VASTAB AIME LEIS
November, 2016Alustasid balletiõpinguid kohe pärast Teist maailmasõda. Missugustes meeleoludes algas balletitrupi loomine sõjajärgses Tallinnas?
Pärast sõja lõppu oli Tallinn ja paljud teised linnad purustatud, algas Eesti NSV ülesehitamine. Meeleolud olid kurvad, kuid lootus polnud kadunud. Osa estoonlasi oli põgenenud Läände, sest paljudel olid Nõukogude Vene võimust väga halvad mälestused, kardeti, et 1940. aastate vägivald kordub. Vaatamata sellele oli Estoniale alles jäänud balleti põhituumik, millele Anna Ekston hakkas üles ehitama uut balletirühma. Teatri juurde loodi ka laste balletistuudio, millest moodustati 1946. aastal Anna Ekstoni eestvedamisel Eesti NSV Riiklik Koreograafiakool, täites nii Rahel Olbrei unistuse. Meie balletistuudio õpilased pääsesid selle kolmandasse klassi. 1953. aastal lõpetasid neist kuus tüdrukut, peale minu said riikliku tantsukoolituse Aigi Rüütel, Maire Loorents, Signe Tamm, Ira Generalova ja Ülle Ulla.
Kuidas kujunes õppimine balletikoolis ja millised suunad valitsesid balletiõpetamises?
Meie klass ehk esimene lend oli väga kokkuhoidev. Olime vaestest peredest, meie isad olid kõik sõtta jäänud, ainsana oli isa alles Aigi Rüütlil. Kuid kõigele vaatamata tundsime igast pisiasjast rõõmu ja jagasime neid koos. Käisime üldhariduslikus koolis ja kella kolmest või poole neljast algas balletikool. Peale põhiainete tundide olid õppekavas ka balletiajalugu, kunstiajalugu, muusikaajalugu, näitlejameisterlikus, prantsuse keel jms aineid. Mäletan, et ka Salme Reek ja Artur Põlla õpetasid meid. Sageli oli Estonias etendusi, kus meie ka kaasa tegime. Kuus korda nädalas koolist balletikooli, sealt tihti teatrisse ja kümne-üheteistkümne ajal öösel koju, et hommikul jälle kooli minna. See oli raske aeg, mis läks kiiresti. Balleti õpetamise metoodika põhines tol ajal meiegi koolis kuulsa vene balletiteoreetiku Agrippina Vaganova meetodil. Meil käisid külas kuulsad vene balletipedagoogid Leningradist ja suunasid oskuslikult meie õpetajaid.
Leningrad, praegune Sankt-Peterburg, oli ju tõeline balleti meka. Olin veendunud, et kui lõpetan balletikooli, pean kindlasti ennast seal täiendama.
Millised suunad on tänapäeva balletikoolis valitsevad, kas ja mille poolest erinevad nad algusaastate seisukohtadest?
Kindlasti on Vaganova meetodi traditsioonid jäänud kandvaks, kuid arvan, et praegu on tugevasti põimunud lääne ja vene balleti parimad traditsioonid. Ei tasu unustada, et meie balletikool tugineb juba pikaaegsetele traditsioonidele, see on andnud väga palju häid tantsijaid ja mitte ainult Eesti lavale.
Missugused olid meie sidemed Leningradi kooliga ja kuidas möödus sealne õpinguaasta?
Meil olid Leningradi Riikliku Koreograafiakooliga väga tihedad sidemed. Kui Estonia teater läks Moskvasse kunstidekaadile, oli meil ballettidest kaasas Eugen Kapi „Kalevipoeg”, mille koreograafia oli loonud Helmi Tohvelman. Ta oli lavastanud meie algupärandi temale omases plastilises stiilis, poolvarvastel, ning Moskvas arvati pärast etendust, et Eestis ei osata klassikalist balletti tantsida. Siis otsustati, et meid tuleb aidata. Nii eraldatigi Leningradi balletikoolis meile kaks riiklikku kohta, ühe sai Helmi Puur ja teise Tartust pärit Maie Maasik. Helmi õppis seal kaks aastat. Mina töötasin ühe aasta (1954) Estonias teadmisega, et järgmisel aastal lähen samuti Leningradi õppima. Lõpetasin balletikooli kiitusega, tegin sisseastumiskatsed ja sain Leningradi balletikooli sisse. Mul vedas väga selle poolest, et mu õpetajaks sai Jelena Širipina, kes oli väga tuntud ja hinnatud pedagoog. Tallinna koreograafiakool andis meile väga tugeva põhja ja head teadmised, kuid minu jaoks tähendas Leningradi kool just kõrghariduse aastat.
Milline oli Leningradi atmosfäär ja mis võimalusi pakkus sealne ballettikool?
Balletitunde andis meile Jelena Širipina, kes õpetas ka Kirovi teatri tantsijaid ja selle tõttu oli mul suurepärane võimalus paluda temalt, kas ma võiksin teatri tantsijate treeningtunde vaatamas käia. Need treeningud toimusid samuti koreograafiakooli ruumides ja nii sain tihti neid jälgida. Meile jagati ka balletietendustele kontramarke; see tähendas, et saime istuda ülemise rõdu trepil ja vaadata etendusi. Selle pärast käis äge rebimine, sest kõik tahtsid neid kontramarke saada. Nägin tantsimas selle aja maailmatippe — Natalia Dubinskajat, Alla Šelestit, Feya Balabinat, Konstantin Sergejevit, Irina Kolpakovat, Alla Ossipenkot, Vahtang Tšabukiani jt.
Leningradis oli ka muid võimalusi osa saada rikkalikust kultuurielust — teatrid, kunstimuuseumid, Puškini-nimeline teater, Ermitaaž jne.
Kus te Leningradis elasite?
Elasin koos Maire Loorentsiga ühiselamus, selle ülemisel korrusel olid mitmelt poolt Nõukogude Liidust tulnud õpilased ja alumisel korrusel rahvademokraatiamaade omad. Meie aga asusime alumisel korrusel ja meie toas oli ka üks rumeenlanna ja ungarlanna ning kõrvaltoas sakslannad. Elamistingimused olid normaalsed, kuid rahaliselt tuli siiski väga kokkuhoidlikult elada. Me saime teatriühingu kaudu pisikese toetuse. Pean ütlema, et kuigi sel ajal olid teatripiletid ja söök odavad, ei jagunud meil sellest rahast piisavalt igapäevaeluks. Lõunat saime väga soodsalt balletikoolis, kuid ülejäänud ajal tuli söögiga ise hakkama saada. Mäletan, et tegime ühiselamus pidevalt pannkooke, nii et hiljem ma ei tahtnud neid enam tükk aega süüa. See oli raske, kuid väga arendav periood minu elus ning silmaring laienes tohutult.
Kas puutusid Kirovi-nimelises teatris ka Rudolf Nurijeviga kokku?
Mina Nurijeviga otseselt kokku ei puutunud, kuid koolis räägiti, et Kirovi-nimelisse teatrisse oli tulnud üks andekas, aga ülbe kuju. Tean, et Viktor Päri puutus temaga kokku Ufas, ajal mil ta oli Ufa ooperi- ja balletiteatri peaballettmeister. Päri oli üks neist, kes märkas Nurijevi talenti ja soovitas tal minna edasi õppima.
Estoniasse jõudes said rolli Boriss Fensteri lavastatud Lydia Austeri balletis „Tiina”. Kas pärast seda avanesid teed solistina?
Jah, pärast seda lavastust hakkas minu tantsijakarjäär ülespoole minema. Aga kui tulin Leningradist tagasi, oli Boriss Fenster juba Estoniast ära läinud ning ma pidin õppima Tiina osa repetiitor Artur Koidu juhendamisel. Minu partneriks oli Uno Puusaag. Fensteriga puutusin kokku varem, balletikooli õpingute ajal neljateistkümneaastasena. Ta tegi koreograafia Tšulaki balletile „Noorus” ja valis mind sinna Daša osa peale. Fenster õpetas mulle, noorele balletikooli tüdrukule juba siis, et iga liigutus peab olema sisemiselt tunnetatud ja rollile allutatud.
Pärast selle lavastusprotsessi läbitegemist, olles tundnud lava võlu, teadsin, et tahan saada väga heaks tantsijaks. Sellest peale algas teadlik töö iseendaga. Kõik oleneb inimese mõtlemisest — kuidas sa mõtled, mida sa tahad ja mis suunas soovid oma elus edasi minna, ning kui oled endale selle selgeks teinud, tuleb selle nimel järjepidevalt tööd teha.
Viktor Päri oli olnud Baškiiria ja Taškendi ooperi- ja balletiteatri ning ka Moskva Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko muusikateatri tantsija ja Ufa ooperi- ja balletiteatri ballettmeister. Ta usaldas sind tantsima peaosi klassikalise balleti kullafondi kuuluvates ballettides — Raimonda Glazunovi „Raimondas”, Quiteria Minkuse „Don Quijotes”, Aurora Tšaikovski „Uinuvas kaunitaris” ja Giselle Adami „Giselle’is”. Sealhulgas valis lavastaja suurepärased meesosatäitjaid ja sul vedas ka partneritega. Palun räägi lühidalt Päri tööst nendes lavastustes ja oma lavapartneritest?
Viktor Päri tuli Estoniasse peaballettmeistriks 1956. aastal. See oli suur vedamine, sest ta tõi Estonia lavale kogu vene klassikalise balleti kullafondi, mis arendas välja meie väga tugeva tantsutehnilise baasi. Minule oli see erakordselt suuri väljakutseid esitav aeg, sest Helmi Puur oli jäänud haigeks ja Tiiu Randviir läks Moskvasse end täiendama. Sellega langes kogu balleti repertuaari raskuspunkt minu õlgadele. See oli mulle väga raske aasta, sest pidin üksinda tantsima peaosi. Ma olin sel ajal supervormis ja ma ei mäleta, et ükski etendus oleks ära jäänud. Eriti raske oli väga paljude variatsioonide, pas de deux’de ja coda’dega „Raimonda”. Partneritega on mul alati vedanud. Nii Uno Puusaag kui ka Verner Loo olid head tantsijad ning sama noored ja innustunud kui mina. Tegime ka meeletult tööd, veetsime pikki tunde proovisaalis, et ikka paremini ja täiuslikumalt oma osi lihvida. See oli mingi eriline fanatism. Päri suhtus minusse väga hästi ning aitas mind palju — meil ei olnud mingeid probleeme. Ta oli suurte kogemustega ja osav suunaja, kuid suurtes rühmaproovides läks ta millegipärast närvi ja seal tekkisid kergesti arusaamatused.
Minu loominguaastatele teatris andis kindlasti uue hingamise Tiit Härmi tulek Estoniasse, kes oli just lõpetanud Leningradi koreograafiakooli. Mina hakkasin temaga koos tantsima „Giselle’is”, see oligi tema esimene etendus. Pärast seda tantsisime Enn Suve lavastatud „Don Quijotes”, „Uinuva kaunitari” pas de deux’d ja pidime hakkama ette valmistama „Tuhkatriinut”, kuid Härmile tuli kutse Moskva „Noorballetist”1 ja ta läks sinna tööle. Mina sain endale uue printsi.
Estoniasse tuli Riia ooperi- ja balletiteatri solist Jānis Garancis, üks olulisemaid printse sinu elus, töötasite koos paljudes ballettides ning see viis teid ajapikku kokku ka kogu eluks. Kuidas meenutad neid ilusaid aegu?
Jah… 1967. aastal tuli Riiast meile tööle Jānis Garancis. Estoniasse tuli ta sellepärast, et Riia puhas klassikaline repertuaar teda enam väga ei innustanud. Jānis oli kuulnud, et Mai Murdmaal olid Estonias väga huvitavad lavastused, ning ta tahtis ennast siin proovile panna. Mai võttis ta kiiresti omaks ja Jānis hakkas kuuluma tantsijate hulka, kellega tal meeldis koos töötada ja keda ta oma ballettides põhiliselt kasutas. Mina olin varem tantsinud Jüri Lassiga Delibes’i „Coppelias”, kuid Mai arvas, et peaksin ka Jānisega selle osa ära õppima. Nii meie koostöö algaski. Pärast „Coppeliat” tantsisime Enn Suve lavastatud Tšaikovski „Pähklipurejas” (Jānis tantsis prints Martsipani osa), Haydni „Barokkvariatsioonides” ja soolopaarina Minkuse „Paquitas”. Gershwini „Ameeriklane Pariisis” viis meid aga juba eluks ajaks kokku. See lavastus oli oma aja kohta uus sõna, laval kõlas Gershwini muusika, Mai isikupärane tantsustiil jälgis revüülikke meeleolusid, mis tegid sellest väga omalaadse etenduse ja see läks väga menukalt. Jānis jäigi Eestisse. Talle sobis meie repertuaar ning tööd oli tal väga palju. Estonia oli üldse sel ajal Nõukogude Liidus kõige huvitavama repertuaariga teater.
Pärast tütar Kristiina sündi ajasin ma end uuesti vormi ja poole aasta pärast tantsisin Jānisega Helsingis külalisetendustel Liblikat Tambergi balletis „Poiss ja liblikas”. Kolm aastat pärast poeg Kristiani sündi täitus mul tantsijana laval kakskümmend aastat. Kahe lapse kõrvalt end veel vormi ajada ja tipus püsida tundus mulle võimatu. Lastest oli saanud minu elu suur armastus ja ma pühendasin end neile. Seljataha oli jäänud üheksateist väga viljakat ja saavutusterohket aastat. Minu teatriaastad olid mulle andnud kõik, mida ma oma unistustes olin soovinud, ja mul ei olnud kahju lavalt lahkuda. Mul olid elus uued sihid. Teatris tehti mulle ettepanek jääda edasi tööle repetiitorina. Võtsin selle ettepaneku vastu ja jäin teatrisse noortele tantsijatele oma kogemusi jagama veel kahekümne kaheksaks aastaks.
Balletirepetiitori töö erineb täiesti tantsija omast. Sinu käe all on olnud andekaid tantsijaid, kelle kujunemist ja edu oled näinud. Kes on sulle jäänud rohkem meelde?
Repetiitori töö on võrreldes tantsija omaga väga erinev, see on komplitseeritum. Kui oled piisavalt kaua tantsinud, siis tunned oma võimeid ja oskusi ning oskad nende peale oma rollid üles ehitada. Kui oled repetiitor või pedagoog, pead arvestama selle tantsija võimetega, kellega töötad. Sa ei tohi ennast peale suruda ja nõuda, et sinu lahendus on ainuvõimalik, vaid pead oskama näha tantsija eeldusi ja võimalusi ning püüdma selle kaudu teda suunata. Tantsija häid külgi on vaja välja tuua vastavalt tema eeldustele ja omadustele.
Repetiitori töös olid minu õpetajateks Mai Murdmaa ja Alla Šelest. Maiga sidus mind väga pikaajaline koostöö. Õppisin temalt suurt nõudlikkust, süvenemist ja põhjalikkust. Mai põhimõtteks oli, et liigutused on alati allutatud osa sisemisele alltekstile. Ta oli ka väga musikaalne ja nõudis, et liigutused oleksid täpselt muusikas. Kuna liigutused pidid olema tehtud sisemiselt rollist lähtuvalt, siis ei tohtinud olla ka mingit teesklust ega pealiskaudsust. Selle nimel tehti palju tööd. Alla Šelest oli jällegi suur stiilimeister ja temalt õppisin, kuidas seda repetiitorina balleti lavaküpseks ettevalmistamisel edasi anda.
Ma armastasin väga noorte inimestega töötada, see oli mulle repetiitorina huvitav avastamata maa. Suurt rõõmu valmistas näiteks sel ajal balletikooli lõpetanud Priit Kripson, kellele Mai usaldas Raskolnikovi osa Pärdi muusikale loodud balletis „Kuritöö ja karistus”. Me alustasime Priiduga seda rasket psühholoogilise lavastuse osa nullist, kuid ta oli ääretult töökas, usaldas mind ja süvenes sellesse. Esietendusel istudes ja Priidu sügavat esitust nautides tundsin uhkust, et olin ühele noorele tantsijale tuule tiibadesse puhunud. Hiljem sai temast Saksamaal Karlsruhe balleti ja siis Belgias Flandria Kuningliku Balleti solist.
Mul on hästi meeles ka koostöö Tiit Helimetsaga. Tiit oli äsja teatrisse tulnud ja Mai valis ta kohe Maigret Mägiga Raveli balletti „Daphnis ja Chloë”. Nad esinesid väga musikaalselt, tundeliselt ja plastiliselt ning võin öelda, et meie lavastuse tulemus oli väärt tööd ja pingutusi. Siit algaski Tiit Helimetsa tähelend. Järgmine suur roll oli tal Prokofjevi „Romeos ja Julias”, ajal mil Ameerikast tuli Estoniasse praktikale Molly Smōlen. Mollyst sai Tiidule Julia. Proovides saigi alguse nende kahe tantsija suur armastus. Etendusele andis see muidugi eriliselt õrna tundelisuse ja õnnestumise — nende Romeo ja Julia läks sügavalt hinge. Lõppkokkuvõttes viis Molly Smōlen meilt ära selle suurepärase tantsija. Tiit läks laia maailma ja on teinud väga suurt karjääri. Ta on praegu esitantsija San Francisco balletis. Mul oli muidugi terve hulk noori inimesi, kellega on olnud väga hea koostöö, ka Saima Kranigi, Tanja Voronina, Inge Arro, Eve Andre, Juri Jekimovi ja paljude teistega. Selle kahekümne kaheksa aasta jooksul käis minu repetiitorikäe alt läbi mitu põlvkonda tantsijaid, kes on jätnud sügava jälje meie balletiajalukku.
Repetiitorina töötasid sa ka Toomas Eduriga?
Toomas Edur tegi minuga oma esimese rolli, see oli Mai Murdmaa lavastuses Pärdi muusikale. Mulle meenub ka, kui ta lõpetas balletikooli ja tantsis Minkuse „Paquitas” mehevariatsiooni väga ilusa sisemise temperamendiga. Ma hindan eriti, kui temperament pole avalik, vaid just vaoshoitud. See oli ühe koolilõpetaja kohta väga hea tehniline tulemus, mis näitas juba siis, et seda poissi ootab ees hea tulevik… Ja nii läkski. Toomasest ja Agest kujunes armastatumaid ja hinnatumaid solistipaare Londoni Kuninglikus Balletis ning sellist asja on juba väga raske saavutada.
Praegu olen väga vaimustatud ühest meie praegusest balletikooli lõpetajast Ketlin Ojast, kes tantsis möödunud aasta lõpetamisel Gabriel Davidssoniga valge luige adagio’t sellise musikaalsusega ja nii tundliku kehanärviga, mida ma ühel nii noorel inimesel ei olnud aastaid näinud. Tõepoolest, ma olin samuti väga vaimustatud, kui ma nägin sedasama adagio’t Toomas Eduri ja Age Oksa esituses. See oli ajal, mil nad töötasid Londonis ja käisid meil Eestis „Luikede järves” tantsimas. See on üks ülim elamus, kui sa näed visuaalselt igat nooti, mida viiul mängib. Sellised elamuslikud rolliesitused on olnud veel Tiit Härmi Daphnis ja Kaie Kõrbi Giselle, neis ühinevad harmooniliselt kehatundlikkus muusika ja rolli sügavus. Sealhulgas peavad balletikaanonitele vastavad liigutused olema samuti õigustatud. Mulle ei piisa sellest, kui tehakse lihtsalt liigutusi. Need võivad olla kui tahes perfektselt sooritatud, aga kui ma ei näe nende taga muusikatunnetust ja tantsija enda suhtumist sellesse, mida ta esitab, jääb sellest väheseks. Muidugi on ka head nn puhast muusika tantsimist, mida vaatan ka meeleldi. Aga elamuse jaoks vajan tantsijalt just sellist lähenemist.
Pärast Estoniat jätkasid viisteist aastat Soomes balletipedagoogina. Kuidas on Soomes õpetada ning milline on seal Eestiga võrreldes balletihuvi ja tase?
Töö on mind tõesti tihti viinud meie põhjanaabrite juurde ning olen töötanud Tamperes, Helsingis, Keraval, Vaasas ja kõige pikemalt Seinäjoel. Need on kõik olnud erakoolid, kust suunatakse andekamaid lapsi edasi Helsingi ooperi- ja balletiteatri kooli, mis valmistab ette teatritantsijaid. See ongi nende erakoolide üks eesmärke, et need sõeluvad välja andekaid õpilasi, keda on võimalik saata edasi õppima. Helsingis, Kuopios ja Turus on võimalik omandada ka pedagoogilist tantsuharidust.
Kui võrrelda tänapäeva tantsijate taset ja publiku huvi balleti vastu, siis on see meil ja Soomes üsna võrdne, kuid Eestis tundub klassikaline ballett olevat tähtsamal kohal.
Miks lõpetasid möödunud aastal oma pedagoogitöö Seinäjoel?
Minu kogemused Seinäjoel olid väga head, kuid kool, kus ma õpetasin, lõpetas lihtsalt oma tegevuse. Omanik vedas kooli tegevust üle kolmekümne aasta, kuid kahjuks oli ta väga väsinud ja läks pensionile. Sellega lõppes ka kooli tegevus. Seinäjoel on küll ka teine erakool, kus võib balletti õppida, kuid mina tundsin, et ei soovi minna enam teise kooli õpetama.
Pärast sünnipäeva tegite Jānisega endale kingituse ja veetsite septembri viimase nädala Prahas. Külastasite Praha Rahvusteatrit, kus etendati tuntud lavastaja Kenneth Greve’i „Luikede järve”.
Veetsime imetoreda nädala Prahas, ilmad olid veel ilusad ning tore oli jalutada selles ajaloolises vanalinnas Vltava jõe kaldal. Meie hotell oli viie minuti kaugusel Praha Rahvusteatrist. Me läksime sinna, et vaadata Kenneth Greve’i lavastatud „Luikede järve”. Etendus oli pühendatud nende kunagise esitantsija Vlastimil Harapesi 70. aasta juubelile. See oli pidulik etendus, mis lõppes kutsutud külaliste banketiga. Tänu Iivi Zajedovale saime sinna kutsed ja tutvusime teatri paljude tantsijatega. Iivi on lõpetanud Tallinna Balletikooli ja töötanud aasta Vanemuises. Praha Rahvusteatris on ta tegutsenud juba kuusteist aastat, omal ajal tantsis ka Vlastimil Harapesiga, kuid nüüd on ta tantsijana pensionil. Pean ütlema, et nii treeningtundi kui ka etendust vaadates üllatas mind meesballeti väga kõrge tase. Meie vestlusest selgus, et nende kool põhineb samuti Vaganova õpetusel ja neil on väga tihedad sidemed vene kooliga. Prahas on väga head meestantsijad. Peale tšehhi tantsijate on trupis ka seitse-kaheksa itaallast, kellest kaks torkasid silma eriti heade eelduste ja suurepärase kooliga. Itaalia kooli tase on praegusel ajal kindlasti maailma paremaid. Itaallane Roberto Bolle on näiteks kogu maailmas tuntud säravamaid tähti. Olen näinud Bollet Helsingis tantsimas „Uinuvas kaunitaris”, märkasin neidsamu kooli tunnuseid, mida nende kahe noormehe puhulgi. Ma rääkisin ka Kenneth Greve’iga, ka tema oli arvamusel, et itaallastel on väga hea tulevik ees.
Kenneth Greve’i koreograafiat on hinnatud kõrgelt. Tšaikovski „Luikede järves” säilitas ta Ivanovi ja Petipa klassikalise koreograafia põhja. Kuidas lavastus tundus ning kuidas tantsisid selle koosseisu Odetta/Odilie (Nikola Márová) ja Prints Siegfried (Michal Štípa)?
Kuna ma ei olnud näinud seda etendust Helsingi Rahvusooperis, siis huvitas see mind väga. Kenneth on olnud kaheksa aastat Soome Rahvusballeti juht. Ta õppis Taani Kuninglikus Balletis ja New Yorgis Ameerika Balletikoolis ning on töötanud tantsijana kuulsates balletitruppides New Yorgis, Pariisis, Stuttgardis ja Viinis. Temast sai Taani Kuningliku Balleti esitantsija aastail 1992—2008 ning ta tantsis enamiku klassikalise balleti pearosades, mis on andnud talle lavastajana tugeva aluse. Kuna Praha lava on Helsingi omast väiksem, kuulsin, et muudatusi tehti vaid lavakujunduses ja valgustuses. Kuid olin tema „Luikede järve” kohta kuulnud eriti vasturääkivaid arvamusi. Kenneth on säilitanud lavastuses klassikalise koreograafia põhiasjad, kuid rühmatantsud ja kõik muu on muudetud. Ta on toonud sisse rohkem meestantsu ja mitu uut meesliini, mis minu arvates tegevust liialt hajutas. Kuid arvestades meesrühma tugevust, oli see igati õige. Samuti oli hea, et ta oli endiseks jätnud kuulsad pas de deux’d. Tugeva koosluse moodustasid esitantsijad Nikola Márová luigena ja Michal Štípa printsina. Michal on suurte kogemustega suurepärane tantsija. Nikola meeldis mulle rohkem musta luigena. Nende esipaari omavaheline kooslus „Luikede järves” oli nauditav.
Puhkate suviti Pärnus. Millega see linn sind on võlunud?
Pärnu on väga armas koht, seal on meie suvekodu. Mulle meeldib Pärnu paljudel põhjustel. Seal on ilusad pargid, saab jalutada ühest pargist teise ja kui tahad päikest, siis rand on väga lähedal. Ma naudin päikest ja seda rohelust. Mulle meeldib väga jalutada sealses rannas. Pean ütlema, et koos nende võrratute aedadega on seal üks maja ilusam kui teine. Ning kultuurielu on suvi läbi — teater, kunstigaleriid, muusika, hansapäevad, toidufestivalid, Mark Soosaare filmifestivalid jpm, rääkimata Pärnu muusikafestivalist ja Järvi Akadeemiast, kus Paavo Järvi eestvedamisel on üle maailma kokku kutsutud muusikuid-soliste, kes annavad kontsertidel tõesti endast maksimumi. Me oleme igal aastal käinud festivalil mitmel korral neid kuulamas. Sealt saab sellise elamuse, et eufooria tõttu ei saa pärast kuidagi kohe koju minna, vaid istume tihti Jānisega veel kusagil kohvikus. Seal on ka Arbo Valdmaa rahvusvaheline klaveriakadeemia „Suveuni”. Tal on palju Hiina õpilasi, kes mängivad kaheksa- ja kümneaastaselt selliseid kontserte, et see paneb inimvõimete üle sügavalt mõtlema. Pärnu pakub meile oma looduse ja kultuurivõimalustega suurepärase koha puhkamiseks.
Teile mõlemale meeldib reisida. Milline on olnud kõige meeldejäävam reisikoht ja kas on veel mõni eriline paik, kuhu sooviksite reisida?
Oleme tõesti võtnud eesmärgiks igal aastal kuskile reisida. Meil on kujunenud üheks lemmikkohaks Viin, Euroopa kultuuri süda. Igal sammul on kultuur, kunstimuuseumid, teatrid, meeletult kaunid lossid, aga mind hakkas häirima, et kõik nende suurmehed olid müügiks — Mozart, Strauss, Klimt… Nad kõik olid vorbitud müügiks, absoluutselt kõikvõimalikeks toodeteks. Sellise mastaapse äritsemisega on ära kaotatud mingi lugupidamine nende suurmeeste vastu. Kuid vaatamata sellele meile siiski väga meeldib Viini õhustik. Viimasel korral oli meil üks giid, endine tantsija, tema viis meid Viini ooperisse. Suvel see ei tööta, kuid me saime näha teatri ruume, giid jutustas meile teatri ajaloost ja me istusime ka kuninglikus loožis. Käisime ka kalmistul, kuhu olid maetud Strauss, Brahms, Mozart, Schubert, Beethoven, Suppé ja palju teisi kuulsusi. Seal käies, saad aru, et see imepärane muusika, mille esitust oled kuulnud või tantsinud, on reaalselt eksisteerinud inimeste loodud.
Kuna ma olen sooja ja päikese armastaja, siis on mulle väga meeldinud ka Andaluusia ja Kreeka. Maltal oleme käinud neli suve, sest mu poeg elas seal, ning seetõttu õppisime Maltat tundma läbi ja lõhki. Ka õitsev Amsterdam on aprillis väga ilus. Praegu mõistad, et kui palju ilusat on maailmas, ja tänapäeval on sellest kõigest võimalik osa saada. Omal ajal ei saanud me minna, kuhu tahtsime, sai käia vaid rahvademokraatiamaades, Poolas, Ungaris, Tšehhoslovakkias… Kord avanes mul nooruses haruldane võimalus Itaaliasse reisida. Sinna sai üks üleliiduline grupp eesrindlikumaid noori, meid oli Eestist viis noort. See reis kestis kolm nädalat ja me käisime läbi kõik olulised linnad, Rooma, Milano, Genova, Veneetsia, Firenze ja Napoli. Nägime kõiki olulisi kultuuriväärtusi: kirikuid, Rooma Peetri katedraali, Veronas kuulsat Romeo ja Julia rõdu, muuseume; ametlikult kohtusime ka eesrindlike sotsiaaldemokraatlike noortega. Mäletan, et olin nendest kõikidest kultuuriväärtustest ja muljetest nii suures vaimustuses, et kirjutasin reisil kõik põhjalikult üles. Need reisimälestused on mul tänaseni alles.
Mul on olnud suur huvi Jaapani omapärase kultuuri ja traditsioonide vastu. Kui ma Helsingis õpetasin, oli mul Tokiost õpilane Keiko, kellega jäin kirjavahetusse. See jaapanlanna on kutsunud meid külla ning ta saatis mulle harukordse kingituse — kimono koos kingadega. Olen saanud palju teada Jaapani kohta ja unistuste koht, kuhu me Jānisega veel läheksime, on Jaapan.
Oled alati elujõuliselt tegus, positiivse hoiakuga, rõõmsameelne, aktiivne ning avatud uutele asjadele. Mis on selle baleriini elurõõmu saladus?
Olen püüdnud elu näha ikka positiivse külje pealt. Arvan, et väga palju on inimese mõtlemises kinni, selles, kuidas tahad asju või sündmusi näha. Miks peaksin elus just negatiivseid pooli võimendama, kui on nii palju ilusat, millele tähelepanu suunata.
Küsitlenud MATTIAS SONNENBERG
Kommentaar:
1 NSV Liidu koreograafiline kontsertansambel „Noorballett” on praegu Moskva Riiklik Akadeemiline Klassikalise Balleti Teater.
