MARTIN ALGUSE (NÄILINE) LIHTSUS
Oktoober, 2015Kui ma olin näinud Martin Alguse kirjutatud armastusnelinurgatükki „Zebra” (Tartu Uus Teater, lavastas Ingomar Vihmar, Alguse õpetaja Viljandi kultuurikolledžist, koostööpartner ja tellija mitme lavastuse juures) ja filmi „Soovide puu” (lavastaja Liina Paakspuu, Alguse esimene filmistsenaarium), siis tundus mulle, et olen leidnud midagi, mis eesti draamas tükk aega vajaka. Keegi suudab tekitada lihtsad, üsna usutavad tegelased, hoida loos pinget, mitte üle pingutada ja teha asja samas võtmes stiilipuhtalt lõpuni.
Tõsi, neid, kes suudavad kirjutada lihtsat dialoogi, meil on. aga need on kas väga selgelt oma käekirjaga, mis kipub ühetaoliselt kõigi tegelaste suhu, või siis langevad teleseepides triviaalsuste kordamisse ja vajuvad lamedusse. Martin Algus tundus elus ja värske.
Teadsin, et ta oli aastaid reklaamifirmas Age copywriter, ja mõtlesin, kas ta on sealt üle võtnud reklaami kirjutamise põhimõtte keep it simple and stupid ja suudab rakendada seda ka pikemates dialoogides ja draamas. Või on ta lihtsalt „lihtne mees, kellele meeldivad lihtsad asjad”. (Ette rutates — eksisin mõlemas.)
Nii et Ugalasse „Kaheksajalga” vaatama minnes (mis on Alguse esimene töö lavastajana) olin topelt-lootusrikas. Pealegi on Algus ise Ugalast tulnud, oli seal hoitud nii näitleja kui tõlkijana, ja tal oli koduteatri tugi.
Kui eesriie kinni läks, olin pettunud. Mida ma siis nüüd nägin? Rahva naerutamist groteskist üle kuhjatud situatsioonikomöödias, kus polnud usutavad ei tegelased ega olukorrad. Laval oli, nii ruumiliselt kui sündmuslikult, tsentraalselt homoseksuaalakt, kus aktiivne osapool kostümeeritud vesilikuks (väike sisalik) ja telepaatiliselt aktiivne hiidkaheksajalg, joviaalne narkar ja maatargast remondimees. Miks siis nii? Miks on Algus loobunud lihtsusest, usutavusest ja elu usaldamisest ja püüab iga hinna eest publikule pugeda? Kas see hakkab tööle?
Sain kiiresti aru, et loomulikult hakkab see Ugalas tööle, teater on tänulik ja müüb täissaale välja mitu aastat jutti. Ja selleks tükk ju tehtud ongi. Õige asi õiges kohas.
Ja järele mõeldes, ega Aarne Soro tee siis äpust pereisa Villet halvemini kui tõsimeelset hullu geeniust Juhan Liivi. Kõik töötab eesmärgi nimel. Pole vaja otsida, mida sisse pole pandud.
Ehk on siis Algus eriti peen vend ja sobib ühtviisi hästi tegema nii salongifarssi, teleseepi, rahvalikku filmi kui ka ülipikkade pausidega kõrge kunsti tükki Draamateatri väiksesse saali? Ja kõik need tunduvad tal välja kukkuvat orgaaniliselt, nagu ta ainult neid olekski teinud. Kõik on omal moel lihtsad. (Meenub hiljuti kuuldud teatraali tõdemus, et lihtsus tuleb enamasti kätte suure tööga.)
„Kaheksajalg” on klassikaline situatsioonikomöödia. Laval on tuba paljude ustega, kust vahetpidamata sajavad sisse inimesed, keda ei oodata. Ja teevad asju, mida neilt ei oodata. Keskne pereisa Ville on justkui keskeakriisis, peaks remontima maja ja sooviks kirjutada raamatut, aga ega see kõik eriti ei puuduta. Ei saa Ville õieti kontakti tütre ega naisega, kõik on võõrandunud. Ville ei oska midagi peale hakata Taist saabuva narkodiilerist vennaga, kel kaasas elupõletajast armsam.
Selletaolisi tükke on tehtud ju aastasadu ja enamasti ka tänulikult vaadatud. Need on sobilikud iga korra ajal ja igas riigis-kultuuris. Ainult et hästi-väljapeetult-maitsekalt on neid teha eriti raske. Kuidas lüüa jalaga tagumikku elegantselt ja delikaatselt? On see üldse võimalik? Peen kunst.
Alguse auks peab ütlema, et ta hoidis kaootilise tüki etendusterviku koos, tõmbas trupi käima ja publiku kaasa.
Kui ma Martin Algust pikalt pinnin, saan lõpuks aru, et ta püstitab iga tööga endale erineva ülesande, püüdes jääda samal ajal iseendaks või leida üles just selle töö tehnika ja keelekasutuse. Ja see kõik ei pruugi tulla kergelt, võib võtta mõne tüki puhul aastaid. Või siis jäädagi pooleli.
* * *
Martin, mul on luul, et sind armastatakse, kuna sa lood turvamaailmu. Ja et see on laiem ajastu tendents. Oma turvailmu loovad ka Kivirähi Andrus, Tätte Jaan, Kivastiku Mart. (No ehk olen kade. Või siis tahan aru saada, miks ma nii teha ei taha, miks mulle tundub taoline lähenemine petlik.) Kui tegelased on hädas, siis pole see häda üleliia suur või eksistentsiaalne; kui olukord on kehv, siis on ta enamasti ka natuke tobe ja naljakas; kui tegelane on paha, siis mitte läbinisti. Luuni valu ja alasti ahastust ei tohi olla. Valusat absurdi ja tökatmusta julma huumorit samuti mitte. Ja kui see nii on, siis järelikult on meie aeg ikka veel ohustav ja ängistav, et me igatseme turvailma. Me ei taha liigmugavaks kippuvat maailma ribadeks raputada, elu alustalasid kõigutada, uusi tõdesid otsida.
Vaidlen sellele vastu, mul on tekste, kus see luuni valu ja väljapääsmatus on absoluutselt kohal, näiteks „Postmodernsed leibkonnad” ja „Koobas”. Kirjutan enamasti kaasaegsetel ja teravatel teemadel, mitte ei loo pilte ajaloo suurkujudest ega vesta ka abstraktseid mõistumuhedikke. Seega, juba lähtepunkt eeldab minult teravat lähenemist. Aga iga näidend on minu jaoks omaette maailm, omaette tervik ja kindlasti ei taha ma kõiki oma tekste ühe mustri järgi luua — et alati peab olema valus või siis et mitte kunagi ei tohi julm olla. Olen ikka lähtunud ainult konkreetse näidendi temaatikast ja selle näidendi „universumist”, milles on oma reeglid. Kindlasti mõjuvad mõned mu tekstid pigem ärritavalt kui mõnusa villase lookerimisena. Aga nüüd, näiteks „Kaheksajalaga”, tahtsin ma teadlikult luua mingi turvalise ja kerglase ala, mis siis ilmselt ei hirmuta publikut eemale, vaid kutsub pigem vaatama, sest see käib lihtsalt klassikalise komöödia juurde. Seal on võibolla mõned veidrad teemad, aga ebamugavust nad ei tekita jah.
Mind on teatritekstide kirjutamisel mõjutanud inglise In-yer-face koolkond, mis tekkis üheksakümnendatel Royal Court Theatre’s. Mark Ravenhill tuli näiteks sealt. Seesama Sarah Kane.
Juba Edward Bondi näidendis „Saved” visati kividega beebi vankris surnuks. Valu on vana.
Noh, minu „Postmodernsetes leibkondades” tegeldakse just turvalisuse illusiooni hävitamisega ja see on kohati valus ja ka verine tegevus. Seal ei ole turvalist pesa! On tahe seda luua, aga tegelased ebaõnnestuvad. Laval toimub suguakt kahe mehe vahel; üks tegelane pussitatakse laval surnuks tegelase poolt, kes elab koos oma surnud emaga; narkomaanist tüdruk ootab last, kelle on eostanud tema enda vägivaldne isa, kelle ta on koos oma vennaga tapnud; vastsündinu jäetakse randa surema. Kus siin see turvateater on? Hiljem ma tegelikult veidi kahetsesin, et lõpetasin näidendi väga negatiivselt, kuid see oli mulle omamoodi vajalik faas, et mässu kaudu midagi luua.
Nii et sa ei ole turvakirjanik, nagu ma kahtlustasin.
Jällegi, oleneb tekstist. Kui ainult „Kaheksajalga” või näiteks „Kontakti” vaadata, siis võib ju nii arvata. Kuid näiteks „Koobas” lõpeb täieliku hävinguga. Kuigi seal tasakaalustab julmust ja vägivalda omamoodi poeetiline või siis psühhedeelne atmosfäär. See näidend on iroonia tarbimisühiskonna pihta, aga läbi väga veidra prisma vaadatuna — peategelane on suremas ajukasvajasse ja näeb enne lõplikku kustumist asju nihkes. „Õitseng”, mis me Ingomariga [Vihmar] tegime, on jälle omaette asi. Ütleme, et see ei ole turvaline teater eelkõige oma vormi poolest. Minutised pausid…
Õnnestus need ära teha ka?
Jaa. Tükk hakkas tööle tänu usaldusele. Ingomar tõmbas trupi kaasa ja näitlejad usaldasid teda. See oli eksperiment. Me tahtsime teha midagi, mida Draamateatris tavaliselt ei tehta. Ja see tükk elas väga kenasti. Minu eesmärk näitekirjanikuna oli sõnadest loobumine, niipalju kui see on võimalik. Seal oli turvalisus eelkõige märksõna näitlejale, et ta oleks laval kohal siin ja praegu, ilma hirmudeta, ilma segavate mõteteta.
Aga elad sa ise turvamaailmas? On sul näiteks koduloom?
Jah, koer. Ja meil on kodus veel kakaduu, kala ja nüüd ka ilus must kass.
Teed või kohvi? (Istume minu pool.)
Mis sa ise jood? Võib kohvi. Ma hommikul jõin pool tassi külma kohvi. Veel võib.
Pead piiri.
Palju ei või, näidik läheb põhja. Ma lähen kergesti ärevusse.
Kirjutades tekib ka kergesti high-olemine? Kaif.
Vahel tuleb meeleliigutus, kui ma koos tegelastega midagi olulist avastan. Läheb korda. Kõige põnevamad on tööd, kus ma jälgin tegelasi kõrvalt ja samal ajal olen neis ka sees, sest läbi minu tulevad nad ju minu loodud ruumi. Aga ma lasen neil improviseerida. Ma ei tihka takistada, eriti kui ma esialgu ei taju päris lõpuni, mis asja aetakse. Kombin teemat. Lasen neil ennast juhtida, sest nemad on selles uues reaalsuses hetkel minust targemad, nad teavad enda kohta rohkem kui mina. Hiljem võtan ohjad üle.
Tüki kondikava sa ei tee…
Olen teinud. Aga välja tuleb enamasti midagi muud. Mõni näidend ongi nii pihta hakanud, et tegelased tekitavad olukorra ja ma lasen neil tegutseda, lähen kaasa. Tekib õhustik, mingi lugu hakkab kerima. Ja ühel hetkel tekib mul nägemus, et kuhu see võiks jõuda. Ja ma hakkan vaistlikult sinnapoole liikuma. Kui selline toores mudru on lõpuks valmis, siis hakkan tagantjärele asja juhtima.
Nii sünnivad enamasti sellised segipaisatud struktuuriga näidendid. Näiteks „Koobas” on selline. Kirjutama hakates oli vaid üks pilt. Mees ja naine ruumis räägivad millestki. Hakkasin liikuma mingis sürris maailmas ja siis alles tekkis lugu.
Millega nad tegelevad?
„Koobas” on lugu vaimse ja füüsilise vastuolust. Me oleme aines kinni, samal ajal on kusagil mingi sfäär, mis justkui meie hingega kokku kõlab. Tegelased on enamasti kurjategijad, tegevus on suhteliselt jõhker. Näiteks laval lahatakse kööginoaga dressides laipa, mille sees on kokaiinipallike lõhkenud, narkolast on vaja surnu seest kätte saada; soolikad visatakse ämbrisse. See on julm, aga mingitel hetkedel ka ootamatult õrn maailm. Seal otsitakse, aga valgusvihk on väga lühike. Loo taustaks on suur majanduskriis, mis tõukab säästud kaotanud vana kurjategija uuele ringile. Lunastus tuleb siis, kui jälle raha koguneb.
Back story mõtled hiljem välja…
Jaa, selle tüki puhul küll. See lugu on Soomes lavastatud. Ingomar lavastas. Väga ilus lavastus oli. Eestis pole veel tehtud. Aga kriisid on meil muutunud pidevaks reaalsuseks. Ma arvan, et see sobituks ka siin praegusesse aega.
Kust sa vangla keskkonda tead? Sa pole ju…
Ei ole. Mind inspireeris, et mu vanad lapsepõlvesõbrad läksid sellele teele. Kui Nõukogude Liit lagunes ja oli valida, kas minna kooli või vanglasse, siis paljud läksid vanglasse.
Mis on ka muidugi omamoodi kool…
Eks ikka. Ma lõpetasin keskkooli 1992. aastal. Eesti oli mingis veidras eufoorias. Tundus, et on võimalik mingi tükk ära kangutada ja kohe rikkaks saada. Paljud saidki. Mõned sõbrad said aga kuuli ja ei jõudnud isegi vanglasse.
Kus see oli?…
Ma olen sündinud Jõgeval, Vooremaal. Mõned tüübid, vanad sõbrad, on sellest ajast kuklasse jäänud. Lasteaiast peale koos. Elasin suure osa lapsepõlvest väikses külas, Siimustis. Üks kutt sattus mingisse grupeeringusse, tappis kellegi ja läks kohe vangi. Aga ta eest hoolitseti seal. Helistas mulle vanglast. Ma olin just teatrisse tööle saanud. Aga kui ta kuulis, et mu kuupalk on neli korda väiksem kui tema telefoniarve vanglas, siis ta tundis ilmselt, et oli siiski teinud õige valiku.
Lähtud sa enamasti isiklikest asjust? „Kaheksajalg” ju ka…
Noh, isiklik tunnetus teemast peab ikka olema. Aga näiteks „Postmodernsete leibkondade” idee sain ma ajalehest. Et tänapäeva leibkonnad koosnevad 1,24 või 1,84 inimesest. Enam ei mäleta. Mõtlesin algul irooniliselt, et tohoh, milline see 0,24-ne leibkonna liige siis on. Kirjutama hakkasin 2006, võistlusele saatsin 2009 ja tegelikult on alles nüüd, kui meil räägitakse pagulastest ja samasooliste abieludest, aeg selleks tükiks küps. Kui Taago Tubin selle Ugalas lavastas, oli see teema meie ühiskonnas ilmselt veel toores. Näidendis on näiteks teiste tegelaste kõrval homoseksuaalne paar, mille üks liige on mustanahaline kristlane, ja nad üritavad moodustada tuumperekonda ja lapse adopteerida. Selleks oli siis ilmselt vara ja tükk ei seisnud kaua mängukavas, ehkki lavastus oli väga hea.
Miks traditsiooniline pere kaob? Sina ise elad traditsiooniliselt?
Jah, me pole abielus, aga on laps ja ühine kodu. Mm… abielu on kultuurinähtus ja ei tule geenidest või loomusest. Inimesed on tühjadest kokkulepetest ja sõnakõlksudest väsinud. Inimkonnal on nüüd juba mõnda aega olnud vabadus olla indiviidid, mitte kari ega ka pere, kui me seda ei taha.
Vanasti ei saanud lahutada, kuna polnud kuhugi kolida.
Jah, olud mõjutavad. Eks tänapäeval on ka neid peresid, kes elavad ainult sellepärast koos, et koos on vaja pangalaen tagasi maksta, aga samas juba ammu vihatakse teineteist. Kui pole armastust, siis reeglid ei pruugi koos hoida.
Kas armastus pole ka tahtlik tegu? Maria Avdjuško rääkis kunagi intervjuus, kuidas armastus peab olema teadlik tegu, ja läks paraku varsti pärast seda juttu lahku.
Jama ongi selles, et teadlikkus ja tegelikkus ei käi tihtipeale ühte sammu. Me sooviksime näha ennast mingi ideaalse transtsendentse maailma osana, aga reaalsus on alati konarlikum.
Sa tahad mõlemaid poolusi koos. Julmust ja soojust, nuttu ja naeru.
Olen tundnud, et heas draamas käivad need asjad tihti kõrvuti, aga see ei ole mingi reegel. Mulle endale lihtsalt meeldib must huumor, seal on justkui nutt ja naer koos.
Hoiad sa teksti teadlikult naiivse ja lihtsa?
Naiivsus kõlab minu jaoks väga halvasti, selles ma ennast küll süüdistada ei saa. Võibolla tõesti leiab näpuotsatäie naiivsust „Kaheksajalast”, mis on hoopis omaette teema, aga mitte ühestki minu teisest tekstist. Tegelased peavad olema usutavad ja mitmekülgsed. Ma ei alahinda oma tegelasi ega mõista neid hukka. Ma üritan neid mõista. Mulle ei meeldi tegelased, keda on võimalik paari sõnaga iseloomustada, et näiteks see tegelane on „üdini paha” või „üdini hea”, sellised inimtüübid ei paku mulle eriti huvi. Ma ei anna tegelastele autorina hinnangut. Tegelaste mõtted ja teod räägivad ise enda eest. Aga kui rääkida dialoogi lihtsusest, siis see on teine teema, üritan tabada loomulikku kõnepruuki, mis siis teatud tegelasele orgaaniliselt suhu sobiks. Ja olen avastanud, et „vähem on rohkem”. Isegi tuumafüüsikud ei räägi elus nagu „teadlased”, see kõlaks võltsilt ja pingutatult. Ma olen tõlkinud umbes kolmkümmend näidendit. Rohkem. Tõlkimine oli hea treening eheda dialoogi tabamiseks. Tõlkides sain aru, et oskan teksti loomulikku keelde panna. Pinteri „Eikellegimaad” teha oli väga keeruline. Tõlkijana olin ka eikellegimaal. Üks mu inglasest sõber, 35-aastane, ei teadnud ka neid Pinteri väljendeid. Saatis tekstisõnumi oma isale ja isa ikka teadis õnneks. Ma närisin lõpuks tekstist läbi ja olin rahul.
Oma näidendid püüan ma alati panna mingisse uude vormi, sest vormiotsing on lihtsalt põnev. Erinev vorm mõjutab ka tegelaste kõnepruuki, mõnel puhul muutub see napimaks, lakoonilisemaks, teisel puhul luban kaldumist pikematesse ja keerulisematesse sõnaparaboolidesse.
Aga „Kaheksajalg” on teadlikult kirjutatud komöödiaks, kus on teist plaani vähem, ja tõesti, seal hoidusin teadlikult liiga diibiks või hämaraks minemisest…
Tegid Ugalale teadlikult kassatüki.
Ma olen kirjutanud palju hämaraid väikse saali tükke. „Väävelmagnooliad” on napp — kolm tegelast, üks ruum. Ja üks tegelane ei räägi peaaegu üldse. Mu esimene näidend „Janu” oli argidialoog, aga lavastaja Andres Noormets leidis sellele teise võtme ja tõi selle deliiriumi maailma, mis andis tükile kõvasti juurde ja tõstis selle uuele tasandile. „Zebra” oli omamoodi kummaline töö, psühhedeelne armulugu. „Kontakt” oli traditsiooniline draama, aga seal oli ka omamoodi pusle kokkupanek, kuigi võti oli traditsiooniline.
„Kaheksajalaga” võtsin endale ülesande kirjutada klassikaline komöödia, ma polnud seda žanrit veel katsetanud. Palju tegelasi, mitu ust, palju tegevust, palju möllu, üks ruum. Peategelane peab midagi kindla aja jooksul ära lahendama, aga tema teel on pidevalt takistus-takistus-takistus. Natuke üle võlli. Kuid ma ei tahtnud teha sürrealistlikku farssi, tahtsin, et tõsisemad teemad, nagu näiteks vendade leppimine, teeksid ka oma ringi läbi. Seal on veel mõned meie kaasaega puudutavad tõsisemad mõtteidud sees. Aga jah, selle tüki peamine eesmärk on teadlikult meelelahutuslik.
Nüüd nõuavad varsti teisedki teatrid uusi „Kaheksajalgu”.
Ei tea. Ma käisin selle lavastamise avantüüriga justkui korra kuu peal ära ja nüüd olen jälle kodus tagasi.
„Hamletit” ei lavasta? Oma tõlkeid?
Ei. Palju muid asju on käsil, ei ole isegi aega selliseid mõtteid heietada. Praegu kirjutan telesse krimidraamat „Varjudemaa”. Ergo Kuld lavastab. Tegevus toimub Saaremaal.
Milliseid seepe sa ise vaatad?
Ma ei kutsuks neid seepideks, ma vaatan kvaliteetsarju; üritan vaadata Taani, USA, Inglise häid asju. Taani omadest „Sild” ja „Kuritegu” pugesid mulle naha alla.
Need pole väga sinulikud. Draamad.
Olen ikka enamiku asju draamavormis kirjutanud. Ka teles pole see mulle võõras, näiteks sari „Kalevipojad” oli puhas draama. „Varjudemaa” juures on uus ja põnev pigem see, et tegu on krimidraamaga. Ent tõesti, oleme telesse ka koomilist materjali tootnud. Aga näidenditest on mul ainult üks komöödia, teised on kõik draamad või isegi tragöödiad.
Mitu näitemängu sul kokku on?
Kümmekond, pakun… (Algus loeb näppude peal kokku ja saab üheksa näitemängu. Siis tuleb meelde ka kümnes.) Ainus, mida pole ära tehtud, on „Ise oled!”, noortekas, noh, seal on kaheksateist tegelast ja palju raju möllu ja roppu värki, ja see muuseas ei ole ka turvaline tekst, kohe kindlasti mitte.
Sel aastal sa ei saatnud oma asja Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusele, kus oled olnud korduvalt auhinnatud?
Ei, ma arvan, et see on hea koht noorele kirjutajale enda testimiseks, ma olen oma testid seal juba ära teinud. Ükskord olen seal ise žüriis olnud, aga ka seda ei taha enam teha. See on nii keeruline. Raske on hinnata. Suur posu töid langeb algul kohe välja, aga hulk häid jääb ringlema ja kuidas sa neid siis hindad. Peab olema vana kalestunud žüriihunt.
Kas sa mängid kirjutades ka kõik rollid läbi, nagu Tätte on rääkinud.
Ma kirjutan improviseerides, seega ikka mängin rollid läbi. Kuigi kirjutama hakkasin ma juba lapsena, ammu enne teatrikooli. Lugesin seiklusraamatuid ja kirjutasin umbes kolmelehelisi seiklusjutte. Tegin koomikseid, ma joonistasin päris hästi. Hiljem kirjutasin novellikesi ja koolis meeldis mulle kirjandeid kirjutada. Tõlkimine tõi mu draamavormi juurde.
Kui ma teatris töötasin, siis ei olnud mul seda vajalikku valu, et oma tekstidega edasi minna, aga siis ma läksin sinna nii-öelda päris maailma…
Copywriter’iks Agesse. Kui kaua sa seal olid? Miks see otsa sai?
Ma sain seal väga vajaliku kokkupuute päris eluga. Välja mullist, mis on tore ja turvaline teatrimaailm. Kuid ühel hetkel me saime oma teleasjad käima ja reklaam ammendas ennast.
Milliseid reklaame sa tegid?
Igasuguseid, millegi väga löövaga ei oskagi kiidelda. Uneaega jäi väheks. Magasin neli tundi, viis tundi ja siis magasin töö juures muidugi edasi. Ootasin, millal mind lahti lastakse, aga kui ma lõpuks läksin ise ennast vallandama, siis oldi kurvad, et „sa oled ju tore kolleeg olnud”. Meil oli lahe seltskond. Sellepärast võttiski see minek nii kaua.
Reklaam tõigi Tallinna?
Ei, laps. Pool aastat pendeldasin Tallinna ja Viljandi vahet, aga siis enam ei saanud. Mu naine oli kogu elu Tallinnas olnud ja Viljandisse kolimine oleks tema jaoks olnud väga ahistav. Samas tundsin ise, et Ugalast lahkumine oleks mulle endale kasulik. Ma olin Ugalas peaaegu kaheksa aastat. Tegin dramaturgitööd, tõlkisin, mängisin ja tundsin, et olen seal vajalik, aga ma tahtsin kirjutama hakata ja selleks oli vaja külma vette sulpsata.
Kui kaua sa üht tükki kirjutad?
Keskmiselt läheb kaks aastat. On olnud ka lühemaid perioode. „Õitsengu” tegemine koos Ingomariga kestis paar kuud. Koos teha on ka lihtsam, saab kõhklused läbi vaielda. „Zebra” kirjutasin ka kiiresti ja sealgi aitasid mind vestlused Ingomariga. „Väävelmagnooliate” idee tuli kohe väga terviklikult minu juurde. Kuulsin vaid üht lauset naise kohta, kes peab enda juurde võtma isa, kes oli teda lapsena piinanud. Istusin laua taha ja hakkasin kirjutama. Kahe kuu pärast sai valmis. „Kaheksajalg” aga vänderdas siia-sinna. Kärpisin asju välja, liiga diipe ja tõsiseid stseene. Komöödia võib tunduda lihtne ja naiivne, aga komöödiat on keerulisem kirjutada kui draamat.
Kõrvalt sain tagasisidet. Mu soome tõlkija Terttu Savola (kes tõlkis „Koopa”) ütles algul, et „Kaheksajalg” pole päris s e e, liiga palju asju on sees ja liiga tõsiseks kisub. Ma jätsin kirjutamise pooleks aastaks katki. Aga sees ta ikka tiksus edasi. Ja pärast mitmeid ringe sain ta lõpuks alles proovide ajal valmis.
Minul läheb teema seest ära, kui pikem kirjutamispaus tuleb. Või huvi. Aga sul küpseb lugu paremaks.
Noh, vahel küpseb paremaks, aga olen ka pooleli jätnud. Praegu on mul üks tekst, „Sätendav pimedus”, mis on minu jaoks jälle täiesti uus katsetus ja uus vorm. Ma ei teadnud, mida sellega teha, aga Taago Tubin küsis, kas mul pole midagi uut, ja ma saatsin selle talle lugeda ja ta on huvitatud. Kui Taago poleks küsinud, oleks ma teda veel teab kui kaua käte vahel veeretanud. Vahel tüdinen ära ka. „Postmodernseid leibkondi” tegin pool aastat ja vaatasin, et sest ei tule midagi, jätsin kõrvale. Poole aasta pärast kuskil reisil olles võtsin selle korraks ette, lugesin värske pilguga läbi ja mõtlesin, et miks ma nii kriitiline olin, midagi annab teha küll. Keerasin kirjutades otsa ringi ja tegin valmis. Aga arvutis on ka igasuguseid pooleli jäänud katsetusi.
Ütled, et tõlkimine õpetas, aga ega sa teadlikult üle ole võtnud.
Ei, seda mitte, aga inspiratsiooni olen küll kõvasti saanud. Ma lugesin nädalas vähemalt kolm-neli näidendit läbi. Vahel rohkem. Ise otsisin materjali. Algul saatis näitemänguagentuur. Väheks jäi. Siis võtsin ise ühendust kirjanike agentidega. Kirjutasin neile, mida olen tõlkinud ja mida tahan saada, ja mulle saadetigi paari nädala pärast hunnik raamatuid. Tõin Viljandi postkontorist paki ära, vedelesin ja lugesin. Ja nii käis see mõnda aega. Mõnest tekstist sain kohe aru, et meie teatrile see ei lähe, aga lugesin ikka. Peamiselt uuemat briti ja USA dramaturgiat. See kümblemine heades tekstides õpetab kindlasti, kui sul kirjutamiseks mingid eeldused on. See annab ka vabaduse. Sain aru, et pole olemas ideaalset näidendit, mida saab just üht kindlat salaretsepti vallates kirjutada. Sain aru, et alati võid luua oma maailma, on vaja lihtsalt veendumust, et just see, mida sa teed, ongi näidend, olgu see vorm või retsept milline tahes.
Inglise keel tuli sulle kätte…
Meil on seda keelesoont ilmselt peres. Õde on Tartus skandinavistika lõpetanud. Ma ei pidanud koolis keeltega vaeva nägema. Isa ja ema fännasid ingliskeelset muusikat, kodus oli selline taju, et keeled on olulised. Tellisin Soome kirjasõbralt ingliskeelseid raamatuid. Kõik need James Bondid ja muud põnevikud läksid peale, mida siin siis saada polnud. Tüdruk saatis pakiga Marlborot ja raamatuid, ja mul oli tore. Istusin tuumavarjendis, tõmbasin välismaa suitsu ja lugesin välismaa raamatuid. Meil oli neid varjendeid Siimustis päris mitu, nagu väiksed salabaarid. Ega sinna ei lubatud, aga me muukisime uksed lahti.
Pikast copywriter’i tööst Age agentuuris õppisid midagi?
See maailm mõjutas kindlasti. Mind hämmastas algul see, et ei põeta millegi pärast. Midagi läheb nässu, öeldakse: ah, tee uuesti, ära põe. Teatris kukkus mingi ebaõnnestumisega nagu terve maailm kokku. Reklaamitöö ajal hakkasingi oma asju kirjutama, näidendeid, stsenaariume, oli vaja midagi, mille pärast rohkem põdema hakata.
Mis stsenaariumi ja näidendi vahe on?
Näidend on sõnakeskne, film ja tele on pildikesksed. On ka lobisevamaid seriaale, kui raha pole nii palju, et iga kord lennukiga silla alt läbi sõita.
Filmistruktuur on natuke teine asi. Klassikaline loo rääkimise struktuur. Samas kasutasin seda struktuuri ka näiteks „Kaheksajalas”. Sarjas on vabam struktuur, sest asi jaotub kaheteist osa peale. Aga iga osa peab olema ikka justkui terviklik lugu. Ma ei alahinda telet. Ja praegu ongi see ka üle maailma kuum asi. Stuudiod teevad põnevamaid seriaale kui filme. Ja mulle meeldib pikka lugu rääkida.
Näitlemist sul praegu pole?
Teleasjades teen kaasa. Näitlemine on mulle endiselt suur rõõmuallikas. Aga kirjutamine on ikkagi mu põhitöö, see on ka midagi sellist, mida ma pole ise endale valinud või palunud, see on miski, mis ise seestpoolt väljapoole pressib.
Mulle seostud sa teise Martiniga, keda ma olen tõlkinud, McDonagh’ga. Ka natuke kelm ja paheline, aga samas kerge ja sujuv, mänguline.
Jah, tean teda küll. Iirlased üldse meeldivad mulle. Mulle meeldib näiteks Conor McPhersoni jutustajastiil. Ka tema näidendites on katastroofid, mis on korraga naljakad ja valusad, ning mingi seletamatu armastus elu ja vildakate inimeste vastu. Ka Brian Friel on väga osav, soovitan lugeda.
Aga Sarah Kane oli liiga radikaalne?
Mulle väga meeldis. Lugesin teda, kui ma Ravenhilli näidendit „Shopping and Fucking” tõlkima hakkasin, vist 1999. aastal. Sarah Kane oli siis just endalt elu võtnud. Kane’il on mingi omamoodi poeesia, mis läbi aususe ja julmuse mõjuma hakkab. Ravenhill on tema kõrval leebe vana.
On sul oma teema?
Sotsiaalsed teemad laiemalt võibolla. Mis päriselt praegu maailmas küsimusi tekitavad. Samal ajal otsin sealt midagi igavikulist, ilmselt selleks, et enda rolli näitekirjanikuna õigustada. „Väävelmagnooliad” tõukus sotsiaalsest teemast ja seda oleks saanud ju teha ka lihtsalt realistliku loona, aga tahtsin sinna midagi juurde süstida. „Postmodernsed leibkonnad” tuli sotsiaalse tausta kaudu. „Kontakt” tuli… ma olin mere ääres ja tuli silme ette pilt naisest, kes hüppab reelingult ja samal ajal üks vana roostes tuuker ootab teda vee all. Lihtsalt pilt. „New Baltic Drama“ võistlus kuulutati välja ja ma siis viimistlesin selle kujundi pikemaks looks.
Lähtepunkt on siis üks visioon, kujund, võtmestseen…
Jah.
Tihti visuaalne?
Jah, harva kui lihtsalt üks lause lugu vedama hakkab. Pigem pilt, mis loob maailma, mille seest leiad veel asju.
Kirjutad selle üles? Teed märkmeid?
Ei. Näidendite puhul harva. Telesarja on vaja palju materjali, siis vahel teen märkmeid.
Jalutades või öösel voodis ei kirjuta pähe karanud ideid üles?
Olen telefonimärkmikku kirja pannud. Või endale meili saatnud. Mõnikord need mõtted hiljem ei sobi… Mitut asja korraga tehes tuleb vahel hirm, et mõni hea mõte ununeb ära.
Kui palju teatris käid?
Võiks rohkem. Festivalile sattudes käin palju ja siis on süda rahul…
Sa ei tunne, et kui palju teatris käia, siis on raske oma asjale keskenduda…
Kui miski mõjutab ja saad põntsu, võib see kesta paar päeva, aga hiljem see pihustub ja päris lukku ei pane. Tihti on need laksud hoopis filmid või raamatud.
Kirjutad kodus ja pere kõrvalt?
Kodus või maal. Viimistlemisjärgus asjaga olen istunud ka restoranis. Palju kirjutan siiski kodus kiiktoolis. Kiitlesin kunagi, et võin trammis seistes ka kirjutada, aga see pole nii. Süvenemisperioode on ikka vaja.
Sul on sees tohutu energia ja justkui pidev eufooria. Kas see toob ka tagasilööke?
Depressioon ei ole mulle võõras. Teatrikooli viimasel aastal Viljandis süüdistasin muudkui iseennast. Teatrikool monteerib su lahti ja ma ei osanud ennast uuesti kokku panna. Tundus, et kõik peale minu teavad, kuidas elu käib. Hiljem sain aru, et mitte keegi ei tea mitte midagi. Mis siin ikka põdeda. Ilmselt ka töö päästab ja kirjutamine ravib neuroosidest.
On sul religiooniga sotti? Või oled lihtsalt suur humanist?
Usklik ei ole. Loen pigem teaduslikke tekste. Kuulan ka audioraamatuid või vaatan Youtube’ist loenguid. Millalgi lugesin peamiselt sellest, kuidas maailm on suures plaanis kokku pandud ehk siis kosmoloogiast ja Newtoni seadustele alluvast reaalsusest, aga nüüd olen jõudnud kvantfüüsikani.
Kvantfüüsika jõuabki jumalani, kuna reaalsust loob seal pealtvaataja ja tahe.
Kaasa mõelda on huvitav, aga kui sa hakkad pidevalt mõtlema näiteks selle laua asemel siin hoopis selle laua atomaarse struktuuri peale, siis see sind inimesena eriti ei aita. Kuid selles sfääris on huvitav ringi uurida. Mõned head lugemissoovitused on näiteks Erwin Schrödingeri „Mis on elu”, Werner Heisenbergi „Füüsika ja filosoofia”, kõik Richard Feynmani teosed, eesti keeles on vist ainult üks õhem asi ilmunud. Hea sõnaseadja on evolutsioonibioloog Richard Dawkins. Teoreetilise füüsika vallast näiteks Lawrence Kraussi „Something from Nothing” oli huvitav, Stephen Hawkingi raamatud. Väga hea lugemissoovitus on Yuval Noah Harari „Sapiens”, see on parim kokkuvõte inimarengust ja meie liigi tulevikuvisioonist, mida lugenud olen.
„Kaheksajalg” tuli jalgpalli MMi tulemusi ennustavast saksa kaheksajalast Paulist?
„Kaheksajalg” sai tegelikult tõuke ühe mu soome sõbra elust, mis hakkas mu sees mu enda tunnetusega kokku kõlama. Näidendi vedavaks motiiviks on suhtlusvõime kadumine, omamoodi telepaatia kadumine. Leiutasin sinna telepaatilise kaheksajala ja alles hiljem mõistsin, et selline kaheksajalg oli ju olemas.
Paul elas su alateadvuses ja genereeris näitemängu, telepaatiliselt…
Ilmselt küll.
* * *
Mõistan lõpuks, et Martin Algus on põhjalik ja küpsetab oma tükke mitmekihiliseks, ometi ei saa ma lahti kinnismõttest, et ta suudab hoida terviku selge ja lihtsa, samuti tegelased; järgida kujutlust ja mitte genereerida ridu juurde ridade ja sõnailu pärast, ja see ongi suur pluss. Sest enamasti ei julge me lihtsaid mõtteid ja puhtaid tundeid usaldada.
