TUMEDAD ULMAD JA HÕBEJAD NIIDID

Festivali „Afekt” järellainetus

SAALE KAREDA

(Eelmised osad TMKs 2017, nr 1 ja 2)

 

Mitme asjaolu tõttu ilmub viimane osa „Afekti” muljetest Eesti muusika päevade aegu, mille teemaks on sel aastal „Läbi hämaruse” ja mis omamoodi haakub sügisese festivali tonaalsusega. Kui lasin festivali „Afekt” esmamuljetel settida ja küsisin endalt paari kuu pärast, mis jäi kõige meeldejäävamana sõelale, kerkis mul kujutlusse kaks kujundit: tumedad ulmad ja hõbeniidistik. Georg Friedrich Haasi looming, milles võib leida mõlemat (tõsi küll, viimasel ajal domineerib tumedate ulmade poolus); see oli kõne all ajakirja veebruarinumbris. Järgnevalt sümfooniakontserdist ja eesti nüüdismuusikast „Afektil”.

 

Tumedad ulmad

Nüüdismuusikafestivali „Afekt” (19.–26. oktoobrini Tallinnas ja Tartus) kulminatsiooniks kujunes ERSO kontsert „Dark Dreams” 21. oktoobril Estonia kontserdisaalis Michael Wendebergi juhatusel. Kontserdi ulatuslik ja nõudlik kava tõi erinevate rakursside alt esile pinged ja pained, millega seisab silmitsi tänane inimene, ükskõik siis, kas ta seda teadvustab või mitte. Kava oli huvitavalt üles ehitatud, tekkisid ristseosed, mis keerlesid nn vana maailma ja selle allakäigu ümber. Toivo Tulevi „Black mirror” Nick Hobbsi ja Richard Wagneri tekstile räägib varjamatult otsesõnu õhtumaade allakäigust — lausa oswaldspenglerliku kirglikkusega. Et selline retooriline žest on tänases tõevaeguse all kannatavas ühiskonnas aeg-ajalt olukorra teadvustamiseks vajalik1, kajastub näiteks ka Mihkel Muti uues romaanis „Eesti ümberlõikaja”: „Paistab, et isegi praegu ei tunneta suur hulk Euroopa eliidist olukorda adekvaatselt, ollakse kui tapale veetavad lambukesed.”2 Teose kandis koos ERSOga ette Hoca Nasreddin Trio. Ansambli vokaalsolist Nikolai Galen (alias Nick Hobbs) kehastas sünkmustades toonides teose õõva iga oma hingetõmbe, häälitsuse ja ihurakuga. Toivo Tulevi muusika kõneleb laastavatest protsessidest inimteadvuses, mis toob kaasa hävingu välises maailmas. See on ennasthävitava lühinägeliku inimkonna ’kiiremini-kõrgemale-kaugemale’-mentaalsuse kunstikeelde valatud väljendus, mis vaatab meile täna vastu nii Rail Balticust, metsade lageraidest, GMOst, maapõuevarade poliitikast, Keretü polügooni arendusest kui ka tuhandest muust asjast…

 

Kõige ratsionaalsem teos ERSO kavas oli eduka saksa helilooja Enno Poppe (s 1969) „Altbau” (2008).3 Enno Poppe tugev külg on dünaamiliste protsesside, stiihiliste keeriste, ürgjõu muusikasse kirjutamise anne (nii nagu seda oli Eesti publikul võimalik kogeda 26. mail 2015 Vocalsolisten Stuttgarti kontserdil, kui kontratenor Daniel Glogeri esituses kõlas Poppe „Wespe”). Selles mõttes on kahju, et festivali „Afekt” 22. oktoobri kontserdil metodisti kirikus Tallinnas ei kõlanud kavas välja kuulutatud Poppe vaimustavalt orgaaniline teos „Tier” ja seekord jäi Poppe huvitavam külg kuulajale avanemata. „Altbau” võinuks vormuda Wendebergi käe all värvikamaks ja mängulisemaks, aga ka näiteks teose Austria esiettekanne festivalil „Wien Modern” 2008. aastal Edela-Ringhäälingu Baden-Badeni ja Freiburgi SO esituses Pierre Boulezi dirigeerimisel ei kõlanud oluliselt huvitavamalt (sama orkestri hilisemad ettekanded on teosest suutnud rohkem välja võluda). Festivali „Dark Dreams” kavas mõjus aga igavavõitu „vana ehitus” loogiliselt „tumedate ulmade” premissina.

 

Taani helilooja ja installatsioonikunstnik Simon Steen-Andersen (s 1976) oli üks huvitavamaid külalisi ning ainus visuaali kasutav looja sel festivalil, kelle puhul visuaalne dimensioon on kunstiteoste orgaaniline osa, seda nii nähtavas vormis kui ka karakteerselt silme ette kerkivana tema muusikalises kujundikeeles. Läänelikus kultuuris domineerib niikuinii ülitugevalt visuaalsus (ja sellega tihedalt seotud ratsionaalsus) ning sageligi on selle järele haaramine olnud üks nüüdismuusika skeene laste- või moehaigusi. Steen-Andersen aga on sügavalt isikupärane ja originaalselt mõtlev, meediume sünteesiv looja. Tema Kontsert klaverile, sämplerile, videole ja orkestrile (2014) pianist Nicolas Hodgese soleerimisel kujunes festivali puändiks. Kui Tulevi „Black Mirror” tõi meie kujutlusse õhtumaade allakäigu apokalüptilises vormis, siis Steen-Andersen rääkis samadest asjadest mitmevalentselt. Teoses võib aduda nii humoorikat, vaatemängulist, provokatiivset, sarkastilist, ähvardav-paradoksaalset tasandit kui ka veel seda ’miskit’, verbaalselt väljendamatut — kaasakiskuvat, lummavat ja vaimustavat muusikalis-teatraalset maagiat, mis haarab endasse ja käivitab kuulaja-vaataja teadvuses transformatsiooniprotsessi. Eelnevalt salvestatud audiovisuaalne materjal põhineb kaheksa meetri kõrguselt alla kukkuva vana tiibklaveri teekonnal purunemiseni ning sellega seonduval. Osa muusikalist materjali on sisse mängitud selsamal vanal katkisel klaveril enne brutaalset purustamisakti. Salvestatud audiovisuaalne materjal (esitatuna ka aegluubis ja tagurpidi) ning reaalajas kõlav muusika sümfooniaorkestrilt soleeriva klaveriga on komponeeritud haaravaks vaate/kuuldemänguliseks tervikuks. Teose algus aegluubis majesteetlikult alla laskuva klaveriga mõjub sürrealistlik-efektselt, tekitades assotsiatsiooni Stanley Kubricki filmi „2001: Kosmoseodüsseia” algusega (kohas, kus soundtrack’is on kasutatud lõiku Ligeti „Atmosfääridest”). Allakukutatavast klaverist kujunes teose kulgedes minu ettekujutuses õhtumaade allakäigu metafoor. Teose alguses alla laskuv klaver aga assotsieerus otseselt Kubricki monoliidiga ehk kui kaugelt võiks otsida inimtsivilisatsiooni allakäigu algpõhjusi (sarnaselt Godfrey Reggio „Koyaanisqatsi” alguskaadritega, milles näidatakse koopamaalingutel teatud kujutisi)?

Steen-Anderseni multimeediumiteos loob oma väljendusvahenditega areeni, millel on võimalik vaadelda õhtumaade loojangut eri rakurssidest ning valida, mil moel otsustame sellega suhestuda. Ühest küljest võib jälgida vaatemänguliselt nauditavaks ja kohati ülimalt vaimukaks tehtud hävitusprotsessi kui meelelahutust, adumata, et protsess on iseendast traagiline (nii nagu massimeelelahutus tömbistab ja tasalülitab suuri rahvahulki). Teisalt võib protsessi jälgida distantsilt, esteetilisi näpitsprille ninal ja pintsette käes hoides, nagu sageli dekadentlikule kunstile kombeks. Aga samuti võib nii ennast kui ka transformatsiooniprotsessi vaadelda läbi huumoriprisma või selle nurga alt, et häving ja kaos on miski, mis paratamatult eelneb uue sünnile. Või järgida autori mõttekäiku: „Klassikalises raamistikus komponeerides soovin näidata traditsiooni radikaalselt uues valguses. Ohverdades kontsertklaveri, toon välja katki tehtu ilu. Toon kuulaja lõhutud instrumendi sisse, et ta saaks kogeda helisid, millele me enamasti ligi ei pääse.”4 Teose teeb võluvaks kõigi nende ja veel teistegi võimalike vaatenurkade üheaegsus ja suveräänsus.

 

Kontserdile nime andnud Georg Friedrich Haasi „dark dreams” (2013), millest oli juttu eelmises osas, ühendas kava lõputeosena tumedate ulmade teema elegantselt suurema kaare alla: helirännakul inimolemuse tumedasse, süngesse määramatusse, läbivalgustamata aladele. Haasi muusikas on tajutavad tugevad psühhoanalüütilised allhoovused. Kui lubada sel muusikal ilma piiranguteta puudutada alateadvuse maastikke, võib lisaks muusikalisele elamusele kogeda ka muid protsesse.

 

Hõbeniidistik

Martin Heidegger on kirjutanud kunstist ja olemisest muu hulgas sellised read: „Kunst kannab ja viib rajale olemise avanemise. Ta on ajaloo eelhüpe, aga võib ka olla järellisandus. Ta moodustab ühe ajastu põhiliikumise — või seisab äärel kui ära-tõmme ehk peegel-pilt [Ab-bild] ja väljendus — või ta on mõlema nõrgajõuline ja ebakindel segu.”5 Eesti selle sajandi uue muusika paljude autorite loomingust rääkides sobib esimene lause Heideggeri tsitaadist: „Kunst kannab ja viib rajale olemise avanemise” hästi festivalil „Afekt” kõlanud Toivo Tulevi, Helena Tulve, Tatjana Kozlova-Johannese, Liisa Hirschi, Elis Vesiku ja Elo Masingu teoste puhul. Ehkki tegemist on erinevate loojakäekirjadega, on igaühel neist võime ühendada end oma helimaastike kaudu suuremasse tervikusse, mis ümbritseb nähtavat ja kuuldavat. Olemise avaram osa, n-ö füüsikat ümbritsev metafüüsika, on eksistentsi avaldumisel füüsilisest määravam ja ka allumatum mis tahes kirjeldusele või selgitusele. Igal tundliku tajuga inimesel on sinna maailma oma ainulaadne ligipääs. Helide, muusika kaudu on nendesse sfääridesse võimalik kõigist kunstidest liikuda kõige vahetumalt, ja olenevalt ande laadist n-ö tuua kaasa ehk valada kuuldavasse vormi killukesi sealsest informatsioonist. See moodustab minu kujutluspildis omalaadse hõbeniidistiku, mis ühendab meid olemise avarama dimensiooniga.

 

Toivo Tulev kõneles muusikasaates „Mi” festivali puhul antud intervjuus sellest, et ehkki ühtpidi võttes on kõike juba tehtud ja see, mille hulgast saame valida, on kombinatoorika, võib ühes teoses olla objektiivselt siiski kogu aeg midagi uut. „Energia ei voola sealt välja. Beethovenist ei voola energia välja, ta on kogu aeg uus. [- – -] On mingi potentsiaal, energia, mis ei ammendu.”6 Ühes möödunud aastatuhande lõpu intervjuus väljendas minu jaoks tunnetuslikult sama mõtet Erkki-Sven Tüür, kui ta rääkis kunstiteose energeetilisest jäljest. Mõistan seda kui muusikalise energia väljenduse abstraheeritud ja intensiivset kontsentraati, mis kannab kogu teost ning jätab olulise jälje meie teadvusse. Kui osa tänapäeva kunstist täidab eespool viidatud Heideggeri tsitaadi järgi pigem ära-tõmbe või peegel-pildi funktsiooni, mis tuleb ja läheb nagu värvilised lehed sügiskuul, siis olemise avanemise rajale kandev teos kätkeb endas seda eluandvat, inspireerivat, hingestatud energiat, „mis ei voola välja”. Kui Toivo Tulevi, Helena Tulve ja Tatjana Kozlova-Johannese looming on rahvusvaheliselt selles mõttes ammu etableerunud nagu nüüd viimastel aastatel ka Liisa Hir­schi muusika, siis rõõmustav on kogeda sisendusjõulisust, seesmist pingelaetust, helikeele kandvat plastilisust ka Elis Vesiku ja Elo Masingu muusikalises mõtlemises. Elis Vesiku „To become a tree” kvintetile (2016) tõi 25. oktoobril Hopneri majas Eesti esiettekandele festivali vitaalseim ja säravaim ansambel Ensemble Fractales Belgiast, kelle kava oli tervikuna nauditav. Nende esiettekandes kõlas kontserdil ka Kristjan Kõrveri värvikas ja reljeefne „Experimentum crucis” viiulile ja klaverile (2016), mis kehastab ratsionaalset ja traditsioonilisemat muusikalist mõtlemist. Valdavalt islandlastest koosneva Ensemble Adapteri kontserdil 22. oktoobril Sõltumatu Tantsu Laval panigi aga tervest kavast ennast kõige rohkem kuulama Elo Masingu „Study in Harmony” (2016) esiettekanne.

Seevastu Klangforum Wien ei olnud kahjuks leidnud piisavalt aega, et süveneda Tatjana Kozlova-Johannese 2011. aastast pärinevasse ansambliteosesse „Disintegration Chain” (23. oktoobri kontserdil Estonia kammersaalis; Klangforumi formaalsevõitu lähenemine häiris ka Beat Furreri klaverikvintetis), mistõttu neil jäi võti lagunemisahela mõtestamiseks leidmata.

 

Liisa Hirschi esiettekandele tulnud ja interpreetidele harjumuspärasest erinevaid nõudmisi esitav „Wings” neljale ansamblile (2016) Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Elblagi kammerorkestri esituses Marek Moši dirigeerimisel õnnestus muusikutel Tartu kontserdil 21. oktoobril Jaani kirikus paremini (salvestus Sound Cloudis) kui Tallinna kontserdil 22. oktoobril metodisti kirikus. Liisa Hirsch on oma heli olemuse uurimise ja mõtestamise eksperimentaalsel teekonnal viimaste aastate eesti nüüdismuusika põnevamaid loojaid. Lauljad ja keelpilliansambel on teose esitamisel akustiliste võimaluste avardamiseks, tämbrite ja helikõrguste selgemaks väljajoonistumiseks paigutatud ruumi nelja erineva „saarena”. „Wings” on komponeeritud kaheteistkümnele häälele ja keelpillidele, selle muusikaline materjal põhineb ülemhelide kombinatsioonidel (keelpillid mängivad naturaalseid flažolette) ja tegemist on mikrotonaalses mõttes väga rikkaliku kõlapaletiga. Lauljad võtavad keskendunult kuulatades üle oma ansambli keelpillide ülemhelisid ja loovad koos teiste lauljatega ühises muusikalises hingamises üle ruumi suhestudes õhkõrnu liine. Teose õnnestunud esitusel tekib intensiivses pingeväljas lummuslik ebamaine atmosfäär.

 

Festivali avas 19. oktoobril Kumus Helena Tulve kammerteos „silences/larmes”(„vaikused/pisarad”) sopranile, oboele, häälestatud klaasidele ja pärlmutter-tuulekellale (2006), kus esituskoosseisus oli oboe asendatud flöödiga, interpreetideks olid Agata Zubel, Monika Mattiesen ja helilooja ise. Tulve kümneminutine „silences/larmes” on sügavalt puudutav teos Ema Immaculata Astre tekstile, mis on Arianna Savalli, Riivo Kallasmaa ja helilooja poolt täiuslikuna salvestatud Tulve autoriplaadile „Arboles Iloran por Iluvia”. Tulve „silences/larmes” võimaldab finessides erinevat interpretatsiooni (vrd nt ka Kädy Plaasi esitust teose esiettekandelt, mille algust saab kuulata EMIKu lehelt) ning ehkki Kumu 5. korruse näitusesaal ei olnud kontserdipaigaks just ideaalne, sain kontserdil õnnelikus sektoris istunud kuulajana sellest ettekandest ühe festivali intensiivseima elamuse. Teost häälestatud klaasidel kuuldamatutest sfääridest kuuldavaisse juhatades lõi helilooja keskendunud vaimne kohalolek selge energeetilise aluse, millele toetudes kujundasid Agata Zubel ja Monika Mattiesen oma partiid ning vormus kütkestav muusikalis-energeetiline ühisväli. Saladus elu haprusest, lakkamatu muutumise ilust, aeg­ruumi sügavusest ja hingejõu tugevusest leidis Tulve „vaikustes/pisarates” festivali kauneima väljenduse.

 

Keset kui tahes tumedaid ulmi on kujuteldava hõbeniidistiku kaudu alati olemas ligipääs märksa avaramasse, võimsamasse ja valgustatumasse sfääri kui füüsilises maailmas nähtav ja kogetav. Nii elame üle ka vana robustse maailma allakäigu, et ärgata uutele võimalustele, visioonidele ja avanemistele. Teekond sinna ei ole lihtne, aga vahel piisab üksnes sellest teadmisestki, et avaramad maailmad on olemas. Ilu vabastab tumedatest ulmadest, nood lahustuvad ja kaovad…

 

Viited ja kommentaarid:

1 Pean siinkohal eelkõige silmas teemade kompleksi, mida Valdur Mikita saates „Plekktrumm” nimetas Eesti propagandaks (http://kultuur.err.ee/v/arvamus/ 48205bc0-b1ba-4435-90bf-df5fb64614d5/valdur-mikita-suur-osa-kultuurist-on-pru gi-mis-tuleks-ara-koristada).

2 Mihkel Mutt. Eesti ümberlõikaja. Fabian, 2016. Lk 200.

3 Otseses tõlkes „vana ehitis”, kõnekeeles viitab see mõiste elumajadele, mis on ehitatud enne Teist maailmasõda, ehk vanas väärikas arhitektuurses stiilis väljapeetud kõrgete lagedega korteritele.

4 Rahvusvahelise nüüdismuusikafestivali „Afekt” kavaraamat, lk 24.

5 Martin Heidegger. Kunstiteose algupära. (Tlk. Ülo Matjus). Eesti Keele Sihtasutus, Ilmamaa, 2002. Lk 136.

6 ETV muusikasaade „Mi” 3. novembril 2016 „Otsingud nüüdismuusikas” (http://etv.err.ee/v/kultuurisaated/mi/saated/b e3b2095-f5db-4baa-85b6-e7023da37ace/mi-otsingud-nuudismuusikas).

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist