ÕNNELIKU ÄRAOLEMISE MÕÕDUPUU

Märts, 2017

MARTIN OJA

„Paterson”. Stsenarist ja režissöör: Jim Jarmusch. Produtsendid: Joshua Ast­rachan ja Carter Logan. Muusika: Jim Jarmusch, Carter Logan ja Sqürl. Operaator: Frederick Elmes. Monteerija: Affonso Conçalves. Casting: Ellen Lewis ja Meghan Rafferty. Kunstnik: Mark Friedberg. Kostüümikunstnik: Catherine George. Osades: Adam Driver (Paterson), Golshifteh Farahani (Laura), Nellie (Marvin), Rizwan Manji (Donny), Barry Shabaka Henley (Doc) jt. 118 min, värviline. © Amazon Studios / Animal Kingdom / Inkjet Productions jt. USA–Prantsusmaa–Saksamaa, 2016.

 

1.

Alati, kui uut Jim Jarmuschi teost ootan, mõlgub mõttes küsimus, mis nüüd siis õigupoolest tulemas on. Kas isepäine lavastaja suudab jälle maailma paigast nihutada või jõuab ta lõpuks enesekorduse faasi? Kahtlemata ühendavad režissööri loomingutervikut varjatud sõlmpunktid. Nende kohal ja ümber on nähtavamad, hõlpsamini tabatavad kihid, mida iseloomustab pidev liikumine. Sõlmpunktide poolel on soe ja inimlik energia, võibolla et kõige isepärasem huumor üldse; leidlikud seosed, detailide romantilisus ning vihjed laiemate tähenduste võrgustikule. Muutlikena ilmuvad vaataja ette tegelased ja lood. Siiski tundub, et sellest kaheks jaotusest päriselt ei piisa. Sellepärast tahan järgnevalt vaadata, kas pealispindsed liikumised on haaranud kaasa ka süvakihte ning kuidas võiks olla nihkunud Jarmuschi temaatilised rõhud.

Kui Iggy Popist rääkivat muusikadokki (Gimme Danger, 2016) mitte arvestada, jätsime lavastajaga „nägemiseni” pärast vampiirifilmi „Armastajate igavene elu” (2013). Selle puhul polnud tegemist niivõrd verdtarretava horror’i kui maailmavaate ja elustiili statement’iga filmiga, mis üsna teadlikult astus esteetilisse ja meeleolulisse dialoogi Tony Scotti „Näljaga” (1983) ja veel mõne teise alternatiivse vampiirikaga. „Armastajates” jätkus nukravõitu looduseteema, inimene ja teda ümbritsev (mitte)harmoonia, mis kerkis teravalt üles juba „Surnud mehes” (1995) ja „Kummituskoeras” (1997). Jarmuschi tegelased on alati olnud üksiklased, massidega haakumatud ja sügava sisemaailmaga. Kui debüütfilmi „Lõputu puhkus” (1980) peategelane uitab New Yorgis ringi põlvkondlikust pidetusest ja nooruse avaliolekust, siis „Võõram kui paradiis” (1984) toob vaataja ette immigrantide ängistuse. Inimese ja teda ümbritseva vastasmäng on ka kõigi järgnevate filmide arhiteema. Keskkond saab neis selgemad piirjooned vastavalt sellele, kuidas kliimasoojenemine, liikide väljasuremine ja massikultuuri pealetung järk-järgult avalikkuse teadvusse jõuavad.

Peaaegu värskena mõjub, et „Armastajad” pöörab uuesti pilgu mehe ja naise dünaamikale, mis oli esikohal ka filmide „Salapärane rong” (1989) ja „Öö maa peal” (1991) mitmes episoodis. Kõige võimsamalt kerkib minu arvates esile kujutluspilt, mis heidab heledust ka hiljem „Patersonis” (2016). Kui kaks inimest leiavad teineteisega tasakaalu, siis tõusevad nad üheskoos argielust kõrgemale, loovad oma maailma ja võivad seal kulgeda kartmatult, haavamatult, teineteist kaitstes ja õpetades. Sealjuures on paratamatu teadmine, et üleolek on terviku suuruse kõrval ikkagi ajutine ja illusoorne. Siit kerkib nukker empaatia ja kaastunne kõige vastu, mis näib iseendaga võrreldes kaduvam. Lõpuks jääb kõlama vampiirimetafoor: koos kulgedes ja vastastikku armastust kiirates võib luua tundeid, mida tajuvad vaid surematud surelike seas.

 

2.

Paterson on linn Ameerika Ühendriikides New Jersey osariigis. Linnas on 150 000 elanikku, uinutavat rahu ja rahustavat rohelust. Võimalik, et sinna uudistama sõitev eestlane tajuks pisut Tartu vibe’i. Tuleb see siis Patersonist endast või lihtsalt üheks Jarmu­schi maailmaks olemisest, kuid sealne elutempo on mõtlik ja inimesed vaiksevõitu. Filmi „kangelaseks” — kangelaseks jutumärkides, sest „endast lugupidavad” indie-filmid alustavad klišeede lammutamist ikka peategelase tasandilt — on luuletajast bussijuht Paterson (Adam Driver). Mees, mis kannab linna nime. Linn, kes kannab mehe nime. Tüüpiline jarmuschilik nali, millele lisandub metafüüsiline dimensioon: makro- ja mikrokeha sulavad nime kaudu ühte ja hakkavad toimima sarnase jõuna, kandma sarnaseid mõtteid. Teisisõnu, tootma poeesiat. Linn loob seda oma rütmide kaudu, bussijuhist Paterson aga sõidupauside ajal, roolirattale luulemärkmikku toetades. Mõlemad kuulatavad, tänavate nähtamatud kõrvad registreerivad uitajate samme; bussi tüüriv poeet aga paneb tähele lähipinkidel istuvate sõitjate juttu, lastes näole ilmuda vaevu märgataval osavõtlikul ja heasoovlikul muigel. Olgu mainitud, et Patersoni luuletused on filmi laenatud ühelt Jarmuschi lemmikpoeedilt, Ron Padgettilt. Näitleja Adam Driver aga läks enne võtteid autokooli ja tegi filmi jaoks bussijuhi load.

Hiljem antakse vaatajale märku, et Patersoni linnast on pärit ka tuntud luuletaja William Carlos Wil­liams. Kujundi nimel on filmitegijad pisut nihutanud fakte: Puerto Ricost pärit modernist Williams tegutses XX sajandi esimesel poolel peamiselt Patersoni naaberlinnas Passaicis, kuid kirjutas siiski eepose mõõtu, viieköitelise poeemi „Paterson“, mis kajas vastu T. S. Elioti „Ahermaale” ja James Joyce’i „Ulyssesele”. Kirjandus, täpsemalt Williamsi luule, hakkab Jarmu­schi „Patersonis” tööle erinevaid punkte ühendava koodina, nii nagu „Surnud mehes” William Blake’i värsid või „Kummituskoeras” jaapani traktaat „Hagakure”. Surnud Mees (Johnny Depp) asus kehastama Blake’i luulet, sealjuures tegi asja peenemaks, et ta ei puutunud tekstiga kokku otse, vaid indiaanlase Eikellegi vahendusel. „Kummituskoera” peategelane, mustanahaline samurai, luges „Hagakuret”, sõjamehe vaimset teejuhti, leides sealt mõõdupuu oma elutee ja toimingute jaoks. Bussijuht Patersoni teejuhiks on pigem kõik ümbritsev; juhuslikud kohtumised ja ka püsivad kaaslased. Nii mõnestki küljest tõlgendab Mees Maailma Naise kaudu. Keegi, kes usub su andesse, olemise ja tegutsemise mõttesse, aitab õnnelikult kohal olla ja näha ka edasimineku võimalust.

Jarmusch lülitab ka „Patersoni” filmi kirjanduskoodi, see võimaldab tähendusrikkaid suhteid ja avastusi. Seda mitte üksnes filmi sees, vaid ka välispidiselt, kinnitades filmi tugevate liitekohtade abil laiemasse semiosfääri, suuremasse, nähtamatusse kultuurivõrku. „Patersoni” tegelaste tunnetusele annab salamahti mõõdupuu aga järgmine Williamsi luuletus, mis on meil ilmunud luuleajakirjas Ninniku Hasso Krulli tõlkes:

 

NIISAMA ÖELDA

 

Sõin need

ploomid ära

mis külm-

kapis olid

 

ja mida

sa vist

hommikuks

hoidsid

 

Anna andeks

nad olid imehead

nii magusad

ja nii külmad

 

3.

Mis pakub siis pidepunkti ja maailma vastu kinnitust? Küllap see nähtamatu võrk, mis pole aga Twitter või Facebook või ülepea sotsiaalvõrk, nii nagu seda tavaliselt mõistame. Kui buss rikki läheb ja seisma jääb, peab Paterson laste käest telefoni laenama, et abi kutsuda. Pole viga, laenamiseks lähebki vaid head sõna tarvis, ja enamasti on keegi, kes palutu ulatab. Risoom, mis elule tuge ja tähendust pakub, on sügavam, tagasihoidlikum. Inimestega suhtlemine moodustab vaid osa sellest. Kiht-kihilt kooruvad teised tasandid: kontakt kõige elavaga; kontakt iseendaga. Kontakt ruumiga, kõigi nendega, kes võivad rääkida meile raamatute ja filmide kaudu. Nendega, kes on selle nähtamatu võrgustiku abil ikka meiega koos, olgu nad siis öelnud oma sõnad või teinud oma teod mõnes teises ajas, mõnes kaugemas ruumis.

Stoilise Patersoni ja tema tüdruku Laura (Golshifteh Farahani) suhe on selles võrgus üks kaunis sõlmpunkt; tundub, et režissööri jaoks lausa manifest, kuulutus selle sõlmpunkti enese võimalikkusest. Neile, kes seda lugeda oskavad, vahest ka retsept tasakaalu leidmiseks. Mulle tundub, et Jarmusch on „Patersonis” hoolega voolinud oma arusaama ja tarkust — millised peaksid olema Naine ja Mees, et neil koos hästi läheks. See kõik on muidugi variatsioon idamaiste õpetuste ajatu klassika pinnal. Lauras ja Patersonis on kehastunud vastandlikud energiad. Laura kannab endas müütilist, tänapäeval kõikjal nappivat naiselikkust, mis lubab olla õrn ja toetav just seetõttu, et saab iseendasse uskuda, saab partneri mehelikkuse toel alati iseendaks jääda. Oma nõrkuste ja lihtsusega on Laura siiras ja pööraselt ilus; selle tagant aimub ürgset tarkust ja tugevust. Jarmusch annab mõista, et Mees ja Naine on targad ja tugevad täiesti erinevalt. Nad ei pea võistlema samades kategooriates, vaid leidma oma isikliku mõõdupuu.

Introverdist Paterson kehastab ideaalset yang’i, leebet rahu ja kannatlikkust, mis lubab püsimatul yin’il ennast turvaliselt tunda. Kui kasutada õpetlase David Deida tähelepanekut, siis peaks töötavas suhtes meesenergia toimima nagu stabiilne laev, mis viib (nais)reisijat ühest põnevast paigast teise, kuid pakub samal ajal ka kindlat toetuspinda, kuhu hoogsatelt ekskurssidelt tagasi pöörduda. Miks mitte ka vastupidi — jutt on ikkagi energiatest, mitte tingimata sugudest. Õigupoolest on Paterson see, kes varahommikul tööle kõnnib ja õhtupimeduses tavapäraselt baariskäigult naaseb. Olgu öeldud, et baari külastus jääb täiesti viisakaks; ilma igasuguse ängi ja põgenemispüüdeta liigitub see pigem luuletaja jalutuskäikude ja inspiratsioonikorje alla. Pealegi on tarvis igal õhtul kõndima minna koos koer Marviniga.

Hea koosolemise valem näeb ette ka tegelemise omaenda maailmaga. Oma maailma tasub kaaslasega tükk-tükilt jagada, kuid mõlemad pooled peavad mõistma selle jagamise vabatahtlikkust. Maailmade keerukus on siinkohal teisejärguline. Laura vaimustus koogiküpsetamisest võib mõne radikaalse feministi kõrihäälel hüüdma panna, kuid Jarmuschit teades ei saa selliseid motiive kunagi selgelt liigitada — kindlasti pole tegu ei naiivsuse ega karikatuuri, vaid millegi sügavalt inimlikuga, detailiga, milles on ühinenud soe huumor ja poolehoid. Patersoni „omailm” avaneb pigem koduvälises elus. Jäänuk stereotüübist, mille järgi mees hommikul laia ilma läheb, et perele leiba teenida, tundub tema puhul ootamatult hästi töötavat. Et kokku saavad bussijuhtimine ja luule, tundub kurioosne vaid esmapilgul. Päriselus on see täiesti tõenäoline. Rutiinne ja kehaline töö lubab enda kõrvalt hõlpsamini sõnu seada kui kontoritooli nühkimine. Nii on sõnakehv Paterson ankurdatud tugevalt argiellu ja luulesse korraga. Sellepärast pole tal tarvis Lauralt liiga palju nõuda. Ja Laural, kel on oma tegevused ning kes Patersoni suletud pinna all hõõguvaid, ootamatuid sõnu aimab, kulub ehk kaua aega, enne kui ta Patersonist ära tüdineb.

Kolmas pereliige, koer Marvin (kelle osatäitja Nellie sai Cannes’i festivalil postuumselt Palm Dogi auhinna) on kahtlemata enamat kui tavaline koer või paarikese lapseasendus. Võib julgelt öelda, et Marvin on filmi kõige dünaamilisem tegelane. Ta on trikster, kes toimetab salaja, esindades võibolla kõrgemaid jõude; ta proovib järjekindlalt maailma viltu lükata, vähemalt oma sümboolsel kombel, ja põhjustab lõpuks filmi peamise murdepunkti. Kui vabas vormis tsiteerida kirjandusteadlast Jaak Tombergi, kellega pärast kino juttu puhusime, siis mis saaks olla õpetlikum filmist, kus kõige traagilisem sündmus on luulemärkmiku hävimine?

Kindlasti peitub üks filmi võti selleski, kui palju me luuletuste kaotsiminekule traagikat omistame. Saavutusele suunatud protestandi jaoks võib see tõepoolest rängalt mõjuda, kuid zen-mõtlemise seisukohalt tegutses koer Õpetajana, kes õpilase käest tassi maha lõi. Ikka selleks, et seda uuesti, veelgi parema kraamiga täita. Sellest selgub ka, mida Jarmusch tahab meile öelda ja näidata kirjutamise või üldse igasuguse loometöö kohta. Hulga tähtsam saavutustest ja nähtavaist verstapostidest on loomingu sees elamine. Nii inimsuhe kui luuletamine pole saavutuste jaht, vaid eluviis, mis tuleb su enda olemusele vastavaks häälestada. Selleni jõudnud, pole enam küsimust, miks ei peaks parimaks tunnistama Vaikset Elu, pretensioonideta kulgemist ja saavutushullude sebimise üle muigamist.

Olles nüüd kirja pannud selle põhilise, millest „Paterson” mulle rääkis, ei näe ma põhjust pikemalt kiita näitlejaid, kaameratööd või muusikat (mille lõi Jarmuschi enda bänd Sqürl). Jõudsin parasjagu sinnamaale, et kaardistasin filmi ideetasandit, nõnda nagu see mulle tundus, sellest küljest, mida kõige tähtsamaks pidasin. Leian, et just nende mõtete väljendamise pärast, selle vaikse, inspireeriva maailma loomise pärast on „Paterson” väga sisukas film. Ka vormi lihtsus on näiline; kes on kokku puutunud filmitegemise ja eriti stsenaristikaga, leiab paljudes kohtades taas, et teised nii ei oskaks. Kõige selle tõttu on „Paterson” üks eelmise aasta olulisemaid linateoseid. Jarmusch on endiselt heas kulgemises ja igati valmis üllatama.