ELUSATE KÕLADE TRANSFORMEERIJA

Festival „Afekt” tõi Eestisse Georg Friedrich Haasi ja tema muusika

SAALE KAREDA

(Algus TMKs 2017, nr 1.)

Festival „Afekt” tõi oktoobris 2016 Eestisse Austria helilooja Georg Friedrich Haasi (s 1953), kes on üks tunnustatumaid loojaid tänases uue muusika maailmas, aga Eestis tema muusikat varem vist praktiliselt kõlanud ei olnudki. Kuna Haasi näol on lisaks andekale heliloojale tegemist ka olulise muusikast mõtlejaga, otsustasin talle pühendada festivalikajastuses omaette peatüki.

 

Haas on ülitundliku kõlameelega muusik, kes varakult mõistis, et võrdtempereeritud häälestussüsteem hõlmab ainult osa rikkalikust heliuniversumist. Olles süvenenud põhjalikult mikrotonaalsusse, sai Haas 1988. aastal külge sildi „mikrotonaalne helilooja”, mille vastu ta aga järjekindlalt protesteerib, samamoodi nagu määratluse „spektraalhelilooja” vastu, kuna need on liiga lihtsustavad. Ka Haasi „Afekti” festivali konverentsil peetud ettekanne kandis pealkirja „Ma ei ole spektralist”. Sellele vaatamata on sildid visad kaduma, kui need on kord lendu lastud. „Jah, see on ­õige, et ma komponeerin mikrotonaalset muusikat, aga tänapäeval leidub vähe nimekaid heliloojaid, kes seda mingil kombel ei teeks,” on Haas kirjutanud.1 „„Mikro-” on „tonaalsus” üksnes siis, kui seda vaadeldakse üldtunnustatud „normaaltonaalsuse” taustsüsteemis. Seal aga, kus see taustsüsteem on iganenud, astub mõiste „mikrotonaalsus” asemele lihtsalt komponeeriva indiviidi vabadus valida „helikõrguste” materjali hulgast”.2 Läbivaks jooneks Haasi loomingus on eksperimenteerimine kõlaga, sa­geli vaikuse piiril.

Haasi muusikaesteetika mõistmiseks on hea lugeda ka helilooja teoreetilisi töid. Kirjutises „Fünf Thesen zur Mikrotonalität”3 („Viis teesi mikrotonaalsuse kohta”) selgitab Haas oma seisukohta, et dissonantsid ja tuiklemised (sks k Schwebungen, ingl k beat tones) ei kujuta endast mitte musitseerimise „pahupoolt”, vaid on „inimlik põhivajadus”. Haas on veendunud, et põhiline, mida erinevates musitseerimispraktikates otsitakse, pole mitte kooskõla ülemhelirea proportsioonidega, vaid kõrvalekalded, mitte sulandumine, vaid hõõrdumised. Näiteks toob ta gamelanimuusika oma suurendatud ja vähendatud oktavitega, india raagad, aga samuti õhtumaise võrdtempereeritud häälestuse oma abstraktsete ja seetõttu tuiklemisi põhjustavate intervallidega. Haasi vaimustab võrdtempereeritud häälestus just „suurepäraselt ’valede’, rikkaliku tuiklemisega duur- ja dominantsept­akordide tõttu.”4

Niisiis jäävad Haasile sildid „mikrotonaalne helilooja” ja „spektralist” kitsaks. Mõistega „kõlaspekter” kantakse akustikasse üle optika termin. Siinkohal juhib Haas aga tähelepanu asjaolule, et võnkesageduste kuuldava piirkonna vahemikus on võnkeid suurusjärkude võrra vähem kui valguse puhul. „Ma arvutasin kord välja, kui kaua kestaks üks heli sagedusel 440 hertsi, kui ta võnguks sama tihedusega nagu üks sekund valgust, ning sain tulemuseks — vastavalt valguse värvile — 29 000 kuni 54 000 aastat. Valgusspektri analüüsimisel on füüsikul kasutada väga suur arv valguslaineid. Kõla „spektraalanalüüs” takerdub aga selle taha, et meie käsutuses ei ole piisavalt võnkeid selleks, et tõeliselt Fourier’ analüüsi läbi viia. IRCAMis viibimise ajal sain aru sellest, et me võime küll digitaalsete vahendite abil helilaineid kenasti üles võtta, aga matemaatiliselt saame me üksnes ligilähedasi andmeid, kuna [akustiliste instrumentide] osaheli koosseis ning väiksemal või suuremal määral (näiteks vibrato tõttu) ka põhitoon on pidevas muutumises.»5

Komponeerimine tähendab Haasile „mõtlemist kõlades”,6 mis enamasti (aga mitte alati) hõlmab mingeid aspekte mikrotonaalsuse paljudest ilmingu vormidest. „Minu töö põhiline eeldus on armastus kõlava vastu, armastus kõlade vastu, mis avanevad, laotuvad laiali ruumis ja ajas,”7 on helilooja moto. Seda metafoorset ütlust saab lahti mõtestada ka teaduslikul tasandil, sest helidel on väga kompleksne „siseelu” (näiteks ülemhelide sagedus- ja dünaamikavõnked). Haasi muusika eripära rajaneb helisiseste protsesside intensiivsel uurimisel ja keskendumisel sisepingetele, hõõrdumistele, tuiklemistele, mis sünnivad mikrotonaalse kõlakoe paljudes eri väljendusvormides. Oluline valdkond on ülemhelirea spektri kasutamine koos võrdtempereeritud häälestusega, seal tekkivate pingete ja pingeväljade esiletoomine ja otsekui aegluubis jälgmine. Need sisepinged, hõõrdumised, tuiklemised on elusad, elu juurde kuuluva pideva transformatsiooni avaldumine. Haasi muusikas sisaldub palju valu ja kannatust, aga ka selle valu ja kannatuse sublimeerimist. Oma orkestri- ja ansambliteostes kasvatab Haas helisisestest protsessidest väljendusjõulise dramaturgia. Haas kasutab akustilisi fenomene oma loomingu algimpulsina, lähtematerjalina, millest tal on enda sõnul väga palju õppida. Ta aga mitte ei jäädvusta ega peegelda neid, vaid tegeleb akustiliste protsesside transformeerimisega. „Ka seal, kus ma tõmbun tagasi ja võtan sisse „vaatleja” positsiooni [- – -], langetan ma kõigepealt otsuse, mida ma soovin vaadelda.”8

Georg Friedrich Haas on ülitundliku sisehäälestuse ja sotsiaalse närviga inimene, keda on vaevanud nii isiklikud, esivanemate kui ka ühiskonna pained ja deemonid. Oma 1996. aastal Hölderlinist inspireeritud ooperi „Nacht” („Öö”) kavavihikus on Haas kirja pannud valusad read: „Ikka ja jälle küsin ma endalt, mis õigus on mul varjuda oma rahulikku heliloojapesakesse, et nikerdada ainuüksi muusikaliste kriteeriumidega määratletud helimaterjali kallal, kuulatleda peeni ülemhelihäälestuse diferentse, sel ajal kui minu ümber sünnib mõndagi, mis erineb näiteks Bosnias või Ruandas toimuvast ainult suurusjärgu võrra, mitte aga põhimõtteliselt. Lahkheli minu kõlamaailma ja ahastuse vahel, mis tuleneb jõuetusest astuda vastu ühiskondlikele realiteetidele, puudutab mind sügavalt. Ma näen selget seost meile tänapäeval juba kaugeks jäänud Prantsuse revolutsiooni järgse pettumuse ja meie utoopiates pettumise vahel; utoopiate, mis niipea, kui nad on (näiliselt?) ellu viidud, osutuvad iseeneses vastandiks.”

Töötades selle aastatuhande esimesel aastakümnel Viini kirjastuses Universal Edition, mis on ka Haasi kirjastus, avanes mul võimalus kaasa elada Haasi tõusmisele rahvusvaheliselt hinnatud heliloojaks ning lähedalt tajuda seda pinget ja raskust, mida introvertsele ülitundlikule loojanatuurile põhjustas tuntuse ja kuulsuse koorem. Nii tundlikel loojatel on suur oht läbi põleda. Tema lahkumine kodumaalt ja hilisem siirdumine Ameerikasse (2013. aastal), kus ta oma sõnul on alustanud uut elu, on arvatavasti nende protsessidega seotud. Nüüd Tallinnas kohtasin ühte hoopis teises tonaalsuses Georg Friedrich Haasi kui kümmekond aastat tagasi Viinis. Muusikas väljendub see taas süngematesse tundetoonidesse ja energiatesse sukeldumises. Helgemat Haasi võib kuulda näiteks Viiulikontserdis (1998) või orkestriteoses „Poème” (2005). Haasi Viiulikontsert on minu arvates selle žanri XX sajandi tugevamaid esindajaid; teos on esituslikult lihtsam paljudest tema teistest teostest, kuna selles esineb mikrotonaalsust ainult minimaalselt. Samas on Viiulikontserdis väga selgelt esil Haasi kõlaesteetika, teos on atraktiivne ja kirgas — miks ei võiks seda esitada ka Eestis?

 

Haasi varasem looming põhines matemaatilistel struktuuriprintsiipidel, 1990-ndate keskel hakkas helilooja neid vältima. Ta kirjutas 1999. aastal: „Olen nüüdseks jõudnud punkti, kus ma end enam determineerida ei lase. Konstruktsioonidest kinnipidamine on ju tegelikult väga praktiline ja abistav. Seda võib mõista ka poliitiliselt. Seaduse järgimine on loobumine kriitilisest distantsist. Ma märkan aga, et palju raskem on mitte järgida etteantud konstruktsiooni.”9 Viiulikontserti (1998) kirjutades oli Haasil aluseks kompleksne eksponentsiaalvõrrand, mille järgimisest helilooja komponeerimise käigus loobus. Sellest peale usaldab ta eelkõige oma intuitsiooni ja kujutlusvõimet. Rahvusvaheline läbimurre saabus Haasil teosega „in vain” („asjata”, 2000) suurele ansamblile (24 instrumenti), kus on muusikasse monumentaalselt kirjutatud „igavese tagasituleku” teema — ületatuks peetu spiraalne tagasipöördumine ning progressi läbikukkumine. Muusikaliselt põhineb see pingel, mis tuleneb ülemhelireast tuletatud harmooniliste struktuuride ja tempereeritud häälestuse tritoon- ja kvart-kvint-akordide vastandamisest. Tekkivaid mikrotonaalseid hõõrdevälju laseb helilooja suubuda refräänsetesse spiraalvormidesse, mis meenutavad Maurits Cornelis Escheri paradoksaalseid lõputuid, iseendasse suubuvaid treppe. Kui vaadata Haasi teekonda suuremas plaanis, siis üks tema põhiteemasid läbi elu ongi allasurutu või ületatuks peetu väljailmumine hetkel, mil seda kõige vähem oskaks oodata.

Festivalil „Afekt” tulid ettekandele Haasi kaks suuremahulist teost, monodraama „ATTHIS” (2009) sopranile ja oktetile antiikaja olulisima lüüriku Sappho tekstidele ning orkestriteos „dark dreams” (2013) sümfooniaorkestrile. „Dark dreams“, mis kõlas festivalil „Afekt” 21. oktoobril ERSOlt dirigent Michael Wendebergi juhatusel igati heas esituses, ei saavuta helilooja šedöövriga „in vain” muusikaliselt samaväärset läbivat väljendusrikkust ja kõrgpinget, seevastu monodraama „ATTHIS” on tõesti jällegi üks vaimustav teos helilooja loomebiograafias. Haas loovib oma parimates teostes fantaasiarikkail helimaastikel, milles on talle eriomane sisemine intensiivsus ning kus harjumuspärane pind võib justkui jalge alt kaduda. See on proovikivi nii kuulajaile kui ka muusikuile. „Ma soovin väga, et muusikud süveneksid võimalustesse, mida partituur neile pakub. Ka selle vabadustesse. Alles siis avastavad nad muusika kogu ilu.” „ATTHIS” vajab ettekandeks võimekat ja tundlikku solisti, kes valdab erinevate väljendusvahendite rikkalikku paletti. Kui „ATTHISE” instrumentaalpartiid jäid Tallinna Uue Muusika Ansambli esituses Arash Yazdani juhatusel 20. oktoobril Tartus ERMi kontserdil pisut värvivaeseks ja vähe intensiivseks, siis Kädy Plaasi pühendunud ja nüansitundlik interpretatsioon, ekspressiivne teosesse sisseelamine oli muljetavaldav ning pälvis ka helilooja täieliku tunnustuse. Festivali „Afekt” avakontserdil 19. oktoobril Kumus kõlas Haasi sooloteos „… aus freier Lust … verbunden” („… vabast tahtest … ühendatud”, 1994/96) bassklarnetile, mis pärineb unikaalse struktuuriga alusteosest. Tegemist on põneva vormiideega mitmikteosega, kus tervikteose „Einklang freier Wesen…” („Vabade olendite kooskõla…”) kõiki kümmet partiid saab esitada omaette ehk häälte iseseisvus on absoluutne, peale selle võib pealkirja „… aus freier Lust … verbunden“ alt leida veel neli erineva koosseisuga versiooni samast teosest (häälte arvuga kahest seistmeni). Siin on Haas lasknud end inspireerida Hölderlinist, kirjutades helidesse dialektika individualiseeritud häälte ja kollektiivse kooskõla vahel ehk utoopia ideaalsest ühiskonnast — vaba tahtega olendite vabatahtlikust ja mõtestatud kommunikatsioonist sündiva kooskõla. Teose kandis ette Benjamin Maneyrol, kelle interpretatsioon jäi siiski kahjuks formaalseks.

 

Haasi monograafia autor Lisa Farthofer võtab olulisima helilooja kohta kokku nii: „Haasi muusikas, mis võib olla nii meeleline, nautlev, külluslik kui ka romantiliselt dekadentne, habras, provokatiivne ja uimastav, peegeldub justkui kõikehõlmav ülesvõte elust, mis tunneb nii eufooriat ja õndsust kui ka hirmu ja kafkalikult mõjuvaid meeleseisundeid. [- – -] Haas resubjektiviseerib radikaalsel moel selle muusikalise materjali, mida avangard pärast Teist maailmasõda vaevaliselt püüdis objektiveerida. [- – -] Intensiivsel kohtumisel Haasi muusikaga ilmutab ennast esteetiline aluspõhimõte, mis kogeb ilu asjade totaalsuses — nii kõlaintensiivsuses kui ka ambivalentsis.” 10

Nii nagu ei saa kunagi otsa aines teadusmaailmas meie eksistentsi sügavamaks tundmaõppimiseks — ning ikka leitakse võimalusi, kuidas liikuda veel avastamata tasanditele —, nii ei ammendu kunagi ka aines helimaailma saladustesse tungimisel, selle maailma võimalike protsesside lõputus paljususes. Ka eesti heliloojad osalevad intensiivselt neis protsessides ning paljude keskmise ja noorema põlve loojate kõlale lähenemises, kõlatundlikkuses ja -esteetikas on teatud resoneerimisi ja kokkupuutepunkte Haasi kõlassesuhtumise ja otsingutega, igaühel muidugi temale omase unikaalse nurga alt. Kasutades siinkohal laia (ja laialivalguvuse tõttu paratamatult tinglikku) katusmõistet ’mikrotonaalsus’, võib öelda, et eesti heliloojaist esindasid festivalil „Afekt” seda liini Helena Tulve, Tatjana Kozlova, Liisa Hirsch, Elis Vesik ja Elo Masing, kellelt kõigilt kõlas teos, mis paneb end süvenenult kuulama ning see kinnitas rahvusvahelises kontekstis taas, et meil on nüüdismuusikale rikkalik ja viljakas kasvulava.

 

(Järgneb)

 

Viited ja kommentaarid:

1 Georg Friedrich Haas. Mikrotonalitäten. — Österreichische Musikzeitschrift 1999, nr 6, lk 12.

2 Georg Friedrich Haas. Jenseits der zwölf Halbtöne. Versuch einer Synopse mikroto­naler Kompositionstechniken. Programm­buch der Salzburger Festspiele, 1999. Lk 23.

3 Georg Friedrich Haas. Fünf Thesen zur Mikrotonalität. — Positionen, 48. vihik, 2001, lk 43.

4 Sealsamas, lk 43.

5 Georg Friedrich Haas. Die Abbildung akustischer Phänomene als Material der kompositorischen Gestaltung. — Ton 4-96/1-97, lk 25.

6 Lisa Farthofer on kasutanud seda Haasi tsitaati, mis pärineb „Viiest teesist mikrotonaalsuse kohta” (vt viide 3), Haasi monograafia pealkirjas: Lisa Farthofer. Georg Friedrich Haas: Im Klang denken. Saar­brücken: PFAU-Verlag, 2007.

7 Georg Friedrich Haas. Anmerkungen zum Komponieren. Musik und Meta­physik. Kirjast. Eckard Tramsen. Hofheim: Wolke, 2004. Lk 116.

8 Georg Friedrich Haas. Die Abbildung akustischer Phänomene als Material der kompositorischen Gestaltung. Ton 4-96/1-97, lk 27.

9 Kultur (Zeitschrift für Kultur und Gesellschaft, Dornbirn), 1999, juuni, lk 59.

10 Lisa Farthofer. Georg Friedrich Haas: Im Klang denken. Saarbrücken: PFAU-Verlag, 2007. Lk 12.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon