ALTERNATIIV TALVEÖÖLE — EI UNENÄOLE!

„Talveöö unenägu 2016”

MADLI PESTI

Tallinna Linnateater korraldas 5.—10. detsembrini juba üheksandat korda rahvusvahelise teatrifestivali „Talveöö unenägu”, mille kuraatoriks oli teist festivali järjest Paavo Piik, peaprodutsendiks Paul Piik. Selleaastase festivali alapealkiri on kõnekas — „Plaan B”.

      Järgnevalt vaatlen kõiki nelja põhiprogrammis näidatud lavastust. Kaugeimaks külaliseks oli Lõuna-Aafrikast pärit, kuid juba kaua Euroopas töötanud näitekirjaniku, lavastaja ja kunstniku Brett Bailey installatsioonlavastus „Näitus B”. Lõunanaabreid esindas läti näitekirjaniku Jānis Balodise loengetendus „Riiklik arengukava”. Leedust jõudis meieni koomiline argiooper „Head päeva!” supermarketi kassapidajate elust, Venemaalt aga Moskva Gogoli keskuse juhi, nüüdisteatri ühe olulisema lavastaja Kirill Serebrennikovi „Märter”, mis põhineb saksa näitekirjaniku Marius von Mayenburgi näidendil. Olgu juba etteruttavalt öeldud, et nelja lavastuse komplekt moodustas selgete temaatiliste ühisjoontega sidusa ja intrigeeriva terviku.

Kuraatori valik on ärgitanud publikut oma mugavustsoonist väljuma, kohtuma tundmatu, ettearvamatu, ebamugavaga. Küsima, milline on alternatiiv ühiskonna praegusele toimimisele ehk plaan B. Milline on iga üksiku vaataja isiklik plaan B? Mitut plaani eluks või kunstiks üldse vaja on?

 

Ilu on vaataja silmades

Tallinn oli kahekümne kuues ja viimane linn, kus võis näha Brett Bailey kuus aastat tagasi Viinis loodud installatsioonlavastust „Näitus B”. Kui alguses keskendus see Saksa jõhkrale koloniaalajaloole, siis hilisem terviklikult välja arendatud töö, mida on näidatud kõikidel olulistel teatrifestivalidel, tegeleb erinevate riikide koloniaalajalooga viie sajandi vältel ning küsib küsimusi, mis on ebamugavad ka tänapäeva kontekstis. Tallinna, endisesse transpordikooli hoonesse imeliselt sobitunud lavastus on tekitanud skandaali ja vastuseisu eelkõige julma koloniaalajalooga riikides. Londonis keelati näitus sootuks: Edinburghis näidatu vallandas meeletu arutelutormi meedias ning aktivistid (kellest paljud polnud lavastust näinudki) ründasid Londoni esietenduse päeval näitusepaika. Turvafirma ei olnud võimeline korda tagama, nii et lavastaja ja etendajad evakueeriti ning lavastust publikule ei näidatudki. Ka Pariisis tekitas töö vastuseisu, kuid seda ei keelatud ära — näitust valvas 300 märulipolitseinikku (aasta varem oli „Näitus B” juba Pariisis käinud — ilma suurema avaliku reaktsioonita). Ka Berliini meedias tekitas näitus pahameeletormi. Kõik kolm riiki — Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa — on julma ekspluateeriva koloniaalajalooga ning käsitletava teema suhtes erakordselt tundlikud. Vastased leidsid, et Bailey näitus kasutab mustanahalisi ära samal viisil nagu saja aasta tagused koloniaalnäitused. Meedias vilksatasid sõnad „inimloomaaed” ja „ekspluateerimine”.

Lõuna-Aafrika apartheidirežiimi all kasvanud lavastaja ja kunstniku Brett Bailey jaoks ongi läbivalt oluliseks teemaks, millega kunstis tegelda, postkolonialism ja „teisele” hääle andmine. Tema tööd on alati tekitanud vastuolulisi reaktsioone. Baileyt on nimetatud „kartmatuks” teatrilavastajaks — küllap on ta saanud ka tapmisähvardusi. Kuid tema eesmärk ei tundu olevat niisama epateerida või intrigeerida, vaid levitada teadmist, valgustada, asetada tuntud objektid, mõtted või situatsioonid uude valgusse, et me saaksime neid uue nurga alt uurida.

Aga mida siis näidatakse „Näitus B-l”? Vaataja kõnnib ruumist ruumi nagu kunstinäitustel ikka. Ainult et näidatavad kunstiobjektid on mõneti ootamatud. Nimelt sisaldab iga kunstiobjekt ehk installatsioon lisaks paljudele esemetele ja detailidele elavat inimest. Mustanahalist. Iga installatsiooni juures on selgitav silt nagu kunstinäitustel ikka: objekti materjali loetelu ning kujutatava ajalooline taust (enamasti jõhkrate mõrvade ja piinamiste kohta Aafrika riikides, kuid esitatakse ka fakte tänapäeva pagulaskriisi kohta).

Näitusinstallatsioon aga ei räägi tegelikult mustanahalistest, vaid süsteemist — inimeste loodud ekspluateerivast süsteemist. Säärane dehumaniseerimine toimub meie ümber iga päev. On kasutu arvutada, millised inimgrupid on oma ajaloos kannatanud rohkem, millised vähem. Brett Bailey tahab oma etendajatega osutada süsteemi kõikehõlmavusele ning küsida meie tänase päeva, meie tänase mina kohta.

Ülioluline on aga tähele panna installatsioonide juures esitatud materjalide loetelu, mis sisaldab teiste komponentide hulgas ka vaatajat. Muidugi loob vaataja alati oma peas iseseisva kunstiteose, kuid siin on see eriliselt rõhutatud. Ka lavastaja Bailey ütleb vestluses, et lavastus näitab vaataja sisemust. Kaardistasin näitust külastanud tuttavate emotsioone: näitus tekitas kurbust, viha, ängi, õudu, süütunnet, aga ka muiet, naeru. Rikkalik emotsioonide palett — ei kohanud kedagi, keda näitus oleks ükskõikseks jätnud.

Minu vaatamiskogemuses tekkis teatav brechtilik distants kujutatavaga, kuid see ei välistanud kaasa- ja läbielamist. Distantseeritus ja emotsionaalsus olid omavahel pidevas võitluses. Oma performatiivse esituse poolest asetus näitus selgelt teatri konteksti, seda ka ruumiplaneeringult: läbi erinevate ruumide ja korruste juhatatuna jõuab vaataja lõpuks saali ja lavale. Lõpukulminatsioon — kaunis kvartett laulmas — toimub laval. Rõhutamaks teatraalsust, on iga installatsiooni taha asetatud volangidena langev sametriie. Installatsioonid on koostatud ülimalt läbimõeldult, tuginedes mõnel juhul kuudepikkusele ajalooliste dokumentide ja faktide uuringule. Tekib huvitav võõritav põiming argisuse, dokumentaalsuse, ajaloolise tõe ning ülimalt esile tõstetud esteetilisuse vahel. Kõik installatsioonid on kaunid, sulnilt valgustatud ja vajadusel saadetud mahedast muusikast.

Lisaks teatrile tõuseb näitusel mõistagi esile ka kujutava kunsti kontekst. Mainisin juba kunstinäitusele omast publiku liikumist ja ruumiplaneeringut, samuti kunstiobjektide juurde kuuluvaid silte. Peale selgituste on mõningate installatsioonide juures silt „ready-made”, mis tekitab judinaid, sest vaatad otsa elavale inimesele. Jah, ta on varem valmis tehtud objekt. Siin tuleb esile näituse-elamuse määrav aspekt — pilk. Lavastaja Bailey on etendajatele (kelleks tavaliselt on kohalikud; Tallinna versioonis oli kümme etendajat Bailey trupist ja neli Eestist) andnud juhised vaadata iga külastajat neutraalse pilguga. Mina nägin nende pilgus kurbust, mõni teine nägi sügavat viha, kolmas aga humoorikust — ehe näide, kuidas vaadatav peegeldab vaataja enda sisemust. Bailey rõhutab mitmel tasandil seda, et installatsioon pole valmis ilma vaatajata, vaataja on materjali osa ja vaataja tõlgendab etendaja pilku. Kuid kes on üldse vaataja ja kes vaadatav? Ka see küsimus tõuseb paratamatult ja teravalt. Etendajad on tõstetud enamasti kõrgematele poodiumidele, nagu näiteks loodusloomuuseumide vitriinide puhul tavaks. Nad vaatavad külastajale ülevalt alla. Kes keda objektistab? Püüdsin vaadata iga etendaja silmadesse. See oli ebamugav. Huvitav oli sundida ennast vaatama.

 

Nature Theatre of Lithuania

Kui „Näitus B” tekitas mõõdukat kurbust ja rusutust koos elamusega kvaliteetselt teostatud kunstiteosest, siis leedulaste „Head päeva!” andis PÖFFi­likult väljendudes vitamiinilaksu. Noored leedu teatritegijad, libretist Vaiva Grainytė, helilooja Lina Lapelytė ja lavastaja Rugilė Barzdžiukaitė loomingulisest grupist Operomanija on loonud ooperi kümnele kassapidajale. Argise, dokumentaalselt mõjuva teksti esitamine vaid lauldes toob silme ette Eesti publikulegi tuttava teatritrupi Nature Theatre of Oklahoma, kes paneb verbatim-tehnikat kasutades lavale tunde vältavad telefonikõned ja intervjuud inimeste elukäigust. Paralleel kuulsa trupiga ei olnud siiski häiriv, vaid äratundmisrõõmu pakkuv. Ma pole küll Leedu nüüdisteatriga peensusteni tuttav, kuid arvan, et grupp Operomanija on pigem erandlik nähtus nende traditsiooniliselt poeetilisel teatrimaastikul. Grupp ise on aga juba saavutanud mõnetise rahvusvahelise tuntuse, reisides peamiselt muusikafestivalidel.

      Tallinna Vabale Lavale loodud steriilne ruum mõjub, nagu astuks Maximasse (teadagi, Leedu!). Muhe elamus on garanteeritud juba saali sisenemisel — seda tuleb teha läbi turvaväravate ja pileteid kontrollivad turvamehed. Suur teatrisaal on supermarketile omaselt jõhkralt valge ning publikuridade ees ootavad kõrgetel valgetel poodiumidel kümme erinevas vanuses kassapidajannat, kes „tudish-piibitavad” hinnalipikuid. Eesti reklaamiilmas erilise infantiilsuse ja ajuvabadusega silma paistnud reklaamlause sai nüüd värskendava vaate. Kümme kassapidajannat asuvad kohe lõõritama sellest, mida nad enda ümber näevad, kaupadest, ostjatest, sellest, mida nad mõtlevad, millest nad unistavad, mis neile närvidele käib — päris humoorikas, kuid ka poeetiline. Lavastus näitab kriitilist suhet kapitalismiga läbi iroonia ja huumori. Esitatud isiklikud lood kasvavad poeetiliseks üldistuseks. Lavastuses on esil elukutse, millele me ehk iga päev ei mõtle. Küllap vaatan järgmine kord kassasabas seistes piiksutavale kassapidajale äraseletatud pilguga otsa.

 

DIY Do It Yourself

Humoorikal lainel jätkas ka Läti noorema põlvkonna andekate tegijate, näitekirjaniku ja etendaja Jānis Balodise ja lavastaja Valters Sīlise loeng­etendus „Riiklik arengukava”. Balodis tutvustab Linnateatri Põrgulaval Läti riikliku arengukava 2014—2020 põhiteese, mille peamiseks sõnastatud eesmärgiks on Läti jõukus. Inimesed Lätis peavad saama rikkaks ja õnnelikuks, leiab Läti riik. Balodis tahab publikult teada, kas inimene saalis on praegusel hetkel õnnelik ja mis teeks teda õnnelikuks 2020. aastal. Uurib justkui, kas riiklikud ja isiklikud eesmärgid on vastavuses. Eesti vaatajad pobisevad midagi tervisest ja headest perekondlikest suhetest.

Etenduse käigus esitab Balodis oma fiktiivse nägemuse, kuidas tema saaks oma loodava rahvusvaheliselt eduka filmikompaniiga panustada Läti heaollu ning mida peaks Läti riik tegema, et see teoks saaks. Humoorikas, kuid konkreetne ja personaalne lähenemine. Lavastuses ongi riiklikult olulistele teemadele lähenetud inimlikult ja mõtlemapanevalt. Sõnum on lihtne — löö nii riigi arengule kui iseenda elule käed külge. Tee seda ise! Kahjuks nõrgestas sõnumit näitekirjanik Balodise (mitte õppinud näitleja) kehv ruumi valdamine: tavaliselt suhtleb etendaja mitu korda väiksema publikuhulgaga ning ta ei suutnud ennast suures ruumis päriselt kehtestada.

 

Kurja pilk

Kaasaegselt mõjuva psühholoogilis-poliitilise teatriga lajatas Kirill Serebrennikov, kohandades Marius von Mayenburgi usufanatismist kõneleva näidendi Vene oludele. Terava noana lõikav süžee, pidevad psühholoogilised pöörded ja trupi intensiivne mäng sobitus ideaalselt Kultuurikatla suurde saali. Samal materjalil põhinev ja samade näitlejatega (erandiks peaosaline ja preester) film „Õpilane” jooksis Eesti kinodes (aga pealkiri tähendabki nii märtrit kui õpilast — „(М)utšenik”). Etendust vaadates on raske filmi mõjust lahti saada, sest lavastatud on need äärmiselt sarnaselt. Kuid loo arenedes muutub etendus filmist grotesksemaks, teravamaks, poliitiliselt konkreetsemaks, ka leidub rohkem poeetilisi lavastuslikke kujundeid. Lugu on aga sama: kooliõpilane Venja (Nikita Kukuškin) keeldub usulistele tunnetele viidates ujumistundidest ning hakkab Piiblit tsiteerides boikoteerima bioloogiaõpetaja (Viktoria Issakova) teaduslikku maailmapilti. Kogu trupp mängib võimsalt, kuid lisaks peamistele oponentidele Kukuškinile ja Issakovale tasub mainida ka Eesti juurtega Julia Augi, kelle roll Venja emana on üdini usutav: ta on praktilise meelega, elus hakkama saav naine, kuid tal puudub oskus hoolida perekondlikest sidemetest.

Kurjalt mõjuv lavastus peegeldab küllap päris täpselt Vene ühiskonna teatud külgi: pidev musta valgeks pööramine, põhimõttelagedus, silmakirjalikkus ja demagoogia vohamine. Serebrennikov on suutnud lavastusse peita palju tasandeid, nii religioosseid, psühholoogilisi kui poliitilisi. Et kooli juhtkonna lõpukoosolek Venja ja bioloogiaõpetaja käitumise arutamiseks toimub suurest ristist moodustatud laual, millele preester asetab õigeusu risti kõrvale Vladimir Putini pildi, teeb sellest ilmselt kõige poliitilisema lavastuse, mis praegu Venemaal võimalik. Viited totalitarismile on ilmsed.

 

*

Festival „Plaan B” tegeles dokumentaalse poliitilise teatriga, mida iseloomustavad allasurutud kogukondade märkamine, peavoolus varjatud teemad, „teise” probleemid. Ehk siis ikkagi plaani B otsimine, alternatiivsetele vaateviisidele osutamine. Nähtavalt tegelesid nende teemadega „Näitus B” ja „Head päeva!” — esimeses esitleti ajalooliselt alla surutud, marginaalse kogukonnana mustanahalisi, teises tõsteti poeetilis-humoorikas võtmes pjedestaalile ühiskonnas väheväärtuslikuks peetav kassapidaja amet. „Riiklikus arengukavas” tegeles Jānis Balodis etendajana koos lavastaja Valters Sīlisega nii ühiskondliku kui isikliku plaani B leidmisega. Vastanduvad ülevalt alla käsuliin ning üksikisiku vabadus ja otsustusvõime; küsitakse, kas õnne valem peitub majanduslikus õitsengus või isiklikes ja peresuhetes. Serebrennikovi „Märtris” mängitakse allasurutust ja domineerivust pidevalt ümber. Kes on alla surutud ja kes domineerib — see on pidevas pöörlemises. Teravalt valgustatakse läbi hierarhilised võimusuhted ja osutatakse paljudele binaarsetele opositsioonidele: õpetaja—õpilane, ema—poeg, mees—naine, füüsiliselt terve inimene — füüsilise puudega inimene, religioossus—ilmalikkus, konservatiivsus—liberaalsus, totalitaarsus—vabadus.

Nagu festivali kuraatorgi on intervjuudes osutanud, las olla kunst või teater see plaan B. Nii ühiskonnas kui isiklikus elus.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon