KÕVERAD NAELAD

REIN TOOTMAA

„Armastus…”. Režissöör: Sandra Jõgeva. Stsenaristid: Igor Ruus ja Sandra Jõgeva. Produtsent ja operaator: Igor Ruus. Helirežissöörid: Harmo Kallaste ja Mart Kessel-Otsa. Monteerija: Tambet Tasuja. Toimetajad: Kristiina Davidjants ja Riina Paldis. Video, värviline, 78 min. Tootjafirma: Laterna. 2017. Esilinastus festivalil „Doc Point” Eestis 25. I 2017.

 

Sandra Jõgeva dokumentaalfilm „Armastus…” on ühes oma mõõtmes kahtlemata sotsiaalne, nagu meie kultuuriruumis juba pikemat aega taolise sisuga filmide kohta kombeks on öelda, tähendagu see siis mida tahes; vormindus dokumentaalne, kuigi lavastaja käsi on seda naturalistlikku „dokumenti” kunstikavatsuslikult organiseerinud ja kenasti tervikuks sättinud.

Filmi peategelasteks on meeste- ja alkoholilembene kahe lapse ema ja abielunaine Veronika ning kriminaalist (istunud kinni relvade ja laskemoona omamise eest) ja joodikust Fred, kes on õnnetu lapsepõlvega (Veronika sõnutsi poos Fredi ema end üles ja isa „lasti õhku”) ja naisest lahutatud. Nende vahel on tekkinud side, suhe, armastus… Veronika ise on ka patune; lisaks oma paljudele meestele (nagu filmis kellegi suu kaudu öeldakse) on ta kirehoos Fredile nuga andnud ning käib filmi käigus korduvalt sellepärast kohtus. Filmi algul nad vaidlevadki voodil istudes, kummal kangemad paragrahvid kaelas. Lausa idüll: noruspäi mees (riides) istub üksi voodil, tema juurde tuleb poolpaljas, mustas öösärgis/trikoos/kombinees (?) mustade lühikeste juustega ilus naine (Veronika), kallistab meest ja annab talle põsele musi, ja mehel hakkab sellest kohe parem. Samas on film (nagu juba eespool öeldud) naturalistlik, mida märgib kõige muu kujutatava seas kasvõi Veronika kõnepruuki; väljendid nagu „putsi raisk”, „mine putsi”, „viimane munn” tulevad tema suust kergelt; samuti pole Fredil oma vanaema (?) juuresolekul häbi Veronika helistamise peale telefoni karjuda: „Mine vittu!” jne.

Kui rääkida veel filmi sotsiaalsusest, siis siin tuleb üht-teist täpsustada, enne kui filmi põhiteema juurde minna. Sotsiaalne tuleb sõnast sootsium, mis tähendab ühiskonda, st teatud seltskonda, kes käitub mingite enam-vähem kindlate reeglite järgi. Aga arvestada tuleb ka sellega, et ükski ühiskond pole homogeenne, igas suuremas sootsiumis/ühiskonnas on ka väiksemaid sootsiume/seltskondi, kes käituvad teistmoodi. (Nagu igas suuremas seltskonnas tekib terve rida väiksemaid seltskondi ehk rühmi.) Ja selliseid on meiegi ühiskonnas päris mitu tükki; üks neist on kindlasti asotsiaalne seltskond (kah sootsium), siis intelligents, vabamõtlejad, kunstnikkond, nende miksid jne. Nii et see film on tegelikult multisotsiaalne, käsitleb päris mitut sotsiaalset seltskonda: asotsiaale, kunstnikkonda, korralikke (õigeid!?) ühiskondlasi ja vahepealseid. Filmi käimapanevaks mootoriks ongi ehk asotsiaalse Fredi (kes on, ütleme, 70 protsendi ulatuses asotsiaal, ülejäänud 30 protsenti siiski sotsiaalne olevus: suhtleb inimestega, käib aeg-ajalt töölgi) ja peaaegu asotsiaalsusse langenud EKA üliõpilase Veronika ponnistused ja pürgimused (küll edutud, nagu filmi lõpus selgub, aga siiski-siiski on need olemas) oma viletsavõitu staatusest välja, sotsialiseerumine nn korralike inimeste (heas mõttes seekord…) sootsiumi. Filmi tegevusaja jooksul, pärast Wismari haiglat ning aastat suhtelist kaine olemist kaitseb Veronika ära küll oma diplomitöö — kaader tekstiga: „Veronika portfoolio kaitsmine EKAs”, mida ka pildiliselt edastatakse nii nagu EKA lõpupidugi, kus Veronikale ulatatakse diplom.

See selleks, see on loo üks tahk, aga mitte peamine. Selle filmiloo põhiteemaks ja suureks sõnumiks on siinkirjutaja meelest siiski tingimusteta armastus, mis Veronika ja Fredi vahel toimib. Naised valivad endale mehed mitte niivõrd armastuse, kui rahakoti suuruse ja keskmisest kangema ühiskondliku positsiooni järgi. Veronika ei ole selline: ta seletab oma lähisugulastele, et Fred on „jumala traagiline” ja et tal on „jumalast kahju tast” ning et ta tunneb, et peab Fredi eest hoolitsema. Hiljem kainena ja söömahimulisena ütleb ta Fredile: „Ma olen kena kakskümmend kilo ülekaalus noor naisterahvas.” „Ma olen ainus inimene siin maailmas, kes sust natukenegi hoolib. Sa pead mind armastama!” Pärast seda küll noomib Fredi, et ärgu kaanigu alkoholi ning et tal on häbi, et tal selline asotsiaalist elukaaslane on. („Osta ise endale suitsu ja alkot!”) Fred võtab seda kui mahajätmist ja väljaviskamist, aga seda see pole, Veronika lihtsalt tahab näha paremat Fredi, seda mitte niivõrd enda kuivõrd Fredi pärast.

Abikaasade/elukaaslaste vahel toimib enamasti üsna tingimuslik armastus, rohkem küll naiste poolt, st ma armastan ja olen nõus sinuga koos elama, kui sa oled selline , nagu ma tahan, kui sa käitud nii, nagu mulle meeldib, jne. Olen küll kuulnud ja lugenud naistest, kes armastavad pätte, kaabakaid, vange, isegi AIDSi-haigeid mehi; ise selliseid näinud pole, aga usun, et selline asi on olemas. Ka nn korralike paaride puhul valitseb enamasti tingimuslik armastus või siis käib see koos tegeliku/tõelise armastusega, mis on tingimuste alla mattunud. Tingimusteta armastust kohtab meie elus ja ühiskonnas harva. Veronika ja Fredi suhe ongi sellepärast väärt esiletõstmist, et nad on kiindunud teineteisesse (ehk siis armastavad teineteist) suht tingimusteta. Kui Veronika vanglas oma lõplikku kohtuotsust ootab, on jällegi Fred see ainus inimene maailmas, kes talle pakke ja kirju sinna toimetab. Teised (isa, ema, vanaema) on Veronikast tüdinud ega viitsi temaga enam jännata.

Tegelikult on Veronika üsna teadlik oma andekusest, ilust ja ka… pahedest ning psühhopaatsusest. Ta pihib: „Ma olen psühhopaat, mulle meeldib vaadata, kuidas teised kannatavad.” See tähendab, et ta on mehi meelega maha jätnud ja siis nautinud nende kannatusi. Seda tõdedes teeb ta järelduse: „Ma pean õppima armastama!”

Armastuse kohta on lugematu arv definitsioone, aforisme, sententse, seletusi ja mida kõike veel; tabavam filosoofide, teadlaste, kirjanike jne. kontseptsioonidest on ehk siiski kaasaegne rahvaluuleline ütlus, et see on lihtsalt mingisugune keemia. Kuigi ka seda ütlust on teadlased olnud varmad kohe ära seletama: iga inimene eritavat mingisugust oma kehalõhna, ja kui need mehel ja naisel on sarnased/samad/klapivad, siis sellest tekibki armastus. Kahtlane. Pigem käib kogu see armastuse värk ikka mingeid hingeniite pidi ehk siis südamevõngete kaudu või on kosmiliselt ära määratud.

Sama müstiline fenomen (süda, hing, kosmos) mis armastusegi puhul, toimib ka sotsiaalsuse/asotsiaalsuse sfääris ning tõenäoliselt paljudes muudeski valdkondades (edukus/edutus; vaesus/rikkus; viimase kohta lugesin hiljuti kuskilt, et vaesus ja rikkus on iseloomujooned: kellele on antud rikkaks saada, see saab ilma pingutamata; vaeseks määratu pingutagu palju tahes, rikkaks ei saa).

Enam-vähem sama on sellest filmiloost kirjutades täheldanud Jaan Tootsen: „Mul on tunne, et peale keskkonna ja geneetika on veel üks kolmas tegur — suur saladus —, igale inimesele ainuomane sisemine muster, mingi kummaline sund, mis justkui ei tulene ei ühest ega teisest. Miski, mis ei sõltu ei keskkonnast ega geneetikast.” (Sirp 10. II 2017.) Ehkki ta vihjab rohkem millelegi, mis on inimese sees, siin aga vihjatakse rohkem kosmosele, siis tegelikult on see üks ja seesama; makrokosmos läheb üle mikrokosmoseks. Ja ega see astroloogia niisama tühjalt kohalt pole tekkinud („Sodiaagisarnast süsteemi tunti juba mõni tuhat aastat e.m.a nii Vana-Egiptuses kui ka Babüloonias.” — Vikipeedia.) ega toimi; kõik see tähtkujude värk, eriti planeetide seis sinu sünnimomendil, peab ikka laias laastus paika. Tean näiteks üsna mitut Kaljukitse sodiaagimärgi all sündinut, kes eales oma vigu ei tunnista jne, aga see pole selle „suure saladuse” ainus komponent, on jumal(ad), inglid ja va Lucifer ise, kes on väga intelligente tegelane. Nii et ilma selle suure saladuse ehk siis müstilise fenomenita paljusid asju lihtsalt ära ei seleta, eriti geenide ja keskkonna valdkonnas ja vahekorras. Oma kooliaastatel tundsin näiteks perekonda, kus isa oli koolidirektor, ema õpetaja, poeg heas keskkonnas kasvanud, aga suuremaks saades sai temast täis pätt ja joodik. Ma ei ole kursis, kui palju tänapäeval aktsepteeritakse veel inimese kujunemise puhul vana klassikalist ahelat (rass-rahvus-keskkond), või ka Piiblis kirjutatut, et vanemate pattude eest võidakse inimest nuhelda seitsme põlve eest tagasi, st et isa-ema lastest võivad kellelgi välja lüüa esi-esi-esivanemate geenid, mis on sama mis paljudes ida filosoofiates ja usundites levinud karma-usk, ainult esi-esi-esivanemate asemel on tolles süsteemis sinu eelmised elud. Noh, mine võta kinni! On, nagu on, ja seda, nagu on, tuleb lihtsalt aktsepteerida.

Nii või teisiti on nii Veronika kui ka Fred kujundlikult öeldes „kõverad naelad“ (nagu Fredi seinalöödud naelad Veronika näituse ülespanemisel). Film tekitaks justkui küsimuse, kas kõveraid naelu annab sirgeks taguda. Annab! Aga see on tükk tööd ja „armid” jäävad järele ning ka näha, kuid selline nael on seina või mujale lüües (noh, lihtsalt öeldes siis: korralikuks saades ja ennast „õigena” hoida püüdes) väga aldis taas kõveraks minema — seda näitavad nii Fredi väikesed kui ka Veronika jõulisemad katsed end sirgeks saada.

Ent sellel kõverusel võib olla ka teine külg: vahest just need meie ühiskonna „kõverad naelad“ on rohkem võimelised tingimusteta armastuseks kui n-ö sirged ühiskonnaliikmed. Sest nad teavad oma vigu ja tunnistavad oma patte, teised seevastu varjavad oma pahesid ja halbu iseloomujooni — eks meis kõigis ole kurjust, viha, kadedust, uhkust jne —, ei taha neid tunnistada ning kardavad välja näidata. Ja see — võime tingimusteta armastada — on palju-palju rohkem väärt kui ühiskonna silmis kõver olla.

Lõpetuseks veel filmi n-ö tehnilisest teostusest. Sellest pole küll palju rääkida, sest see film on tipp-topp tehtud. Ei oska kohe kuskilt kinni hakata, kui tahakski norida. Sellele on vihjanud ka teised filmi arvustajad enne mind. Siiski üks mõte ei anna mulle rahu: monteerija Tambet Tasuja töö. Film sündivat montaažilaual, on keegi neist enne-mind-arvustajatest kirjutanud. See on heal tasemel, aga siiski ei usu, et ta selle filmi ilma lavastaja Sandra Jõgeva juuresolekuta tegi. Sest nagu filmis on tunda Jõgeva kõva kätt dokumentaalsuse kunstitaotluslikul organiseerimisel, nii on tunda sama montaažiski. Montaaži puhul võib ehk ära märkida kaadreid selgitavate tekstidega Fredi ja Veronika kohta, mis on vaataja jaoks vajalikud (kuigi see pole küll midagi uut dokfilminduses), fotosid peategelaste lapsepõlvest ja minevikust (kah dokfilmile omane nähtus). Selle filmi eripäraks montaažis on aga alguskaadri (mees ja naine, Fred ja Veronika voodil istumas) oskuslik kordamine erinevates variatsioonides. Kui filmi alguses on Fred veel riides, siis järgmiste istumiste ajal palja ülakehaga: jah, filmi alguses me ei teadnud temast midagi, ta oli kaetud, hiljem juba n-ö paljastatud. Viimasel voodisistumisel ütleb Fred: „Temaga koos elada! See oleks nii armas. [Aga] mul ei ole nii palju elusid. See inimene lööks mind lihtsalt surnuks.” — Veronika: „Jookse ära mu eest siis!” Fred ei jookse, ta armastab Veronikat.

Igal juhul oli omal moel südantsoojendav ja hingekosutav seda kõverate naelte armastuse lugu korralike (seekord halvas mõttes, valdavalt tüütute ja surmavalt igavate) inimeste abielu ja nende lugude taustal ning kõrval vaadata ja näha. Kummalisel viisil on kõik kuidagi omavahel seotud, selle arvustuse kirjutamise päevil lugesin parajasti õhtuti (arvustusi kirjutatakse reeglina hommikupoolikuti) David Foenkinose romaani „Delikaatsus” (e k Pille Kruus, Tänapäev, 2013; selle raamatu järgi on tehtud ka 2011. aastal film eestikeelse pealkirjaga „Õrnad tunded”), kus meespeategelane mõtleb nii: „Milleks erutuda, kui kõik on niikuinii absurdne?” (Lk 141.)

Noh, ja kirsiks tordil, või kuidas seda nüüd öeldaksegi, oli filmis üks näituse avamine, kus koosviibijatele pakutakse joogiks suurtes plastikpudelites „parmuõlut” (oli vist Bock). Olen minagi näituste avamistel käinud, Kuressaarest Värskani ja Tallinnast Tõrvani, aga vaat see oli midagi täiesti uut ja erilist, seda polnud enne näinud. See oli kohe päris originaalne. Nii et ei saa öelda, et näituste avamised ja eesti dokfilmid on „kõik ühesugused nagu hiinlased… (Samas, lk 135.)

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon