EESTI MUUSIKUD SAKSAMAAL III: Krefeld-Mönchengladbachi teatri peadirigent Mihkel Kütson

Jaanuar, 2016

Liis Kolle

Richard Straussi koomiline ooper „Roosikavaler”. Muusikaline juht: Mihkel Kütson. Lavastaja: Mascha Pörzgen. Kunstnik: Frank Fellmann. Koormeister: Maria Benjumova. Dramaturg: Ulri­ke Aistleitner. Osades: Marssaliproua — Lydia Easley, Parun Ochs — Mat­t­hias Wippich, Octavian — Eva Maria Günschmann, Faninal — Hans Chris­toph Begemann, Sophie — Sophie Witte jt. Krefeld-Mönchengladbachi teatri koor, lastekoori Theaterspatzen („Teatrivarblased”) lauljad, Alam-Reini Sümfoonikud.

Esietendus Krefeldi teatris 21. IX 2015, külastatud etendus 27. IX 2015.

 

Engelbert Humperdincki ooper „Kuningalapsed”. Muusikaline juht: Mihkel Kütson. Lavastaja: Jetske Mijnssen. Kunstnik: Christian Schmidt. Valguskunstnik: Fabio Antoci. Koormeister: Wolfram Tetzner. Dramaturg: Valeska Stern. Osades: Kuningapoeg — Tomi­slav Mužek, Hanetüdruk — Barbara Senator, Moosekant — Christoph Pohl, Nõid — Tichina Vaughn, Puuraidur — Michael Eder, Luuategija — Tom Martinsen jt. Dresdeni Saksimaa Riigiooperi koor ja lastekoor, balletikooli Semper mobilis tantsijad, Dresdeni Saksimaa Riigikapell.

Esietendus Saksimaa Riigiooperis Dresdenis 19. XII 2014, külastatud etendus 3. I 2015.

 

Kui pärast Eesti vabanemist piirid avanesid, oli Mihkel Kütson esimesi eesti muusikuid, kes siirdus Lääne-Euroopasse õppima, täpsemalt Hamburgi. Saksamaal töötab ta põhiliselt tänini, olles enne praegust ametikohta olnud aastail 2002—2006 Hannoveri Riigi­ooperi koosseisuline dirigent ning aastail 2007—2012 peadirigent Flensburgis asuvas Schleswig-Holsteini liidumaa teatris. Aastail 1999—2004 ja 2008—2011 jõudis ta paralleelselt olla ka Vanemuise teatri peadirigent. Alates 2010. aastast on Mihkel Kütson juhatanud etendusi ja toonud välja uuslavastusi Saksimaa Riigiooperis Dresdenis, mis on tuntud ka Semperoperi nime all, alates 2011. aastast dirigeerib ta järjepidevalt külalisena Berliini Koomilises Ooperis (selle kohta vt näiteks TMK 2014, nr 5). 2014. aastal arvas Forbes Magazine aasta kümne parima plaadi hulka Mihkel Kütsoni ning viiuldaja Linus Rothi ja Berliini Saksa Sümfooniaorkestriga (Deutsches Symphonie-Orchester Berlin) salvestatud CD Weinbergi ja Britteni viiulikontserdiga, Gramophone Magazine‘i jaoks oli see „Editor‘s Choice”; esiletõstmisi tuli teisigi. Üks tänapäeva saksa huvitavamaid viiuldajaid Roth on ka omalt poolt kiitnud koostööd dirigendiga.

Krefeldi ja Mönchengladbachi ühendatud teatrite peadirigendina töötab Mihkel Kütson alates hooajast 2012/13 ning 2015. aasta suve lõpul läbis Saksa kultuuriajakirjandust uudis, et tema lepingut pikendati koguni kuni 2022. aastani. Käesoleval 2015/16. aasta hooajal toob ta koduteatris välja Verdi „Maskiballi” ja Janáčeki „Katja Kabanova” ning juhatab Semper­operis Humperdincki „Hansukese ja Gretekese” ning Weberi „Nõidküti” etendusi.

Enne „Roosikavaleri” etendust Krefeldi teatris on meil Mihkliga suviselt palaval septembrilõpu päeval lepitud kokku kohtumine restoranis „La Romantica”. Kuid lokaal on suletud, romantikat ei saa. Siirdume üle tee Tex-Mex miljöösse ning ei kuule ka vestluspartnerilt pateetilist ooperifilosoofiat ega sarmikat enesekiitust, vaid pean jutulõnga ikka ja jälle Mihkli isikule tagasi juhtima, sest tema käes libiseb see kiiresti teistele inimestele, koduteatrile, heliloojatele, teostele.

 

LIIS KOLLE: Krefeld-Mönchenglad­bach on juba teine Saksa teater, kus sa oled peadirigent (saksa keeles on selle ametikoha nimetuseks Generalmusikdirektor ehk GMD). Kas GMD saab edaspidi ainult GMD kohti vastu võtta?

MIHKEL KÜTSON: No ma alustaksin natuke kaugemalt. Töö Hannoveris 1. kapellmeistrina [tähtsuselt järgmine dirigent GMD järel — L. K.] oli minu jaoks väga huvitav, sest toona oli see väga suure repertuaariga maja. Minu õlul oli seal ainult muusikaline töö. Ainu­üksi esimesel hooajal juhatasin kaheksat ooperit, millest kuus olid mulle uued. Mul oli keskmiselt 60 etendust aastas. Kokkuvõttes oli see hariv ja põnev repertuaari läbitöötamise aeg. GMD töö sisaldab lisaks proovide ja etenduste juhatamisele 50 protsendi ulatuses teatri personali- ja repertuaariküsimustega tegelemist.

Teatris on oluline, et meeskond funktsioneeriks, selles mõttes on mul õnne olnud; on olnud võimalik töötada nendega, kellega mind ühendab ühine arusaamine muusikateatrist. Flensburg on Saksamaa mõttes väike linn, kuid repertuaaris oli publik huvitatud ka lugudest, mida on harva võimalik näha; näiteks Charpentier‘ „Louise” või Busoni „Doktor Faust”, mida lavastas teatri toonane ooperidirektor Jan-Richard Kehl.

Ka Krefeldi ja Mönchengladbachi teatrile repertuaari valimisel peame loomulikult arvestama nii ansambli kui publikuga. Samas püüame vältida niinimetatud ABC-repertuaari: „Aida”-„Butterfly”-„Carmen”. Viimaste aastate huvitavad ooperid on olnud näiteks „Mazeppa”, „Peter Grimes” ja „Rienzi”. Teeme ka ühisproduktsioone teiste teatritega, näiteks Rupert Holmesi muusikal „Edwin Droodi saladus” tuli meile Münsterist. Mul on hea koostöö ooperidirektor Andreas Wendholziga, kellel on erakordselt hea „nina” leidmaks igale uuslavastusele „õige” lavastaja. „Roosikavaleri”, mida sa täna näed, otsustasime tuua välja „traditsioonilise” lavastusena — tekst ja muusika seavad väga täpsed raamid sellele, mis laval toimuda saab.

Peadirigent saab kujundada teatri muusikalist nägu ja see on muidugi väga põnev ülesanne. Pikendasin lepingut, kuna töötingimused on head, võimalused repertuaari valida suured. Seega pole mõtet teatrit vahetada. Töö orkestriga edeneb hästi ja peaks jätkuma, sest me pole kõiki võimalusi veel ammendanud.

 

Möödunud aastal, kui juhatasid Berliini Koomilises Ooperis Prokofjevi „Armastust kolme apelsini vastu”, rääkisid natuke teie kombinaatteatri publiku eripärast — et krefeldlased ei lähe esietendusele Mönchen­gladbachi ja vastupidi, vaid ootavad, kuni vastav lavastus nende teatrisse jõuab. Kuid tundub, et asi on veelgi keerulisem?

Mönchengladbachi linn koosneb tegelikult veel omakorda kahest osast, Gladbachist ja Rheydtist (viimane on nagu Tallinnas Nõmmegi olnud kunagi omaette linn). Gladbachi peeti traditsiooniliselt „peeneks” linnaks, Rheydti „töölisklassi” omaks. Mõlemas oli oma teater, teise linna teatris ei käidud. Tasapisi on eelarvamused muutumas… Rheydti teater, milles etendusi anname, on 1950. aastatel ehitatud, kahe aasta eest renoveeritud hoone. Krefeld asub kakskümmend kuus kilomeetrit eemal ja seal on ka täismõõdus teatrimaja ligi 800-kohalise saaliga. Nende linnade ühiselt rahastatav teater annab etendusi mõlemas linnas, väga täpselt jälgitakse, et esietenduste ja kontsertide arv oleks tasakaalus — kordamööda ühes ja teises linnas.

Orkestriga anname sama kavaga neli sümfooniakontserti: teisipäeval ja reedel Krefeldis, kolmapäeval ja neljapäeval Mönchengladbachis. Seega on meie sihtrühmaks kaks linna kumbki kahesaja kuni kahesaja viiekümne tuhande elanikuga; neid ümbritseval alal, kust ka meie teatritesse käiakse, elab veel üle poole miljoni inimese.

 

Saksa teater on, eriti nn muusikametropolidest eemal, hädas ooperi- ja kontserdipubliku vananemisega. Kas see teid ka puudutab ja mida selle vastu ette võtate?

Eks me ikka tegele ka uue publiku juurdekasvatamisega. Meil on teatris väga aktiivne nn pedagoogikaosa, igal hooajal toimuvad viis lastekontserti on alati välja müüdud. Alates sellest hooajast mängime lausa kaks kontserti järjestikku samal päeval. Igal aastal on repertuaaris lasteooper, meil tegutseb noorte teatriklubi, kus osalejad ise teatrielus aktiivselt kaasa löövad. Minu idee põhjal käivitasime regiooni kooliõpilastest muusikutele konkursi „Bühne frei” („Lava vabaks”), mille auhinnakoha saajad musitseerivad sümfooniakontserdil orkestri ees solistidena. Mõte tekkis soovist teha pillimäng atraktiivsemaks ja innustada noori muusikuid püüdlema kõrgemate eesmärkide poole. Enne esimest vooru toimub ühine proov meie orkestriga — kõik konkursil osalejad musitseerivad koos erinevates orkestri pillirühmades, enne kui konkursitulle sukelduvad.

 

Alam-Reini Sümfoonikud annavad käesoleval hooajal seitse nõudliku kavaga sümfooniakontserti, millest enamikku juhatad ise, peale selle toimuvad koori-, vabaõhu-, uusaasta- jm kontserdid. Paljude teatridirigentide süda kisubki sisimas ainult orkestriga musitseerimise poole, kuidas sinuga on?

Mulle tundub, et teater on minu kutsumus ja armastus. Kõlab pateetiliselt, aga nii lihtsalt on. Lavatolm, pikad päevad proovisaalis ja lõpuks see kirjeldamatu tunne, kui eesriie mu silme ees avaneb — seda ei vahetaks ma mitte millegi vastu!

 

Kuulud Hans Adleri agentuuri esindatavate muusikute hulka. Kui tähtis osa on agentuuril sinu karjääris?

Agentuure on mitmesuguseid, mõned neist väga suured, kus nimekirjas kokku sadu soliste ja dirigente. Paar sellist katavad peaaegu kogu „turu”. Üldiselt kujundavad need agentuurid muusiku karjääri väga, eriti mis noori dirigente puudutab. Mulle on olulisem isiklik kontakt agendiga, kelle põhihuvi ei ole mitte võimalikult kiiresti ja palju sinu pealt teenida, vaid pikaajaline koostöö. Minul isiklikult ei ole soovi igal nädalal ringi rännata ja uue kavaga uue orkestri ees seista. Mulle on tähtis ühe kollektiiviga tihedamini töötada, jätta endast jälg pärast viie-kuueaastast koostööd. Kontserte teen aeg-ajalt külalisena ja väga valikuliselt, Adleri agentuuriga on see võimalik.

 

Millest unistad?

Pikemaajalist karjääriplaani mul ei ole, kogemus näitab, et elu teeb omad korrektiivid, toob võimalusi, mida ei oska ette kujutada. Kõik läheb nii, nagu minema peab. Aga iga asja saab paremini teha ja nii tekib ka dirigendina kvaliteedijanu, soov töötada võimalikult heade lauljate ja muusikutega. Dresdenis olen viimased viis aastat käinud igal aastal külalisdirigendiks — tea, kas seal ongi teisi nii pidevaid külalisdirigente. Semperoperi orkestriga tundub vahel, et ei oskagi midagi rohkemat soovida. Saksa repertuaaris on nad maailma parimad. Samas „Figaro pulm” või „Sevilla habemeajaja” on ka nende jaoks paras pähkel. Niisiis, ära unista, tööta, ja elu läheb edasi.

 

Kas mõni asi on ka valel ajal tulnud — liiga hilja või vara?

Ikka on nii, et mõnda võimalust pole ma ehk ise sada protsenti ära kasutanud ja mõne kontserdi järel on olnud tunne, et ähh, oli seda siis ikka vaja teha. Kuid on ka teoseid, mis tulevad täpselt õigel ajal; näiteks „Roosikavaleri” olen alati väga raskeks pidanud, ei arvanud, et niipea seda tegema hakkan. Kuid siis leidsime, et meil on selleks täpselt sobiv koosseis, aeg ja koht, ning partituur on sellega tegeldes mulle armsaks ja omaseks saanud! Ja iga etendus on puhas rõõm.

 

Mis veel on olnud sinu viimase aja muusikalised tipphetked?

Juhatasin tänavu põhjamaise dominandiga kavu Ateena Riikliku Sümfooniaorkestriga — Sibeliuse Teist sümfooniat, Nielseni klarnetikontserti, lisaks kreeka helilooja Antio­chos Evangelatose „Avamängu ühele draamale” — ja Thessaloniki Riikliku Orkestriga, kavas Sibeliuse Esimene sümfoonia, Britteni viiulikontsert, Vasksi „Viatore”. Kreeklased on teistsuguse mõtlemisega, tööprotsess oli väga elav, energiline ja emotsionaalne. Muusikud polnud Sibeliust ammu mänginud, helikeel oli neile pisut harjumatu, aga tulemus oli väga rõõmustav. Publik võttis kontserdi vastu ülimalt entusiastlikult ja mul on hea meel sinna juba aprillis tagasi sõita.

 

*

„Roosikavaler” on väiksele teatrile paras pingutus ning nõuab hoopis teistsugust jõudude mobiliseerimist kui mõnes suures ooperimajas, kus regulaarselt gastroleerivad Wagneri ja Straussi partiidele „spetsialiseerunud” rahvusvahelised tipud või on sellised lauljad koguni ansamblis palgal. Krefeldis oli saadud läbi miinimumarvu külalissolistidega ning õnnestunult jaotatud partiid lauljate vahel, kelle kanda on kogu mitmekesine repertuaar. Kuna „Roosikavaleri” tegevust kannab ülekaalukalt peategelaste kolmik, on lisaks enesestmõistetavale partii valdamisele vaja selgekontuurilist ja tegelaskuju süvahoovusi tunnetavat Marssaliprouat ning lausa kriitilise tähtsusega on „püksirolli” Octaviani laulva metsosoprani mängulust ja võime end oma osas vabalt tunda. Eva Maria Günschmann õigustas neid ootusi, ka Lydia Easly Marssaliprouana ja vapralt külmetushaigusega võitlev Sophie Witte Sophie rollis kandsid selle inimlikku draamat sisaldava „komöödia muusikas” nii lavaliselt kui vokaalselt väärikalt välja. Harjumuspärasest tahumatumaks ja küünilisemaks olid joonistatud meespeategelased parun Ochs auf Lerchenau — Matthias Wippich ja härra von Faninal — Hans

Christoph Begemann. Lavastuses oli häid leide ja ilusti välja töötatud stseene, kuid kokkuvõttes oleks sellelt, nagu ka kohati maitsevääratustega üllatanud kujunduseltki, oodanud rohkem otsustusjulgust ja -selgust ning ühtse joone ajamist. Viimast leidus seevastu muusikalises interpretatsioonis, peadirigent oli suutnud eriilmelised stseenid n-ö suure kaare alla koondada, nagu oleks kogu ulatuslik teos läinud „ühe hingamisega”.

Siin väike väljavõte kriitikast. „Linnateatri jaoks on ja jääb „Roosikavaler” proovikiviks ning Krefeld-Mönchen­gladbachi teater saab sellega suurepäraselt hakkama. Esmalt peab orkester keerulisest partituurist jagu saama — Alam-Reini Sümfoonikud oma eestlasest peadirigendi Mihkel Kütsoni juhatusel teevad seda väga veenvalt. Natuke liiga vali on, kui Strauss, üsna lopsakalt orkestreerides, alustab konversatsioonikomöödia toonis, ja kolmanda vaatuse valss kõlab Kütsonil  rohmakavõitu — ikkagi äärelinn ja mitte Viini ooperiball. Aga ta mitte

ainult ei hoia kõike kindlakäeliselt koos, vaid tabab küllaltki hästi selle muusika tuuma, kui ta annab Marssaliprouale monoloogides aega ning juhatab tervet lõpustseeni väga rahulikult, mis kulmineerub kaunilt väljajoonistatud (ja väga homogeenselt lauldud) lõputertsetiga.”

Stefan Schmöe. Kõik on ainult aja küsimus. — Online Musik Magazin, 6. X 2014.

 

Lahkelt olid oma hinnatud kolleegi nõus iseloomustama teised Krefeld- -Mönchengladbachi teatri juhtkonna liikmed.

 

MICHAEL GROSSE (Krefeld-Mön­chengladbachi teatri intendant alates 2010. aastast. Enne seda oli ta intendant Schleswig-Holsteini liidumaa teatris Flensburgis, kus ka juba Mihkliga koos töötas): „Tunnen Mihkel Kütsonit tiheda koostöö tõttu juba 2007. aastast peale ja tema suur tundlikkus musitseerimisel ning tema ülimalt tundlik laad muusikat interpreteerida ja mõista avaldasid mulle algusest peale suurt mõju. Keeruka kombinaatteatri igapäevatöös on Mihkel Kütson kolleeg, kes pole isiklikke ambitsioone või veel vähem peadirigendi positsiooni kunagi esiplaanile seadnud, vaid tegutseb alati teatri, muusika ja orkestri huvides. Tal on väga arenenud sotsiaalne närv ning ta võtab kõiki temaga koos töötavaid kolleege võrdsete partneritena. Tema muusikalised nõudmised on kõrged nii orkestri kui muusikateatri puhul, aga kuna ta suudab oma tõlgenduslikke lähtepunkte alati arusaadavalt edasi anda ja valdab perfektselt tehnikat, siis on kolleegidel võimalik tema nõudmistega kaasa tulla ja nii saavad teoks väga õnnestavad muusikateoste interpretatsioonid.

Orkestrijuhina on Mihkel Kütsonil tugev pedagoogiline soon ning tema käsutuses on ulatuslik käsitöövõtete arsenal, mille abil ta oma interpretatsioonipõhimõtteid realiseerib. Lisaks sellele on Mihkel Kütson igapäevasuhtluses väga humoorikas ja peenetundeline partner, kelle pilk ja kõrv on avatud igas suunas ning selle avatuse tõttu peetakse temast kui kunstnikust ja kolleegist väga lugu.”

 

ANDREAS WENDHOLZ (Krefeld-Mönchengladbachi teatri ooperidirektor ja intendandi asetäitja alates 2010. aastast): „Ma saan öelda koostöö kohta Mihkel Kütsoniga vaid kiitvaid sõnu. Ta on meeletult kollegiaalne, peadirigendina täiesti pretensioonitu. Ta ei tee ettekirjutusi esitatavate teoste ja tõekspidamiste kohta, vaid laseb end siiski ka veenda võtma repertuaari mõnd teost, mida ta üldse juhatada ei taha, kui teatril on seda vaja lavastuslikel või muudel põhjustel. Nii oli näiteks Verdi „Stiffelioga”. Ta toetas ka Wagneri „Rienzi” kavvavõtmist — enamik dirigente käib sellest suure kaarega mööda. Ta mõtleb tohutult kaasa lavalise poole osas, mida ei tee kaugeltki kõik teatridirigendid. Oma põhirollis on ta muidugi orkestri arendaja ja vormija, aga ta ei näe mitte üksnes muusikat, vaid ka seda, mis tingimustes muusika sünnib. Ta on väga avatud lavastuslike taotluste suhtes.

Ka meie töös solistidega on tal väga erk kõrv. Tema tööperioodil oleme võtnud tööle mitu uut kandvat jõudu ja nende hääled sulanduvad hästi varasemate koosseisuliste lauljatega. Täitsime neid kohti koos ning tundub, et meil on ühine maitse. Tahame olla ansambliteater, oma lauljate arengut soodustada ja kasutada nii palju kui võimalik oma soliste. Ainult väga spetsiifiliste hääleliikide puhul, nagu näiteks kangelastenor (Heldentenor), pole mõtet lauljat trupis hoida, nende rollide jaoks kutsume külalised. Hooajal 2012/13 asutasime temaga Robert Schumanni nimelise Düsseldorfi Muusikakõrgkooli ja Kölni Muusika ja Tantsu Kõrgkooliga Alam-Reini ooperistuudio (Opernstudio Niederrhein), kus noortel lauljatel on võimalus tutvuda kogu mitmekesise muusikateatrirepertuaariga — ooper, operett, muusikal, lastelavastused — ning esitada päris rolle meie mängukavva kuuluvates teostes.

Koostöö Krefeldi ja Mönchen­gladbachi linnade vahel toimib hästi. Ikka ja jälle hämmastab, kui erinevalt reageerib publik teineteisest pisut üle kahekümne kilomeetri kaugusel asuvates linnades. Sama tükk ei pruugi sugugi mõlemas edukaks osutuda või läbi kukkuda. Üleüldiselt on publiku poolehoid kasvanud. „Müür” linnade vahel tingib selle, et meie teatritegemine käib inimeste stressitaluvuse arvelt — pidevalt tuleb lauljaid ja orkestrit edasi-tagasi sõidutada. Programmiliselt peame suutma erineda teistest läheduses asuvatest ooperimajadest Düsseldorfis, Duisburgis ja Essenis.

 

Te olite juba kord varem, aastatel 1998 kuni 2001 Krefeld-Mönchen­gladbachis ooperidirektor. Mis on sellest ajast peale muutunud ja kas sellel on midagi pistmist teatri rahastamisega?

Ka tollase peadirigendiga oli meil hea teineteisemõistmine. Teatri taset on olnud sellest ajast peale võimalik tõsta, praegu on orkestri tase tunduvalt kõrgem. Rahaliselt on täna olukord keerulisem. Igasse otsusesse on peidetud küsimus rahast. Vajadus eelarvest tingimusteta kinni pidada on täna suurem kui tollal. Ühelt poolt on ju väga tore, et meie rahastus on 2020. aastani garanteeritud ning me ei pea nagu paljud teised teatrid igal aastal uuesti selle pärast läbirääkimisi pidama. Teiselt poolt ei näe see rahastus ette võimalikke palgatariifide kerkimist — sel juhul peame vahe senise palgaga ise kinni maksma ja selleks raha teenima.

 

Kas seda, et suure konkurentsi olukorras jäävad regiooni teatrikülastajad oma teatrile truuks, võib pidada kodukandi patriotismi ilminguks?

Jah, nii võib öelda küll, inimesed on oma teatri üle uhked.

 

*

2014. aasta detsembris sai Mihklile osaks au, õnn ja muidugi ka vastutus tuua Semperoperis muusikajuhina välja Engelbert Humperdin­cki hoopis vähem tuntud ja mängitud „Kuningalapsed” („Die Königskinder”), mille ooperivariant esietendus 1910. aastal New Yorgi Metropolitan Operas. Humperdincki „Hansukest ja Gretekest” oli Mihkel samas majas varem edukalt ja rõõmuga juhatanud. Kui juba „Hansuke” pole oma raskepärase vormi ja kohati wagnerlikult massiivse muusika poolest tingimata muinasjutt kõige väiksematele, siis traagilise lõpuga „Kuningalapsed” on seda veel vähem. Kuid teos on haarav sisult ja ka muusikalt ning suurepäraste solistide ja Saksimaa Riigikapelli esituses oli seda Jetske Mijnsseni stiilipuhtas ja psühholoogilist süvitsi minekut mitte kartvas lavastuses nauditav vaadata-kuulata. Võrreldes koduteatriga on Mihkel Saksimaa Riigiooperis korraga nagu esiliiga suurel staadionil välklampide säras ja tema interpretatsioon nn tooni andva muusikaajakirjanduse fookuses. Seejuures on mõõdupuuks „majaperemees” ehk Semperoperi GMD Christian Thielemann. Väga napi ettevalmistusaja kiuste jäi kilp (ja taktikepp) kindlalt meie kaasmaalasest dirigendi kätte.

„Viimasel hetkel [Hartmut Haen­chenit — L. K.] asendama tulnud külalisdirigendi Mihkel Kütsoni käe all, kes samas majas muuhulgas juba juhatab „Hansukest ja Gretekest”, kõlas Saksimaa Riigikapelli esituses värvikas ja nüansirohke Humperdincki ooper, milles tuli selgelt esile helilooja suur Wagneri-lähedus juhtmotiivide kasutamisel, ning ometi pakkus avastusi ka Humperdincki kui Wagneri kunagise assistendi enda võimas potentsiaal. Huvitav, kui selgelt olid mõned episoodid laval näha ja orkestriaugust kuulda.”

Michael Ernst, neue musikzeitschrift–online, 22. XII 2014.

 

Niisugune „eri liigades” mängimine rikastab ning ümberlülitamine hoiab kõrva eriliselt erksana. Kummaski teatris on erinevad väljakutsed ning seda, kuidas Mihkel seal töötab, oleks edaspidigi huvitav jälgida.