KEVADISED VÕRSED LÄBI HÄMARUSE I

Juuli, 2017

EMP 2017 ja väli selle ümber

SAALE KAREDA

Helena Tulve mõju festivalile „Eesti muusika päevad” on alates tema asumisest kunstilise juhi kohale 2015. aastal olnud intensiivselt kuuldav, nähtav ja tajutav. EMP on igal aastal üllatanud uue huvitava kontseptuaalse lähenemisega, mis teeb nähtavaks-kuuldavaks ühiskonnas õhus olevaid olulisi teemasid. Läbides kollektiivses teadvuses praegu teatud mõttes n-ö vaikse meeleheite ja samal ajal ka lootusrikka transformatsiooni faasi, kus vanad arusaamad, ühiskondlikud tõekspidamised ja kokkulepped ning seni toiminud struktuurid enam ei kanna, oleme kõik vastamisi tundmatuga, adumata, mis saab… Kas jääme rahvana püsima, kas meie keel ja kultuur hääbuvad või on siiski võimalik mingi uuestisünd või ülestõusmine? Tänavuse EMPi teemamääratlus „Läbi hämaruse” annab iseenesest ruumi ääretult paljudele võimalikele lähenemistele, lisaks eespool toodule võib sellega seostada loomeprotsessi kui niisugust, mis sünnib ju teadvuse hämaralade läbimise ja sealt oluliste impulsside valguse kätte toomise kaudu. Või veel laiemalt inimhinge teekonda siinses reaalsuses, kuhu sündinuna ta leiab end esialgu (või ka päris kaua) vaimses mõttes hämar­olekus, mõistmata sageligi oma eksistentsi sihti ja otstarvet.

Sellest, kuivõrd erinevalt ja oota­matult võib lahti mõtestada EMPi juhtteemat, annab tunnistust iga-aastane heliloojate tsitaatide kogu festivali teatmikus — verbaalsed variatsioonid festivali temaatilisele pealkirjale —, mis loovad tänuväärse mosaiigi festivalil esindatud loojaisiksuste mõttemaailmast. Nende aforismide fantaasiarikkus, poeetilisus, ka huumor ja iseäranis ootamatud nägemisnurgad viivad mõttele, et EMPi erinevate aastate heliloojate aforismid võiksid ilmuda ka kunagi eraldi kogumikuna.

Tänavusele EMPile väikselt distantsilt tagasi mõeldes tõuseb kõigepealt esile kaks aspekti. Esiteks, tänavune EMP oli oma loomult kammerlikum, intiimsem ja veelgi rohkem sissepoole pööratud kui varasemad eesti muusika kevadised pidustused. Erksaid värve, sära ja mitmekesisust oli nii teostele kui ka formaatidele mõeldes vähem (selge see, et väiksema eelarvega tuleb teha ökonoomseid valikuid). See ei ole mõeldud kriitikana, sest rasketel aegadel ongi loomulik otsida tuge ja tuuminfot seestpoolt ning mitte raisata energiat liigsele välispidisele (priiskavale) aktiivsusele/atraktiivsusele. Ka looduses minnakse karmimatel aastaaegadel üle teistsugusele elurežiimile ning meil näiteks ei tule ju pähegi mõista hukka puid, kes külma saabudes lehed langetavad. Teiseks oli hea meel tõdeda, et erinevalt varasematest EMPidest inspireeris tänavune festival rõõmustavalt rohket vastukaja eestikeelses meedias, lausa neli arvustust juhtivates väljaannetes, raadiokajastustest rääkimata. Kuna Anne Prommik¹ ja Kadri-Ann Sumera² võtsid enda peale põhjalike ülevaadete koostamise EMPil kõlanust ning Kerri Kotta³ ja Aare Tool⁴ vaagisid teatud tendentse EMPi kontekstis analüütiliselt, võimaldab see siinkohal luksust keskenduda teistele teemadele, mis kerkivad esile (tänavukevadist) eesti muusika pilti vaadeldes.

 

Üks suundumus eesti uues muusikas, mis on viimastel aastatel tugevnenud ning peegeldus tänavusel EMPil eriti selgelt, on naisheliloojate tugevnev hegemoonia keskmise ja noorema põlvkonna heliloomes ning seda valdavalt kõlamodernistlikus võtmes. Kuna eesti nüüdismuusikas laiemalt on ühtlasi seda („naisheliloojate võimu haaramise”) tendentsi endiselt tasakaalustamas maailmanimedest heliloojad Pärt, Tüür, Kõrvits, Tulev ja Krigul, siis pole ehk veel vaja muretseda eesti nüüdismuusika n-ö tasakaalust väljamineku pärast. Huvitaval kombel on aga Kerri Kotta EMPi kajastuses siiski tajuda mingit tasakaalustamise püüdlust. Nimetatud artiklis on positiivses võtmes (ja konteksti arvestades ehk pisut ülevõimendatuna) esile tõstetud eelkõige EMP 2017 n-ö trikstereid. Fookusse on võetud naisheliloojate hegemoonia üldsuundumusele, mida Kotta formuleerib eesti nüüdismuusika peavooluna kui „teatavat religioosse, spirituaalse või ökoloogilise taustaga kõlamodernismi”, vastanduvad meesheliloojad Timo Steiner ja Andrus Kallastu ning vanameister Jaan Rääts, samuti leiavad esiletõstmist crossover’i viljelejad Tauno Aints ja Margo Kõlar. Muu hulgas on ära märgitud muidugi ka Galina Grigorjeva, Helena Tulve, Liisa Hirschi, Tatjana Kozlova, Mirjam Tally ja Malle Maltise festivalil kõlanud tugevad teosed. Ent artikli rõhu nihutamine hetkel „mittepeavoolule” ehk siis kõlamodernismi esindajatelt neist erinevatele loomekäekirjadele peegeldaks justkui taotlust korrigeerida kõikuma löönud (?) tasakaalu eesti (keskmise ja noorema põlvkonna) nüüdismuusikas. Festivali teine kunstiline juht Timo Steiner osutus oma palju poleemikat põhjustanud klaverile ja orkestrile kirjutatud teosega „Ja siis jäta kõik, mis sul on, ja mine…” tõesti EMP 2017 kõige silmapaistvamaks triksteriks, olenemata sellest, kas seda teost veel üldse kunagi ette kantakse või mitte. Ka ühekordse väljakutsena „peavoolule” on sellisel teosel, mida kuulates mulle kangastusid sõnapaarid „murtud kõla” ja „murtud narratiiv”, õnnestunud tekitada mõttetegevust ergutavaid impulsse, isegi kui teose „omaväärtus” (ehk kahtlemata subjektiivseks jääv hinnang teose kvaliteedile) ei pruugi olla võrreldav n-ö peavoolu esindajate teostega. Ning veel. Kui festivalil kõlanud Steineri ja Kallastu teosed võivad teatud nurga alt vaadeldes käivitada huvitavaid (enese)vaatlusprotsesse in­tellektuaalsel tasandil, siis emotsionaalselt ja energeetiliselt need teosed mind siiski ei kõneta, erinevalt eesti juhtivate kõlamodernistide loomingust, mille energeetiline intensiivsus ja kuulaja kõnetamisvõime on väljaspool kahtlust (piisavalt kaaluka retseptsiooni näol).

 

Eesti noorema põlve naisheliloojate hegemooniale mõeldes tõusis teadvusse huvitav paralleel eesti ajaloost, mida soovin siinkohal jagada. Ehk aitab see viimasel ajal tekkinud ja tõesti mingis mõttes kummastavat olukorda pisut sügavamalt tunnetada ja mõista — nii kriitikutel, kuulajatel kui ka loojail endil. Oleme läbimas võrdlemisi kriitilist faasi, milles rahvana püsima jäämise eelduseks on ankurdatus sügavamate sisemiste tasanditega kui need, mida tänases tarbimisühiskonnas hinnatakse. Meie esivanemad oskasid minna regilauludes salvestunud informatsiooni kaudu puhta teadvuse seisundisse, ammutada sealt jõudu ja väge ning isegi välise surve all olla seesmiselt vabad ja luua. Huvitaval kombel on meil regilaulu traditsiooni edasiandjateks olnud peamiselt naised. Naised on elu edasikandjatena tundlikumad, avaramad ning ka vaimus sageli sitkemad kui mehed. Kuna regilaulu traditsiooniga pole meil XXI sajandil just liiga hästi, siis turgatas mulle pähe, et eesti nüüdisloomingu skeene vallutanud noored andekad naisheliloojad on justkui võtnud enda kanda sellesama rolli, milles kunagi nende esiemad (regilaulu traditsiooni elavana hoides) hoolitsesid eesti rahva vaimsete juurte eest ja hoidsid seega tugevat kontakti kõige oleva allikaga. See noorte andekate naisheliloojate plahvatuslik esilekerkimine oleks justkui eesti rahva kollektiivse teadvuse enesekaitse! Tänases füüsilise silmaga nähtavas maailmas vapustab iga tundlikku hinge metsade lageraie ja muu loodusrüüste, mis peegeldab rahva teadvuses aset leidnud sisemaastike ahtumist. Naisheliloojad oma religioosse, spirituaalse või ökoloogilise taustaga kõlamodernismiga on see vaimne jõud, mis on asunud seda sisemaastikku uuesti korrastama, rikastama, inspireerima, toitma… Meie, kuulajate ülesanne on häälestada end selle informatsiooni vastuvõtmise lainele ning väärtustada seda ka laiemalt kui üksnes muusikamaastikul. See kõik ei välista muidugi uue meesheliloojate laine esilekerkimist, kellel lihtsalt on sel maastikul „ajada teistsuguseid asju”, sealhulgas tasakaalustada religioosset, spirituaalset ja ökoloogilist kõlamodernismi mingite teistsuguste energeetiliste ja/või intellektuaalsete impulssidega. Pisut pärast tänavuse EMPi lõppu esiettekandele jõudnud Märt-Matis Lille ooper „Tulleminek” andiski just sellise, võiks öelda tõesti ka, et mingis mõttes tasakaalustava impulsi. Sellele teosele oli pühendatud eelmises numbris ilmunud artikkel.

 

Festivalil EMP 2017 kandsid eesti rahva sügavamat vaimset kihistust (tinglikult võiks siis öelda — meie esiemade vaimus) edasi Galina Gri­gorjeva, Liisa Hirsch, Helena Tulve, Tatjana Kozlova-Johannes, Evelin Seppar, Mirjam Tally, Malle Maltis ja Ester Mägi. Artikli järgmises osas vaatlen valikut nende heliloojate festivalil kõlanud esiettekannetest.

 

*

Kui silmitseda kevadhooaja uusloomingu saaki pisut laiemalt kui ainult EMPi raames, siis kuulis tähelepanuväärseid esiettekandeid ka väljaspool EMPi, alustades 25. veebruaril ERSOlt Olari Eltsi juhatusel kõlanud Marianna Liigi teosega „Motion in Oscillating Fields” sümfooniaorkestrile ja elektroonikale ning lõpetades Ülo Kriguli orkestriteosega „Symphonic Slices” Vanemuise sümfooniaorkestrilt Paul Mägi juhatusel 18. mail. Sarja „Heli ja Keel” 19. veebruari kontserdil „Pilv üle kuu” kõlasid esiettekandel intensiivse ja huvitava helikeelega kammerteosed Marianna Liigilt, Maria Kõrvitsalt ja Piret Pajusaarelt. Samuti sai kuulda uudiskammerloomingu esiettekandeid tänavusel Tallinn Music Weekil 1. aprillil Lauri Jõelehelt, Ardo Ran Varreselt ja Eugen Lindelt.

 

Lõpetuseks tahan aga esile tuua midagi eksootilist — avalikkuse tähelepanust mõnevõrra kõrvale jäänud Yxus Ensemble’i uue kontserdisarja „Riisager ning vene ja prantsuse modernism” avakontserdil Nõmme Lunastaja kirikus 5. aprillil kõlas NB! maailmaesiettekandes Eestis sündinud taani helilooja Knudåge Riisageri II kvartett (loodud 1920). Käesoleval ja järgmisel hooajal on YXUS Ensemble’il plaanis salvestada kõik Riisageri kuus keelpillikvartetti Taani firmale Dacapo Records. Kvartetid on loodud valdavalt 1920. aastatel, mil Riisager õppis Pariisis kompositsiooni Albert Rousseli ja Paul le Flemi juures. Knudåge Riisager sündis 6. märtsil 1897 Kundas ning tänavu möödus tema sünnist 120 aastat.

 

*

EMP 2017 kunstiliste juhtide Helena Tulve ja Timo Steineri festivali saatesõnad loovad silla üle varjude ja julgustavad minema läbi hämaruse, et leida oma tõeline olemus ja vaimust kantud kese. See on palju rohkem, kui võiks oodata ühelt muusikafestivalilt tänases ühiskonnas:

„Hämaruses muutuvad piirjooned hägusaks, teadmatus võtab maad — kuni me ei usalda oma sisetunnet, oma taju ja kuulmist. [- – – ]

Hämaruses on ohtu. Ohtu, et langeme maailma rohkete varjude kütkeisse ja ei suuda otsustada, kuspool on meie Tõeline Valgus. On see väljaspool meid? Meie sees?

Kõik me otsime ühendust, ühendatuse salavõrgustikku. Hämarus teab.

Muusika, vaikus, sissepoole vaatamine — need avavad hämaruse kihte ja voogamisi.

See annab lootust.”

 

(Järgneb)

 

Viited:

¹ Anne Prommik. Viiskümmend kolm sirutust hämarusest valguse poole.— Postimees 17. IV 2017.

² Kadri-Ann Sumera. Sisekaemuslikud helimaalingud ja ilu otsingud. — Muusika 2017, nr 6, lk 25—28.

³ Kerri Kotta. Eesti nüüdismuusika seisuga aprill 2017.— Sirp 21. IV 2017.

⁴ Aare Tool. Eesti muusika hallid varjundid. EMP 2017. — Muusika 2017, nr 6, lk 23—24.