VASTAB VAHUR LAIAPEA

Küllap on sul uus film käsil?

Hmmm (muhe naer) — ei ole! Vanad on lõpetamisel. Praegu on käsil film Afganistani sõjas osalenud endistest nõukogude sõduritest, aga sellest tuleb nüüd hoopis teistmoodi film, kui algselt plaanitud. Ju sa seda mu lugu tead või oled kuulnud — Talibani poolt röövimine ja kinniistumine kevadel… Ja nüüd ongi nii, et töös olev film tuleb kuidagi ümber kujundada. Peeter Simmi palusin juba enne Afganistani minekut appi — et teeksime koos filmi, kus on üks nõukogude ekssõdur, keda ma novembris sain pikemalt filmida. Nüüd aga tuleb ilmselt otsapidi ka oma looga samasse filmi minna. Kui enne oli filmi tööpealkiri „Vangis ja vabaduses”, siis Simm pakkus, et pealkiri võiks olla küsimärgiga: „Vangis või vabaduses?”. Algselt pidi see film rääkima endistest nõukogude sõduritest, kes astusid islamisse, et ellu jääda; sellise saatusega mehi elab Afganistanis veel üksjagu. Nüüd tuleb ka mu enda teema — „vangis ja vabaduses” ehk „vangis või vabaduses” — sinna sisse. Ja võib-olla veel mõne mehe oma. Need eesti mehed, kes kunagi Nõukogude armees Afganistanis sõdisid… Üks mees on praegu andnud nõusoleku ka otsapidi sellesse filmi tulla. Nii et film mingis mõttes laieneb ja saab suurema üldistusastme. Vahest avab ta siis rohkem ka seda, mida Afganistan ja sõda võivad inimesega teha. Või avab sõda laiemalt, mitte ainult Afganistani sõda. Ja seda, mida teeb inimesega vangistus. Nõukogude sõdurite teema on mulle tegelikult väga südamelähedane. Tahtsin seda filmi teha juba aastaid ja lootsin, et sellest tuleb pikk ja põhjalik lugu. Aga dokumetaalfilmidega on nii, et filmi tegemine võib ise tugevasti su elu mõjutama hakata. Seekord läkski nii, et üks on see, mida plaanid, ja teine see, mida elu sulle lõpuks annab.

 

Sa ei kujuta praegu ette, kui suuremahuliseks see film paisuda võib?

Ma arvan, et seal tuleb piiri pidada. Alguses mõtlesin teha pooleteisetunnise filmi, nüüd arvan, et see jääb umbes tunni piiridesse, kui ta ükskord valmis saab. Pigem näen, et film mahuliselt mitte ei kasva, vaid kahaneb ja selle võrra kontsentreerub. Oht laiali valguda on väga suur. Paljudel filmidel, mida kõrvalt olen vaadanud, on see probleem, et on tehtud ära suur töö, aga kõik, mida filmil on öelda, on öeldud esimese kahe minutiga ja ülejäänud poolteist tundi lihtsalt tsiteeritakse seda esimest kahte minutit, lisamata midagi sisulist. See on asi, mida tahan oma filmide juures igal juhul vältida. Tahan teha selget vahet ajakirjanduslikul lähenemisel ja dokumentalistikal; minu jaoks on need väga erinevad asjad. Dokfilmi tegemine on minu meelest ikka kunsti tegemine — kunstilise filmi tegemine. See ei ole millegi paljastamine või millegi tõestamine. Dokke on küll nimetatud sotsiaalse suunitlusega filmideks, aga minu arvates on sotsiaalsus neis ikkagi teisene. Mis tegelikult on põnev? Minna inimese sisse ja vaadata, mis seal on. Muidugi nii­palju, kui see võimalik on. Ja alati peab midagi saladuseks jääma. Ja jääb ka.

Su filmide teemad ja käsitused ei näi keskenduvat ühele kindlale narratiivile, ehkki pean tõdema, et su viimaste filmide puhul annab tooni antropoloogia. See on sulle väga tähtis, tundub? Et tegevus toimuks mingis sellises keskkonnas, mille kultuurilist arengut tahad selle filmi kontekstina või tegevuse osana näidata. Mongoolia, Abhaasia, Afganistan, Ghana. Eesti vaatajale kõik puha eksootilised paigad, kuhu küllap enamik eestlasi kunagi ei jõua. Sul on need trumbid taskus.

Ma ei oska ennast sellise antropoloogilise mõtteviisi kaudu defineerida. Asi on väga lihtne: ma olen alati olnud kohutavalt uudishimulik inimene. Ja selle aja jooksul, mis meile siinses elus on antud, tahan kogeda võimalikult palju. Tahan õppida ning elu näha nii palju kui võimalik. Dokumentalisti töö on andnud mulle erakordse võimaluse näha selliseid asju, mida ükski teine amet iialgi ei võimaldaks. Nii et inimlik uudishimu on üks selliseid tõukejõude, mis mind paljude filmide puhul on viinud ka eksootilistesse või kaugetesse maadesse. Aga täpselt sama on ka siin, Eestis. Kui palju ma olen Eestit ja eesti inimesi läbi selle töö avastanud. See on hoopis üks teine Eesti, mida ma olen näinud dokumentalistina — võrreldes selle Eestiga, mida ma oleksin näinud seda tööd mitte tehes. Ükskõik, kuhu sa lähed, filme ripub õhus alati mitmeid. Tuleb lihtsalt orienteeruda sellele, mis sel hetkel tundub kõige köitvam, ja sellele, kuidas filmile selgroog leida. Teinekord ei leiagi selgroogu või jääb see nõtkeks ja hapraks. Siis loodad, et need episoodid, mille sa oled tolles keskkonnas kinni püüdnud, hakkavad vaataja südames ja peas kuidagi ise järjestuma ja loovad nõnda omavahelise sideme ja korrastatuse. Näiteks eile (6. IX 2017— Toim) tele-esilinastus ETVs minu Ukraina-film „Ukraina fragmendid”. Sellel nimel on kaks tähendust. Film koosneb 2015. aasta kevadel paari nädala jooksul üles võetud fragmentidest. Oluline on aga just see, et vaatamata siit-sealt nopitud fragmentidele ühendab neid kõiki üks läbiv joon: inimesed sõja jalus, see, mida sõda inimestega teeb. Milliseks sõda võib su muuta ja kuidas sa inimest endas alal saad hoida. Isegi kui filmil ei ole süžeelist sidusust, võib selle tegemine mulle ikkagi oluline ja huvitav olla. Sidususe saab vaataja luua ka oma peas ja südames. See ei pea tingimata filmi narratiivis nii tugevalt esile tulema. „Ukraina fragmentide” esilinastus oli 2015. aasta sügisel, aga tele-esilinastus oli eile. Ma ei teagi, ausalt öelda, miks ta poolteist aastat kuskil seisis.

 

Sa keskendud inimesele ja sellele, kuidas inimene suhtub olukordadesse, olgu need siis dramaatilisemad või staatilisemad. Aga kuna oled juba nagunii eksootilistes paikades käinud, kas pole pähe tulnud teha mõnd puhtalt etnilist kultuuri avavat dokfilmi? Kus ilmtingimata ei pea olema kellegi saatus meie silme ette laotatud?

Tavaliselt ma ei küsitle inimesi, kui oma filme teen. Väga harva esitan mõne üksiku küsimuse. Mu lähenemine on ikka olnud selline, et kui inimene on andnud nõusoleku filmimiseks ja kui sul on aega temaga olla, siis ta varem või hiljem hakkab ise rääkima kõige olulisematest asjadest. Sellest, mis tema elus on toimunud või mille toimumist ta kardab või loodab… millest iganes. Ja selles mõttes mu lähenemine töötab, et kui inimene hakkabki rääkima nendest kõige olulisematest asjadest, siis mina ei suudagi vahet teha — ta ju räägibki siis oma kultuuri- ja elukeskonnast. Sellest, milles ta on elanud ja kasvanud, kus ta on kogenud kõike seda, mis on teinud ta selliseks, nagu ta on. Kui sa pead silmas seda, et peaks üles võtma tantsimist, laulmist või muud etnoloogilist poolt, siis seda võib ka alati filmida. Aga selle juures võiks alati olla midagi veel. Midagi kihilisemat või… mingi suhe… mingi saladus, mida ei pruugigi saada sõnadesse panna.

Kunagi Peeter Sauter kirjutas TMKsse loo, mille nimi oli „Vahur Laiapea ja Eesti Televisioon”; see oli mitu aastat tagasi juba. Ja seal ta hurjutab ETV toimetajaid, kes tollal mitu mu filmi tagasi lükkasid. Ses loos oli juttu, et ETV ootab ja soovib näha selliseid üliväga põhjalikult läbitoimetatud filme, kus kõik on üheselt selge: autori positsioon, mida ta tahab öelda selle filmiga ja kuhu ta tahab jõuda… Ja siis oli see teine pool, mida Sauter nägi minu filmides, kus jääbki õhku küsimusi ja autor ei võta kõiketeadja positsiooni. Asjad jäävadki lahtiseks ja inimene ehitab selle filmi oma peas ja hinges lõpuni. Kui aus olla, siis olen nii mõnegi filmi kohta pärast valmimist endalt küsinud, et mis sellest siis tuli. Olen püüdnud seda tehes kasutada oma südametarkust, aga samas ei oska alati täpselt sõnastada, mis tegi nii, et ta kujunes just selliseks, nagu ta on. Võid ju rahastustaotlust tehes panna kõik head ideed paberile — ja peabki panema. Aga kui sa selle asja sees oled, siis muutuvad mingid muud asjad teinekord palju olulisemaks kui need, mis sa algselt oled sõnastanud. Filmitegemine on ikka teel olemine. Mulle ei meeldi vaadata dokfilme, mis on tehtud telepublitsistika võtmes. Nad on kuidagi liiga siledad ja igavad.

 

Ettearvatavad?

Ettearvatavad. Iseasi on see, kui sa tahad sealt saada olulist informatsiooni mingi asja kohta — ja siis saad ka. See võib siis olla tore ja ka tähtis. Mina aga arvan, et informatsiooni on palju põhjalikumalt võimalik hankida raamatuist või internetist, dokumentalistika võiks rohkem tegelda sellega, millega kirjutatud sõna ei tegele ja millele kirjutatud sõna ei pruugigi nii lähedale jõuda kui film. Asjade väljendamiseks on ju erinevad keeled. Ka film, mis on teinekord diktoritekstiga üle külvatud, mõjub… no ei tea… ta on nagu selline konspekt või… Aga jah, igat moodi on ju võimalik teha; eks ma räägin ikka sellest, mis mulle südamelähedane.

 

Ma ikka tuleksin veel selle eksootilise keskkonna juurde tagasi. Autentsus on meie kaasajal luksus ja harva esinev nähtus. Kui palju sa usaldad kohapealset kultuurimaterjali; kas tegeled ka taustauuringutega?

(Mõtlikult) Vaata, taustauuringud on suured ja kallid asjad. Filme, kus saad võttepaigale kohale sõita juba ammu enne filmima hakkamist või mille juurde saad palgata inimesi, kes teevad eeltööd ja uurivad — neid ju maailmas tehakse. Aga minu filmid on sündinud ikkagi suhteliselt väikeste eelarvetega ja väheste võimalustega ja ma teen panuse sellele, et kui ma lähen, siis on mul mingi esialgne idee sellest, kuidas filmi teha. Ja see idee saab oma lõpliku kuju alles tolles keskkonnas. Taustauuringud on minu puhul pigem see, et pistad seal kohapeal endast välja kõik antennid, mis sul olemas on. Püüad olla nii olemas ja kohal kui võimalik, valmis vastu võtma ja ka filmima kõike, mis on oluline ja huvitav. Ja veel, oluline, lausa hästi oluline on see, millisena need inimesed, keda sa filmid, sind tajuvad ja vastu võtavad. See on võtmeküsimus. Ma näen filmide puhul kohe ära, mis on hästi tehtud. On olnud suurepärane operaator, suurepärane meeskond ja kõik on olnud tehnilises plaanis viimase peal. Iga kaader on kui piltpostkaart, mille võiks välja trükkida ja seinale panna. Aga kui autori ja filmitava suhtesse on jäänud mingi tõke või tõrge, siis seda ei peida ära ühegi filmitehnilise lahendusega. See suhe filmitavaga ei pea olema tingimata familiaarselt sõbralik. See on pigem professionaalse empaatia küsimus: filmi nimel kohanen ja kohandun selle keskkonna ja nende inimestega niivõrd hästi kui võimalik. Et saada parim tulemus.

 

Dokumentaalfilmi režissöör, kui ta on uudishimulik, tahab võimalikult laialt avada teemat, mille ta fookusesse on võtnud. Ja sõltuvalt filmi iseloomust vajab ta mõningate kaadrite saamiseks palju aega. Ta on nagu jahimees, kes ehitab varjeonni ja laseb tekkida olukorral, kus need, keda ta filmima hakkab, harjuvad tema juuresolekuga ega pane teda enam tähele. Kui kaua vajad sina sellist snaipri moodi keskendumist? Ja kas viitsid või saad selle peale aega kulutada?

See on tihti aja küsimus, aga siin on ka teine pool. Nimelt olen aastaid võtnud oma filme üles ise. Käinud oma kaameraga võtetel üksinda. Sellisel lähenemisel on muidugi omad nõrgad ja tugevad küljed. Kusjuures need tugevad küljed on minu silmis siiani nõrgad küljed üles kaalunud. Tehnilises mõttes võib üksi olles muidugi tekkida olukordi, mida on keeruline lahendada nii, et saaks kätte parima kvaliteediga tulemuse. See on kergem, kui sul on kolme-nelja inimesega võttegrupp. Aga need asjad, mille olen enda meelest saanud aktiva poolele, on olnud mulle väga olulised. Olen vist saanud selle usaldava kontakti filmitavaga, millest sa siin räägid, väga kiiresti. Arvan, et see ei ole seotud üksnes ajaga, vaid ka elukogemuse ja mingi sisemise hoiakuga filmitava suhtes. Inimesed tunnetavad eksimatult ära, kas sa oled kohal, kas võtad aega, kas see, mida nad sulle räägivad, on sulle oluline või mitte. Jalaga-uks-lahti-stiil — siia valgus ja siia kaamera ja siit võtame heli ja nüüd räägi, mis sa sellest asjast arvad —, see minu jaoks ei tööta. See on telepublitsistika võte, millega on võimalik saada häid intervjuusid. Olen ka selliseid teinud ja mõnikord on see vältimatu. Aga see töö, mida olen enamasti viimased kümme aastat teinud, on nõudnud psühholoogilist mängu ja kontakti loomist. See on olnud nii intrigeeriv ja võimas asi. Kahtlustan, et kui mu ümber oleks suur võttegrupp, siis kõik lahustuks ja ma ei saaks seda sisu kätte. Kuigi tulemus võib filmitehniliselt ja visuaalselt olla parem, võib mingisugune sisemine kvaliteet kaduma minna.

 

Dokumentalistika võimaldab filmikunstis mitmeid esteetilisi lähenemisviise seisundidokkidest lavastatud dokumentaalideni välja. Kui palju pöörad sa tähelepanu visuaalesteetika kujundamisele või otsid suhte- ja sündmuspaiku kindlas esteetilises ruumis?

Ma ikkagi lähtun sellest, mida elu pakub. Tunnistan siiralt, et ega ma ei pea ennast mingiks väga heaks operaatoriks. Ma ei ole seda spetsiaalselt ju õppinud. See on amet, mille olen omandanud enamasti kogemuste kaudu. Ma ei ole iialgi osalenud operaatorina kellegi teise filmi võtetel ega ilmselt ka osale kunagi. Selles mõttes ei ole ma professionaalne operaator. Aga olen seda oskust omandanud nii palju, et pean end piisavalt heaks operaatoriks iseenda filmidele.

Kui tulla visuaalse poole peale, siis lähtekoht on ju tavaliselt see, et filmikunst on visuaalne kunst. See on ühelt poolt õige — muidugi on! Teiselt poolt see visuaalia ei pruugi üldse määrata filmi tegelikku kandvust või mõjujõudu. Film, mis läks esindama Eestit Oscari-võistlusel, koosnes visuaalselt väga võimsatest kaadritest. Kui aga küsida, kuidas ma tundsin end pärast selle filmi vaatamist, et mis jälje ta minusse jättis, siis see film ei veennud mind. Ma ei pea seda väga õnnestunud filmiks. Mõtlen, et perfektne visuaalia võib saada küll filmis omaette väärtuseks, aga see ei pruugi veel tähendada, et film tervikuna väga võimas oleks. Dokumentalistikas tuleb see eriti esile. Teinekord on vaja teha võtteid visuaalselt väga ebatänuväärsetes oludes. Hämaruses, pimeduses, kiiresti liikudes, heitlikult ümber paiknedes — nii mõnigi asi võib jääda visuaalselt katkendlikuks. Samas võib ka selles olla oma esteetika ja mõju — kui sa sealjuures püüad kinni midagi väga olulist, midagi, mida sa muidu tõenäoliselt kinni ei saaks püüda.

 

Oled teinud ka persoonifilme, näiteks Lembit Kurvitsast ja Ester Mägist. Seda laadi filmidest rääkides tundub, et oled ise pigem intervjueerija tüüpi kui pelgalt vaatleja? Kui palju sa töötad taustamaterjalidega, võrreldes infoga, mida saad isiku kohta temalt endalt aktiivse suhtluse käigus?

Ei tööta palju. Kõik, mis on võimalik kätte saada, tuleb läbi vaadata. Mõnikord ei ole sellel aga üldse nii suurt tähtsust. Sest need, kellega olen persoonilugusid teinud, on nii erinevad inimesed. Olen lausa öelnud, et „pidalitõbisest presidendini”. Pigem tundub mulle, et inimene ise avab oma tausta — nii palju, kui ta tunneb vaja olevat.

 

Kui sa filmitavaid nähtavalt ja otse ei küsitle, kas sa siis palud neil avatuse saavutamiseks rääkida mõnest asjast kaamera taga?

Olen püüdnud, nii palju kui võimalik, filmida inimest olukorras, kus ta nii või naa on suhetes teiste inimestega. Või siis leppida kokku mingis tegevuses, mis aitaks sel inimesel ennast avada ja unustada, et „nüüd ma pean, kaamera ees…” Aga mõnikord töötab filmitava liigne koostöösoov hea tulemuse saavutamisele isegi vastu.

Kui oma emast filmi tegin, siis ta arvas, et peab kogu aeg millestki rääkima. Ütlesin talle: „Sa võid vait ka olla, oleme siin sinu kodus, tee lihtsalt oma asju.” Ja sellest tuli päris ilus episood. Laua peal olid laste ja lastelaste fotod. Ta puhus neile peale ja ütles: „Näe — kõik mu lapsed on tolmu täis!”

 

Püüad luua nii loomuliku keskkonna, et filmitav käituks, nagu polekski kaamerat juures?

(Väga konkreetselt) Ei. Ma arvan, et kaamera ja minu juuresolek jäävad alati mõjutama. Aga ma püüan sellest olukorrast omamoodi essentsi kätte saada. Midagi sellist, mis on nimetamatu, sõnastamatu, aga mis ühtäkki mõjub võimsalt või tõstab selle hetke n-ö maast lahti. See võib olla väike, näiliselt nii tühine detail. Aga kui ma selle kätte saan, siis mul tavaliselt tekib selline klõnks kohe. Kui ma olen kaamera taga ja tajun, et see oli nüüd see. Ja kui ma vaatan esimest korda läbi materjali — näiteks nelikümmend tundi, et teha pooletunnine film —, siis mulle meenub juba võtteist, et siin on see koht, kus oli vaja tund aega juures olla, et too hetk kätte saada. Hetk, mis räägib palju rohkem kui ükskõik kui palju diktoriteksti või muid sõnu seal ümber. Väikesed nüansid, aga need on hästi olulisedHästi olulised, jah. Need on kõige olulisemad asjad filmi jaoks. Kõikidest mu filmidest võib selliseid kohti leida. Õng on sees ja kork on vee peal ja sa pead ära ootama, et ühel hetkel näkkab.

 

Sinu uudishimu on sind viinud selleni, et püüad isikudokkidesse ka neid, kelle maailmale niisama lihtsalt ligi ei pääse. Näiteks Peipsiveere-film. Tundes vanausuliste kultuuri ja nende suhtlusviisi, tean, kui vastumeelselt ja napilt nad nõustuvad ennast publikule avama. Tunnen hästi ka oma kunagist õppejõudu Eenok Haamerit ja muidugi tema avatust, mis teeb ta kogukonnas respekteeritud inimeseks. Ka Kasepää vanausuliste vanemat Andrei Sergini respekteeritakse, kes aga suure tõenäosusega ei räägi endast meeleldi. Kas ma arvasin õigesti?

Jah. Aga paradoksaalsel kombel töötas ta piisavalt kaasa, oli piisavalt avatud. Materjali hulk, mille ma temast filmisin, oli küll palju väiksem kui Eenok Haamerist. Aga ma arvan, et selles filmis on nende lugu võrdsel määral esindatud. Ikka võib ette tulla, et filmid üht inimest rohkem ja teist vähem, aga kontsentratsiooni aste vähema puhul toob tasakaalu. Andrei Sergin tuli mulle südamest vastu. Tõesti, temas puudus igasugune edevus või soov filmitud olla. Aga ta võttis seda kui missiooni, et vanausuliste temaatika saaks Eesti riigis inimesteni viidud. Tegime seda filmi koos Juhani Püttsepaga. Ta tundis Andrei Sergini juba varem, oli tema juures varem käinud intervjuud tegemas. Andrei võttis meid väga soojalt vastu ja mingit põiklemist — seda ei olnud. Ja pealegi, rääkimine ei olegi selles filmis minu jaoks kõige olulisem. Sageli pole nii oluline mitte see, mida räägitakse, vaid kuidas räägitakse. Ja see tuleb selles filmis minu meelest Andrei Sergini puhul ka väga ehedalt esile. Neid ahhaa-hetki, mis ennast mulle avasid, selles filmis on.

 

Kas poliitikaga kursis olemine ja poliitiliste protsesside loogika on sulle filmiloojana tähtis?

Ei ole. Ma olen teinud vist ainult ühe poliitikasse sekkuva filmi. See on Arnold Rüütlist, aastast 2006, pealkirjaga „Arnold Rüütel. Lõpetamata lause”. See on minu kõigi aegade kõige vaadatum film, kuna ta läks Kanal 2 eetrisse paar päeva enne presidendivalimisi. Enne seda, kui Ilves ja Rüütel omavahel valijameeste kogus jõudu katsusid. See oli ka muidugi film, mille järel ma tundsin ennast täiesti äralõhutuna. See energia, mis oli sel ajal õhus… Ühelt poolt sain tunnustust ja kiitust, teiselt poolt rünnakuid ja halvustamist ja kõike sellist. Oli väga keeruline aeg, nii filmi tegemise kui eetris olemise järel. Seal oli ka see moment, et esialgne plaan oli film eetrisse anda pärast valimisi. Aga olukord ühiskonnas tundus nii kriitiline ja mingid asjad tundusid olevat nii sassi läinud, et viimasel hetkel võeti vastu otsus panna film kommertskanalis eetrisse paar päeva enne valimisi. Ehk siis sekkuda mingil moel protsessi. Seda, kui palju see film tegelikult sekkus või mõjutas, on muidugi väga raske mõõta või arvata — saab üksnes spekuleerida. See oli arhiivipõhine film ja selle esialgne mõte oli pigem mäluteemaline. Unustame nii kergesti selle, kes kuskil on olnud, mida teinud, milles osalenud ja mida öelnud. Meeldetuletamine oli selle filmi oluline külg. See, et film läks eetrisse vahetult enne valimisi ning mõjus siis ka poliitilise aktina, ei olnud ette planeeritud, vaid viimase hetke otsus. Jaan Kaplinski, arvustades Viivi Luike, kasutas väljendit „kanaarilind kaevanduses”. Tookord oli selline tunne, et midagi on kreeni kiskumas ja et kui minu võimuses on kuidagi seda protsessi mõjutada, siis tuleb seda teha. Ja nii see tookord läks. Aga ma mäletan, et kandsin seda saasta, mis selle kõigega üles kerkis, endas päris kaua. See ei olnud mulle hea aeg.

 

Sulle on tähtsad ka kliinilised teemad? (Mõlemad naeravad.) On sinult mõnd filmi selles vallas oodata?

Eeei. Ei tule ette. Ilmselt on kliinilised teemad seotud ka asjaoluga, et lõpuks tuleb ka perele raha teenida. Ja laste kasvatamiseks. Ja see kõik on ju kokkuvõttes ka töö, mille üks külgi on see, et tuleb teenida raha, et eluga hakkama saada.

 

Mina mõtlesin ka, et filmitegijad-dokumentalistid kliinilisi teemasid väga suure innuga käsitlema ei kipu. Sest need on suure tõenäosusega filmid, millele ei ole oodata suurt edu või tähelepanu. Ja on ju üliväga raske kuvada dokumentalistikas karme sotsiaalseid suhteid, inimeste traumasid ja nende suhtumisi. Kui sügavale intiimsusse laskub dokumentalist Laiapea?

Ma olen vist ikka väga sügaval ära käinud… Kui ma mõtlen neile teledokumentaalsarjadele, millega mu sõltumatu teleprodutsendi töö algas… Kunagi Kanal 2-s tegime sarja nimega „Haiglalood”. Selle raames läksime ja filmisime sünnitushaigla elu seestpoolt, laste sündimist. Filmisime isegi aborti. Filmisime günekoloogilisi lõikusi — muidugi väga delikaatselt kõike üles võttes ja näidates. Me ei teinud midagi kellegi eest salaja või lubamatult. Inimesed on valmis palju enamaks, kui me arvata oskame. Kui tegin eelmisel hooajal Kanal 2-le „Kliinikumi”-nimelist sarja, käisin samuti sünnitajaid filmimas. Ja adusin, et inimeste valmisolek olla filmitud ja usaldus selleks — kõik oli ju olemas. Ilmselt töötab ka see, milline on sinu kuvand, mida sinust teatakse või mida sa lähed tegema. Ma arvan, et Võsa Petsi ei oleks lastud nii lihtsalt sünnituse ligi. Kui sa ei ole kellestki üle sõitnud ja sul ei ole pahatahtlikkust hinges, varjus või peidus, et midagi kuritarvitada, siis see kumab läbi ja aitab kaasa.

Jah… kui sa küsid sellise intiimsuse kohta. Samas, hingelist intiimsust on ju ka kohatud ja üles võetud üsna palju. Aga mitte kunagi nii, et kedagi kuidagi paljastada või hinge avali rebida või kedagi pärast filmimist sellesse olukorda „alasti” maha jätta. Aga ilmselt tingib filmimine ka seisundi, kus inimeses hakkavad toimima sellised protsessid, mis võivad muidu olla kinni kaetud ja … maetud. Nii et sellel on võib-olla ka käivitav või teraapiline pool olemas. Aga kindlasti ei ole hea filmi tingimuseks inimese n-ö alastikiskumine. Vastupidi — kõige huvitavam on inimest avada sellisel moel, et sa üksnes vihjad või viitad sellele, mis temas toimub. Sa ei pea tingimata teda afektini viima või kaamera ees nutma panema. See, mis temas tegelikult on, kumab tast läbi. Vahest väikestes nüanssides, aga see jõuab vaatajale kohale.

 

Oled sa seadnud dokfilmi väntamisele omad eetilised piirid, need, millest sa ealeski üle ei astu, mida sa ei murra? Mitte mingil tingimusel. Mitte mingit kompromissi tehes.

Ma pigem sõnastan selle nii, et võin filmida nii mõndagi, mille juures on küsimärk õhus. Tegelikult isegi mitte küsimärk, vaid ma võin filmides olla ka 90% kindel, et ma ei kasuta hiljem seda materjali, seda võimalust. Aga ma filmin selle üles, kuna selles kontekstis võib hakata toimuma veel midagi, millest ma vastasel juhul ilma jään. See, et mul on midagi üles filmitud, ei tähenda ju veel, et ma filmitud materjali ka kasutama pean. Mulle meeldib suhtumine, et filmin üles ja film sünnib lõpuks montaažis. Eetilised kriteeriumid töötavad montaažis sama tugevasti kui kaamera taga. See ei ole otseselt nii, et ma ei pane kaamerat käima — ma tean, et mu enesetsensuur töötab piisaval määral ka hiljem. Siis, kui ma filmi kokku panen.

Näiteks moment, kui tegime Põhja-Mongoolias filmi dukhadest. See oli aasta tagasi. Olin seal ühe Eestist läinud grupiga Roy Strideri eestvedamisel. Olime õhtul jurtas, kuhu tuli ka šamaan. Naisšamaan, 46-aastane naine, kehvemapoolse tervise juures. Kõigepealt näitas ta meile oma šamaanioskusi ja šamaaniriideid, mis kõik oli tore. Ja siis tuli hetk — ja mul oli kaameral valgus, mis oli filmimiseks just okei —, kui ta kurtis tõlgi vahendusel, et tal on silmadega tõsine probleem. Silmad jooksevad mäda. Ja meie inimeste hulgas oli arste, mitte küll otseselt silmaarste, aga nad said sellele naisele pakkuda võimalust ta silmi vaadata ja leida meie matkaapteegist midagi, millega ravida. Ja kui ma jätsin oma kaamera tööle ning filmisin seda momenti, kui hakati šamaani silmi uurima, siis ma tajusin mitme oma reisikaaslase suhtumist: „No mida nüüd, ons vaja just nüüd filmida?” Siin on tegu just sellise hetkega, mil ma filmi tegijana otsustan, kas kasutada seda või mitte. Aga ärge teie mulle tulge ütlema, mida just praegu on vaja filmida ja mida mitte. See ei ole teie asi! Selliseid momente ikka on ja neid tuli ette ka Tartu ülikooli kliinikumis filmides. Aga üldiselt mul läks seal väga hästi. Mida iganes ma seal filmisin — mulle ei ole ülekohut tehtud. Kuid samas on need, jah, erinevad asjad — mida filmida ja mida filmis kasutada.

 

Küsinud SAKARIAS LEPPIK

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon