AVANGARD JA UNDERGROUND NUKUKUNSTIS

Intervjuu Rein Aguriga

Miks kipub nukuteatril olema justkui pisut alaväärne staatus n-ö päris teatri kõrval?

Seoses kriitilise realismi kirjandusvoolu tekkimisega ülemöödunud sajandi teisel poolel kaotas nukuteater jalad alt. Eelmistes vooludes, romantismini välja, sobis nukk suurepäraselt ja see kunstiharu sõna otseses mõttes õitses. Nukk on kogu aeg olnud omamoodi ühiskonna sanitar. Selle pärast on teda ka põletatud ja kirikuvande alla pandud. Näiteks nõukogude teatris keelati Petruška üsna kohe ära. Teda kasutati küll Venemaa kodusõja ajal propagandavahendina valgete häbistaja ja punaste pooldajana, aga nii kui see sõda läbi sai, keelati ta ära. Umbes nii, nagu Stalingi kutsus sõja alguses rahvast ja jumalat appi n-ö kolmeks päevaks, pärast ei olnud neid enam vaja. Hitleri-aegsel Saksamaal toimus sama asi, ka Hanswurst ei sobinud oma ühiskonnakriitilisusega totalitaarsesse režiimi. Kuid siis hakati nukuteatrit „päästma” ja talle uut funktsiooni välja mõtlema, ta räsiti ära ja tal võeti piltlikult öeldes munad maha. Teda kohandati lastele, toodi veel ka pedagoogika ning didaktika sisse ja tegelikult kestab see tendents siiamaani.

Omaaegne Nukuteatri direktor Harald Tomson, muhe ja rahulik inimene, nimetas meid naljatoonil nukunõksutajateks. Kui Mihhail Tšehhovilt küsiti tema geniaalsuse kohta, vastas ta, et selles ei ole midagi erilist, kui sa ikka loed näidendit ja sul tekib kujutluspilt, siis saad ju tegelast jäljendada. Et näiteks Shakespeare ju täpselt nii kirjutaski. Aga katsu öelda kunstnikule, et tal on kesine kujutlusvõime. Kui sa näed kujutluses oma tegelast, siis saad teda jäljendada, see ongi näitleja oskus. Aga kui ei näe, siis hakkad „nõksutama”. Kurb tõde, aga nii see on. Nukuteatris kipume unustama, et karu ei ole ju karu, tegelased tähistavad inimtüüpe, aga tihtipeale ei mõelda sellele ja nii tekibki nuku nõksutamine. Kujutlusvõime on täiesti treenitav ja arendatav. Teine oluline asi on lihasmälu, see, mida tantsuinimesed teavad suurepäraselt, ilma selleta ei saa kujutluses olev tegelane nuku kujul liikuma. Nagu skulptor, kes inimkuju luues tajub enda kehas, mida ta kivisse raiub. Nukk hakkab liikuma, kui näitlejal on treenitud keha ja ta tunneb täpselt, mida teeb üks või teine lihas ühes või teises emotsionaalses seisus. Siis saad ka n-ö nukuskulptuuri paika panna, seda laval näidata.

Kõige selle tõttu olid mul suured pahandused sotsrealismi asjus: see lihtsalt ei ole nukukunstis mitte kuidagi võimalik. Oleks veel „sotspoeetika”, siis ehk saaks, aga realismi kontekstis ei tule kuidagi välja. Mida siis teha Stanislavskiga? Ta ju segab mind. Isegi Panso ei saanud sellest aru. Nukuga saab toimida nii, nagu seletas näitlemist Mihhail Tšehhov või ka Bertolt Brecht näiteks oma tänavastseeni kirjelduses, aga Stanislavski siin eriti ei aita.

 

Kui õppisite Leningradis, siis kas seal õpetatigi nukunäitlejaid Stanislavski kaudu?

Ka seda, kuigi teati veel ka Vahtangovit ja Meierholdi, meie kursusejuhendaja oligi Meierholdi kooliga inimene, mis tegi selle õppe väärtuslikuks. Praegu räägitakse, et moes on visuaalteater. Kaotatakse väga palju oma aega, alustades sealt, kust juba ammu edasi on liigutud. Teater ja mood!? Miski on moes!? Kui sa ennast kunstnikuks pead, siis ära moest räägi. Aga räägivad.

 

Kui nukukunsti rikkus ära kriitiline realism, siis kas enne XIX sajandit oli see täiskasvanute žanr?

Jah, mingit vahet ei olnud, seda tehti kõigile. Minult on ka küsitud, mis vanuserühmale sa teatrit teed. See, kes müüb, mõtleb selle välja, mina seda ei tee. Ma ei oskagi mingile eale teha ja ma ei tahagi osata. Meditsiinis on pediaatria ja gerontoloogia, aga kunstis ei tohiks seda olla.

 

Kui teie Nukuteatrisse tulite, siis hakkasite tegema avangardi?

Ma hakkasin enda arvates tegema seda, mida nukk lausa ise nõuab. Enne seda olid nukuteatri tegijad valdavalt sõja järel tööta jäänud draamanäitlejad. Nad ei olnud sugugi kehvad näitlejad, aga nad olid draamanäitlejad. Neile nukk kätte anda oli alandav, nad ei tahtnud seda teha. Nad loopisid neid proovides vahel minema ka: „Kurat, ta segab mind!” Ja segabki. Kui sa ikka orelimängija ei ole, siis ära oreli taha roni. Aga nukuteatriga on läinud kuidagi kergemeelselt. Umbes 1930-ndate keskel hakati ka Draamateatris nukkudega mängima, neil oli õilis eesmärk ja muidugi oli lapspublikule mängides ka saal alati täis. Seda tegid väga head näitlejad, näiteks Aino Talvi, Oskar Liigand, Salme Reek. Leo Kalmet käis seda lausa Tšehhis õppimas. Nemad tegid marionetiteatrit, seda tehti umbes kümme aastat. 1950-ndatel käis siin aga Sergei Obraztsov, kes tegi valdavalt estraadi. Tema oli nii kõva mees, et teda kutsuti ka Stalini öistele joomingutele nukunumbreid tegema, ta oli ka ise KGB kindral. Kunstnikuna oli ta tugev, tal olid ka kõik võimalused ja ta oskas neid ära kasutada. Obraztsov tuli siia oma sirmiteatriga ja soovitas seda ka meie tollasele Nukuteatri juhtkonnale. Kümme aastat oli marionetti harjutatud, see on ju nagu viiuli õppimine, need aga visati ära ja hakati otsast peale. Mindi teise esteetikasse. Tagantjärele on sellest väga kahju, sest nii muutus ENSV nukuteater üheks paljude seas.

 

Aga teie suund vastandus näiteks Ferdinand Veike suunale?

Loomulikult. Aga ma ei arva, et ma läksin kohe konflikti. Ma tulin Leningradist oma näitlejadiplomiga ja ütlesin, et näitlejaks ma ei hakka. Mul oli kolm aastat n-ö sundaega, nagu tol ajal ikka, ja ma ütlesin, et olen nii halb näitleja, et vajan head lavastajat. Midagi ei ole parata. Eks ma olin vana ka, juba kakskümmend kaheksa. Direktor mõistis mind ja Veike lihtsalt leppis. Muidugi ei kujunenud see olukord mingiks suureks sõpruseks, aga seda ei olnudki vaja. Direktor oli isegi rahul, et käib mingi väike võistlus. Teatrile üldiselt mõjus see kasulikult ja värskendavalt. Häält me ei tõstnud, keegi kellegi peale ei kisendanud.

 

Aga kas võib siis öelda, et üldine suhtumine nukuteatrisse kannab endiselt seda taaka, mis talle realismiga koos sugenes?

Üldiselt küll. On ka selline tähelepanek, et katoliiklikele rahvastele — poolakatele, leedulastele, itaallastele — on kujundlik mõtlemine omasem ja see soosib ka nukukunsti. Luterlastel on kirikuseinad valged, seal on ainult tähed ja numbrid, aga katoliiklastel on pilte täis, nad kannavad sellist taju endaga kaasas ja see teeb neile ka nukuga tegutsemise palju lihtsamaks kui meil.

 

Nendel ei ole sellist realismikriisi olnud?

On ikka, neilgi oli see sotsrealismi kriis nagu kogu idablokil, kuid nende taust on teistsugune.

Sotsrealismi kontekstis tekkis aga ka selline olukord, et nukuteater osutus omamoodi mugavaks valdkonnaks. Tsensuur pidas meid nii mannetuks, et isegi ei hoolinud meist. Palusin Mati Unti, et ta kirjutaks „Gulliveri ja Gulliveri”. Venelased olid just Afganistani läinud ja see lugu rääkiski sellest, kuidas minnakse n-ö rahvaid päästma. Suur sõber läheb, päästab ja õpetab, õpetab ka sõdima ja teeb üldse asjad korda. Me olime kindlad, et see ei saa kuigi kaua mängukavas püsida, aga ükski tsensor ei hoolinudki sellest ja me mängisime seda päris kaua. Samuti saadeti mulle Venemaalt tšehhi näidend „Printsess ja Kaja”, neil ei lubatud seda lavastada, sest selle autor Vlasta Pospišilová oli alla kirjutanud „Harta 77-le”. Näidend saadeti siis mulle, et teil on seal kuidagi lihtsam. Ja oligi. Tõlgiti ära ja lavastasime ning nüüd said ka nemad öelda, et kui ENSVs võib, miks siis meil ei või. Nii see käis.

