ISURI OOPER
September, 2015Veljo Tormis, „Isuri eepos”. Lavastajad: Eva Klemets ja Anne Türnpu. Dirigent: Janne Fridolin. Kunstnik: Kairi Mändla. Helikunstnik: Hendrik Kaljujärv. Valguskunstnik: Siim Reispass. Mängivad: Inga Salurand, Risto Kübar, Bert Raudsep, Lauri Kaldoja ja Jarmo Reha. Muusikud: akordionist Janek Lutsoja ja kammerkoor Voces Musicales. Produktsioon: YXUS Ensemble. Esietendus 7. VIII 2015 Lõhmu väljamäe veerul Kodru raba serval Järvamaal.
Korraga tee käänas ja tõusis soost päris järsule mäerinnakule. Kõik andis märku sellest, et oleme jõudnud metsast inimeste paika, kuhugi, kus kunagi on elatud ja oldud. Puudel rippus pühapilte, oleks tahtnud nende ees kummardada, risti ette lüüa, aga ei julgenud, kartsin, et tuleb võlts välja.
8. augusti hommik oli juba valgeks läinud, soe ja pooleldi pilvine. Palverändurite hulgale jagati topsidega teed, minul oli oma termos kaasas, sain niimoodi kohe üle mäe edasi minna. Seal oli lava. Mitte lage raba, nagu mu ettekujutuses, vaid sa istusid näoga vastu tumedat ilmetut rabaääre metsa, mände ja kaskesid. Nende tagant siiski aimus midagi, ja taevas lõi seal juba punetama. Siis see hakkaski peale, ette hoiatamata: rabalt hakkas äkki kostma klaasselge pühalaul, nagu oleks seal ortodoksi kirik ja kestaks koguöine jumalateenistus, sookailuaur viirukiks. Aga kes seal siis laulis, kui lauljad ilmusid varsti hoopis meie selja tagant ja kõndisid hanerivis rabale, mingid imelikud riided seljas? Kuid mul polnud enam huvi tegeleda selle mõistatuse lahendamisega. Olin juba võidetud, murtud ja küps vastu võtma ükskõik mida.
Ja siis tulidki nemad. Kaks pikka kõhna tüdrukut, vist õed, kaks külameest, ühel kilekott näpus, nagu neil ikka on, üks pleekinud sõduririietes poiss, nagu nad ikka on. Vaatasid meile otsa mittemidagiütleva näoga, nad ei näinud meid, ei saanudki näha, sest nad olid ju meie enda nägemused. Või kes? Kas nemad, kes elasid kord siin väljamäel, siin armastasid ja siis jätsid kõik? Või — olid nad me ise, need, kes me oleme varsti, kui astume välja sookailulõhnast ühel nimetul augustihommikul, vaatame selle mahajäetud paiga, oma elu poole, ja näeme seal… keda, siis, mida?
Või millest, kellest siis ongi see Tormise „Kadunud rahvaste” sarja kuuluv eepos, kui mitte neist, kui mitte meist? Meid ju ka ei ole enam, siin, sellel maal, meiegi oleme juba ära läinud, unustanud kõik. Aga muidugi ei mõelnud ma sel hetkel seal üldse Tormisele, sest terve etenduse kestmise aja (keel küll tõrgub seda nimetama etenduseks, aga olgu peale) ei mõelnud ma kordagi sellele, et see on kellegi kirjutatud muusika, teos, mida ette kantakse. See lihtsalt kostis rabalt. Need inimesed lihtsalt laulsid seda. Sest kui ma enam ei teadnud sedagi, kes nad on, kes ise olen, mis tähtsust oli siis veel sellel, kelle tehtud on see muusika?
Ja nii ei saagi ma kirjutada oma kahest retkest „Isuri eepose” juurde (sest käisin seal ka siis, kui nad viimast korda sinna rabaserva ilmusid, 16. augustil) arvustust, ma kirjutan nagu etnograaf, palverändur, kes sattus kuhugi tundmatusse paika ja püüab nüüd kirjeldada, mida ta seal koges. Ja seda, mida ta koges, pole enam. Pole ega hakka kunagi olema. Nii nagu on kadunud isurite maailm, millest Tormis lõi oma eepose, nii on igaveseks kadunud ka see, mida ma seal nägin. Seda pole enam olemas üheski meile tuntud paigas. Kuidas sellest sõna tuua? Sest mida ma nägin ja kuulsin, oli kõik selge, lihtne ja loomulik, aga kuidas seda edasi anda? Ometi tahaks ju jutustada. Nii nagu nemadki seal tahtsid. Nagu me kõik tahame, et keegi jagaks meie saatust.
Lugude rääkimine on ju lihtne asi. Igaüks oskab seda. Millegipärast on aga nii, et just näitleja on loo jutustamisega tihti kimpus. Tal on kiusatus lisada värvi, ta ei usalda lugu ennast, sest see on tal peas, mitte ihus ja hinges. Kuid „Isuri eeposes” oli mingi nipiga jõutud jutustamise lihtsuseni. Need polnud näitlejad, kes lavalt esitasid meile lugusid (või mis lavagi oli see rabaserv?), need olid nemad, kes olid sealt ilmunud ja rääkisid. Neil oli väga vaja rääkida ja neil oli ükskõik, kas me kuulame või kes need on, kes kuulavad. Kuidas see saavutatud oli, ma ei tea, aga see, kuidas üks kahest kõhnast õest (Inga Salurand) rääkis kalapiruka küpsetamisest, oli kunsti mõttes loojutustamise nec plus ultra. Ta lihtsalt rääkis, kammides ise sammaldunud puuoksaga oma pikki juukseid, siis läks ära, igavikku, ja minagi olin sellest igaviku pirukast osa saanud. Tunnen veel nüüd suus selle maitset.
Külameeste (Lauri Kaldoja, Bert Raudsep) lood olid samamoodi lihtsalt külameeste lood, juhuslikud, loomulikud ja samas pingestatud. Loomulikkus segatakse teatris vahel ära suvalisusega, aga inimene, kes räägib oma lugu, ei tee seda iial ükskõikselt, vastupidi, ta paneb sellesse kõik. Et laval selleni jõudmine on peen töö, sellest võis aimu saada Poisi (Jarmo Reha) jutust, kuidas ta metsas haldjat kohtas. Esimene kord ma ei jäänud teda uskuma. Teine kord polnud küsimustki.
Sellest Poisi kujust tahaks rääkida natuke veel. „Isuri eeposes” muidugi ei olnud peategelast. Peategelaseks oli koor, aga samas jäi ta alati hoopis kõrvaltegelaseks, ikkagi kooriks. Peategelane oli igaüks viiest näitlejast, aga ka koorisolist, sel hetkel, kui ta parajasti jutustas oma lugu. Sest igaüks ju ometi on oma loo peategelane. Siiski oli Jarmo Reha Poiss teatud mõttes läbiva peategelase funktsioonis. Seda juba koreograafiliselt. Sest see oli ikkagi muusikalavastus. Õieti oli see ooper. See oli see, mis võiks olla ooper, kui keegi teeks tõesti loomuliku ooperi, tänapäevase, mida sa vaatad, mõtlemata enam, et see on kunstivorm. Kus sa ei naudi enam kõrgeid noote, koloratuure ja aariaid, vaid sukeldud kogu hingest sellesse, mida näed, kuuled ja tunned. Totaalne teater. Seda see oli. Ooper oma olemuselt on ju totaalne teater, mitte mingi lavaline kurioosum. Tõstetus saab ainult ooperis olla nii kõrge ja puhas, et ta tõesti rebib sind maast lahti, mitte ei pane veidi piinlikkust tundma, nagu teatriooperis, ooperiteatris tihti juhtub.
Ja selle ootamatu ooperi (kus Janek Lutsoja akordion oli suur orkester) koreograafiline peategelane oli too Jarmo Reha Poiss, kes oma üdini siiraste, kirglike liikumistega nagu nõel, punane niit taga, kogu tüki kokku õmbles. Peale selle tegi ta veel midagi, mida ma laval kunagi näinud pole ja vaevalt enam ka näen (aga see ongi, miks ma armastan teatrit: selle tunde pärast, et sa näed midagi, mida sa iial enam ei näe). Ta muutus karjuvaks luigeks. Sest kui on ooper, ja kui see on veel niisugune ooper, kus laval ei tolmuta ringi parukates solistid, vaid kus rabaservale ilmuvad nemad, siis peab seal kindlasti aset leidma mõni ime. Mida usud. Esimene kord, tol soojal hommikul, kui varsti pärast algust hakkas tilkuma hõredat leiget vihma, nagu pühavett või kellegi pisaraid, seda luigelaulu veel ei olnud. Nekrutiks võetud Poiss vaid rääkis, et ta saadab luikedega emale-isale sõna. Et ta elab hästi. Et talle antakse laupäeval saunast tulles punane särk selga. Et ta on surnud.
Aga tol viimasel korral, 16. augustil, kui suvest oli äkki saanud lõikav sügis ja koori suudest tõusid rabamändide vahele roosakad aurupilved, tegi ta seda päriselt: saatiski luikedega sõna, luigena. See kisa oli just niisugune, nagu luiged teevad, nagu teeb üks poiss, üks nekrut, kui ta karjub luikedele, nii et need aru saaksid, et need ükskõikselt sõudes ometi läheksid, nagu nad lähevad, teisest ilmast teise, ja viiksid sõna emale ja isale, tooksid meile. Ma usun, et sellest väga julgest luigelaulu-aariast (mis oli pigem metsik kisa, ometi ilus) tekkiski Jarmo Reha Poisi kujusse äkki selline loomulikkus, et isegi tema surmagrimass, see kurb ja abitu elukahetsuse ilme, polnud võlts. Surra on ju laval võimatu. Surra on üldse võimatu. Me keegi ei saa surra, ise, me ei saa seda teha. Surra saabki ainult ooperis. Muidugi ei juhtu seda seal peeaagu kunagi, aga võimalus on. Võimalus niisuguseks kunstlikkuseks, mis ühe ime läbi on äkki loomulikum kui ükski elu, mida me elus elada saame.
Veel üks loomulikkuse kummaline kunstitükk selles ooperis oli Risto Kübara Teine Õde, see häbelik, tukk alati silmade ees. Ta oli seda kuidagi diskreetselt, lahustus oma lavakujus, oligi see metsik ja pelglik isuri õde, kes vägisi mehele pannakse, muutumata kordagi tolleks iginaljakaks ja mõttetuks lavakujuks, naist mängivaks meheks. Kord äiutas ta süles väikest last. Või oli see tal süles hoopis vanaeit, kes peenikese häälega laulis isuri laulu, mille ühed muistsed etnograafid olid linti võtnud? Tegelikult tegi häält smart phone, õde püüdis seda ka järele teha, aga ütles siis Risto Kübara häälega: „Ei oska ma seda teha.” Muidugi ei oska, sest seda titte, seda vanaeite pole enam olemas, ta on läinud ära, teisele poole koos oma rahvaga. Aga kui selles Isuri ooperis ometi oli üks peategelane, siis oli see tema: see piiksuv, ragisev hääl, sealt, olematusest. See kõlas kaks korda, paarkümmend sekundit.
Kunstis saab ju alati teha asju, mis töötavad, millest on teada, et nad töötavad. Ja nad töötavadki. Ja see on hale. Aga kunstis saab teha ka asju, mis ei tohi, saa ega või töötada. Võimatuid asju. Ainus kunsti olemasolu õigustus ongi see, et seal saab teha võimatuid asju, kõigepealt endaga. Ja võimatuse teoks tegemine algab alati lihtsast. Sest pole midagi loomulikumat kui võimatu, kogu meie elu, meie elu, mitte lihtsalt olelus, võimatust ju ainult koos seisabki.
Võibolla algas selle Isuri ooperi võimatu loomulikkus lihtsalt tollest varasest tunnist? Kes siis teeb teatrit hommikul kell viis? Võimatu aeg nii näitlejate, lauljate kui ka publiku jaoks. Aga kas pole nii, et kui julged üle astuda ühe silmanähtava võimatuse lävest, ja kui sa teedki seda, ei jää kuhugi poole peale kõhklema, siis avanevad su ees seninägemata võimalused. Need samuti lihtsad.
Aga ikkagi: teater koidu ajal? Koidik on liiga puhas, koidik on algus, aga teatris loeb lõpp. Seni ma arvasin, et loeb. Nüüd nägin, et see võib olla täpselt vastupidi. Et alguses juba toimub kõik ära ja ongi toimunud. Et lõppu polegi ja sellest pole midagi. Teater? Oli see ikkagi veel teater? Ei, aga juba oli. See oli teater, mida ma olen igatsenud. Mida ma isegi ei ole julgenud igatseda, sest see oli juba liiga sealpool teatrit, mujal. Aga kõige halvem asi teatris ongi teater. Raske, ja seni arvasin, et võimatu on sealt välja murda. Teatris. Selgus nüüd, et ometi kuidagi on võimalik. See andis julgust. Julguse nägemine ikka annab julgust, ka argadele.
Kui me tol 16. augusti hommikul, juba hilisel tunnil, kella seitsme aegu, koos Helena Tulvega väljamäe rinnakust jälle alla kõmpisime, tagasi oma autode, oma elude juurde, siis ütles Helena, et hea küll, Tormist ehk veel saab laulda varahommikul, sest rahvalaulus pole heli ja harmooniate puhtus nii oluline kvaliteet, aga seda alguse Rahmaninovi (nimelt kõlas alguses selja tagant ja kajas rabalt vastu üks osa tema „Koguöisest jumalateenistusest”) — laulda seda nii puhtalt, nagu nad laulsid, kell viis hommikul… Või noh, mis seal siis ikka nii võimatut. Tuleb tõusta kell kaks, et hääl ärgata jõuaks. Lihtne. Nagu kõik võimatu. Lihtsalt tee. Ja usu, et see on võimalik. Puhtus. Lõpuleviidus. Anna kõik. Ega rohkem ju polegi vaja.
