud kontsert „Passaggio” Salme kultuurikeskuses oli eriline ja võimas (osalesid Ansambel U: ja Resonabilis, helindus Tammo Sumeralt, visuaal Krista Mölder ja Neeme Külm). Alustaksin pedagoogilise meeldetuletuse või nõuandega asjus, mis nii muusikuile kui ka publikule vahel ikka muret teevad, mille vastu aga Johannes pole minu kogemuse põhjal veel kunagi eksinud: ühele kontserdile tuleb kokku panna need asjad (teosed), mis omavahel kokku sobivad. Ja kui on kange soov esitada palu, mis omavahel kokku ei sobi, st üksteist kunstiliselt ei toeta või ähvardavad oma intensiivsuse tõttu üksteist n-ö ära süüa, siis tuleb asjad sättida nii, et nende lugude erisust toonitaks ka muutus mõnes kontserdi muus ajalis-ruumilises aspektis (lavastuslikkus, visuaal, valgus, jutt vms). Nii oli tehtud ka kõnealusel kontserdil, mille ruumilist lahendust võisid küll initsieerida ka kasutatud (heli)tehnika hulk ja kultuurikeskuse arhitektuur ise. Kuid ka põhimõtteliselt on Johannese kuraatorikäekiri olnud viimastel hooaegadel iseäranis visuali- ja eri tüüpi „tegevuste” lembene (kui näiteks mõelda osalus- ja lamamiskontsertide sarjadele). Õhtu avalugu, Salvatore Sciarrino „Immagine Fenicia” võimendatud flöödile Tarmo Johannese esituses kõlas keskuse aatriumis. Esituse lavastuslik-tehniline lahendus oli hiilgav, mängides akustilises mõttes „väikese” „suureks”: interpreet esitas lugu paariruutmeetrisel alusel seistes, mis oli trossidega tõmmatud kahe korruse vahele aatriumi keskpunkti (õhtu oli küll alguses, aga deus ex ma­china oli juba kohal). Mänguvõtetest tulenevalt saabki seda lugu esitada vaid võimendusega, kuid tänu kirjeldatud visuaalile mõjus flööt orkestrina ja solist kuningana, umbes kuueminutine teos sümfooniana. Kontserdi teine plokk oli suures saalis, kavas Kristjan Kõrveri looming Ansambel U: esituses (fragment teosest „Crisis” ja „Ludus V”) ning iseenesest kihvti kontseptsiooniga eksperimentaalteos „Ajulained”, mille komponeeris ja esitas netiavarustes paiknev rahvusvaheline internetipõhine programmeerijate ansambel Csound. Ansambel U: liikmete ülesanne oli siin olla „partituur”, kuna neile külge kinnitatud andurid edastasid reaalajas üle neti programmeerijatele maailma eri paigus „muusikute” ajutegevust ja emotsionaalseid muutusi, mis siis omakorda visuaaliks ja audiomaterjaliks teisendati ning kontserdipaigas maha mängiti. Mõjus see kõik kokku nn muusikana silmadele, kuulmisnärv puhkas rahulikult stand by režiimil. Seejärel suunduti kolmanda korruse saali, kus Resonabilis esitas Arash Yazdani teose „Qazaliât” (esiettekanne) ja Tatjana Kozlova-Johannese „Kuidas joonistada ust” (teos aastast 2013; mõlemad lood koosseisule hääl, flööt, kannel ja tšello). Mõlema loo meloodika, faktuur ja tämbri õrnus kutsusid kuulajas esile teatava meditatsiooniseisundi, kuid sellise, milles meeled püsivad ärksad. Yazdani loo vokaalis oli palju mikrotonaalsust (tekstid pärsia luulest), Kozloval vokaali ja kõnelisuse ülivaikset ühendust. Ning Iris Oja laulis (taas) nii, nagu võiks kõlada igale kuulajale tema enese sisemine palvehääl. Nende kahe teose vahele paigutusid veel ka Krista Möldri ja Neeme Külma visuaal „Nimetu” (valguse-varju mäng saali seintel) ning Jüri ReinvereRicordanza” sooloflöödile (aastast 2012), mis valitud heliridadelt näis pisukese pausi järel justkui jätkavat Yazdani loo muusikalist arendust.

Ei tule just sageli ette, et ühele kunstnikule antakse (piltlikult või mitte) kätte terve maja ning öeldake sisuliselt, et tee, mida tahad. Kes Tarmo Johannese tegevuste ja mõttesuundadega kursis, neile poleks selline pakkumine ka sugugi riskantsena tundunud. Kuid toimunu kinnitas taas tõsiasja, kui suurepäraselt tunneb Johannes sellist etenduslikkuse kunsti, mille tulemusel koondub publiku tähelepanu veelgi teravamalt muusikale endale.

 

„Suvine vihm”

Festivali viimane suur kontsert, Vox Clamantise „Suvine vihm” Nigulistes peegeldas selgelt üht eesti nüüdismuusika põhisuundumust: loomingut, mille mõtteilm on tihedalt seotud eri tüüpi varajase muusika esteetika ja/või tehnikatega. Roll, mida mitme eesti helilooja kujunemisel kandis kaua Hortus Musicus, on oma loomulikke radu pidi laienenud teistele tegijatele, iseäranis Heinavankrile ja Vox Clamantisele. Impulsse vana ja uue koosmõtestamiseks tuleb muidugi igalt poolt, kuid ümbritsevate muusikute inspireerivat mõju ei saa ka pidada vähetähtsaks. Päris esiettekandes kõlasid tol kontserdil avaloona Galina Grigorjeva „Bless the Lord, O my soul” („Kiida, mu hing, Issandat”) ning meeldiva üllatusena — Alo Põldmäe „Ave Maria”. Üllatusena sellepärast, et Põldmäe teoste loetelus on see helilooja kolmas a cappella kooriteos üldse! Romantilise helikeele ja korraliku hitipotentsiaaliga teos kõlas väga hästi ja usun, et see võiks jõuda kooride kavva. Grigorjeva uus teos oli aga meeldiva äratundmisena täidetud taas ortodoksi koorimuusikast tuttavate kõlade, jõu- ja mõjuväljaga. Tänu vihmatilkade kukkumise motiivile võiks jällegi kontserdi nimilugu, Toivo Tulevi „Summer Rain” („Suvine vihm”) aastast 2006 saada vähemalt Eesti kuulajaskonna seas sama tuntuks kui Chopini sarnase ainesega palake. Kõrvuti Tõnis Kaumanni „Ave Mariaga” (2013) sisaldas ka Tulevi teos palju gregoriaani koraalile omast ning sarnaselt mõjusid sel kontserdil ka mõlemad Helena Tulve lood, „Stella matutina” naishäältele ja ettevalmistatud klaverile ning kontserdi lõpulugu „I Am a River” („Olen jõgi”) Eesti esiettekandes. Olen seda varemgi Tulve teoseid kuulates endamisi täheldanud, et muu nüüdismuusika või klassikalise repertuaari kõrval esitatuna ergastavad mu mõtet tema loomingust ikka selle eripärased kõlad ja meloodiajoonised; esitatuna kõrvuti varajase muusikaga või siis otseselt näiteks Hortus Musicuse või nüüd Vox Clamantise ettekantuna köidab aga aja lugu oma eri kombinatsioonides mu mõtet palju rohkem. Kontekst häälestab meeled jne. Nagu ka kontserdi keskpaigas kõlanud Tõnu Kõrvitsa „Kuula” naishäältele, mis lausa kutsus omamoodi meelterännakule looduse rüppe.

 

Õhtu lõpuks sai vaim meelemeest täidetud ning jaks edasi pidutseda otsa. Kuuldavasti kujunes aga EMPi klubiöö koos Mutant Discoga Von Krahli baaris ägedaks ning mis muud kui uue festivalini järgmisel kevadel! Seniks aga kuulake muu hulgas kaht festivali ajal esitletud heliplaati (Märt-Matis Lille esikplaat „Jooned vaikuses” ja Ansambel U: „ALIVE”) ning lugege Maria Möldri kirjutatud Eesti Instituudi muusikatrükist „The World of Estonian Music” (instituudi kodulehel ka eestikeelsena).

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon