KEVADISED VÕRSED LÄBI HÄMARUSE: EMP 2017 II

Eesti kõlamodernism — olemusliku juuri otsiv teekond

SAALE KAREDA

I osa TMKs 2017, nr 7-8

 

Eesti kõlamodernism tõusis tänuväärselt fookusesse tänavuse Lepo Sumera nimelise heliloomingu preemia kaudu, mille laureaat Helena Tulve on üks selle suuna loojaid ja tugisambaid. Väljendusvahendite uuenemine käib kaasas iga kunstiliigiga ning kahtlemata on see oluline osa eesti kõlamodernismi identiteedist, aga sellest on juba üksjagu kirjutatud.1 Veelgi huvitavam ning märksa keerulisem on aga püüda tabada ja mõtestada uue muusika ontoloogilist mõõdet. Loomulikult on see valdkond, kuhu kõige paremini pääseb ligi kaemuslikult, st mõtlemisaparaati ja verbaliseerimistungi hüljates. Samas on kultuuri lahutamatuks osaks taotlus tuua ontoloogilist informatsiooni ka sõnade kaudu meie ühisesse mõtteruumi. Sestap siinnegi katse vaadelda eesti kõlamodernismi just sellest aspektist — 2017. aasta kevadel kõlanud esiettekannete taustal ning ühtlasi avaramas mõõtmes.

Hämaratel ja kriisiaegadel on vähemalt see hea omadus, et nendega kaasneb eksistentsiaalne surve liikuda välisest maailmast sissepoole, otsimaks kontakti oma olemusliku tuuma, oma hingega. Mida närvilisem, paanilisem ja hüsteerilisem on ühiskondlik narratiiv, seda hädavajalikum on leida üles toetuspunkt iseendas. Siit ka selline esmapilgul paradoksaalsena näiv tähelepanek, et inimene võib sisemise vabaduse leida isegi vangistuses. Suur osa loovinimestest elab praeguses Eestis siseemigratsioonis ning ilmselt ka just tänu sellele on meil rikkaliku uusloomingu aeg — vähemalt nüüdismuusikas ja etenduskunstides on seda küllust raske mitte tähele panna.

Artikli esimeses osas2 tõin esile mõtte, et eesti nüüdisloomingu skeene viimasel (paaril) aastakümnel vallutanud noored andekad naisheliloojad on justkui võtnud enda kanda sellesama rolli, milles kunagi nende esiemad eesti rahva vaimseid juuri regilaulu traditsiooni elavana hoides säilitasid, olles kontaktis kõige oleva allikaga, kandes edasi elu ning meie rahva mälu ja kultuuri. Helena Tulve on kahtlemata selle suuna tugisammas — heliloojana, õppejõuna ja kompositsioonikoolkonna rajajana, Eesti muusika päevade kunstilise juhina ning laiemalt kultuurielu mõtestaja ja suunajana. Rõõm on tõdeda, et Tulve töö sügavus ja haare hakkab meie kollektiivses teadvuses kanda kinnitama.

Hasso Krull jõuab oma mütopoeetilises essees „Jumalanna pesa” meie esivanemate kosmoloogiat käsitledes järgmise tõdemuseni: „Naissoost looja kuju on väga võimas. Elu saab jätkuda ainult naiselikus keskkonnas, olemise pidevus on naissoost. Nii tundub väga loomulik arvata, et naissoost looja kuju ongi algupärasem ja meessoost looja on tekkinud hiljem, kui sõjapidamise tähtsus kasvas ja tekkis meestekeskne kultuurimuster.”3 Seega, ajal mil maailmas on jõutud meeste valitsetava ühiskonna hävingu veerele4, on Eesti nüüdismuusikas esile kerkinud võimas naisheliloojate plejaad, mida võiks tõlgendada kui kollektiivse intelligentsi tasakaalustavat ilmingut või lausa enesekaitset.

Abstraktselt väljendudes loob maailma paljususe ja ainulisuse omavaheline suhe, mis on meie kaasajal tasakaalust väljas — kõvasti kiivas paljususe, kirevuse, liiasuse suunas. Eesti keskmise ja noorema põlve kõlamodernismi katusmõistega hõlmatavad heliloojad loovad, igaüks oma vahenditega, kuulajale fookuse, mis aitab neil koondada oma tähelepanu ja meeled süvenemisele, kõlamaailma sisseminekule. Teadlik keskendumine ühele helile, ühe heli väärtustamise esteetika jõudis eesti muusikasse Arvo Pärdi tintinnabuli-stiiliga. Lihtsustatult öeldes võiks väita, et n-ö kõlamodernistide põlvkonna lähtekoht on abstraktses mõttes sarnane — üksiku heli, kõla väärtustamine. Ent nii, nagu Pärt liikus avangardsetest kompositsioonitehnikatest ülimalt redutseeritud tehnika ja esteetika suunas, on kõlamodernistid (valdavalt) liikunud uuesti suurema komplekssuse, diferentseerituse, väljendusvahendite ja ka helisüsteemide (mikrotonaalsus) avardumise suunas, kuid pürivad sealtkaudu, ehk niisiis märksa komplekssemates tingimustes, enda ja oma loomingu taasühendamisele suuremasse tervikusse. Helena Tulve on seda mõtet ka ajakirjanduses väljendanud. Näiteks: „Looming on osa enese seadistamise ja olemise mõtestamise protsessist, vahend ja läbiminev eesmärk üheskoos. See kõik on üks lahutamatu tervik, teekond terviklikkuse poole.”5

Nii nagu tintinnabuli-stiili, iseloomustab ka eesti kõlamodernistide loomingut ühe olulisima parameetrina muusika hingestatus. Ehk siis eksperimenteerimine kõlaga pole eesmärk omaette, vaid on millegi kõrgema teenistuses. Ent kui Pärdi muusikat iseloomustab igatsus ületada duaalsust — mis jääbki igatsuseks ja on sellisena pjedestaalile tõstetud —, siis eesti kõlamodernistide loomingus on paljudel juhtudel võimalik kogeda nn ühtsusteadvuse kohalolu. See äratundmine tabas mind esmakordselt Helena Tulve orkestriteose „Sula” (1999) kuulamisel ja tookord ilmutuslikult. Unustamatu maagilise kuulamiskogemuse kinkis ka Tulve „Südamaa” esiettekanne EMP 2014 raames. Kõlatundlikkus kui töövahend on Tulvel ja teistelgi eesti kõlamodernistidel rakendatud justkui uuelaadse (aga võib-olla hoopis taas avastatud iidse) tunnetusliku ruumi loomise teenistusse, milles energeetiliselt ei ängista duaalsuse painav dissonants, sest on kogetud olemisühtsust ürgse naisprintsiibi energia voolamise (ja voolata lubamise) kaudu. Helena Tulvelt kõlas tänavusel EMPi pimekontserdil Kultuurikatlas ansambli U: esiettekandes „Maa süda” klaverile ja ansamblile. Tegemist on teisendiga teosest „Südamaa” klaverile ja orkestrile (millest olen põhjalikumalt kirjutanud 2014. aastal6).

Viimaste aastate Eesti muusika päevad, mida on kunstilise juhina kujundanud Helena Tulve koos Timo Steineriga, on silma paistnud hoolika ja keskendunud häälestatuse ja ruumi loomisega. Eesti kultuuriskeene pealiskaudsustumise ja üleüldise virvarristumise tingimustes (mille musternäide on tänavuse Tallinn Music Weeki nüüdismuusikaõhtu, millest oli juttu 8. aprilli „Helikajas”7) väärib niivõrd süvenenud lähenemine erilist esiletõstmist. Sel aastal eelnes EMPi avakontserdile koguni kaks ettevalmistavat sündmust — kõigepealt Tammo Sumera linnaruumi helisid integreeriv multimeedia-installatsioon „Kivi kuuleb” Niguliste kiriku ümber, seejärel Helena Tulve ja Tatjana Kozlova-Johannese ning koreograaf Kärt Tõnissoni koostöös sündinud koreograafiline live-kompositsioon kristallkausside ja teiste heliobjektidega, kaasloojateks-esitajateks Maria Kõrvits ja Jandra Puusepp. Helilis-koreograafiline kompositsioon mõjus samamoodi ruumi puhastavalt ja rituaaliks ettevalmistavalt, nagu aastasadu on mõjunud pühakodade puhastamine viirukiga. Heli- ja liikumisinstallatsioon osutus omalaadseks müsteeriumiks, mis suunas tõtakalt siseneva, argimõtetest tulvil kuulaja pehmelt ja leebelt vaiksema, n-ö sisemise ruumi suunas. Oma lihtsuses ja lummuses, aga samas ka peenekoelises detailirikkuses oli see üks maagilisemaid tunde terve EMPi vältel. Tundlike naiste loodud püha ruum häälestas festivali õrnalt ja keskendunult sobivasse helistikku — lihtsate vahenditega, ent mõjuva orgaanilisusega. Selles imetabases kulgemises viibides meenus üks teine tsitaat Krulli „Jumalanna pesast”: „…sakraalse ja profaanse vastandamisel põhinev religioon on tegelikult väga robustne ja jäme. Ta on ilmunud hiljuti, toonud kaasa vaenu ja vägivalda, ja ähvardab praegugi inimkonda lakkamatute sõdadega — aga juba homme võib ta kaduda. Ja sellest pole midagi katki. Tuul puhub ikka, rohi kasvab ikka, linnud laulavad ikka.”8 Tulve ja Kozlova võime ühendada tervikusse väga erinevaid heli tekitamise viise — reaalsuspiire lahustavast haprusest intensiivsete liinideni — avardus selles poeetilises live-kompositsioonis mitmemõõtmeliseks tajukogemuseks. See oli festivali kandva idee „Läbi hämaruse” üks kõige helgemaid manifestatsioone. Ühtlasi esindas see etenduskunstide viimase aja üht tõusvat suundumust nii meil kui mujal — luua „ühiskunstiteoseid”, mis sünnivad erinevate kunstiliikide orgaanilisest ühtesulatamisest. Kui püüda siinkohal mõtestada, miks seda laadi kunstiliikide sünteesimine ühes tugeva improvisatoorse elemendiga on praegusel ajal oluline, siis võiks öelda, et see loob intensiivsema loomingulise spontaansuse „portaali”, mis avab suurte muutuste lävel olevas ühiskonnas lisavõimalusi kollektiivsele teadvusele vajalike impulsside leidmiseks.

Kerri Kotta on eristanud eesti uues muusikas religioosse, spirituaalse ja ökoloogilise taustaga kõlamodernismi.9 Põhimõtteliselt võiks tänast eesti kõlamodernismi maastikku sellise pilguga vaadata küll, kuid seda nägemust tuleks ehk veidi laiendada või diferentseerida. Eesti muusika religioosse kõlamodernismi silmapaistvaim esindaja on kahtlemata Galina Grigorjeva, kelle pooletunnine suurvorm segakoorile „Vespers” („Vesprid”, tekst õigeusu lauluraamatust) oli üks jõulisemaid ja kirkamaid uudisteoseid tänavusel festivalil, kõlades EMP 2017 avakontserdil Vox Clamantise esituses Jaan-Eik Tulve juhatusel. Samas, kuidas määratleda Grigorjeva vene folklooril ja poeetide tekstidel põhinevaid teoseid? Spirituaalne kõlamodernism? Nähtuste eritlemine, ka kunstis, on ühest küljest vajalik, samas aga teame, kui tinglikud on sellised puhtmõistuslikud lahterdused.

Tänavuse festivali uudisteostest pakkus mulle kõige täiuslikuma kuulamiskogemuse Tatjana Kozlova- Johannese „To My End and to Its End…” („Kuni lõpen mina ja lõpeb see…”), mis on loodud Palestiina poeedi Mahmud Darviši tekstile. Teose tõi keskendunult esiettekandele Eesti Filharmoonia Kammerkoor Kaspars Putniņši juhatusel. Tinglikult võiks Kozlova-Johannese loomingu asetada spirituaalse kõlamodernismi alla, aga tema muusikal endale mõjuda lastes lahustuvad tegelikult kõik sõnalised määratlused. Kozlova-Johannese muusikas väljenduv orgaanilisse kulgemisse jõudnud kõlatundlikkus ühendab sise- ja välismaailma terviklikuks kosmoseks. Heli sisse minek on teoses „Kuni lõpen mina ja lõpeb see…” nii jäägitu, teose struktuur nii loomulikult voogav, vaimne kohalolu igas „millimeetris” nii täiuslik, et julgen seda esile tõsta uue eesti muusika ühe väljapaistvama teosena. Kozlova-Johannes on oma loomingus jõudnud sellisesse küpsusastmesse, et tundub juba ebaoluline rääkida tema puhul eeskujudest-mõjutajatest.10 Tema ainulaadne stiil lähtub seestpoolt, on filtreerunud läbi sügava tunnetuse, vaimse distsipliini ja kontsentreeritud kuulamistaju. Teosesse „Kuni lõpen mina ja lõpeb see…” süvenedes on võimalik kogeda, et maailma (taas)loomine (ja tervendamine) saab sündida ainult läbi sisemaailma; et üksnes töö enda sisemaailma korrastamisel on lõppkokkuvõttes tulemuslik ja võib vilja kanda.

Liisa Hirsch on eesti kõlamodernistidest kõige abstraktsema, eksperimentaalsema ja kompromissituma otsinguteekonna kehastaja, liigitumata ühegi eelnimetatud (religioosne, spirituaalne, ökoloogiline) suuna alla. Hirschi sihikindlus uurida sügavuti heli olemust ja katsetada heli fundamentaalsete parameetritega kätkeb endas maadeavastaja või pühendunud teadlase kartmatust, kindlakäelisust ja ka riskivalmidust. Seda teekonda kõrvalt jälgides on adutav taotlus tungida omi vahendeid kasutades eksistentsi juurteni. Vajaduse korral kaasneb sellega ka minek läbi tühjuse — tühjuse, mis on kõige oleva algpotentsiaal. Ning just sellest aspektist kujunes ERSO ja Kristiina Poska poolt esiettekandele toodud Hirschi „Threshold” („Lävi”) mulle tänavuse EMPi kandvat ideed („Läbi hämaruse”) avavaks võtmeteoseks. Oleme oma tsivilisatsiooniga jõudnud suure transformatsiooni lävele, mille vältimatu osa on minek läbi Tühjuse.

Nimetatud ERSO kontsert Kristiina Poska käe all oli EMP 2017 kõrghetk. Eesti uue muusika klassikast olid ettekandel Sumera IV sümfoonia „Serena borealis” (1992) ja Tüüri Tšellokontsert (1996), milles soleeris imetlusväärselt sügavrikkaliku tooniga Theodor Sink. XX sajandi klassika varamus kindla koha sisse võtnud Tüüri Tšellokontsert kõlas tšellisti ja orkestri ühishingamises Poska käe all unustamatu sügavusmõõtme, kujundite ülima selguse, faktuuri reljeefsuse ja imeliste värvidega. Hirschi, Tüüri ja Sumera teosed moodustasid sel kontserdil igavikulise kaare.

Marianna Liigi „Motion in Oscillating Fields” („Liikumine võnkuvatel väljadel”) sümfooniaorkestrile ja elektroonikale tuli esiettekandele küll juba EMPi eel, ERSO esituses Olari Eltsi juhatusel 25. veebruaril, kuid kuulub siiski vaadeldavasse perioodi ning seda sobib kõlamodernistidest rääkides käsitleda Hirschi järel. Marianna Liik pälvis hiljuti Luzerni Festivali Akadeemia noore helilooja preemia, mis on suur tunnustus — valiku tegi akadeemia kunstiline juht Wolfgang Rihm. Ka Marianna Liiki ei paigutaks ma ühegi ülaltoodud eesti kõlamodernismi kategooria alla. Rostrumil 2013. aastal edu saavutanud elektrooniline teos „Mets”, nagu ka „ReCycling” (2016), sobib küll nn ökoloogilise kõlamodernismi esindajaks, ent teose „Motion in Oscillating Fields” lähtepositsioon, algidee11 on lähedasem Liisa Hirschi abstraktse heli süvaolemuse uuringuga. Samas võib teose arenduses ja dramaturgias tajuda Tüüri energeetilis-transformatiivse muusika mõjutusi. Liigi „Liikumine võnkuvatel väljadel” on tugevate kontrastide ja intensiivse arengukaarega teos, mis kätkeb justkui ühe universumi lugu sünnist surmani. Elektroonilise materjali sulatamine partituuri on jõuliselt isikupärane, selle abil luuakse teose võimas kulminatsioon. Kuna teose kandeteljeks on dualistlik dialektika, ei sobitu see päriselt eesti kõlamodernismi nn peavoolu alla, mille oluline tunnusjoon on lähtumine olemisühtsuse taustsüsteemist. Et aga ka too kõlamodernismi „peavool” on siiski puhtalt mõttekonstruktsioon, mis sisaldab väga erinevaid ilminguid (mida on ainult osaliselt võimalik kajastada käesolevas artiklis), siis kõlatundlikkuse, kõlaotsingute ja väljendusvahendite avardamise aspektist, samuti ka vaadeldud orkestriteose kontseptuaalse lähtekoha tõttu kuulub Liik kahtlemata eesti kõlamodernistide hulka.

Mirjam Tally esindab eesti heliloojaist kõige puhtamalt nn ökoloogilist kõlamodernismi, juhul kui selle all mõista loodusest inspireeritud, loodushäälega lahutamatult läbi põimunud muusikalist stiili, mille eesmärk on looduse hingestatuse väljendamine muusikas ning selle kaudu ühendumine maailmaga. 2016. aasta EMPil, mille pealkiri oli „Roheline heli”, kõlas mitu Tally teost, mis kõik käsitlesid selgelt seda teemat. Tally muusika ammutab palju looduskeskkonnast selle erinevates avaldumisvormides. Tema muusikale on omased ergaste leidudega fantaasiarikkad, põnevad kõlamaastikud, mis saavad inspiratsiooni nii keskkonnast selle puhtas looduslikus olemisvormis kui ka teisenenud, mitte enam loomulikus olekus keskkonnast, näiteks kammerteoses „Soe elu jäämäe jalamil”. 2016. aasta EMPil esiettekandele tulnud „Erosioon” võimendatud tšellole, orkestrile ja elektroonikale võttis käsitleda ühe kõige valusama inimkonna ees seisva küsimuse: kuidas transformeerida inimtegevuse tagajärjel kahjustatud või rikutud või ka lihtsalt industrialiseerimise käigus tömbistatud keskkonda nii, et see saaks uue elu ja hingamise? Tänavusel EMPil kõlas EFK kontserdil Tally „Land of Tree Worshippers” („Puudekummardajate maa”, 2014) segakoorile, pärimusinstrumentidele ja fonogrammile, mis on helilooja üks viimaste aastate väljapaistvamaid teoseid. Lummava atmosfääriga ja väljendusjõuline „Puudekummardajate maa” liigub oma tunnetuslikelt ning vaimsetelt kvaliteetidelt juba süvaökoloogilises sfääris.

Malle Maltise loomingus võib leida teoseid, mida võiks samuti liigitada nn ökoloogilise kõlamodernismi alla, näiteks tänavusel EMPil esiettekandele tulnud „Veetrepp” ekstravagantsele koosseisule — kolmele orelile ja elektroonikale. Maltise loomingu põhifookus on aga siiski abstraktsemal suundumusel, olgu siinkohal viidatud näiteks rahvusvaheliselt pärjatud teosele „Res” (klaverile, löökpillidele ja fonogrammile, 2003) või eelmisel EMPil esiettekandele tulnud teosele „Virvatuled” varioolale. Maltis ühendab isikupäraselt ja meisterlikult akustilise kõlamaailma ja elektrooniliste väljendusvahendite võimalusi, tema loomingulisele käekirjale on omane ökonoomsus, kontsentreeritus, puhtus ja selgus. „Loomeprotsess on ideede mitmekordne filtreerimine, kihtide kaupa minek, nagu sibula koorimine. Võtad midagi ülearust kogu aeg maha, liigud läbi kihtide eesmärgiga jõuda kõige kontsentreerituma informatsiooniga tasandile, kuni lõpuks jääb järele olulisim,”12 on helilooja ise oma tööprotsessi kirjeldanud ning paljudes Maltise teostes tajun selget taotlust jõuda filtreerimise käigus strukturaalsete süvakihtideni, mingis mõttes analoogselt Pärdi tintinnabuli-stiili tuuminfoga, ent Maltise puhul toimub see olemisühtsuse võtmes. Tänavuse EMPi „Veetrepp” on Maltise varasema loominguga võrreldes ekskursioon märksa lopsakamasse kõlamaailma. Teose tellimuskoosseis — kolm orelit ja elektroonika — andis selleks muidugi rikkalikult ainest, kuid ka eksootiliste loodushelide ja muude loodusele viitavate assotsiatsioonide varjus on teose tuuminfo siiski strukturaalne, abstraktne.

Evelin Seppar on siin käsitletud heliloojatest kõige heakõlalisema stiiliga ja jääks seega kõlamodernismi nn peavoolust justkui kõrvale. Samas on tema muusikas aspekte, mis jällegi lähendavad teda kõlamodernistidele — kõlatundlikkus, poeetilisus, sisemine rahu ja olemisühtsus. EMPil 2016 esiettekandena kõlanud Seppari vokaalsuurvorm „Lighthouse” oli unustamatu, piire avardav kuulamiskogemus, kõikehõlmava olemisühtsuse täiuslik väljendus. Tänavusel EMPil esiettekandele tulnud „Põllud, mu põllud” segakoorile (tekst vene folkloorist) oli seevastu „luust ja lihast”, eluga ehedas kontaktis olev, naise tundemaailma süvitsi sukelduv jõuline koorikompositsioon. Sisemise intensiivsuse, kõlakirkuse ja empaatilise sisseelamisvõime poolest vene folkloori maailma lõid „Põllud, mu põllud” dialoogi Grigorjeva vene folkloorile tuginevate teostega.

 

Nagu eelnevast nähtub, ei piisa eesti kõlamodernismi kirjeldamiseks üksnes omadussõnadest spirituaalne, religioosne ja ökoloogiline. Vastavalt kontekstile peaks lisama ka veel selliseid sõnu nagu strukturaalne, abstraktne, olemusühtne jne. Paljude eespool käsitletud autorite ja teoste kohta võiks öelda, et ideeliselt on nende huvikeskmes sisekosmose uuringud ning selle kaudu ühendumine kõige olemasolevaga (spirituaalne, religioosne suund). Ühendused maailmaga, ühendused Algallikaga. Looduselt inspiratsiooni saava loomingu puhul — mõeldud on nn ökoloogilist kõlamodernismi, artiklis käsitletutest siis eelkõige Tally teoseid, aga osaliselt ka näiteks Maria Kõrvitsa „langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi” eelmiselt EMPilt — võiks arutleda, et teoreetiliselt on tegemist vastupidise protsessiga ehk looduse (loodushelide) kaudu ühenduse saamisega oma sisekosmosega. Tegelikkuses aga toimub „liiklus” muidugi mõlemal suunal. Abstraktse suuna esindajate puhul — Hirsch, Maltis, ka Liik, samuti siin artiklis käsitlemata jäänud Elis Vesik, kellelt sel kevadel ei olnud esiettekandeid — on fookus strukturaalsetel uuringutel, kas siis kõlaliste väljendusvahendite avardamise, heli füüsikaliste algparameetrite uurimise ja nendega eksperimenteerimise (millega kaasneb rikkalikult mikrotonaalseid ilminguid) või universaalsete algstruktuurideni jõudmise taotluse kaudu.

Tulve ja Kozlova-Johannese loomingut sobiks vast kõige paremini iseloomustada mõistega „süvaökoloogiline” ning Tulvele Sumera preemia omistamise pressitekstis on seda ka kasutatud.13 Seda just norra filosoofi Arne Næssi 1972. aastal kasutusele võetud mõiste deep ecology tähenduses — spirituaalne, holistiline loodus- ja keskkonnafilosoofia, mille ideaaliks on loodusega harmooniliselt kooskõlas elamine. Süvaökoloogia kandev idee on mõtlemise, tundeelu, spirituaalsuse ja tegevuse ühtsus. Teadlik inimene on selles kontekstis elukeskkonna, looduse hoidja. Tulve, Kozlova-Johannese, aga samuti Grigorjeva ja kõigi teiste ülaltoodud naisheliloojate muusika hoiab, kaitseb ja ülendab meie elukeskkonda, vaimset keskkonda ja seeläbi ka looduskeskkonda heli kaudu.

Keskendudes helile, igale helile, pääseb ligi olemas olemise sügavusele. Mida sügavamalt kaevad, seda komplekssemaks võib minna pilt. Kõla­modernism on üks võimalusi seda komplekssust väljendada. Ning sellise komplekssuse taasühendamine tervikusse on intensiivne vaimne pingutus, mis kannab meid hämarusest läbi ainult tänu sügavama sisemise äratundmise toele.

Neis kevadistes võrsetes on elu­väge.

 

Viited ja kommentaarid:

1 Viimati näiteks: Aare Tool. Kus on nüü­dismuusika juured? — Sirp 18. VIII 2017, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusi ka/kus-on-nuudismuusika-juured/

2 Vt TMK 2017, nr 7—8.

3 Hasso Krull. Jumalanna pesa. Mütopoeetiline essee. — Pesa. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2014. Lk 395.

4 Kaupo Vipp. Lokaalravitsus. Eeldused ja võimalused progressi üleelamiseks. Torgu: DS Varahaldus, 2017.

5 Heili Vaus-Tamm. Helena Tulve: looming on enese seadistamine. Intervjuu. — Sirp 10. II 2011, http://www.sirp.ee/s1-artiklid /c5-muusika/helena-tulve-looming-on-en ese-seadistamine/

6 Saale Kareda. Kõlakangad ja keerised. Eesti uue muusika kevadine küllusesarv I. — TMK 2014, nr 6.

7 Klassikaraadio. Helikaja. 8. IV 2017, http://klassikaraadio.err.ee/v/helikaja/loigud/be806db3-fe5d-4e17-805e-b79fd4a3beac/helikaja

8 Hasso Krull. Jumalanna pesa. Lk 407.

9 Kerri Kotta. Eesti nüüdismuusika seisuga aprill 2017. — Sirp 21. IV 2017, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/eesti-nuudismuusika-seisuga-aprill-2017/

10 Mart Jaanson. Kuidas vahendada jumalikku? — Sirp, 20. XI 2015, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/kuidas-vahendada-jumalikku/

11 „Teose loomisel otsisin elektroonilise ja akustilise heli muutuvate parameetrite ja võnkumiste kaudu kõlavälju, luues reljeefseid kõlamaastikke. Osaliselt on harmooniline alusmaterjal saadud elektrooniliselt töödeldud helide spektri analüüsimisest.” (Marianna Liiki annotatsioon.)

12 Persona grata. Malle Maltis. — Teater. Muusika. Kino 2013, nr 3.

13 http://kultuur.err.ee/612745/tanavuse-lepo-sumera-nimelise-heliloomingu-pree mia-palvib-helena-tulve

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon