ESTEETIKA JA EETIKA VAHEKORRAD
Juuni, 2016„Polaarpoiss”. Stsenarist ja režissöör: Anu Aun. Operaator: Heiko Sikka. Valgusmeister: Aivar Kõue. Helioperaator: Olga Bernadt. Kunstnik. Jaagup Roomet. Kostüümikunstnik: Kristina Lõuk. Grimeerija: Grete Lill. Stsenaariumi toimetajad: Franz Rodenkirchen ja Margit Keerdo. Produtsendid: Priit Pääsuke ja Kaspar Kaljas. Tootmisjuht: Heli Luik. Montaažirežissöör: Margot Siimon. Helirežissöör: Horret Kuus. Helilooja: Sten Sheripov. Osades: Roland Laos (Mattias), Jaanika Arum (Hanna), Jörgen Liik (Sander), Kaspar Velberg (Ralf), Katariina Unt (Mattiase ema), Rein Oja (Hanna isa), Werner Wolf (Eric Simonin), Ülle Kaljuste (õppealajuhataja), Andrus Vaarik (matemaatika õpetaja), Mirtel Pohla (Katja), Indrek Sammul (Hardi), Henrik Kalmet (Lauri), Joosep Jürgenson (Heiki), Jaan Rekkor (Ott), Ene Järvis (doktor Alttoa), Raivo Adlas (kohtupsühhiaater), Ago Anderson (öövaht) jt. 3 K, 97 min, värviline. © Luxfilm, 2016.Esilinastus 10. V 2016 Solarise kinos Apollo Tallinnas.
Režissöör Anu Auna täispikk debüütfilm „Polaarpoiss” (2016) on lugu hilisteismelistest keskkoolinoortest, kelle elus on kätte jõudnud need olulised hetked, kus vastutust oma elusaatuse kujundamisel ei ole enam võimalik kellegi teise õlgadele veeretada. Vastutus tuleb lapsevanematelt, õpetajatelt, doktoritelt ja sõpradelt enda kanda võtta. Lihtne see pole, aga filmi lõpuks on loo peategelane, Berliinis fotograafia õppimisest unistav Mattias (Roland Laos) erinevate takistuste ületamise käigus ümber kasvanud — egoistlikust süüdimatuse teesklejast ja inimestega hoolimatult manipuleerivast tüübist saab sotsiaalselt suhteliselt vastutustundlik kodanik. Seda hoolimata muusa, modelli ja armsama Hanna (Jaanika Arum) bipolaarsest meeleoluhäirest (ennemuiste kasutati väljendit maniakaal-depressiivne). Oleks võinud ka palju hullemini minna. (Mõelgem näiteks Sofia Coppola debüüdile „Süütud enesetapud”, 1999.)
Kõrvalepõikena. Tänapäeval ei räägita harilikult enam vaimuhaigusest (liiga stigmatiseeriv), psüühikahäireid klassifitseeritakse selle järgi, kas nad on orgaanilised või mitteorgaanilised. Orgaaniliste häirete põhjuseks on kindlalt diagnoositav ehk doktorile n-ö silmaga nähtav ajukahjustus, -trauma või -haigus — mingi piirkond ajus on reaalselt kahjustunud, rivist väljas. Suurem osa psüühikahäiretest kuulub aga mitteorgaaniliste häirete hulka, mille puhul arstid tegelevadki vaid sümptomite (käitumise, seisundi, kognitiivse soorituse jms) analüüsimisega, sest otseselt silmaga nähtavat või vereprooviga kindlaks tehtavat põhjust normist kõrvalekaldumiseks lihtsalt ei ole. Sinna hulka kuuluvad näiteks skisofreenia, aga ka kõik isiksuse- ja meeleoluhäired, söömishäired, unehäired, ärevushäired, depressioon, paranoia jms. Põhjustena nähakse sotsiaalsete, psühholoogiliste ja mõnikord ka bioloogiliste tegurite koostoimimist. Ja muidugi esineb ka psühhoaktiivsete ainete (alkohol, kannabinoidid, opiaadid, kokaiin, amfetamiin, hallutsinogeenid jne) põhjustatud psüühikahäireid.
Auna film tõukub eeldusest, et loovinimeste hulgas (kirjanikud, muusikud, kunstnikud, näitlejad jt) esineb psüühikahäireid statistiliselt rohkem, kuna tegemist on tundlike natuuridega, kes elavadki rohkem üle ja läbi. Teda intrigeerib küsimus, kas eliitkoolides õppivad noored loovinimesed murduvad suurte ootuste koorma all, mida ühiskond-vanemad-sõbrad nende õlgadele panevad. Minu meelest on huvitav küsida ka seda, kas ja kuidas on need noored ette valmistatud läbikukkumisega toimetulemiseks — sest just läbikukkumisi on Auna filmi tegelased oma üsna turvalises, kaitstud ja (ära)hellitatud elus ilmselt kõige vähem kogenud.
Nagu teatrimaskid: naerunägu versus valugrimass
Vilja Palmi käe all telerežiid ja Jüri Sillarti juhatusel filmilavastamist õppinud Auna esimene armastus, nagu ta on intervjuus ajakirjale Teater. Muusika. Kino „Persona grata“ rubriigis tunnistanud, oli tegelikult teater. „Mäletan teatrist tunnet, et oskaks ma ka inimesi niimoodi puudutada, nagu mind on seal puudutatud, siis ei oleks elu asjata elatud. Kui keskkooli lõpetasin, võttis Elmo Nüganen lavakas oma kursust vastu, aga kuna lavastajaid ei võetud, proovisin näitlejaks, kuid ei saanud sisse. Minu jaoks oli see täielik maailmalõpp.” (http://temuki.kl.ee/
numbers/2011/11/article 5343.pdf.)
Küllap sobitub bipolaarsuski kui meeleolu äärmuslik kõikumine vastandpooluste vahel filmiloosse üksjagu hästi seetõttu, et tegemist on kõrvalt vaadates väga teatraalse haigusega — kui üks noor naine muutub nädalapäevade jooksul introvertsest kahvatust müürilillekesest sädelevaks sariflirtivaks amatsooniks, kel napsuklaas ühes, kanepisuits teises käes, siis on see kõrvaltvaatajale tõesti vapustav metamorfoos. Sama imeline kui ilmetu rööviku muundumine rabavalt värvikirevaks liblikaks. Lihtsalt et niisugune inimene ei tee seda „teatrit” meelega, seda ümberkehastumist dirigeerib silmale nähtamatu ebakõla tema ajus. On see loodus või on see kultuur, mis selle valeühenduse ajus tekitab? On see inimese tahtmatu reaktsioon mõnele eriti stressirohkele lapsepõlve traumale? Hanna isa (Rein Oja) on tütre pärast küll omal autoritaarsel moel mures, aga Hanna ema vaataja ei näe ega tema saatuse kohta midagi teada ei saa.
Raske diagnoosida, kerge ravida?
Maniakaalses faasis tunneb bipolaarne inimene ennast jumalana, depressiivses faasis aga väärtusetu nartsuna. Sinna kahe faasi vahele jäävad pikemad n-ö normaalse meeleolu ja emotsiooni- ning energianivooga perioodid, kust sellegipoolest ei kao lõplikult hirm, et seletamatu eufooria või masendus võib ilma pikema sissejuhatuseta jälle tuppa tormata. Maniakaalses faasis hõljuv liblikas harilikult abi ei otsi — elu tundub siis nii ehe, aus, intensiivne ja päris. Süü-, häbi- ja alaväärsustunnet, halvimal juhul enesetapumõtteid täis depressiivses röövikufaasis ollakse abi otsimiseks paremini valmis — sest see periood on väljakannatamatult valus.
Keskmiselt võtab bipolaarse häire diagnoosimine (peavad esinema korduvalt maania/hüpomaania ja depressiooni episoodid) aega kümmekond aastat, kõige sagedamini on inimene siis 15—25-aastane. (Kui tegemist on meeleolu regulaarse lainetamisega mitte väga sügava masenduse ja mitte väga suure maania vahel, siis sedagi on kirjeldatud meeleoluhäirena ja nimetatud tsüklotüümiaks. Ülediagnoosimise kriitikud leiavad, et nende hulka kuuluvad järelikult kõik need tujukad ja tundlikud inimesed, kes mingil põhjusel veel meeleolu korrigeerivaid ravimeid ei tarvita. Paranoilisemad neist kriitikutest väidavad, et pole sugugi selge, kumb oli enne — häire, millele leiti ravi, või ravi, millele „leiutati” häire.)
Kui uurida kuulsate maniakaal-depressiivsete inimeste elulugusid, siis paistab, et enamasti üritatakse tahtele mittealluvaid meeleolumuutusi nii hästi kui võimalik lähedaste ja sõprade eest peita ja ennast ise näiteks alkoholi ja narkootikumidega aidata, ennast ise ravida. Teeseldakse, vabandatakse, salatakse, varjatakse oma tegelikke hirme ja valu suurust. Enesetapukatse (mida üritab elu jooksul umbes pool bipolaarse diagnoosiga inimestest ja 20 protsendil see ka õnnestub) viib harilikult inimese haiglasse ja sealt edasi teraapiasse ja/või liitiumipreparaatide ning antidepressantide peale. Või juhtub hoopis nii, et agressiivne vägivallapuhang viib noore inimese kinnipidamisasutusse — ja alles seejärel saab „halvast käitumisest” psühhiaatrilise ekspertiisi järel diagnoos. Nagu juhtub Mattiasega, kes peab psühhiaatriahaiglas kõvasti „teatrit” tegema, et seaduse silmis süüdimatuks kuulutatud saada ning kõigi jamade kiuste ikkagi keskkool lõpetada ja ülikooli pääseda.
Lõksus versus vaba
Filmi pealkiri oleks vabalt võinud olla ka „Lõksus”. Sest kohe avaminutitel annab kursusejuhendaja Mattiasele Berliinis ülesande pildistada seeria teemal „Lõksus” ja näidata piltidel lisaks tehnilisele täiusele ka oma hinge. Mattias langeb lõpueksamite keerises ootamatult esimese armastuse lõksu, seejärel sooritab teo, mille tõttu on tal reaalne oht sattuda vanglasse, vanglast pääsemiseks teeskleb ta psühhiaatriahaiglas bipolaarsust, tüdruksõbra haigust, ja seal haiglas on ta tõeliselt lõksus ning tunneb esimest korda elus hirmu oma elu pärast. Hanna aga on oma haiguse lõksus, oma kodu lõksus, oma käitumise lõksus, ravimite lõksus, oma paranoiade ja usaldamatuse lõksus. Selleks, et lavakooli sisse saada, palutakse temalgi „näitlemine” lõpetada ja iseennast ja oma hinge avada. Hanna ja Mattiase suhe tuletab meelde Leida Laiuse August Kitzbergi „Libahundi” (1968) ekraniseeringust Tiina ja Marguse liini — ühel pool metsik vaba hing, keda umbusaldatakse, kes on liiga teistmoodi, kelles nähakse ohtu, keda ei saa kontrollida, vaos hoida, keda Margus küll imetleb ja ihaldab, aga kellega ta siiski kokku jääda ei julge. See nõuaks liiga palju ohvreid, eeldaks liiga suuri elumuutusi, liiga suuri riske. Ainult et kui keevaline Tiina heidab Tammaru perele kõige muu hulgas ette orjameelsust ja sallimatust, siis Hanna etteheited on üsna napid — ta saadab kõik lihtsalt kuradile.
Kuidas valida armastuse ja loomingu vahel?
Lavastaja-stsenarist on soovinud oma filmiga öelda, et noore inimese jaoks on kõige olulisem õppida end tundma ning tulevikuteed valides järgida oma südant. „Kui oled pidevalt ametis sellega, et püüad vastata vanemate, kooli, kallima või ühiskonna ootustele, ei ole seda võimalik teha. Tuleb endalt küsida: mis on siin elus see, mis mind õnnelikuks teeb. Ja mis on see, mida minul on maailmale head pakkuda. Kui neile kahele küsimusele vastatud saad, siis oledki oma teeotsa leidnud. Kõigi meele järele ei ole võimalik olla ega peagi olema. Kõige tähtsam on olla iseenda meele järele — käia oma teed enda südametunnistuse järgi ja uskuda, et maailmal on sind vaja just sellisena, nagu sa oled,” leiab Aun intervjuus portaalile noortegija.ee.
Esteetilised, liigsete paljastusteta teksareklaami-klipilikud Mattiase ja Hanna armatsemised liivarannas tuletavad meelde Michelangelo Antonioni noortefilmi „Zabriskie Point” (1970), läbiv fotokaamera teema aga loomulikult tema läbilöögifilmi „Blowup” (1966), mille kohta Roger Ebert kirjutas kunagi, et kõige tähtsam selle filmi juures on tõdemus, et „inimene on õnnelik, kui ta saab teha seda, mida ta oskab hästi teha, ja õnnetu, kui ta peab otsima rahuldust mujalt. Kujutan ette, et Antonioni oli seda filmi tehes õnnelik.” Parafraseerides: kujutan ette, et Anu Aun oli oma esimest täispikka mängufilmi tehes õnnelik.