Aga sellises situatsioonis, kus tegeled ainult sellega, millega tohid tegelda — jänkukesed ja lapsukesed —, nägin ma ka paraku, kuidas see tegijate ajudele mõjub. Sel juhul ei tohi selles ringis kaua olla, sest see nüristab ja ajud hanguvad. Ega näitlejate seltskond sageli hea meelega ja vabatahtlikult nukuteatrisse ei tule, see esialgu lausa ehmatab noort näitlejat: „Mina ja nukusse!” See paistab küll oma saba kergitamisena, aga tuleb tunnistada, et minu ajal hakkasid ühel hetkel ka väga tugevad näitlejad Nukuteatrisse tulema: Alender tahtis tulla, Seljamaa tahtis tulla, Raadik tahtis tulla, kogunes täitsa arvestatav seltskond, kellega sai juba midagi päris tõsiselt teha. Priit Pedajas oli muusika peal, Rein Raud oli kirjandusala juhataja. Ka Vladislav Koržets ja Joel Sang olid natuke aega. Väga suure töö Nukuteatri ajaloo koostamisel tegi ära Eike Värk.

 

Kas praegusel virtuaalsuse ja 4D ajastul on ka nukuteatri funktsioon kuidagi muutunud?

Kui lapsel on etenduse ajal nutitelefon käes, siis on tal omamoodi õigus. Kui õpetajad ajavad tagareas oma asju ja vaatavad ainult seda, et lapsed saalis vait oleksid, siis on see näitlejatele väga alandav. Aga samas võetakse mängukavva ka palju sellist n-ö puudega repertuaari, mispuhul justkui arvatakse, et see ei peagi kõigile vajalik olema. Väga vähe on sellist lastele mõeldud teatrit, mis on ka lastele tõepoolest vajalik. Antiik-Kreeka teatris oli ju materjal otse elust võetud. Vaata kasvõi, milline tragöödia on see, kuidas supermarketi kassa sabas on lapse näo kõrgusel olemas kõik see, mida talle ei anta — Vana-Kreeka tragöödia konflikt isiksuse ja võimu vahel.

 

Kas klassikat poleks siis eriti vaja lastele mängida?

Ikka on vaja. Vahepeal rootslased ja soomlased proovisid hästi ajakajalisi asju teha, aga see jäi dramaturgia kvaliteedi taha kinni. Seda peab hästi kirjutama. Mu enda põhimure oli see, et meil oleks repertuaaris ikkagi selline klassika, mis on meile vajalik. Ma tegin kunagi Tammsaare novellide aine­tel ühe kompositsiooni „Inimese jälgedes”, kus oli sees sõjateema; see sai repertuaari võetud just sellepärast, et kusagil käis jälle mingi sõda. Yrjö Kokko „Pessi ja Illuusia” on Soome jätkusõja-aegne ja ka mina lavastasin selle nii, et näitlejad olid Vene sõdurisaabastes ja vormis, ehkki ajasid laval nukuasja. Ja jälle ei märganud tsensuur midagi.

Oluline on saada kätte head autorid, et see teater ei oleks aja raiskamine. Teater algab dramaturgiast. Palju on mõttetut dramaturgiat. Suurem osa lastele tehtavast teatrist on lihtsalt raha ja laste aja raiskamine. Ja inimesed, kes sellele vastu vaidlevad, on seda kergelt saadud väikest raha liiga kaua kasutanud. Näiteks Piip ja Tuut kindlasti tõstavad lasteteatri üldist taset. Aga ikka kehtib see ütlus, mida kunagi kunstinõukogudes öeldi: „Lastele käib küll.”

1999. aasta Tartu draamafestivalil, kus osales teie VAT Teatris tehtud „Cymbeline”, ütlesite, et teile sobib postmodernism, kus pole mingeid kõrge ja madala kategooriaid ja hierarhiaid. Kas mõtlete endiselt niimoodi?

Seda konkreetset juttu ma ei mäleta, aga ma ise ei häbene olla ei modernist ega postmodernist. See annab mulle vabaduse. Aga selle vabaduse juures on üks väga oluline asi: hea maitse ei tohi kaduda. See on nii kerge kaduma. Nukuteatris on nii palju komponente, et kui ühes asjas eksid, on kogu tervik segamini. Nukuetendus saab olla kas väga hea või väga halb. Kui kõik komponendid on välja mõõdetud ja ei ole maitselibastusi, siis on väga hea, kuid üks pisikene vääratus rikub kõik ära ja sellepärast näeb väga harva head etendust. Vahel on ta jälle liiga keeruline. Ma olen ise püüdnud nukuteatrit lihtsamaks teha, tuua etendust tänavale, sest pikka aega on ju need Petruškad ja Hanswurstid laadaelu elanudki. Aga seda on raske teha, selleks peab olema spetsiifilise huviga inimene, me kõik ju tahame teatrisse, kus on kuld ja kard ja prožektorid.

Me peame meeles pidama, et oleme underground, me peame seda olema, sest siis oleme vabad ega pea kogu aeg jalgu pühkima.

 

Küsinud MADIS KOLK

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon