VASTAB MART KANGRO
Juuli, 2016Oled öelnud, et pärined väga kultuurilembesest perest. Kes su vanemad on?
Kultuurilembus on alati nii suhteline… Ma arvan, et meie vanemate põlvkond, need, kes olid noored 1960.—1970-ndatel, ongi väga kultuurilembesed. Aeg oli selline. Mu ema ja isa on linnas sirgunud. Kõrghariduse omandasid mõlemad Tartus. Neil oli võimalus käia ka tõsisemaid asju vaatamas, mitte ainult seda, kuhu kolhoosist bussidega veeti, ja eks see 1970-ndate alguse Tartu neisse mingi jälje jättis. Aga pärast kõrgkooli suunati isa maale. Sul on nüüd fakte vaja teada, jah…?
Ei, aga üht-teist võiks teada.
Minu isa oli automajandi juhataja ühes Läänemaa kolhoosis. Ema oli lastega kodus. Siiski olid nad riiulitele kogunud lisaks ilukirjandusele ikka parasjagu palju maalikunsti albumeid, sümfoonilist muusikat, tellisid Loomingut, Keelt ja Kirjandust… Ema luges väga palju, siiamaani loeb. Nad peavad väga loovusest lugu. Nende jaoks ei ole vahet, kas ehitad maja või kunstilist kujundit. See, et sa lood, on oluline. Et oleks huvi. Mulle ei sunnitud ka kunagi peale, mida ma peaksin õppima või erialaks valima.
Olles ise samasugusest kasvukeskkonnast pärit, ma ei ütleks, et selliseid inimesi liiga sageli esines.
Oma vanemad tunduvad ikka erilised, aga ega see vist väga tavaline ei olnudki, kuidas nemad selles kolhoosikontekstis oma elu sättisid. Nad üritasid seda kandilist kolhoosielu kuidagi vaimutoiduga tasakaalustada. Veetsid palju aega looduses või siis vedasid meid mööda näitusi, kontserte, teatreid… Lapsest saadik. Ka minu tädid ja vanavanemad panustasid sellesse palju. Mu isa vanemad töötasid teatris, Vanemuises. Ka see jättis oma jälje.
Kuidas su vanavanemad Vanemuises tegevad olid?
Vanaisa ja vanaema, Paul ja Galja Kangro olid pikka aega Vanemuises grimeerijad. Vanavanemate korteris Tähtveres oli kogu see teatrikamp sage külaline. Mine tea, äkki sellepärast läkski isa õppima midagi hoopis kunstikauget — mehhaniseerimist. (Naerab.)
Esimene tõeline kunstielamus? See ei pea olema teater, võib olla ka midagi hoopis muud.
Ma arvan, ma olin kolmeaastane… Võibolla oli see varemgi veel. Ja ma ei mäleta, kes mind sinna vedas. Ma ei oska öelda, oli see näituse- või mõni muu saal, aga mulle on meelde jäänud mingisugune intriig. Seda on raske seletada, aga ma püüan, sest minu meelest on see oluline. Võibolla ma isegi ei saanud aru sellest ruumist, aga ma arvan, et see oli siiski Tallinna Kunstihoone… igal juhul olin ma väga-väga väike. Need pildid seal seintel, need taiesed ja siis see atmosfäär… Need inimesed seda kõike vaatamas… Meil oli kodus seintel ka maale ja see kõik tuli kuidagi loomulikult, aga ma ikkagi mäletan seda intriigi seal ruumis. Seda „mõttelast” oma peas: „Kui huvitav, et inimesed käivad vaikides ja vaatavad kõike. Need kajavad ruumid… Kui põnev see on!” Ma mäletan, et püüdsin välja selgitada, mis asi see on. Miks nad seal käivad? Mäletan, kuidas ma püüdsin lapsena seda protsessi mõtestada. Muidugi käisin vanaisaga ka Tartus zooloogiamuuseumis ja vaatasin lõvitopiseid, see oli ka põnev, aga see eespool kirjeldatu võibolla ongi mu esimene elamus.
Millisena sa oma kooliaega enne pedat mäletad?
Põhikoolis käisin Virtsus, keskkoolis Lihulas. Ma olin vist selline veits kohtlane (Naerab). Selline veider. Siiani olen. Mingites isetegevusringides ma osalesin, aga ega ma mingi üliaktiivne ei olnud. Kui teised tegid, siis tegin kaasa. Aga mul on sellest ajast head mälestused.
Mingi alge pidi siiski olema, selleks et sa peda valisid?
Koolis on eeskujud noore inimese jaoks ikka väga olulised. Ja nähtavasti olin ma juba eos mingitele asjadele vastuvõtlik. Minu kooliaja kamraad Aare Ristikivi, kellest nüüd on saanud silmapaistev pedagoog, oli mulle heaks kaaslaseks, kellega sai koos kasvada. Ka temale ei olnud traktorid kõige alus. Ma mäletan, et laulva revolutsiooni tuhinas, kui suurpuhastust tehti, visati kooli raamatukogust välja Lenini teosed. Aare tiris need mitukümmend köidet endale koju. Ma ei saanud sellest aru. See tundus tollal minu neljateistaastase, isamaalisusest läbi imbunud aju jaoks riigireetmisena. Aare põhjendas siis, et see on ka ajalugu. Ma imetlesin tema iseseisvust. See konkreetne hetk andis mulle mõista, et asju võib näha väga erinevalt. Ja üldse, mõned õpetajad on jätnud tugeva mulje või avanud mingi värava. Võibolla ma pole sealt alati läbi läinud, aga olen näinud „midagi”, mis haarab. Mul on hästi vedanud vene keele õpetajatega, nad kõik on olnud säravad daamid. Doris Leola, vene kirjanduse õpetaja, kes alati oli ette valmistanud teemakohased stendid ja elas õhinaga läbi kõike seda, millest rääkis. Väga inspireeriv oli Kaire Nurk oma kunstiajaloo tundides. See vaimsus — kuidas ta tuli Lihulasse tundi ja tal olid kilekotid raamatuid täis. Selliseid pedagooge oli seal veel. Nad kõik avaldasid kuidagi mõju. Just nende entusiasm ja jutustamise oskus, et sa ei anna ainult oma ainet, vaid avad maailmu. Kogu klass kuulas neid. Aga see, et ma pedasse läksin, oli puhas juhus.
Nii?
Ma tahtsin minna lavakasse, aga mind ei lastud isegi esimesest voorust edasi.
Õige ka, sest minus ei ole näitleja materjali.
Okei?
Siis kerkis küsimus: mis nüüd saab. Abituuriumi aastal osalesin mingis tantsuringis, sealt üks klassiõde soovis minna pedasse tantsujuhtimist õppima. Tema kaudu sain üldse sellisest koolist teada. Ja et mitte sõjaväkke minna, sest ülikool andis vabastuse, läksin ma pedasse tantsu õppima, millest ma ei teadnud mitte midagi. Mõtlesin, et aasta pärast tulen ära. Aga ei tulnud. Imelisel Juta Lehistel, kes tänavu pidas oma 75 aasta juubelit, on selles suured teened. Palju õnne ja aitäh talle. Tema sütitas.
Ma võibolla peda aega väga ei puudutakski, aga ma küsiksin hoopis, kuidas sa Estoniasse sattusid. Sest see on natuke ebaloogilisem rida. Sa olid balletiartist Estonia teatris.
Jah, aga see nimetus oli tinglik. 1990-ndate algus oli selline aeg, kus Estonias oli meeste põud ja mina sattusin sinna mingite töödega. Mait Agu tegi „Puhhi” [Tõnu Raadiku ja Villu Kanguri lastemuusikal Estonias, lavastaja Mait Agu, 1995] ja „West Side Storyt” [1993, Tallinna Linnahall]. Ühesõnaga, mingites lavastustes sai osaleda ja neid kogunes juurde. Lõpuks läksin põhikohaga tööle.
Su tase pidi ikka üsna kõrge olema, kui sind valiti balletiartistiks?
Minu tugevus seisnes kindlasti milleski muus kui piruettide keerutamises. See oli aeg, kus tänapäevasem tantsukeel hakkas ka Estoniasse imbuma. Mai Murdmaa on ikkagi fantastiline looja, ta on väga otsinguline ja uudishimulik. Ta tahtis kogu aeg ise eksperimenteerida ja kutsus ka külaliskoreograafe, kes vajasid teistsuguse kehatunnetusega tantsijaid. Nendes projektides tundsin ma end rohkem omas elemendis. Aga kõike tuli tantsida.
Mida Estonia sulle andis? Ja mida ära rikkus?
Ma ei oska öelda, mulle tundub see nii kauge minevik. Ma aeg-ajalt ikka üllatun selle üle.
Sa pole selle peale tagasi üldse mõelnud?
Aeg-ajalt ikka, aga rohkem inimeste peale, kellega seal kohtusin. Minu jaoks ei olnud Estonia teater kui süsteem mingi püha graal. See oli teatrile tegelikult raske aeg ja paljusse, mida seal nägin, suhtusin ma vägagi kriitiliselt, aga ma meeletult vaimustusin Mai Murdmaast. Ja paljudest inimestest veel. Meil moodustus teatri tantsijatest oma ringkond, kellega me eksperimenteerisime. Ka minu peda diplomitöös osalesid Estonia tantsijad, oma lõbuks, oma huvist, mis oli ikka suhteliselt erakordne sel ajal.
See räägib sinust kui erakordsest suhtlejast ja erakordsest loojast.
Ma arvan ikkagi, et aeg oli selline. Sa pidid pidevalt ümber orienteeruma, suhestuma kõige uuega. Ja sel teel sa leiad liitlasi. See polnud niimoodi mitte ainult minuga, inimesed ikka leiavad üksteist varem või hiljem. Ma arvan, et see tegi minu jaoks ka Estoniasse mineku hästi lihtsaks. Ma olin mingite oma tegemistega juba silma paistnud. See oli kahtlemata põnev aeg.
Ja mitte ainult selle ajastu pärast?
Oma isikliku ajastu pärast. Millisel tasemel mina näiteks olin. Tehniliselt, klassikalises mõttes arenesin ma teatris väga. Meeletult. Ma olin selline fanaatik nii või naa. Treeninguid väga vahele ei jätnud. Aga põnev oli see aeg eeskätt sellepärast, kuidas minu arusaam tantsust muutus.
Me jõudsime nimedeni juba mõni aeg tagasi. Ma nimetaksin mõne ja paluksin sult kommentaari. Ja see rida pole kronoloogiline. Esiteks — Xavier LeRoy.
Xavier’ga kohtumine oli puhas juhus. See oli see nullindate „helge aeg”, kus kõik olid eksperimentidele valla. Ma tegin aastal 2001 oma esimese soolo, mida märgati ja mis oli päris edukas.
Sellest me räägime peagi pikemalt.
Mårten Spånberg oli saanud Siemensilt meeletu hulga pappi, et korraldada Stockholmis festivali „Panacea”. Ta sai seal teha, mida tahtis. Kutsus kõik kokku, terveks festivali ajaks: Xavier LeRoy, Jérôme Bel, Tino Segal, Thomas Lehmen, Boris Charmatz, Vera Montero, Juan Dominguez, Maria La Ribot ja paljud teised tänased superstaarid. Kuidagi sattusin ka mina oma soologa sinna, aga seal oli veel üks tingimus: „Xavier veab projekti nimega „E.X.T.E.N.T.I.O.N.S”, kus kõik, kes tulevad, peaksid osalema.” Umbes sihuke family-värk ja nii ma temaga kokku sattusin. See oli üks pikk protsess, kolm aastat kestis ja jõudis lõpuks etenduseni välja. Raido Mägi oli samuti kambas. Etendus kandis nime „Project”. Seda on väga keeruline ühte lausesse kokku võtta. Põhimõtteliselt tegelesime sellega, kuidas protsess võiks olla ühtlasi ka etendus. Küsimus oli, kuidas luua koodide süsteem või struktuur, mis organiseeriks inimesi lavasituatsioonis. See oli pikk, aga põnev protsess. Meid oli kokku umbes kolmkümmend inimest, kes selle kolme aasta jooksul sealt läbi käisid.
Kuidas sa ennast nende keskel tundsid? Kas mugavalt?
Oo ei. Alguses kaugeltki mitte.
Oli see teine kool?
Ma ise olin ka juba kuhugi teel, see oli pigem kiirendi. Just need erinevad nägemused, kuidas mõtestada liigutust ja laval olemist, panid miskit minus kiiremini veerema. Ma arvan, et selline oluline pöördepunkt oligi paar aastat varem. Millalgi 1999, kui ma sattusin esimest korda „Panacea” festivalile. Ta vist üldse kolmel aastal toimuski… Meid kutsuti sinna ühe Thomas Lehmeni lavastusega. Seal siis ma nägin kõiki neid lavastusi, Xavier LeRoy lavastust „Product of Circumstances”; Jérôme Bel, Claudia Triozzi, Forced Entertainment, Showcase Beat le Mot… Ühesõnaga, ma nägin seal korraga väga palju kanget kraami ja mõtlesin, et mis asi see on, millega ma siiamaani olen tegelnud! Kui elementaarsed asjad ma olen tähelepanuta jätnud! Korraga mõistsin, et siiski ka tants võib olla platvorm tõsiseks filosoofiliseks seisukohavõtuks. Ma sain sealt sõna otseses mõttes doosi otse veeni.
Kas sa tegid ka mingeid korrektiive oma senises kunstinägemuses?
Jah, kuigivõrd kindlasti. Ma sain aru, et kunstnik on see, kes kehtestab reeglid. Ega see tõdemus nüüd nii äkki ka ei tulnud, aga mingi vahefiniš oli see küll. Ma lihtsalt mäletan aega pärast peda lõpetamist, kui ma kuidagi ei rahuldunud sellega, mida nägin. Kõik tundus liiga lihtne. Vaatasin etendusi ja kogu aeg mõtlesin: jah, kõik on huvitav küll, aga see pole ikka päris see. Mulle tundus, et midagi on kogu aeg puudu. Sellepärast ma ka sidusin end erinevate kooslustega, nagu näiteks ProImProga [kooslus, kuhu kuulusid muusikud Anto Pett, Taavi Kerikmäe, Priit Lehto, Ursula Saal, Leonora Järvet ja tantsijad Raido Mägi, Mart Kangro, Merle Saarva, Krõõt Juurak], see oli väga põnev. Või Koostöö Charles Lineheniga, jälle samm edasi.
Aga Thomas Lehmeniga olid sa juba varem kokku puutunud?
Priit Raud kutsus ta Eesti Suvetantsukompaniile [1999] lavastama ja seal me
kohtusimegi. See protsess oli kindlasti määrava tähtsusega. Ilma Thomaseta poleks seda „Panacead” olnud.
Koostöö temaga on jätkunud?
Thomasega oli meil algusest peale äratundmist võibolla rohkem kui teistega, kellega olen koos töötanud. Ma arvan, et meie lähenemine kehale laval on üsna sarnane. Minu jaoks on ta väga oluline inimene. Me oleme ikka väga palju koos teinud. Viimati kutsusin ta appi, kui tegin lavaka poistega lavastust „samm lähemale” [2013, NO59].
Millised on sinu nõudmised inimesele, kellega tahad ikka ja jälle koostööd teha?
Mul ei ole nõudmisi, peab olema huvi. Mingi ühine teema või kokkupuutepunkt. Näiteks Christina Ciupke puhul, kellega meil nüüdseks on kujunenud väga pikk loominguline partnerlus ja kes on mu väga hea sõber, ma ei saa öelda, et ma esimesel korral väga kindlalt tema pakkumisega koos töötada nõustusin. Ma pidasin temast väga lugu, aga kartsin, et me oleme liiga erinevad oma lähenemises. Ning paljus olemegi. Christina on Saksamaal tuntud kui Queen of Minimalism. Mina olin tol ajal palju jõulisema käekirjaga. Eks ma pelgasin, kas ma suudan nii askeetlikult toimetada. Aga kuna ma otsisin tol ajal väga tagasiteed liigutuse juurde, sest ma olin eemaldumas sõnalise ja performatiivsema teatri poole, siis ma mõtlesin, et tulebki väikselt alustada. Mul on selle üle väga hea meel. Aga kui inimesed on koos, siis nad muidugi lähevad ka teineteise nägu.
Missugune omadus on üldiselt sinu arvates kunstniku jaoks kõige olulisem?
Võime asju näha. Võime vaadelda. See on võibolla kõige olulisem. Aga minu puhul ei pea sellised pingeread paika, sest kõik on nii suhteline — nii kui ma midagi nimetan, siis kohe tõestatakse mulle (ma ei ole üldse mingi fatalist), et see on väär.
Sa võid ju neid omadusi lihtsalt nimetada.
Võime tajuda. Tundlikkus! Tundlikkus ongi see! Ilma selleta küll ei saa. Võibolla, kui ma kauem mõtlen, tuleb veel midagi… Ma ei oska sulle öelda, milles seisneb kunstnikuks olemine, aga, pagan, ma tunnen selle kohe ära, kui ma näen ühte!
Aga tagasi — kokkusaamine Christinaga?
Christinaga me saime kokku ka umbes 2003. aasta paiku. Mind kutsuti Academie der Künste juurde Berliini, osalema heliloojate ja koreograafide koostööprojektis, mille oli ellu kutsunud Rainer Hoffmann. Christina oli ka üks neist kutsutud koreograafidest. Seal me kohtusime, kuigi esimese koostööni läks hulk aega. Esimene töö „Longer Than Expected” [2007] sai üsna kummaline. Mitte et ta halb oleks olnud. (Naerab.) „wait and see” [2012], kus meiega ühines ka Nik Haffner, on mulle väga oluline töö.
Tagasipõige. Sinu debüüt koreograafina laiema avalikkuse ees oli lavastusega „Elus jääb palju asju nägemata ju muidu ka” [miniatuur balletiõhtul „Mobile nova” 2001. aastal Estonias.]
See ei ole kindlasti mitte mu debüüt, katsetusi selleks ajaks juba oli. Ka eespool mainitud soolo [„Start. Based on a True Story”, 2001] oli mul enne seda juba olnud. Lavastus, mida sa nimetasid, on võibolla üks skandaalsemaid minu loomingus, läks suure kella külge.
No nii. On tõepoolest öeldud, et see debüüt oli „skandaalimaiguline”…
Igatahes koreograafina olin ma juba tegev. Ma arvan, muidu poleks mulle antud võimalust seda Estonias tehagi.
Aega on igal juhul vahepeal mööda läinud ja juurde tulnud terve põlvkond etenduskunstnikke ja ignorante (nagu mina), kes ei tea sellest midagi, ja ka lugejate mälu värskendamiseks — milles see skandaalsus seisnes?
See on jällegi jube pikk lugu. Oli 2001. aasta kevad. Mai Murdmaa viimane hooaeg balleti kunstilise juhina. Mai tegi mulle ettepaneku lavastada üks kompositsioon lühivormide õhtu jaoks. Küsimus, mille endale esitasin, oli: mida uut ma saan tuua siia keskkonda, sellesse hetke, sellesse konteksti? Mida pakkuda nendele tantsijatele, mida nad varem teinud ei ole. Ja kuna mul oli laval väga lahe kamp, siis ma otsustasin teha lavastuse nendest endist — tantsijatest. Ma tahtsin näidata tantsijat ennast. Seal olid värskelt trupiga liitunud tantsijad, tulevased staarid, karjääri lõpetavad tantsijad, koreograaf, mänedžer, nii noort verd kui ka kogemust, väga eripalgelised isiksused… Kõigil neil oli selle lava ja majaga seoses erinev lugu… Ma tahtsin kuidagi võimendada seda, et kuigi me näeme neid jälle ja jälle sooritamas imelisi tantsusamme, ei tea me neist tegelikult midagi.
Millest nad päriselt mõtlevad? Nad on kui tummad instrumendid-interpreedid. See sattus ka väga ärevale ajale teatris, kui üle tantsijate peade otsustati neid puudutavaid küsimusi. Ka see kutsus just nendele tähelepanu pöörama. Ja kuidagi kukkus välja nii, et kui sa tahad midagi väga eksistentsiaalset öelda nii lühikese aja jooksul, siis sa pead sõnu väga hoolega valima. Ühesõnaga, see kõik sai väga minimalistlik. Me tulime kordamööda lavale ja esitlesime ennast. Ning avaldasime erinevaid detaile enda kohta, kas verbaalselt või liikumise kaudu. Ikka kordamööda. Katrin Kivimägi näiteks ütles: „Ma olen siin laval tantsinud juba kakskümmend kaks aastat.” See oli väga võimas, kuidas ta üksi keset suurt lava seistes seda lausus, aga paljud publikust ei olnud selliseks pihtimuseks valmis. Ja siis nad vastasidki saalist meile: „Miks te ei tantsi?” Nii see uste paugutamine lahti läks. Mitte kõik muidugi ei protesteerinud. Eks me teadsime ka, et inimesed tulevad teiste ootustega ja et see võib provotseerivalt mõjuda, aga meie ettepanek oli siiras ja me töötasime selle kallal kõvasti. Tegime sellele hiljem follow-up’i ka — korraldasime esietenduspeo tollases renoveerimata maalisaalis, kus oli avatud mikrofon (nagu ka etenduses), ja inimesed said öelda, mida nad tegelikult mõtlevad. Nii mõnedki kasutasid võimalust, nii et ka see järellainetus selle peo näol oli päris põnev.
Kuidas sa seda praegu võtad? Kas nagu mingit nooruse vallatust või oli see hoopis millegi suure algus?
See ei olnud algus, aga väga oluline lehekülg kindlasti. Kui üldse miski oli suure algus, siis oli see „Start”.
Räägi selle legendi sünnist natuke.
Legendist on asi kaugel. Mingil hetkel oli vaja ära teha esimene soolo ja tekkis võimalus. Ma arvan, see tuligi sellest rahutusest, mis mind valdas, kui ma nägin, kuidas tantsu käsitletakse. Eriti just Eestis. Aga ka üldisemalt. Mida suurtel festivalidel näidati. Sest „Panacea” festival oli ikkagi väga nišifestival. Xavier LeRoy ja Jérôme Bel olid küll tunnustatud ja teatud, aga nad ei olnud veel superstaarid. Tuli astuda kriitiline samm tagasi ka enda suhtes ja kuidagi selle soolo abil üle küsida, et mis toimub. Kõige naljakam oli see, et esietendus toimus veebruaris, aga jaanuarikuu veetsin ma Ameerikas…
Adas?
Adas, jah. Seal, kuhu tol ajal saadeti kõiki koreograafe tänu Priit Raua heale tutvusele Nils Riessiga. Fantastiline inimene ja lahe mees, kes veab seal [Ohio Northern Universitys] teatriosakonda. See oli mu esimene reis USAsse. Kantuna Judson Churchis toimunust ja 1960-ndate lainest, mõtlesin: „Oh, nüüd ma lähen sinna, kus tantsus ja performance-kunstis prevaleerib postmodernistlik mõtteviis…”
Aga…?
…aga ma sattusin totaalsesse modernismi. Ja ma mõtlesin hoopis, et, pagan, Eestis me oleme sellest kõigest nii ees. (Naerab.) Seal kogetu rõhutas veel rohkem seda kontrasti, seda ebakõla. Kuidas me saame olla nii kinni mingites standardites! Meie interpretatsioon lubab meil näha asju ainult mingis kindlas perspektiivis. Tants on ainult mingi dünaamiline liikumiste jada. Me läheneme inimkehale ainult selle mõõdupuuga, et kes osavamaid trikke teeb või rohkem piruette keerutab, see on parem tantsija. Sealt see „Start” sündis.
Raido Mägi on arvanud, et tema „Meelega” ja sinu „Start” olid omal ajal ka Euroopa kontekstis uuenduslikud. Oled sa sellega nõus?
Nad olid omal kohal.
Sa oled seda juba natuke kirjeldanud, aga milline see kontekst siis oli?
Noh, ma ei tea, kas nad olid uuenduslikud. Nad olid selles ajas. Astuti korraks ringist välja ja vaadati, mis see tants üldse on; kuidas me teda sõnastame; kuidas me inimkeha üldse sõnastame; kus me liigutust näeme. See oli 1990-ndate teine pool, mis nullindatel kulmineerus. Ida-Euroopa kontekstis oli uuenduslikkus kindlasti olemas, et siit sai tulla midagi sellist. Ilmselgelt oli aeg küps. Lääs oli Ida-Euroopa suhtes ikka väga avatud ja uudishimulik.
Igatahes kõlapinda ta tekitas.
Kindlasti, aga ma ütleksin siinkohal hold your horses. Ma arvan, et „Start” oli väga hea lavastus ja väga oluline. Lõpustseen, 20 minutit puhast ringiratast jooksmist ja seletamist— kujuteldavate õpilastega viiakse läbi liikumise workshop’i, aga tegelikult jookseb sealt läbi elu kvintessents… Ma arvan, et see on ikka üks kuradima hea stseen. Kuid ma ei saa „Stardi” menu juures alahinnata ka geopoliitilisi tegureid. See kõik oli enne Euroopa ühinemist: oli raha, võimalusi. Ajastus oli soodne.
Kas paaris esitlemine Raido Mägiga oli tolleaegne turunduslik trikk või oli seal ka mingi sisuline seos?
Ma arvan, et see oli osalt kindlasti turunduslik võte. Priit Raud on selles heas mõttes „süüdi”. Me lihtsalt olime mõlemad olemas ja tegusad. Me olime siis ja oleme siiamaani Raidoga kaudselt liitlased oma mõtteviisis, kuigi käekirjalt väga erinevad. See, et need kaks soolot omamoodi sobitusid, oli juhuslik, selline hea õnn. Aga nad ei olnud omavahel seotud. Me etendasime neid sageli ka eraldi.
Kas see edu toona üllatas ka?
Üllatas jah. Ma mäletan, kui ma seda esimest korda esitlesin ja kui tollane Xavier’ ja Thomase produtsent Petra Roggel seda nägi, siis ta tuli ja ütles: „Mart, see on väga hea lavastus.” Ma ei uskunud teda. Ma arvasin, et ta…
…tahab ikkagi meelitada?
Meelitada, jah. Mind ikka oli vaja veenda, ma olin nii ebakindel. Aga kui ma praegu tagasi vaatan, siis see ei ole üllatus.
Kas sa seda äratundmist ka mäletad, kui sa said aru, et oled edukas?
Ei, mis see edukus tähendab? See võibolla kõlab nüüd väga pateetiliselt, aga minu kulgemine on läinud kuidagi nii, et ei ole olnud sellist Kariibi mere kruiisi tunnet. Ega mulle midagi niisama antud ei ole. Pidevalt pead end tõestama, see käib vabakutselisusega kaasas. No holidays. Eemalt võib ju paista, et Kangrol tuleb üks esietendus teise järel ja kõik laabub nii lihtsalt, aga see ei ole kaugeltki nii. Ma tõesti teen väga palju tööd selle nimel, et kunstnikuna väärikalt kulgeda. See on puhas tahtejõu manifest. Ma muidugi pole siin mingi erand… On olnud piisavalt palju eneselt küsimise hetki, et miks seda kõike vaja on. Aga ega alternatiivi ka ei ole, sest nii kui ma vait jään, ei ole mind olemas. Ma olen saanud aru, et see keskkond, kuhu mu lavastused on paigutunud, on olnud vägagi habras ja tujukas. Homme võib vabalt keegi voolu välja lülitada. Sellist ülimat tõsikindlust, et sa oled midagi välja teeninud ja kõik on korras, ei ole olnud. Ja ega ma seda ka oota. Nii naiivne ma enam ei ole. (Naerab.) Ma näen alati kedagi, kes on parem. Hirmus oleks muidugi ka, kui ei näeks. Ma olen küll saanud sellise veendumuse, et jah, nähtavasti on minu tegevusel mingi tulemus, et see resoneerib sellel skeenel mingil määral vähemalt tegijate seas. See omab mingit mõju, aga ma ei hinda seda edukuse mõõdupuuga. See on suhtlus. Ma olen saanud aru, et ma ei räägi ainult iseendaga.
Kas kahetsus on ka mingi selline kategooria, mis sinu mõttemaailma juurde kuulub?
Kahjuks küll. Mitte nüüd, et see oleks minu middle-name. Aga jah, ikkagi selliste võimaluste käest laskmine on võibolla see, mida ma kahetsen. Või ma kahetsen seda, kui ma pole piisavalt ette valmistunud või lähen liiga mütsiga lööma. Ka seda on ette tulnud. Või vahest… Ma olen ikkagi laisk. [Naerab.] Selle taha on jäänud väga palju pidama. Aga ma ei saa öelda, et ma midagi kolossaalselt kahetsen. Tuleb lihtsalt olla uudishimulik ja avatud ning tajuda õiget hetke, mil sa tunned, et on võimalik natuke gaasi juurde anda, ja siis proovida. Kuid ma olen ka täheldanud, et kui ma väga „puššima” hakkan, ega siis üldiselt head nahka ei tule. Kahetsust võtab see jälle natuke tagasi — mida sa kahetsed, kui sa tead, et see oligi su maksimum. Leplikkus on kasvanud, aga see vist käib vanusega kaasas.
Ma tean, et see on rohkem küsimus teatrivaatlejatele, aga oled sa ise kaardistanud — kas sul on ka mingi üks asi, mida sa enda arvates oma loomingu abil uurinud oled? On sul midagi, mis on sind alati huvitanud? „Üks raamat”, mida sa oled terve elu „kirjutanud”.
Jaa, mina teen seda.
Mis sind siis huvitab?
Mina ise. (Naerab.) Ma olen väga egoistlik. Mina tegelen ainult iseendaga. Ausalt öeldes arvan, et kõik teevad seda. Maailma mõtestamine on ju iseendaga tegelemine, mis muud, ja seda ei pea häbenema. Näiteks lugesin mingit etteheitvat kriitikat: „Teater tegeleb jälle oma probleemidega.” Ma arvan, et teater peabki tegelema oma probleemidega. Ükskõik mida lavastuses „peateemaks” ka ei võta, selle teemaga tegeldes pead tegelema ka teatriga! Sa pead ikka vaatama, kas need „klotsid”, millest seda „maja” laduda, ikka sobivad, ja kui ei, siis pead need ikkagi ise tahuma vastavalt konkreetsele kontekstile, eesmärgile, oma ambitsioonile. Tegelema nii-öelda keeleuuendusega, et saaks olla adekvaatne. Kõlab nii banaalselt, aga ma arvan, et minu teema ongi suhestumine ja kohalolu teatris. Mida me näeme? Keda me näeme? Kuidas me näeme?
Ja selle kõige allikaks oled sina ise?
Seda ikkagi põhjusel, et ma tahan enda kohta rohkem teada saada. Kõik küsimused või probleemid, millega tegelen, saavad alguse ikkagi minust. Mina otsin seletust. Teater annab võimaluse peegelduseks. Infot ei saa ainult vastustest, küsimus räägib küsija kohta täpselt sama palju.
Absoluutselt. Ei saa rohkem nõus ollagi.
Mul on ka kogemus, kus ma tundsin, et see, mida ma lavastusega öelda tahtsin, jäigi liiga privaatseks. Oli liiga isiklik. Näiteks lavastusele „waiting for tomorrow” [2013] vaatan ma tagasi võibolla mitte kõige kergema tundega. See lavastus pidi kindlasti sündima ja ma ei arva, et ta on halb, aga kui ma päris aus olen, siis ma tegelesingi seal väga isiklike teemadega. Olen saanud selle lavastuse kohta väga vastakat tagasisidet. Ühed ütlevad, et see on kõige selgem ja loogilisem töö, mis ma üldse teinud olen, aga paljud ei leia pidepunkti.
See vist ongi üks hea lavastuse tunnus?
Ei tea, mul on ikka nii, et mu enda sisetunne on kõige parem indikaator. „waiting for tomorrow” puhul ma tundsin, et seal ei realiseerunud see, mis ma tahtsin. Midagi jäi kuskil õhku.
Oma retrospektiivides sa sellel kohta ei näe?
Kõik võib muutuda.
Tegelikult on see huvitav teema — sina oled vist juba teinud oma retrospektiivfestivale?
Ühe olen. Kunagi ammu.
Fakt jääb faktiks.
Varsti on aeg korrata.
Filmikunstis ei ole see ju midagi ebatavalist. Tantsus pole ilmselt ka takistust, kui sa just ülekaaluliseks ei muutu või ratastooli ei satu.
Ei olegi, see on väga tavaline. „Starti” sai tehtud palju, mul oli tast ikka väga kõrini. Aga nüüd tundub mulle, et seda võiks vabalt uuesti esitada, sest ma arvan, et ta on ka tänases kontekstis vägagi adekvaatne. Mõne lavastusega on selline tunne, et aeg hoiab talle kohta. Ta võib nüüd veel paremini kõlada kui siis, kui välja tuli. Mul on paari lavastuse puhul kahju, et neist ei saanud isu täis mängida, need on „Talk to Me” [2011, kus tegid veel kaasa Kaja Kann, Taavi Kerikmäe, Juha Valkeapää, Vera Nevanlinna ja Tiina Tauraite] ja „wait and see” [2012, Christina Ciupke ja Nik Haffneriga]. Mõlemat mängisime küllaltki palju, ka headel festivalidel käisime, prestiižses seltskonnas, ja võeti väga hästi vastu, aga ei ole sellist tunnet, et „nad tegid oma töö ära”.
Mis asi see on, mis muudab kümme-kakskümmend aastat vanad lavastused tänases päevas veel adekvaatseks?
Hea on aeg-ajalt meelde tuletada, mis on olnud. Ajaline distants ei anna ainult lavastusele endale teist mõõdet, vaid vana meeldetuletamine paneb meid ka praegust hetke teisiti mõtestama.
Kui palju sa selliseid taastulemise otsuseid tehes noorte peale mõtled? Terve plejaad üpsilone on juurde tekkinud.
Mina ei mõtlegi niivõrd üpsilonide peale. Nemad muidugi ka. Pigem tahtsin, et seda näeksid minu eakaaslased või vanemgi generatsioon, kes minust kui loojast on alles nüüd aimu saanud. Eriala seeski on neid inimesi väga palju, kes on „Stardi” kõrval elanud kuusteist aastat, ilma et nad sellest midagi teaksid.
Kaksteist aastat tagasi (2004) intervjuus Tiit Tuumalule rääkisid Eesti nüüdistantsu reljeefsusest. Et meie „tantsulavastused ei ole veel standardite, euronõuete järgi laiaks tambitud”. Kas tänaseks päevaks on?
Nii ja naa. Ma arvan, et Eestis on situatsioon vägagi okei. On ikka katsetamisjulgust ja võimalusi on rohkem ja kool pole ka kõiki ära rikkunud. Neid anarhiste ikka on. See väide oli tookord tingitud Hooman Sharifi kommentaarist, kui ta kunagi ütles: „Ma vaatan sind, Mart, ja ma näen, et sul pole seda tantsukultuuri ollagi.” Ma algul võtsin seda umbes nii, et mida kuradit sa räägid. Aga Sharifi mõte seisnes selles, et ma ei komponeeri oma lavastusi mingi nõuetele vastava turvalise kuldlõike järgi. Minus rääkis seesama rahulolematus standardi järgimisega — nägin palju väga hästi tehtud „kompasid”, hästi kirjutatud „koolikirjandeid”, mis said „essee” staatuse. Tuumalu intervjuus mõtlesin ma seda. Kuigi nüüd arvan, et ka mina olen osavamaks muutunud, tahan kergema vaevaga läbi saada. Aga on noored, kes otsivad.
Keda hea vormistus ja produktsioon ei huvitaks?
Jah, ja kes on siin Eestis päris julged.
On üks sinu eakaaslane, eesti tantsukunstnik, kes jälgib nooremate tegemisi. Ma pean silmas Kaja Kanni. Mis sina sellest arvad?
Kaja lihtsalt on võtnud enda kanda mingi rolli, mis on olnud saadaval. Ma arvan, et see ei ole ka juhuslik, sest selle on tinginud hetke olukord. Mina loen ta postitusi huviga.
Kui omane on sulle nn vigade keeles rääkimine?
Ma arvan, et vigadele tähelepanu juhtimine on hea. Aga kriitika peab olema konstruktiivne. Ei ole mõtet lahmida. Lahmimine ei vii kuhugi. Populismist võiksid vähemalt erialainimesed omavahel suheldes loobuda. Argumenteerida on vaja! Eestis üldiselt on dialoogi traditsioon üsna väeti. Ükskõik millises eluvaldkonnas: poliitikas, suhetes või kunstis. Kunstis läheb tasapisi paremaks. Ja ma arvan, et see, mida Kaja kõige rohkem teha tahab, ongi dialoogi ülevalhoidmine. Et me räägiksime üksteisega.
Jan Ritsema on öelnud, et näitlejad põhiliselt joovad ja räägivad. Ma olen mingis mõttes sellega nõus.
Ma tean Jan Ritsemad, talle meeldib provotseerida. Ma saan aru, miks ta sellise asja õhku viskas, aga mina küll ei ole temaga nõus, või ütleme siis tema stiili järgides nii: võiks vähem juua ja rohkem rääkida.
Aga sellesama provokatiivsuse poole pealt — inimestel nüüdistantsus on võime rääkida väga keeruliselt mitte millestki. Mis sa sellest arvad?
Sellist võimekust olen ma kohanud ka teistel, mitte ainult tantsuga tegelejatel. Ega selle rääkimise juures ei ole oluline sõnade hulk, mis välja paisatakse, vaid ikkagi, mis eesmärgil seda tehakse. Oluline on avada ideed. Muidugi esineb sageli „professori poosi”, kus sõnu tehakse sõnade pärast, aga tühine mula ei devalveeri minu silmis neid tekste, mis tõesti midagi tähendavad. Mina koreograafina huvitun sellest, kuidas teised mõtlevad, ja töös eneses ei pruugi see alati peegelduda, sest lavastus on mingi kokkuvõte, pelgalt jäämäe tipp. Mind huvitab, mis seal all toimub.
Muidugi, meie ka siin räägime praegu ja väga kerge on rääkida üldistuste kaudu. Kui ma olen silmitsi mingi konkreetse situatsiooniga, siis ma ei tea, kas ma olen nii enesekindel… Või kas ma leian küsimustele vastuseid nii ruttu. Aga — keeruliselt mitte millestki?
Sa saad ju aru, et see on sama provokatiivne väide.
Ei, ma saan aru, kust see tuleb. Ja miks ma selle üle nii pikalt juurdlen. Mingitel juhtudel võiksin ma sinuga isegi nõustuda, aga ma üldistaksin siis veel rohkem… millestki nii subjektiivsest nagu kunst ongi keeruline rääkida, aga seda enam on see vajalik. Ainuüksi kunstnikule endale on see vajalik, et üleüldse hoomata, millega ta tegeleb ja kus ta on. Kui ma midagi vaatan ja ei saa sellest aru, siis on juhtunud emba-kumba, kas mina ei suuda leida sellele kohta oma tõlgendusväljal või siis on millegagi mööda pannud kunstnik. Ta ei ole arvestanud kontekstiga, kuhu ta selle töö paigutab.
Ma ikkagi imestan, kui vähe meil oma töödest ja tegemistest räägitakse. Lahti seletatakse. Justkui see kahandaks töö enda väärtust. Meil on kuidagi arusaam, et etendus on mingi omaette üksus, mis räägib iseenda eest, ja sellega kõik piirdubki. Ei!
Tänapäeval enam kindlasti mitte.
Ei piirdu! Räägime sellest! Mõtestame seda lahti!
Ma võin sulle vastu nimetada inimesi, kes ütlevad, et me räägime liiga palju. Et asjad ikkagi räägivad iseenda eest.
Kui on siiski kunstiline ambitsioon midagi kuhugi poole nihutada, siis lihtsalt sellest, et viskan sulle kinda, ei piisa. Tuleb olla ka vastuseks valmis ja luua võimalus dialoogiks! Kunst toimib ikkagi dialoogi vormis! Mitte monoloogina. Ma ikkagi arvan, et igasugune suhtlus viib pigem edasi. Ja kunst kindlasti on suhtlemisviis.
Mis sind õnnetuks teeb?
Õnnetuks?… Mõni asi teeb kurvaks…
Ma ei tea, kas need on sünonüümid…
Kurvaks teeb mind ignorantsus, ebaõiglus, halb õnn. Üks minu positiivseid omadusi on see, et ma olen ikkagi optimist. See on mulle andnud julgust uuesti proovida. Nahaalsust kehtestada ennast seal, kus mõni teine ei julgeks, sest ta tunneb, et tal ei jätku krediiti, oskusi või pädevust. Aga seda optimismi testitakse üsna sageli. Eriti kui koged, et kunst ise ei olegi kõige olulisem, vaid olulisem on mingi kõlav nimi või glamuur või lihtsalt tutvused…
Aga mis teeb õnnelikuks ja rõõmsaks?
Inimesed. Ikkagi inimesed. See, et sa näed, mis nad korda saadavad. Sama moodi teevad nad muidugi ka õnnetuks… Aga laias laastus ikkagi inimesed. Kui sa näed mingit inimlikku triumfi lihtsalt mingi hea tahte, idee või armastuse näol — see teebki õnnelikuks.
Küsinud ERNI KASK
Intervjuu ilmub koostöös ERRi kultuuriportaali vestlussarjaga „Koolon“. Jutuajamise täienduseks on võimalik vaadata videointervjuud leheküljelt kultuur.err.ee.
