ÜKSIKUTE KAHEPALGELISTE KOLMEMÕÕTMELINE MITMETASANDILISUS
Oktoober, 2016„Luuraja ja luuletaja”. Stsenarist ja režissöör: Toomas Hussar. Operaator: Rein Kotov. Kunstnik: Kristina Lõuk. Kostüümikunstnik: Kristiina Ago. Monteerija: Tambet Tasuja. Grimmikunstnik: Liisi Roht. Osades: Jan Uuspõld (Gustav Tukk, salapolitseinik), Rain Tolk (Miku Tähn, luuletaja), Lana Vatsel (mustlanna Nala), Ivo Uukkivi, Priit Võigemast, Pääru Oja, Mari Abel, Peeter Jalakas jt. 90 min, värviline. Allfilm ja Horvaatia stuudio Nukleus Film, koostööpartner TV 3, 2016. Esilinastus Tallinna kinos Coca-Cola Plaza 21. IX 2016.
Esimene asi, mis Toomas Hussari mõlema täispika mängufilmi, „Seenelkäik” (2012) ning „Luuraja ja luuletaja” (2016), teemalistest sõnavõttudest kõrva torkab, on raskused nende žanrimääratlustega. Ilmselt võib filminduses olla selge arusaam žanrilisusest mõnes mõttes põhjendatum kui näiteks teatris, aga selge on see, et katse žanr konkreetselt paika saada huvitab tänapäeval kirglikumalt just turundajaid. Pole võimatu, et Hussari teatud (petlik?) lõtvus konventsionaalsetes (vormi)küsimustes on muu hulgas pärit tema teatri poole kaldu taustast, sest selles valdkonnas on žanriküsimused üsna teisejärgulised. Nii tundubki, et üks põhilisi märksõnu, mis stsenarist-režissöör Hussari filmitöid iseloomustab, on mängulisus. Ja kui kahe kõnealuse filmi põhjal nimetame žanrilist allumatust tema käekirjaks, siis võime tema käekirja nimetada ka mänguliseks, kõlagu see nii triviaalselt kui tahes. Kui juba äärmiselt populaarne „Seenelkäik” ei „allunud” mingile konkreetsele žanrimääratlusele, nagu filmivaatlejad on öelnud, siis uue filmi „allumatus” peaks olema juba eos hea märk.
Teine asi, mis tahes või tahtmata eesti vaatajalt filmi suhtes mingitki eelhoiakut eeldab, on peaasjalikult koomikuna tuntud Jan Uuspõld, kes viimastel aastatel valdavalt ühemeheestraadi viljelnud. Eestlase ühisajus on keskikka jõudnud rahvanäitleja Jan Uuspõld pigem üsna kergekaaluliste meelelahutussaadete kangelane. Kes pisut rohkem pingutab, sellele meenub Uuspõld ka kui võimekas ja omapärane Draamateatri ning korraks ka Vanemuise näitleja. Kes veel rohkem pingutab, sellele ei meenu Uuspõllu parajalt pikast tele- ja filmitööde nimekirjast aga paraku sellist tööd, millega Näitleja kohalikku filmilugu kuidagi oluliselt rikastaks. Pole veel lihtsalt trehvanud. Nüüdses Hussari filmis, mis ka paljudes muudes kontekstides tahab olla ja ongi mõnevõrra ebakonventsionaalne, teeb Uuspõld rolli, mille valguses paadunud lõbujanulisel telekavaatajal ilmselt kulmud mõnevõrra kerkivad. Ja kui kerkivad, siis on filmitegijate eesmärk vähemalt selles osas täidetud. Ka Uuspõld ise on enne filmi esilinastust öelnud, et nüüd lõpuks on tal tegemist tõelise rolliga. Pole võimatu, et seda filmi võime metatasandil näha ka n-ö reamees Ryani päästmisena. Seda enam, et stsenarist Hussar kirjutas luuraja osa väidetavalt just Jan Uuspõllule mõeldes ja seda enam, et Uuspõllus on kindlasti nii sisemist kui välist materjali, mida tasuks n-ö päästa ehk anda talle raskemaid, keerulisemaid ülesandeid. Pool elu ikkagi ju läbi. Või õigemini pool veel ees.
Niisiis mängib Jan Uuspõld värskes seikluslikus põnevussugemetega mängufilmis „Luuraja ja luuletaja” pisut ilmetut ja steriilset salapolitseinikku Gustav Tukki, kelle elu on üksik ja üksluine. Kuna käimas on, nagu meil praegu päriseltki, Venemaaga külma sõja laadne sõda ja kuna Tukk paistab mitmel põhjusel venelastele kerge saak olevat, tekitavad Vene spioonid Tuki teele „juhuslikult” võluva Nala (Lana Vatsel), kes siis idee järgi pumpaks ― ja seda nii otseses kui kaudses tähenduses ― meie salapolitseinikult vajalikku infot. Kergelt see võõrriigi spioonidel muidugi ei lähe, sest Gustav osutub reeglipäratuks ja see teeb murelikuks ka eksootilise Nala, kes järelikult ei saa oma tööga hakkama ja kellele värbajatepoolsed repressioonid juba terendavad. Siiski hakkab lõpuks mingi romantiline alge tekkima, mis käivitab ka Eesti-poolse salaluure huvi n-ö vastuluureks. See, et „juhuslikult kohtunute” huvi teineteise vastu vajaliku info kättesaamiseni säiliks, huvitab kirglikult juba mõlemat riiki. Mustlanna Nala vastu hakkab aga pärast juhuslikku kohtumist huvi tundma ka saamatu luuletaja Miku Tähn (Rain Tolk), kes maadleb nii enda kui oma „kohe-kohe” väljaantava luulekoguga. Meeste ühine huvi Nala vastu viib kokku luuraja ja luuletaja äärmuslikud maailmad, kus siiski on ka mõned väga olulised sarnasused. Pingele, mis Gustav Tuki halli ellu tõid Eesti ja Vene salaluurajad, armastatud naine ja samamoodi halli elu elav luuletaja, otsustas Tukk mitte vastu pidada, kuid jäädes siiski oma aadetele truuks.
Tuleb tõdeda, et esimesel ja võibolla pisut lõdval vaatamisel jäi filmist mõnevõrra õõnes tunne. Midagi nagu oli: oli paar peent näitlejatöö sutsakat, mingi tabav dialoogilõik, pisut mõnusat nihestatust, kuid valdavalt meediast väetist saanud ootushorisont oli kasvanud kuidagi nagu kõrgemaks. Loodetavasti ei vaevle siiski suurem osa vaatajaid selliste horisontidega või kui vaevlevad, siis on neil vähemalt võimalus filmi veel kord vaadata. Sest teisel vaatamisel (nagu süvenemisel ikka) muutus film oluliselt tihedamaks ja mis peamine ― mitmekihilisemaks. See esialgne õõnsus ei sarnanenud aga sugugi ootustega, mis teoreetiliselt võisid tekkida eduka ja üldrahvaliku „Seenelkäiguga”. Kuigi oleks omamoodi teravmeelnegi teha n-ö vaatajate soovil „Seenelkäik 2 ehk Poliitikast ei kao mina kuhugi”.
Lihtsam on olla stereotüüpne kui mitte olla ning selles mõttes on turvalisem olla stereotüüpne taotluslikult ja lasta sellel taotlusel ka kaugele välja paista. „Luuraja ja luuletaja” tervitab vaatajat esmalt efektselt film noir’ilikkusega ehk saame kiiresti aru, et see hämar ja tumedates toonides maailm, kuhu vaataja viiakse, on ohtlik, küüniline ja nalja siin ei saa ega mõisteta. Siiski hakkad varsti aduma, et kogu see mõõdetus, näiline täpsus, nurgeline klaasist-betoonist linnakeskkond — rõhutatult Tallinn —, esialgu kohmakas, õigemini totakalt kohitsetud dialoog nagu keeleõppe videos, üleüldine steriilsus ja kõledus on kokku mäng. Ja mulle tundub, et selles filmis on Hussar märksa rohkem mänglev kui „Seenelkäigus”. Selles mõttes ei oska kuidagi nõus olla (ja ka mitte olla) Tõnu Karjatsega, kes 23. septembri Sirbis kirjutas, et kõnealuses filmis „on konfliktis ka kaks žanri ehk tragöödia ja komöödia. Nagu filmi peategelane Gustav, nii loksub ka film nende žanride vahel, ja kaalukauss ei kaldu kummagi kasuks: draama kohta saab siin liiga palju nalja ja komöödiaks on asi liiga tõsine.”
Järelikult on valminud film, mis kujutab elu tema elutruuduses, kui nüüd mänglevalt sõnastada, sest ei ole ka elu ei komöödia ega tragöödia, ja sellises kontekstis elule vaadates on juba eos igasugused konfliktid välistatud. Niisiis ei võitle ka filmis ei naerev ega nuttev nägu, vaid need lihtsalt eksisteerivad lausa teineteise sees võrdväärselt.
Nurgelisus ja (näiline) jäikus, ka tegelastes, nii ruumiline kui vaimne tühjus ja üksindus hakkab filmi arenedes muutuma. Ka see nn keeleõppe video veniv dialoog inimlikustub (või olen sellega filmi kulgedes lihtsalt juba harjunud) ning kogu film muutub ümaramaks, pehmemaks (kuigi laipu tekib), vahest isegi värvilisemaks. Oma osa selles on kahtlemata Gustavi ja Nala suhte arengul, loomulikult ka teisel peategelasel, luuletaja Mikul, kes ise ja kelle „elukoht” kommuunis tekitavad nii visuaalse kui ka ideelise kontrasti luurajaga, nii nagu see kajastub filmi pealkirjas. Põrkuvad või hoopis segunevad kaks eri maailma, kuid nagu öeldud, on need kahe maailma esindajad paradoksaalselt üsnagi sarnased.
Üks märksõna on kahtlemata luuletamine, õigemini see, millise tegevuse metafoorina me luuletamist kasutame. Käib pidev endale ja teistele valetamine ― osalt on see töine (kõik luurajad, Nala, prostituut), osalt isiklikum (Gustav, Miku). Kusjuures luuletaja paistab toituvat oma vale uskumisest. Luuletaja ja luuraja ühisosaks on kohanemisraskused. Kui luuraja puhul võime seda näha kui tööõnnetust, siis luuletaja raskused on isiksuses kinni. Kuna filmi lõpus, pärast rohkeid seikluslikke keerdkäike, esitatakse üks Miku luuletus, siis saame aru, et vähemalt Miku puhul on luuletaja-staatus pigem mingi kilp või roll oma pidetuse varjamiseks või leevendamiseks. Pole isegi kindel, kas luuletajal endal on kahju, kui pidevalt kõneaineks olev luulekogu ei ilmu kunagi.
Kuigi filmi arenedes hakkab märul tuure üles võtma, jäädes siiski pildiliselt üsnagi soliidseks, hakkab järjest tugevamalt läbi kumama režissööri suurema sõnumi üks teravikke, mis puudutab taas kõiki tegelasi, ka episoodilisi. Puudub teine inimene, ollakse üksikud ja iseenda poolt alla surutud. Kelle puhul paistab see rohkem välja, kelle puhul vähem, kuid igatsus intiimsemate vaimsete ja füüsiliste olukordade järele on tugevalt õhus. Peale luuraja, luuletaja ja Nala kolmnurga ilmestavad olukorda näiteks ka Loore Martma kohvikuettekandja Helle, kellel hakkavad tekkima tunded püsikunde Gustavi vastu. Peaaegu samas olukorras on ka Gustavi kolleeg Siiri, kes vastavalt ametiasutusele jääb väliselt ja avalikult küll igas asjas professionaalseks, kuid Gustavi korterisse paigutatud salakaamerate kaudu Gustavi ja Nala „lõimumisi” jälgides kisendab temas iga rakk armastuse järele, pakkugu seda kasvõi Gustavi-sugune topis. Topis just nendes asjades. Armastuse otsimist ja enda petmist kujutab ilmekalt stseen, kui venelaste tähtis funktsionäär Turist (Nikolai Bentsler) pakub hotellitoast lahkuvale prostituudile (Tiina Tauraite) lisaraha, et see paneks teda kasvõi korraks uskuma, et ta meest tõesti armastab. Prostituut lubatud raha ei saa.
Kui „Luuraja ja luuletaja” sõnum on kahe teravikuga, siis teine tera on ühiskonna- ja sotsiaalkriitiline, mis konkreetsemalt ja päevakajaliselt puudutab rahvuslusega, multikultuursusega, eestluse ning võõra ja omaga seotut. Väga lihtne oleks Hussaril nimetatud teemadel võtta mingi seisukoht, kuid filmi üks tugevusi ongi see, et ühtegi hoiakut või tõekspidamist ei naeruvääristata ning neil teemadel arutleb vaataja omaette. Peale selle, et film ongi justkui lapsepõlvest välja kasvanud madin eestlaste-venelaste vahel, tuleb eestlasel nüüd ka muudel „rinnetel” kaasa lüüa või vähemalt sõna võtta. Kui aateliste vabadussõdalaste leeri kuuluv salapolitseinik Madis (Priit Võigemast) sedastab, et „tänapäeval sõimatakse rahvuslasi natsideks ja sõjarditeks” ning Gustav peksab läbi Miku, kes verbaalselt kusi Vabadussõjas sõdinute foto peale, siis teise poole äärmust kujutab luuletaja ise, kes üritab oma luulekoguga inimesi ühiskonnast välja lülituma panna, et nii muutuks maailm paremaks, kaoksid reeglid jne. N-ö puhtasse liini tõmbab aga Gustav ise error’i sisse, kui hakkab nii eestlaste kui venelaste eest kaitsma naist, kes on justkui ohuks Eesti riigi iseseisvusele.
Kogu selle teema või üleüldse filmi kvintessentsiks saab aga Nala, kes „eestlane vs pagulane”-temaatika lausa sõjakirveid mahamatvalt visualiseerib. Võiks isegi öelda, et Nala on peategelane Hussari varjatud lühifilmis „Kes on õige eestlane?”. Zagrebist kohale toodud „luuraja” õpib kiiresti ära eesti keele. Ta on laias laastus kursis tema temperamendile mitte vastava eesti teatriga. Ta tunneb huvi ― erinevalt luuletajast, mis ilmselt pole mingi liialdus ― eesti luule vastu. Nala kui mustlane tahab olla eestlane, aga imestab, et siinsed eesti poeedid elavad nagu mustlased. Ei ole põhjust kahelda tema siiruses. Tahame või ei taha, aga näeme, et maailm on muutunud ja see kõik ei paistagi nii kole.
Filmi lõpp. Nala on rase. Võtab lennujaamas enne ärasõitu ühe alkoholivaba õlle, justkui mälestaks nii Gustavit. Aga mitte ainult nii. Mustanahaline baaridaam küsib inglise keeles mustlaselt: „On see poiss või tüdruk?”, mille peale too vastab samas keeles: „Eestlane.”
Kuid kas lõpuks „reamees Ryan” ikkagi päästeti? Nii ja naa, tundub. Kahtlemata on see vähemalt Jan Uuspõllu tele- ja filmitöödest üks tugevamaid ja ka vaatajale põnevamaid. Ja nagu öeldud, on seda meelt ka Uuspõld ise. Täies mahus ei saa taas nõustuda Tõnu Karjatsega, kes Sirbis kirjutas, et traagilise armastusloo tõsidust on püütud tasakaalustada meelelahutusega ja „eeldatavasti on just seetõttu võetud peaossa koomiku kuulsusega Jan Uuspõld. Filmi on ka sisse kirjutatud stseenid, mis võimaldavad lihtsamale komöödiale omast näoväänamist. See pole andnud kahjuks Uuspõllule võimalust oma senisest kuvandist taanduda ja näidata end klounist võimekama näitlejana.” Kuigi tõesti paistab, et Uuspõld üritab kramplikult hoiduda mõjumast n-ö kõigile tuttavana, eriti just filmi esimeses pooles, siis kokkuvõttes on selles rollis psühholoogiat (kui nüüd seda igatseda) rohkem kui tema viimaste aastate töödes kokku. Kas see oli just „väga nüansseeritud ja täpne sooritus ning näiliselt minimalistliku pealispinna all kihisev tõeline psühholoogiline tulevärk”, nagu hindas Rain Tolk 24. septembri Postimehes, aga oluline samm edasi just selliselt mõjuvate rollideni. Olgu siis filmis või teatris. Ootame ära, kas ja kuidas ning kes poolenisti päästetud reameest edasi päästab.
Sealsamas Postimehes avaldab teine peategelane Rain Tolk, et teda pole „kunagi huvitanud olla mingi teatud tüüpi näitleja. Mulle on alati pakkunud teatavat naudingut see, et ma ei pea ennast otseselt identifitseerima ameti ja kõigi sellega kaasnevate seoste kaudu. Naljaga pooleks võib öelda hoopis, et ma tahan olla filmistaar, mitte näitleja.” Tolgi avameelsus on omamoodi sümpaatne ja tegelikult tabab ta enda kui näitleja mõtestamisega naelapea pihta. Kahtlemata on see kuju, keda Tolk esitab, nii visuaalselt kui olemuslikult hea leid, isegi võibolla liigagi äärmuslik, liiga asotsiaalne. Kuna film baseerub suuresti kontrastidel, vastandustel, siis sobis just Tolgile omane harrastuslikkus sellesse ossa igati. Siiski olen kohanud hulgaliselt harrastusnäitlejaid, kes suudavad väga veenvalt psühholoogilist tulevärki pakkuda, jäädes ise sarnaselt Tolgiga n-ö mittenäitlevaks. Ma ei tahaks uskuda, et see oli režissööril eesmärk, aga Tolgi luuletaja opereeris paraku ainult välisega ― „habeme, teiste riiete ja tekstiga”. Võibolla sellepärast, et Tolk ei saanud oma tegelase teist plaani tööle (aga tekstis see ju avaldus), ei tõusnud ta ka Uuspõllu kõrval teiseks peategelaseks, kelleks kujunes Vatsel ja pealiiniks kõik see, mida mööda Uuspõld ja Vatsel kulgesid.
Näitlejatöödest tõuseb esile väga täpse ja puhta rolliga Loore Martma, kes loodetavasti hakkab nüüdsest filmi vallas oluliselt rohkem rakendust saama. Värskelt ja mõõdetult mõjusid (just mõjusid) Mari Abel ja Peeter Jalakas salapolitseinikena. Uurijad Ivo Uukkivi, Pääru Oja ja Priit Võigemasti kehastuses moodustasid vist kõige koomilisema seltskonna (istumisstseen Jalaka kehastatud ülemuse kabinetis) ja see koomilisus on n-ö selle filmi väline pärand. Näitlejajõu poolest asetus Vene luurajaid esitanute etteotsa meisterlik Oleg Rogatšov (Boriss).
