EMP 2016 TAGASIVAATEPEEGLIS I
Juuli, 2016Festivali Eesti muusika päevad olulisus eesti nüüdismuusika Noa laevana suureneb võrdeliselt lagunemis- ja lõhenemisilmingute kuhjumisega ühiskonnas. Tänu EMPile saavad heliloojad võimaluse kirjutada suurtele koosseisudele ning üks tänavusi tähtteoseid, noore helilooja Maria Kõrvitsa „langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi” — nüüdseks juba rostrumi noortekategooria võiduteos — sündiski just sel moel. Evelin Seppari „Lighthouse” jõudis nüüdsel EMPil Eesti esiettekandele ning kinkis kuulajaile transtsendentselt hingava, imelise sügava rahu kogemuse. Hoopis teistlaadselt maagilisena — kõlakarismaatilise üliintensiivsuse kaudu toimis Toivo Tulevi uudisteos „Nada”. Eesti uusima nüüdismuusika sisemine jõud, kontsentratsioon, väljendusrikkus ja selle esituslik kõrgtase on inspireeriv ja jõudu andev platvorm keset tuhandeks killuks pudeneda ähvardavat Eesti igapäevareaalsust. Kõrghetki selleaastasel EMPil oli palju ja need olid rõõmustavalt eriilmelised, näiteks EMTA üliõpilaste audiovisuaalsete ja elektroakustiliste kompositsioonide kontsert oli sel aastal tervikuna köitev, andes tunnistust loova vaimu ja professionaalsete oskuste arenemise õnnelikust sümbioosist. Kuna EMPi dekaadi kvalitatiivsest-kreatiivsest sisendist peab jätkuma terveks aastaks —ülejäänud aasta jooksul kõlavate eesti muusika esiettekannete arv on tavaliselt tagasihoidlik —, siis võtan olulisimad teemad ja teosed lähema vaatluse alla artiklite seerias ehk ei püüa kogu liigirikkust ühte kirjutisse kokku pressida.
Alustuseks aga olgu üles loetud sel aastal esiettekandel kõlanuist enim puudutanud teosed: Evelin Seppari „Lighthouse” / „Majakas” vokaalansamblile, harfile ja löökpillidele (Macadam Ensemble, Madis Metsamart, Liis Viira, dirigent Etienne Ferchaud), Toivo Tulevi kontsert „Nada” klaverile ja keelpillikvartetile (Age Juurikas ja YXUSe keelpillikvartett), Maria Kõrvitsa „langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi” sümfooniaorkestrile (ERSO, dir. Anu Tali), Helena Tulve „Iga säde on arvel III: Jõgi jõe all” klavessiinile, viiulile, vioolale ja tšellole (Islandi ans. Nordic Affect) ning
„Lost” segakoorile (EFK, dir. Kaspars Putniņš, Ülo Kriguli „Understandards” vokaalansamblile ja sümfooniaorkestrile (Estonian Voices, ERSO, dir. Anu Tali), Ardo Ran Varrese lavaline serenaad „Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma” sopranile, baritonile/kontratenorile ja instrumentaalansamblile (lavastaja Liis Kolle, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helirežissöör Tammo Sumera, YXUS Ensemble, Jaanika Kilgi, Taaniel Kirikal), Jüri Reinvere III kvartett (Tobiase keelpillikvartett), Mirjam Tally „Erosioon” võimendatud tšellole, orkestrile ja elektroonikale (Leho Karin, Tammo Sumera, ERSO, dir. Anu Tali), René Eespere „Kolm õde” harfile, kandlele ja klavessiinile (Una Corda), Marianna Liigi „ReCycling” kahele mängijale varioolale ja elektroonikale (Kirke Karja, Kristjan Randalu, Marianna Liik), Malle Maltise „Virvatuled” varioolale (Kristjan Randalu), Kaisa Jõhviku „Saladus” fagotile ja elektroonikale (Peeter Sarapuu, Kaisa Jõhvik), Ekke Västriku, Alyona Movko ja Liis Viira live-multimeediakompositsioon „Harf+Modular+Visual”, Liis Viira kuraatoriprojekt „Reverbeebi”, Tatjana Kozlova-Johannese ja ZUGA Ühendatud Tantsijate installatsioon „Suurpuhastus” jt. Festivali üheks eriliseks kulminatsiooniks oli kahtlemata ERSO kontserdil „Kevad Tallinnas” Anu Tali dirigeerimisel taas kõlanud Lepo Sumera Kuues sümfoonia.
Tänavuse EMPi kujundlik pealkiri „Roheline heli?” on tähenduslik mitmes mõttes. Igaüks, kes vaevub süvenema maailmas toimuvasse nii ökoloogilises kui ühiskondlikus võtmes, mõistab, et palju aega ei ole sellele tsivilisatsioonile enam jäänud — juhul kui ei toimu kollektiivses teadvuses olulist pööret, mis suudaks peatada elukeskkonna ja inimeste väljakurnamise ja hävitamise. See nõuab ausat olukorrale otsa vaatamist — millised meie kui liigi käitumise domineerivad alustalad on ennast ja elukeskkonda hävitavad? Miks ja mil kombel oleme me kõik kaasatud enesehävitusprotsessi? Mida on meie võimuses teha??? Inimtegevuse kooskõlastatus loodusega, austus kõige elava vastu on meie edasikestmise alus. Hämmastav, et veel meie esivanemate jaoks elementaarne tõde on tänases ühiskonnas mattunud paksude mentaalsete ja füüsiliselt manifesteerunud ladestuste alla, kusjuures üheks väga häirivaks saaste vormiks on paraku ka igapäevane avalikes ruumides võimutsev akustiline reostus.
Soovimatus mõista olukorra tõsidust ja klammerdumine senise elukorralduse jätkumise illusiooni, süvatasandi probleemidele otsa vaatamata, aitab lühikeses perspektiivis endiselt täita päevi meeletu ja lühiajaliselt ka mingit identiteeti loova rabelemisega, ent ei peata hävingule suuna võtnud protsesse. Püüd naeruvääristada ökoloogilist mõtlemist või keskkonnakahjustuste peatamise eest seisvaid inimesi võib ju anda hetkeks väikese egolaksu, aga pikemas perspektiivis on see ohtlik. Sügavamate seoste, elu terviksüsteemse mõistmise eiramine tähendab oksa saagimist ka isikliku tagumiku all ning selle mittetaipamine ei saa kuidagi väärata kõrgelt kukkumise paratamatust.
Kaks kuud enne EMP 2016 algust ilmus Sirbis kunstilise juhi Helena Tulve süvaökoloogiline, kristallselge sõnastusega mõtisklus festivali pealkirja „Roheline heli?” tagamaadest1. Arvan, et on raske ühte lühikesse esseesse veel paremini kokku võtta tänase inimühiskonna eksistentsiaalseid teemasid. Muu hulgas kirjutab Tulve järgmist: „Üks asi inimesi siiski ühendab: me toodame prügi, sellest ei ole meil pääsu. Küsimus on siin samavõrd plastikus ja süsihappegaasis, aga ka selles, milliseid mõtteid me mõtleme, millise sisemise prügi keskel me elame, kuidas toimib meie sisemine ökoloogia. [- – -] Kui õpime oma prügi tähele panema, armastama ja seeläbi muutma, võib meil olla veel lootust. Tegelikult meil pole valikut — kas kõik või siis mitte midagi.”
Reaalsuse loomine toimub seestpoolt väljapoole. Kui sisimas on kuhjunud palju saasta, siis ka välisilma saaste ja kaos üha suureneb. Kultuuride langemine on ikka alguse saanud elu jätkuvust tagavate väärtushinnangute hägustumisest ehk elu pühaduse mõistmise kaotsiminekust. Seega, kas meil on veel üldse lootust? Ainus tõeliselt toimiv ja pikaajalises perspektiivis tulemusi andev tegevus on siseilma korrastamine ja sisemise saasta transformeerimine, mille „efektiivseimad” vahendid on läbi aastatuhandete olnud vaimsed praktikad, olgu need siis kirjeldatavad religioossetes või kõrgkultuuri raamides. Sügavama spirituaalsuse tasandil piirid lahustuvad ning saabub mõistmine kõige kõigega seotusest ehk võimatusest luua ühe käega õitsengut teisega samal ajal hävingut külvates. Kõrgkultuur just seetõttu ongi tänapäevase peavoolu ühiskonna kasumiahne lamendiku-ideoloogia turmtule all, sest süvenemine ja vaimsele teljele keskendumine „ohustab” kuulekat, mis tahes idiootsusastmel uue ühiskondliku „normiga” kaasaminekut, loe: manipuleeritavate lambukeste hulga vähenemist. Muusika kui kõige raskemini mingisse ideoloogilisse mõõtkavasse pressitav kunstivaldkond võimaldab mööda- ja läbiminekut paljudest kõrgkultuuri tasalülitusagendadest — kui ainult jätkub süvenemistahtelisi andekaid muusikaloojaid ja esitajaid. Süvamuusika valdkonna areng on Eestis seni õnneks saanud kulgeda ilma suurema kultuurikatkestuseta.
Festivali pealkiri „Roheline heli?” heidab parimas mõttes kinda igaühele meist — kuivõrd me oleme üldse kontaktis Eluga selle terviksüsteemses tähenduses? Milliseid (nii otseses kui ülekantud mõttes) helisid me loome iga päev oma tegevusega, sealhulgas ka tegematajätmistega, vastutuse võtmisega või selle eest põgenemisega? Oma sõnade, igapäevaste valikute, oma mõtetega? Kuivõrd me ise saastame pealiskaudse ellusuhtumise „lärmiga” nii sise- kui väliskeskkonda? Millisel määral me oleme valmis vaatama oma sisemist prügi ja seda ümber töötama millekski mõistlikumaks? Metafooriks ühendatud mõiste kahest lihtsast sõnast pakub niisiis palju mõtteainet, tõlgendusvõimalusi ja lähenemisnurki, mida oli inspireeriv lugeda ka heliloojate festivaliteatmiku lehekülgedele laialikülvatud mõttekildudest. „Roheline heli?” jätab ühtlasi ka väga suure tõlgendus- ja assotsiatsioonide tekkimise vabaduse loominguliselt — just nagu suurendusklaas, mille abil võib asuda vaatlema praktiliselt mis tahes mõtestatud lähenemist helitekitamisele.
Muusikaajakirjandus — quo vadis?
Festivali ühe esimese sündmusena oli kavas avalik väitlus teemal „Muusikaajakirjandus — kelle asi see on?”2 Paari aasta eest lahvatanud diskussioon Eesti muusikaajakirjanduses, mille käigus kisti esile kunstlik vastandus ja tekitati lõhe eesti muusikamaastikul — süva versus levi, akadeemiline versus spontaanne ja mitteakadeemiline —, tundub olevat tegelikult kogu aeg vaikselt tuha all edasi hõõgunud. Nii nagu see on viimasel ajal liigagi sageli ühiskonnas ettetulevate meediamullistuste puhul juba tavaks kujunenud ja mis juhtus ka tollal — tekib suur segadus, kui diskursuse erinevad tasandid omavahel segi hakkavad minema, nii et tegelikult väga erinevate (ja sugugi mitte sisu poolest a priori vastuolus olevate) tasandite esindajate vaheline kommunikatsioon sinna üha kuhjuva dramaatilise müra tõttu täielikult kinni jookseb. Seda EMPi muusikaajakirjanduse vestlusringis õnneks ei juhtunud, aga selged vastasseisud ilmnesid küll. Kui Helena Tulve ja Jüri Reinvere rõhutasid mitmel korral muusikaajakirjanduse puhul valdkonna süvitsi tundmise vajalikkust, ent ei välistanud samas ju mis tahes põneva rakursi alt muusika kajastamise võimalikkust — ainsaks kriteeriumiks, et see, mida öeldakse, poleks lihtsalt enesekeskne muljendus, vaid et sel oleks ka teatav sügavusmõõde ja üldistusjõud —, siis Ott Karulin näikse autorina parimaks pidavat erialahariduse poolt „rikkumata”, jõuliselt ja värvikalt väljenduvat isemõtlejat, kes ei tohigi valdkonnast liiga palju teada. Ei saa ju meist kellelgi olla midagi säravalt väljenduvate muusikast kirjutajate vastu ning ka eesti muusikamaastikul on tegevmuusikute hulgas erakordselt karismaatilisi isiksusi, kes on tõesti muusikahariduse poolt n-ö rikkumata — Siiri Sisask näiteks. Siiski tuleb teadvustada, et see, mis on võimalik pärimusmuusikas, džässis, rockis ja teistes vahetumat, spontaanset musitseerimist eeldavates suundades (ei soovi siinkohal kasutada õnnetuvõitu termineid nagu levi-, pop-, kerge või — viimase aja moeröögatust ’rütmimuusika’, kuna need ei anna tegelikku sisu edasi), pole võimalik nüüdismuusika selles valdkonnas, mis viib edasi selle kõrgkultuuri kihistust ehk niinimetatud süvamuusikat (keeleloogiliselt kuulub nüüdismuusika alla ka ju kogu praegu loodav muusika). Ekstra pean vajalikuks siinkohal rõhutada, et kui ma kasutan väljendit süvamuusika, siis ma ei arva sugugi, et pärimus-, džäss-, rock- või muul nn mitteakadeemilisel muusikal ei oleks süvitsi minemise jõudu.
Nüüdis-süvamuusika juurde tagasi tulles on heaks näiteks multitalent Ardo Ran Varres, kes on juba väga kaua ja edukalt loonud kujundusmuusikat näidenditele ja filmidele, ent läbis nüüdismuusika heliloojaks saamise teel enesestmõistetavalt kompositsiooniõppe EMTAs. Süvamuusika (vabandan veel kord, aga paremat sõna meil siinkohal kasutada ei ole) on siiski niivõrd erinev sõnaga opereerivatest kunstidest (kirjandus, teatri- ja filmikunst) ning ka visuaalile tuginevast kujutavast kunstist, tema tuumaines on niivõrd kõrge abstraktsiooniastmega, et ta on seetõttu ühest küljest üldse kõige raskemini verbaliseerimisele alluv kunstiala ja teisest küljest tõesti väga pikalt ja kontsentreeritult (sic! nähtamatusse) ainesse sisseminekut ja süvenemist nõudev valdkond. Lihtsalt heast tahtest, fantaasiast ja sõnaosavast sulest siiski ei piisa! Nüüdismuusika mõistmine eeldab paratamatult kõigepealt selle keele tundmaõppimist (ükskõik siis kas akadeemilises õppeasutuses või autodidaktina), sest vastasel juhul ei pruugi kirjutatu kõnetada neid, kes seda keelt tunnevad ja räägivad. Võrdlus võõrkeelega on siin igati kohane: me võime kõneleja intonatsioonist, kehakeelest jmt väga palju välja lugeda, ent niikaua kuni me keelt ei valda, jääb kõneldu sisu oma seoste- ja detailirikkuses meile ikkagi mõistetamatuks. Nüüdismuusika loomine, juhul kui tulemuseks on muusika, mis tõesti kõnetab ja puudutab kuulajat, tähendab väga pingelist, pikaajalist ja kontsentreeritud vaimset tööd — väga põhjalikke filtreerimisprotsesse, pingsat tööd n-ö rakutasandil, orgaaniliste protsesside mõistmist, mõtestamist ja nende ise loomise oskuse arendamist, instrumentatsiooni spetsiifikast siinkohal rääkimatagi. Kasutades jälle muusikalise keele kui võõrkeele analoogi — tänapäeva süvamuusika heliloojad, kel midagi olulist öelda, loovad ja arendavad kõik ühel või teisel moel oma isikupärast personaalkeelt ja see ei sünni lihtsalt klaveri taga improviseerides või garaažis bändi tehes. Olgu see siinkohal ka välja öeldud — ainus piinlik hetk viimasel EMPil oli kuulata Rannapi teost „Concerto grande per clavicembalo e strumenti a corda”, mis vaatamata oma pidulikule pealkirjale kujutas endast hollywoodiliku filmimuusika ja Czerny etüüdide vaimuvaest konglomeraati.
Muusikaajakirjanduse ülesanne on lisaks populaarsematele, lihtsamini loetavatele vormidele nagu intervjuud ja vestlusringid ka analüüsida ja mõtestada uue muusika arengusuundi ning püüda mõista ja sõnastada nüüdismuusika seoseid laiemate nähtuste ja protsessidega. Suutmata kontakteeruda nüüdismuusika personaalstiilide sisemise loogika, grammatika, semantika, vormiarenduse, väljendusvahendite spetsiifika jpt peensustega, on ka väga raske haarata nende keelte metatasandit ning suhestada seda teistes kunstides või ühiskonnas toimuvaga. Me ei anna ka kirurginuga lihuniku kätte ega eelda südameoperatsiooni spetsiifika mõistmist meditsiinihariduseta inimeselt.
Eesti nüüdismuusika on ilmselgelt ja vaieldamatult väga oluline osa nüüdismuusika kui kunstiliigi arengus maailma mõõtkavas: Pärt, Tormis, Sumera, Tüür, Tulve, Kõrvits, Grigorjeva — kõik rahvusvaheliselt tuntud ja armastatud heliloojad, kelle muusika on mõjutanud ja mõjutab edaspidigi olulisel määral maailma muusikaajaloo kulgu. Peaaegu igal aastal läbib kõrgetasemelise rahvusvahelise rostrumi tiheda sõela üks või koguni kaks eesti helilooja uudisteost ja neid mängitakse raadiojaamades üle maailma. Eesti heliloojad on juba pikemat aega olnud rostrumil ühed edukamad. Kas peaksime eesti nüüdismuusikas toimuvate protsesside professionaalse mõtestamise tõesti jätma üksnes rahvusvahelistele ekspertidele, kes ei ole kontaktis siinse kultuuriruumi eripära ja nüanssidega? Vaid üks näide, Paul Griffithsi saatesõna Tõnu Kõrvitsa uuele CDle „Mirror” on igati kõrgtasemel ja nauditav muusikaanalüütilises osas, ent laseb täielikult märgist mööda Tõnu Kõrvitsa loomingu politiseerimisel, sest ta ei tunne siinset konteksti.
„Ascending… Descending” ning „langedes ülespoole…”
Eelmise festivali ehk EMP 2015 kaks kõige intensiivsemat ja meeldejäävamat esiettekandel kõlanud teost olid minu jaoks Tatjana Kozlova-Johannese „Tule süütamine” sümfooniaorkestrile ja Liisa Hirschi „Ascending… Descending” sooloviiulile ja keelpilliorkestrile. Kui varasematel aastatel jagati
EMPi preemiaid eelmise festivali tugevaimatele teostele, siis sel aastal asendas seda esimest korda välja antud LHV panga uue heliloomingu autasu, mille pälvis Hirschi teos. Nagu mäletame, valiti „Ascending… Descending” eelmisel rostrumil põhikategoorias ka üheksa soovitatud teose hulka (5. koht). Sel aastal pälvis EMPi uutest tellimusteostest ühe isikupärasemana kõrvu jäänud Maria Kõrvitsa orkestriteos „langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi” koguni rostrumi võidu noortekategoorias ja jõudis ainsa noore autori teosena ka põhikategoorias kümne parima hulka.
Kahe järjestikuse EMPi ühed tugevamad tellimusteosed, mõlemad edukad rostrumil, loovad pealkirjadena huvitava dialoogi (peaaegu et kontrapunktilises mõttes vähikäigu). Liisa Hirschi ja Maria Kõrvitsa helindeid ühendab veel katusmõiste sonorism. Samas on tegemist siiski väga eriilmeliste teostega ning et oponeerida lihtsustavale lähenemisele à la „noored eesti naisheliloojad lasevad liugu glissando’del”3, vaatlengi järgnevalt neid teoseid lähemalt.
Liisa Hirsch kasutab teoses „Ascending… Descending” ühe väljendusvahendina üliaeglaseid glissando’sid. Haagis õppides avastas Hirsch nähtuse, millele ta andis nime „glaidimine” (sõnadest glide, gliding) — klaverikeeli mööda väga aeglaselt plastikesemega libistades helide tekitamine, kuni hakkavad tekkima ülemhelid, millega resoneeruvad helid naaberkeeltelt, luues ühinedes omalaadseid komplekshelisid. See avastus inspireeris teda eksperimenteerima selle helinähtusega erinevates teostes (näiteks „4 Glides for Five” 2014, „4 Glides for Eleven” 2014, „Glides for Six” 2014, „Four Glides” 2015). Teose esimene osa „Ascending” koosneb n-ö kolmest „glaidimiskobarast” ehk klaverikeelte glaidimise ekvivalendist „transkribeerituna” keelpilliorkestrile. Hirsch uuris seda n-ö looduslikku nähtust helisid salvestades ning sagedusanalüüsi programmi abil üles kirjutades. „Ascendingi” esitamise käigus, nii nagu ka klaveril glaidides, tekivad väga aeglaste glissando’de puhul helinähtused, mida mängija ei saa otseselt kontrollida. Siin on nii akustilisi kui ka kõlalisi paralleele klaveril glaidimisega. Sooloviiul esitab kõige madalamat üliaeglaselt glissando’s ülespoole liikuvat heli-liini, millest lähtuvad kõik teised liinid —peamiselt ghost voice’id ehk siis justkui „väljakirjutatud” ülemhelid ja nendega liituvad komplekshelid.
Üliaeglased glissando’d teost loova materjalina toovad kõrvu ameerika päritolu saksa helilooja Jay Schwartzi intensiivsed, väga eripärased kõlamaastikud. Liisa Hirsch oma teoste loomise ajal Schwartzi muusikat ei tundnud. Loomulikult on aeglaseid glissando’sid kasutanud väljendusvahendina teisedki heliloojad, ent Schwartz on viimase kümmekonna aasta jooksul töötanud välja väga eripärase, justkui puhtal paljutasandilisel (fraktaal?)geomeetrial põhineva ja kõigest inimlikult subjektiivsest vabastatud monumentaalse helivälja meemi4, mis mõjub aga kõlalis-energeetiliselt kui postapokalüptiline kosmoseodüsseia ning millel on samas ülitugev hüpnootiline jõud tõmmata kuulaja endaga kaasa (musta
augu suunas?). Schwartzi puhtalt seda stiili viljelevas muusikas on midagi pahaendelist, õõvastavat ja intrigeerivalt põnevat ning teisest küljest on sellest saanud tema kõige edukam „bränd”. Lubatagu siinkohal väike ulmeline kõrvalepõige, mis mul Schwartzi muusika kõlaesteetikaga (ehkki õigem oleks öelda — eetikaga) otseselt seondub. Nii sci-fi kirjandusest kui ka isegi teadlaste hüpoteesidest on läbi käinud kujutlus meie reaalsusest kui arvutisimulatsioonist, mille tegeliku süsteemi ja disaini läbinägemiseni me harilikult siin kehastuses ei jõua, ent mida on analoogia põhjal siiski võimalik ette kujutada. Juhtpult asuks sel juhul mingi teise kosmilise rassi käes, kelle tehnoloogiline intelligents on meie omast väga palju arenenum, ent kelle emotsionaalne intelligentsus ei saa ilmselgelt olla eriti kõrge. Tahtmata anda hinnangut Schwartzi taotlusele sellist muusikat luues, seostub mul too ülimalt objektiivne kõlamaastik sedalaadi kõrgintelligentsete ent hingetute jõudude võimaliku toimimisega kosmoses.
Tulles tagasi Liisa Hirschi muusika juurde, siis samalaadset kõlaesteetikat aeglaste glissando’de kasutamine teoses „Ascending… Descending” kaasa ei too, kuna Hirsch läheneb sellele meetodile oma nurga alt ning on glaidimise ekvivalendile lisanud teistsugust, ekspressiivset helimaterjali ja seega inimlikku aspekti, mis tõuseb kord esile ja siis jälle sulandub orkestrimaterjaliga ühte. Teine osa „Descending” koosneb põhiosast ja lõpetavast osast. Põhiosas „libiseb” orkester glissandodes allapoole kolme kihina, kiiruste proportsioonis 1:2:3; sellele vastukaaluks esitab sooloviiul meloodilist liini, milles on ühendatud astmeliselt laskuv liin kirkalt vahele kilksatavate kõrgemate flažoletihelide ning altpoolt üles liikuvate suureintervalliliste, n-ö koost lahti võetud akordidega. Glissando-kihtide ja sooloviiuli materjali vertikaallõigetes tekivad varjatud akordijärgnevused, mis kohati meenutavad „tristanlikku” harmooniat. See kõik loob märksa diferentseerituma ja „elusama” muusikalise kanga mikrotonaalsel maastikul kui Schwartzi külmad, hingetud ja justkui vääramatud protsessikirjeldused muusikas. „Descending” põhiosa vältel muutub viiulipartii järjest jõulisemaks ja ekspressiivsemaks, kuni jõutakse üleminekuosani, mis valmistab ette teose lõpuosa, milles sooloviiul võtab täielikult kontrolli enda kätte ning asub „dirigeerima” kõiki gruppe, kes üksteise järel alustavad glissando’des teatud kindla skeemi järgi a-st laskumist, kuni jõutakse madalaimate võimalike nootideni ja pillirühmad lahkuvad üksteise järel protsessi kuuldavast osast. Viimasena jääb kõlama sooloviiuliflažolett, mis kustutab lahkudes tule.
Sooloviiulil on teoses läbivalt kandev, impulsse andev ning eelkõige kogu protsessi jõustav ja mõtestav roll, mida on võimalik täita ainult läbi ülima keskendumise loodavatele üksikhelidele ja tervikprotsessile. Kui luban endale siinkohal taas kord vaba tõlgendust, siis kehastab sooloviiul siin tugeva hingeenergiaga inimolendit, kes tänu oma teadvustatud ja hingestatud kohalolule elu igas hetkes loob koostöös teiste muusikutega reaalsusvälja, milles on võimalik kogeda kirgastumist. Teoses on väga selge strukturaalne mõtlemine ja kindlakäeliselt kujundatud vorm õnnelikus tasakaalus tõlgendusliku vabaruumiga muusikutele. Alles iga üksikheli loomise ja kuulamise kvaliteet, eriti solistipartiis, ning teadvustatud suhestumine teiste mängijate loodavate helidega annab teosele kordumatu ja sugestiivse väljendusjõu. Ajaloolist soolokontserdi žanrit ehk teost solistile ja orkestrile/ansamblile on viimastel aastatel eesti uues heliloomingus sageli ümber mõtestatud teistsuguse lähenemise ja esteetikaga. Eelkõige on fookuses solistipartii ja saatekoosseisu omavaheliste mõjutusvõimaluste ja kommunikatsiooni uurimine ning sealjuures tavamõistes virtuoossuse vältimine (nt Helena Tulve „Südamaa”). Hirschi „Ascending… Descending” väldib igasugust traditsioonilises mõttes virtuoossust solistipartiis, seda suurem on vastutus ja väljakutse aga iga heli intensiivsuse, pingelaetuse, sugestiivsuse loomisel ja neis sisalduva mikromaailma uurimisel ja tunnetamisel. Mikrotonaalsete faktuuridega töötamine sisaldab endas ohtralt eksperimenteerimisruumi, huvitav oleks seda kogeda edaspidi näiteks ka Liisa Hirschi ja ansambel U: koostöös. Siinkohal tuleb loomulikult esile tõsta „Ascending… Descendingi” kirka esiettekande interpreete Triin Ruubelit, Tallinna Kammerorkestrit ja dirigent Atvars Lakstīgalat, tänu kellele jõudis teos eduka mullusel rostrumil osalemise kaudu rohkete esitusteni klassikalise muusika raadiojaamades üle maailma, olles paljudes neist enim mängitud rostrumi teos.
Maria Kõrvitsa „langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi” sümfooniaorkestrile kasutab materjali arendusel ja vormi loomisel hoopis teistlaadseid väljendusvahendeid kui Liisa Hirsch ja seda vaatamata glissando kui ühe üldtermini mõttes sama ehituselemendi kasutamisele. Kui Hirschi teosele „Ascending… Descending” on omane liinide selgus ja geomeetriliselt peaaegu et visuaalselt kangastuv arhitektoonika, siis Maria Kõrvitsa orkestriteos toob kõrvu ja silme ette looduses järk-järgult, peaaegu nähtamatult paljudel tasanditel ja kihtidel korraga aset leidvad protsessid. Ei mingeid selgeid geomeetrilisi liine, vaid lugematute arenguliinide, protsesside, kulgemiste samaaegsus võrratult peenekoelises diferentseeritud orkestratsioonis ning nauditavas ja kindlakäeliselt kujundatud vormilises kulgemises, mis suurele kulminatsioonile liikudes toob kõrvu sumeraliku sümfonismi mastaapsuse. Täiesti hämmastav, et autoriks on noor helilooja, kellele see on alles teine sümfooniaorkestrile loodud teos!
Orkestrantide kuuldav hingetõmme teose n-ö eeltaktina on kui loomisakt — loodavale hinge sisse puhumine. Kohe seejärel marimbal kõlav as markeerib teose alguspunkti, millest saab alguse protsesside jada, köitev teekond, mis pärast põnevaid rännakuid vaevukuuldavaist kuni võimsate värvidega väljamaalitud helimaastikeni suubub lõpuks viimasena kõlama jäävasse helisse gis (II viiuli partiis) ehk algusnoodi enharmoonilisse teisikusse — üks ring või spiraalikeerd saab täis. Pärast markeerivat algusnooti hakkab teos end peaaegu kuuldamatutest sahinatest ja võbelustest looma, kulgedes mitmete lainetena, üheks läbivaks mikromotiiviks laskuv väike sekund (mis lõpetab ka teose kuuldava osa) ja selle ümber erinevates kontekstides tekkivad-kuhjuvad pingeväljad.
Klassikaraadio lehel on teose kohta avaldatud järgmine annotatsioon: „Maria Kõrvitsa jaoks väljendub kõnealune teema pidevas kõdunemiste ja idanemiste ringluses, mis saadab foonina kogu meie elamist-olemist. Tõenäoliselt toimub sama ka meie sees — mis aegunud, kõduneb, kõdust hakkavad idanema uued võrsed. Oluline on selle protsessi toimumist tähele panna ja mitte unustada, et kõik ongi pidevas muutumises ning uuenemises.
„langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi” ongi eelkõige seotud mingi lagunemisprotsessiga, teatud haprusega ning kõdunemisest tekkivate uute kasvamistega.
Teose kirjutamise ajal leidis helilooja inspireerivaks illustratsiooniks katkendi pärsia poeedi ja sufi müstiku Rūmī luuletusest (tõlkinud Doris Kareva):
Eile ööl mööda tänavat kõndides täiskuu vallandas oma rüü.
Võtsin seda kui vihjet ja puhkesin laulma,
langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi.
Kauss puruneb, kõik langeb kõigesse.
Paratamatult.”5
Napi, kontsentreeritud algmaterjali isikupärase modelleerimise ja tundliku kõlameelega jäi Maria Kõrvits kõrvu juba 2014. aasta EMPil esiettekandel kõlanud kvartetis „lainetab taevas”. Heliloojale on omane tunnetuslik küpsus ning väljenduse selgus ja reljeefsus — lummavad on orkestriteose teises pooles kõigepealt keelpillidelt aimamisi alguse saavad ning seejärel kõrgete puupuhkpillide juhtimisel sündivad erilaadsete glissando’de omavahelise mikrotonaalse (ja matemaatiliselt progresseeruvates rütmiproportsioonides) suhestamisega loodud sugestiivsed, justkui eesti looduse sookurgede kirglik-kaeblikke hõikeid esile manavad häälitsused, mis juhivadki teose kõige võimsamale kulminatsioonile. Sonoristlikule, paljusid leidlikke ja eredaid kõlanüansse sisaldavale mikromaastikule on ühtlasi omane mingi sõnulseletamatu vaoshoitud sisemine laulvus, armastav ja kõikemõistev pehmus. Maria Kõrvits on õppinud Helena Tulve ja Tõnu Kõrvitsa käe all ning teatud momentidel tajun nüansse, mis sellele viitavad, ent samas on need mõjutused integreeritud väga isikupärasesse ja terviklikku personaalstiili.
Kuulates Maria Kõrvitsa teose salvestust, sisenes teadvusse mõte, et eesti nüüdismuusikat iseloomustab miski, mida võiks tinglikult nimetada inimlikuks mõõtmeks süvaökoloogilises tähenduses ja seda sõltumata tänavuse EMPi pealkirjast. Pigem on pealkiri „Roheline heli?” millegi juba meie muusikale olemusliku väljendamine. Selgitan lähemalt. Eestist kolmteist aastat eemal viibides teravdus tunnetus siinse muusika orgaanilisest seotusest meie looduse ja selle rütmidega. See ei pruugi sugugi väljenduda otseselt, aga mõjutab meid siinse biosfääri suurt liigirikkust ja ürgsust arvestades miljonil moel. Ehkki teadus teeb alles esimesi samme selliste seoste tuvastamisel ja mõtestamisel, on see looduse elava väljaga kontaktis olevatele inimestele intuitiivselt selge. Viimastel aastatel on seda teadmist ja tunnetust väga kaasakiskuval moel verbaliseerinud Valdur Mikita. See looduslike maastike rikkalikkus, sealhulgas väga paljude iidsete pühapaikade ja energiasammaste6 olemasolu, loob unikaalse keskkonna kogu maailma mõõtkavas. Ehk on eestlaste suur musikaalsus ning nüüdismuusika loojate hämmastav arvukus ja andekus sellega seotud? Seni kuni suudame oma looduse rikkalikkust hoida ja kaitsta, saavad ka meie vaimsed juured sellest toitu ning eesti nüüdismuusika õitseda. Selleaastase rostrumi Eesti esindaja, Klassikaraadio toimetaja Johanna Mängel kirjeldab tänavuse rostrumivaliku kontekstis, kuidas mitu delegaati ütlesid eesti heliloojate Maria Kõrvitsa ja Ülo Kriguli töid kuulates: „Midagi sellist leidub ainult eesti muusikas.”7 Mõeldud oli kõlatundlikkust, poeetilisust, sisemist rahu ja laulvust.
* * *
Ehkki suure hulga eesti uue ja uusima muusika koondamine EMPi kümmet päeva hõlmavasse kestvus- ja intensiivsusmaratoni tõstatab igal aastal (eriti kõigist kontsertidest osa saada soovijatele) üha uuesti küsimuse, kas ehk oleks hoopiski mõttekam seda pillav-ägedat õitsengut kuidagi rohkem ajas ja ruumis „laiali laotada” — näiteks paari nädala või koguni terve kuu peale ning lisaks Tallinnale ka teistesse Eestimaa asustatud punktidesse viia —, siis teisest küljest on sellisel uue muusika „kogupaugul” just ilmselt oma kontsentreerituse tõttu jõud, mis suudab vähemalt kümneks päevaks aastas tõmmata endale ka meediasõltuvuses ühiskonna tähelepanu ning teadvustada taas kord oma olemasolu. Festivali üks keskseid sündmusi,
ERSO kontsert „Kevad Tallinnas” Anu Tali dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis, kus anti Liisa Hirschile üle LHV autasu ja kus esiettekandel kõlas Maria Kõrvitsa „langedes ülespoole…”, koosnes ju üksnes uuest ja uusimast eesti muusikast ja saal oli puupüsti täis! See lõi lootusrikka tunde, et eesti nüüdismuusika „rohelisi helisid” (loe siinkohal: värskelt võrsunud organisme) veel nii pea punase raamatu saatus ei ohusta.
(Järgneb)
Viited ja kommentaarid:
1 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5- muusika/nagu-sees-nonda-ka-valjas/.
2 http://kultuur.err.ee/v/muusika/8 4dd6d9e-8ca8-4b15-ae25-4563b10b8ef 5/erree-video-eesti-muusika-paevade- vestlusring-muusikaajakirjandusest.
3 Igor Garšnek Klassikaraadio Helikajas 23. aprillil 2016: http://klassikaraadio.err.ee/v/helikaja/saated/b02506f8-57 6e-4db8-ab9f-7935ea2a69d7/helikaja- 23-aprillil.
4 Näiteks „Music for Orchestra” (2005), „Music for Orchestra” II ja III (2010), NYYD-Ensemble’i tellimustööna sündinud „Music for Chamber Ensemble” (2006, esiettekanne Tartus), uuemast ajast „Quaerendo invenietis — Music for Orchestra V (2016) jpm. Schwartzi partituuride ja heliülesvõtete katkenditega saab tutvuda kirjastuse Universal Edition veebilehel: www.universaledition.com .
5 http://klassikaraadio.err.ee/klassik/imgs/MariaKorvits_2016_web_EST.pdf.
6 Vt näiteks Ants Talioja „Tuhala radadel”. Tallinn: Kadmirell, 2015. Lk 29.
7 Johanna Mängel. Rostrum usub eesti nüüdismuusikasse. — Sirp 27.V 2016; http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/rostrum-usub-eesti-nuudismuusikasse/.
