MÕNED TÕLGENDUSED FILMIST „TEEKOND USSINUUMAJANI”

RIIN KÜBARSEPP

„Teekond Ussinuumajani”. Režissöörid: Liivo Niglas ja Priit Tender. Produtsent: Kaie-Ene Rääk. Idee autor, teksti lugeja ja animaator: Priit Tender. Operaator ja helioperaator: Liivo Niglas. Helilooja: Pastacas (ka Ramo Teder). Monteerijad: Kaie-Ene Rääk ja Liivo Niglas. Heli kokkusalvestaja: Harmo Kallaste. Heli järeltöötlus: Harmo Kallaste ja Mart Kessel-Otsa. HD, 67 min 13 s, värvifilm. © F-Seitse, 2015. Esilinastus 15. I 2015 kinos Sõprus Tallinnas.

 

Ludwig Wittgenstein on oma teoses „Loogilis-filosoofiline traktaat” kirjutanud palju korratud kuldsed read: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida. Inimesed, kes püüavad pilte seletada, on enamasti valel teel.” See kõik kehtib ka „Teekond Ussinuumajani” puhul, sest selle lahtimõtestamisel võib tõepoolest mitmetes aspektides eksida.

„Teekond Ussinuumajani” (2015) on dokumentaalfilm, mille on „lavastanud” Liivo Niglas ja Priit Tender. Selle aluseks on aga tegelikult Tenderi joonisfilm „Ussinuumaja” (2012). Seega tulebki lugu hakata lugema tagantpoolt ettepoole.

Film „Ussinuumaja” põhineb tšuktši muinasjutul, ilmunud raamatus „Unesnõiduja” sarjas „Muinaslugusid kogu maailmast”. Viimane koosneb kolmeteistkümnest Andres Ehini valitud vene keelest tõlgitud tšuktši muinasjutust. Enamik neist pärineb tuntud vene antropoloogi Vladimir Bogoraz-Tani arhiivist. Visuaalsest küljest on raamatu sensuaalsuses ja ekspressiivsuses suur panus Kaljo Põllu illustratsioonidel.

Dokumentaalfilmi „Teekond Ussinuumajani” tegemist alustas Tender juba siis, kui joonisfilmi valmimine oli lõppjärgus. Selle taiese tegemine kujutab omamoodi muinasjutu töötlust filmikeelde. Mitmetahulist müstifitseeritud sürrealismi on filmis piisavalt, mida Tender ise kinnitanud.

„Mees otsustab oma naise tappa, kuna see ei saa lapsi. Ta rajab randa kivimaja ja hakkab selle sees usse kasvatama. Kui ussid on käsivarrejämedused, kutsub ta naise mereranda jalutama…” „Ussinuumaja” on iidne tšuktši muinasjutt, mis viib rännakule inimhinge pimedaimatesse soppidesse.

Filmis „Teekond Ussinuumajani” pole keskendutud mitte niivõrd eelmainitud muinasjutule, vaid lähtepunktiks on eelkõige Tenderi animafilm „Ussinuumaja”, mille lühendatud versioon on samuti lõikudena dokumentaalfilmi paigutatud.

„Teekonda Ussinuumajani” peetaksegi animatsiooni sugemetega antropoloogiliseks road movie’ks. Teekond, mis on ette võetud tõlgendamaks ühe kauge rahva veidrat muinasjuttu, võib aidata mõista ka eestlaste elukogemust ja maailmapilti.

Tender kohtus teose loomise ajal oma ala tuntud spetsialistidega: psühhoanalüütikute, mütoloogide, folkloristide, antropoloogide, arheoloogide, vaalaküttidega. Ja ka alkohoolikutega. Üllatavaks osutus asjaolu, et muinasjutt „Ussinuumaja” kirjeldab tegelikult reaalseid sündmusi.

Filmis alustab Tender oma otsinguid Eestist, kus psühhiaater ja jungiaanlik analüütik Pille Vaarmann selgitab muinasjutu lugu tänapäeva vaatepunktist. Järgmisena liigub ta Londonisse kohtuma näitekirjaniku ja luuletaja Deborah Levyga, kes räägib lähemalt muinasjutu emotsionaalsest ja seksuaalsest küljest, millele järgneb külastus kuningliku kunstikolledži animatsiooniosakonda.

Seejärel sõidab ta Peterburi pedagoogilisse ülikooli, kus vestleb tšuktši keele kateedris Ida Vladimirovna Kulikovaga, kelle uurimistöö keskmes on tänapäevane tšuktši põhjapõdrakarjuste sõnavara. Aleksandra Megežekskaja valgustab aga Tenderit lähemalt tšuktši naiste ürgses iseloomus.

Tšuktši ja teiste põhjarahvaste muinasjutud ei allu üldiselt läänemaistele standardsetele narratiivstruktuuri uuri­mustele, sest sealsed tasandid, millel lood rajanevad, on hoopis liikuvamad ja raskemini kättesaadavad.

Tenderi loomingut võiks tõlgendada rubriigis „Muinasjuttude võlujõud”. Just sellenimelise raamatu on kirjutanud 1975. aastal Viini psühholoog ja psühhiaatriaprofessor Bruno Bettelheim (1903—1990), mis on avaldatud ka eesti keeles.

Bettelheim tunnistas, et tema huvi muinasjuttude vastu ei ole muinasjuttude vooruste tehnilise analüüsi tulemus. Vastupidi, huvi on tekkinud vastuse otsimisest küsimusele: „Miks hindavad lapsed muinasjutte rohkem kui teisi lugusid?” Muinasjutud räägivad lapse tõsistest sisemistest pingetest selliselt, et ta mõistab neid alateadlikult. Nad pakuvad lahendusi nii ajutistele kui ka püsivatele probleemidele, vähendamata kõige keerukama sisevõitluse tähtsust, millega laps kasvades kokku puutub.

Millegipärast tekivad paralleelsed mõtted Tenderi filmi „Teekond Ussinuumajani” vaadates Lewis Carrolli lasteraamatuga „Alice Imedemaal”, mille tegevust kirjanik jätkab teoses „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi”.

Juba aastaid on psühhoanalüütilisest vaatepunktist lähtudes Carrolli puhul vaieldud, kas ja kui palju on sellistes müstifikatsioonide ja fantaasiate rägastikus aset leidvas süžees tegemist ikkagi lastele mõeldud muinasjutuga. Analoogselt rändab ka Tender oma filmis peeglitagusel maal, kord peegli ees ja siis selle taga.

Võibolla paelubki lapsi ja täiskasvanuid neid jutte lugedes ka visuaalne sisemonoloog, mis kajastus üsna selgelt Kaljo Põllu 1970-ndatel valminud raamatuillustratsioonides, kus tema üksikud graafilised lehed peegeldasid vaikust ja suletust, olles sealjuures ka ennast analüüsivad.

Kirjandusteadlase Tiit Hennoste väitel kujunes 1960. aastate lõpul välja kõrgkultuurist kõrvale jääv underground- ja rockkultuuri tekstimaailm, kus elasid koos släng, argikeel, luuletus kui poliitiline seisukohavõtt, luuletus kui laul, riim ja rütm.

Tenderi filmi puhul jääb kehtima popkultuuri suur tõde, et kultuur on meid totaalselt ümbritsev tasapinnaline pildiekraan, seekord aga fennougristilises kuues. Tšuktši muinasjutte kuulates tundusid need talle lapsena eriti karmid. Tüüpilise poisina tunnistab ta, et sellegipoolest kuulas neid korduvalt: „…sügelisnõial ihu oli üleni kärnas. Tema suu ja kurk, tema käed ja jalad, tema huuled ja silmad, tema tallad ja küünealused — kõik olnud sügelistega kaetud…”.

On palju arvustatud, et kuidas sellist muinasjuturaamatut tänapäeval üldse välja antakse. Seda on peetud lapsi traumeerivaks, kus peaks märkusena ehk vastavalt Euroopa Liidus ette antud nõuetele kirja panema, et mõeldud vaid täiskasvanutele ja alla kaheksateistkümnestele keelatud. Samas, kui muinasjutte veel tule ümber istudes vesteti, ei olnud see eelkõige vanematele inimestele ainult meelelahutus, vaid mõeldud omapoolsete tõlgendustena ka lastele õpetuse andmiseks.

Filmi käigus osutus Tender tõeliseks visuaalse antropoloogia kollektsionääriks ning tõdes, et on kõige rohkem selle aja jooksul tegelnud lugude kuulamise ja jutustamisega. Lugude jutustamine on vanim, lihtsaim ja mõjuvaim meedium üldse.

„Ussinuumaja” läbivaks tegelaseks on naine, kelle esimene mees on üdini kuri hülgekütt ja teine mees hea põdrakasvataja. Siit ka nende omavaheline kemplemine ja vastuolu. Loo negatiivne tegelane kujutab ilmselgelt eskimo kütti ja positiivne tšuktši põdrakarjust. Siit saab paralleeli tuua ka saamidega, kus piiride nihutamise kaudu eksisteerivad nii soomesaamid, norrasaamid kui ka Murmanskis elavad venestunud saamid, kes omavahel tänaseni läbi ei saa.

Kuna „Ussinuumaja” loo on jutustanud tšuktši jutuvestja, siis selle taga eksisteerib teatud loogika, kus tuleb tähele panna, et ajalugu pole kunagi objektiivne. Tender oleks tahtnud näidata filmi ka kohalikus Providenije linna televisioonis; aga kuna lugu oli poliitiliselt niivõrd ebakorrektne, siis oleksid eskimod tundnud end solvatuna.

Tšuktšide maailmavaadet võib sarnaselt eestlastega tõlgendada nativismi võtmes, mis on nn omajuurse kultuuri säilitamise idee; Kaljo Põllu tugines paljuski Jaan Kaplinski sõnastatud kultuurifilosoofilistele teooriatele ning nende kaudu omakorda jõudis Uku Masingu ja Oskar Looritsa kirjutistele soome-ugri pärandist.

Nativiste ühendab usk sellesse, et kultuur peaks olema omajuursem, toetudes põlisele ja päritule, mitte võõrsilt, eriti lääne poolt Euroopast imporditule. Nii eesti kui ka tšuktši kultuuris on olemas paratamatu nativistide ja läänlaste vastasseis.

Helsingist 23 km läänes Kirkkonummi Vitträski järve rannal paikneb geomeetrilistest kujunditest koosnev kaljumaalingute sari, kus esineb korduvalt narmasäärtega nelinurkse võrgu kujund. Tõenäoliselt pole see ornament, vaid sümbol. Põllu väitel oli seal tegemist piltkirja algega, kus kujutatakse naissoo tunnust. Analoogset nn naissoo tunnust kohtab ka mitmel Põllu graafilisel lehel, mis illustreerivad „Ussinuumaja” muinasjuttu. Põllu oli ja Tender on oma loomingus otsingulised. Tender tunnistab, et teda hakkas painama, kust üldse pärineb selline motiiv, kus hülgekütt kasvatab hiiglaslikke usse, et nendega oma naine tappa, ja mida see tähendab.

Siinkohal võib ehk tugineda Sigmund Freudile, kes kogumikus „Inimhinge anatoomia” on uurinud just inimhinge varjatud tahke antropoloogilisest vaatepunktist. Psühhoanalüüs ei olnud Freudile ühel hetkel mitte ainult indiviidi psühholoogia, vaid ka doktriin, mis ütleb midagi olulist kultuuri ja ühiskonna seoste kohta. Seda arendas ta väljapeetult edasi oma teoses „Ahistus kultuuris”. Ta jõudis järeldusele, et tegelikult on kõik neurootilised rituaalid jäigalt motiveeritud, sest neid põhjustab teadvusest välja tõrjutud sugutung, mis kõrvalteid kaudu tundmatus rüüs uuesti päevavalgele ilmub. Kuid usulised rituaalid ei piirdu ainult sugutungiga, vaid oma mina säilitamise ja kaitsmise instinktiga. Analoogne motiivistik kõlab vastu ka Tenderi „Ussinuumaja”-filmist, kus dokumentaalses osas „Teekond Ussi­nuumajani” ei jõutagi paljudele küsimustele vastuse otsimise käigus tulemuseni. Selgub, et autorile muutus kokkuvõttes olulisemaks protsessuaalne kulgemine kui lõpliku teadmise saamine.

Freud lähtus Charles Darwini oletusest, et inimese eellased elasid väikestes karjades, mida valitses despootlik isane, kes kiivalt kaitses oma haaremit teiste füüsiliselt nõrgemate isaste eest, kellest enamik olid tema enda pojad. Freud võttis seda Darwini oletust vaieldamatu tõe pähe ja oletas, et ühel hetkel tõstsid pojad mässu ja said des­poodist isast üheskoos jagu. Pärast kannibalistlikku pidusööki sõlmisid pojad liidulepingu, mis pidi tulevikus ära hoidma olukorra, kus üks mees hoiab kõik naised ainult endale. Selleks leiutati intsestikeeld, mis pani aluse eksogaamiale: keeld himustada oma rühma naisi ja kohustus võtta naine teisest rühmast. Aga  kuritegu — isa tapmist — ei unusta inimkond kunagi. Sellega seotud emotsionaalne kompleks püsib meeles, juhtides inimese käitumist läbi inimkonna ajaloo. Järelikult, ühiskond algab kuritööst ja inimene mõrvast. Freud arvas, et inimene ei ole lihtsalt mõrvar, vaid kahetsev kurjategija, kes esimese kuritööga üritab panna piiri järgnevatele.

Film „Teekond Ussinuumajani” valgustabki selliseid antropoloogilisi tagamaid, kuidas ja miks mingisuguste riitusteni jõutakse.

Juri Lotman (1922—1993) on oma hilisloomingust koostatud esseekogumikus „Hirm ja segadus” seadnud põhieesmärgiks uurida semiootiliselt hirmu- ja segadusmehhanismide toimimist kultuuris. Ta uuris tehnika progressi kulturoloogilise probleemina, tuues näiteks renessanssi, mis ei olnud tema arvates ainult „titaanide ajastu” — Leonardo da Vinci, Michelangelo, Düreri või Rotterdami Erasmuse elutöö kokkuvõte. See oli uus ajajärk inimsuhetes, mõttelaadis ja eluviisis. Kui keskajal ei peetud palju lapsepõlvest ja kardeti naist, siis renessanss tõi kasvatusse humanistlikud ideed, pereellu aga lapsekultuse. Kõige suursugusemaks, mis jumal on loonud, kuulutati naine. Tema ees kummardasid kunstnikud ja poeedid ning teda lubati erudiitide ringi. Siit alates tekibki konflikt lääne kultuuri ja põlisrahvaste uskumuste ja sügavate traditsioonide vahel, kus ei oodatagi renessansist tõusnud erudeeritud kehastust, kelleks osutus homo novus, vaid jäädakse truuks nn ussinuumajate usule.

Priit Tender on tšuktši muinasjuttu ussinuumajast animatsiooni kaudu visualiseerides tabanud Kaljo Põllut nagu naelapea pihta. Põllu sõnul on näiteks labürinti ajast aega püütud mõtestada kui Maaema kehaosa, jumaliku neitsilikkuse keskpunkti, mille keskmesse jõudmiseks tuleb sooritada rännak tema üska, mis on omamoodi tagasiminek sünnieelsesse seisundisse, regressus ad uterum. Rituaalne rännak sinna ja tagasi sümboliseerib aga elu lõputut ringlemist. Muinas-Skandinaavia saagades seostati labürinti teadaolevalt selle all asuva koopaga, Maaema elupaigaga, ettekujutusega inimese sünnist alguse saava müstilise teekonnaga surmani ja sealt tagasitulekuga uuesti sündimise kaudu.

„Tapnud mees 5—6 hüljest päevas, andis ta kõik need ussidele, sest lapsi meil ju ei ole, kelle jaoks ma neid loomi ikka jahin,” õigustas mees muinasjutus oma rutiinset tegevust.

 

Tenderi filmis ongi palju ainest XXI sajandi lääne feministidele. Nimelt uskusid tšuktšid, et kui naise juustes jookseb ämblik, on see õnne toov nähtus. Eriti positiivne on aga see, kui mees ehitab sulle maja, mis kubiseb ussidest. Ämblik on aga kujund, mis ühendab, ja ämblikud toovad naise alati tagasi.

Clifford James Geertz (1926—2006) oli ameerika antropoloog, kelle eesti keelde tõlgitud raamat „Omakandi tarkus” on esseekogumik tõlgendavast antropoloogiast. Toomas Grossi ja Marek Tamme vestluses Geertziga 2003. aastal tema raamatu eestikeelse tõlke puhul avaldas autor sügavat veendumust, et antropoloogial on olevik ja peale selle ka tulevik. Ta uskus, et antropoloogias pole mõtet arutleda „kriisi” üle, sest välitöid teha või nende tulemustest arusaadavalt kirjutada pole kunagi lihtne olnud, kuid inimesed teevad seda tänapäeval ja jäävad kahtlemata tegema edaspidigi.

Filmis „Teekond Ussinuumajani” kehtivad samuti sellised omakanditarkuse reeglid. Nii teostab Tender antropoloogilisi välitöid kontseptuaalse kunstiprisma animatsiooni kaudu, kus püütakse siiski toetuda etnograafilistele iseärasustele, kuhu on lisatud loomulikult Tenderile omast lapselikku mängulisust.

 

Riin Kübarsepp (29. X 1978 — 14. X 2015) oli kunstikriitik. Ta kirjutas kunstiarvustusi mitmetele väljaannetele, viimastel aastatel põhiliselt Postimehele ja Maalehele. TMKs avaldas ta kirjutisi filmidest, mis käsitlesid kujutavat kunsti või etnograafiat. Põhjalikumalt on ta uurinud Kaljo Põllu ja Visarite loomingut.

Kommenteeri

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist