EMTA LAVAKUNSTIKOOL 60: VABADUS, VASTUTUS, VÕIMALUSED

PRIIT PÕLDMA

 

Portreteerimaks kuuekümneaastast lavakunstikooli, esitasin küsimusi teatrihariduse oleviku ja tuleviku kohta inimestele, kes kooli praegust nägu kujundavad ja esindavad. Vastavad koolijuht Lembit Peterson, kevadel lõpetava XXVIII lennu juhendaja Anne Türnpu, oma õpiaja poole peale jõudva XXVI lennu juhendaja Anu Lamp, magistriprogrammi eestvedaja Jüri Nael ning lõpukursuse üliõpilane Jan Teevet. Ma ei surunud kõigile peale rangelt ühesugust ankeeti, küll aga püüdsin kõigiga puudutada samu teemasid. Lembit Peterson, Anne Türnpu ja Jüri Nael vastasid küsimustele suulise intervjuu vormis, Anu Lamp ja Jan Teevet eelistasid kirjutada — sellest (ja mõistagi eelkõige vastajate isikupärast) ka vastuste stiililine ja mahuline erinevus.

 

Lembit Peterson, professor, lavakunstikooli juhataja, näitleja- ja lavastajatöö õppejõud, lavakunstikooli vilistlane aastast 1976. Mida peaks praeguses lavakunstikoolis tingimata hoidma ja säilitama? Mis vajab muutmist?

Minu meelest on tähtis, et lavakunstikoolis tegutsevad õpetajad oleksid loovisikud, kes on piltlikult öeldes ühe jalaga koolis, aga teise jalaga kindlasti elavas teatriprotsessis. Teatripraktikud. See loob muidugi suurema pinge kui see, kui keegi pühenduks ainult pedagoogilisele tööle, kuid samas võimaldab see olla elavas kontaktis oma publikuga, tajuda aja pulssi. Et see aja pulss jõuaks loominguliste leidude, kaotuste ja ka eksimuste kaudu õpetajate vahendusel õpilasteni.

Nii see praegu suures osas ka on. Koolis töötavad suurte kogemustega teatripraktikutest pedagoogid, kelle jätkamine iga uue kursuse juures on väga oluline; nende kõrval ja toel alustavad noored kolleegid. Tähtis on hoida kool avatud võimekatele pedagoogiandega, meie teatritraditsioonis kujunenud näitlejatele, lavastajatele, dramaturgidele, teatriteadjatele, kes saaksid oma nõuannete ja juuresoluga kaasa aidata uute noorte teatriinimeste kujunemisele siin Eestimaal.

Säilima peaks avatus, mis on seni olnud: kursusejuhendajatele antakse suhteliselt vabad käed. Niipalju, kui see antud oludes võimalik on, saavad nad kujundada kursuse suuna oma sisemistest põhimõtetest lähtuvalt. Selle eeltingimus peab olema vabadus, ka teatavate riskidega, mida see vabadus paratamatult kaasa toob.

Mulle tundub, et sealjuures on tähtis dialoogi võimaldava õpikeskkonna loomine. Dialoog mitte jutuajamise, vaid tõe poole liikumise mõttes. Dialoogi eesmärk on jõuda ühes või teises küsimuses reaalsuse tunnetuseni. See on teatrikunsti puhul eriti tähtis, sest me liigume kõikvõimalikes kujuteldavates suundades nii oma dramaturgia, lavastuste kui ka näitlemisega. Meile on hästi tähtis „siseneda” kõikidesse maailmadesse, mida me kujutluse abil loome, aga teistpidi neist ka „väljuda”. Kus on see, mida me mingil juhul teatriks ei nimeta? Teatriinimesena on võib-olla kiusatus koos Shakespeare’iga öelda, et kõik on teater: „Maailm on lava ja mehednaised kõik vaid näitlejad.” Aga seda ei ole öelnud Shakespeare, vaid üks Shakespeare’i paljudest tegelastest, melanhoolne narr Jacques näidendist „Nagu teile meeldib”. Kas me tahame kogu elu veeta narri filosoofiat järgides? Et luua erinevaid kujuteldavaid maailmu ja tunnetada neid teatrile omaste vahenditega, tuleb kogu aeg püüda hoida meel avatud ka tõevälja suhtes. Et mitte „tõejärgsesse maailma” ära eksida… Ja pealegi, kellele (missugusele kuningale) on vaja narri, kes tõtt ei räägi?

Teatrikoolis saab areneda inimeseks kunstnikuna — õppida tundma teatris kasutatavaid meetodeid, tehnikaid, võtteid, ja mitte ainult Stanislavski ja Moskva Kunstiteatri koolkonna baasil, millega Eesti teatrikooli õpetus selle algaegadest peale seotud on, vaid ka teisi teatrile lähenemise viise ja tehnikaid, niipalju, kui ajakava võimaldab. Ka see on alati kuulunud Eesti teatrikooli traditsiooni juurde. Aga teisest küljest tuleb kogu aeg hoida telge vaikse küsimusega, mille nimel või kelle nimel (üha rohkem tahan ma küsida „kelle” ja mitte „mille” nimel) me töötame, kelle nimel me seda kõike teeme. Miks teater, kellele teater?

Oleme alustanud nii pedagoogide kui ka uue õppekava nõukogu kaasabil õppekavade läbivaatamise ja kujundamise protsessi. See võtab üsna kaua aega, et õppekavasid vajadusel muuta, täiendada, arendada, et need oleksid rohkem vastavuses sellega, mida uus aeg nõuab. See on loomulik tegevus, millele päris lõppu tulla ei saagi… Dramaturgi õppekavaga hakkasime tööle, sama asi tuleks teha ka lavastajatöö, lavalise liikumise, hääletehnikaga. Ka näitlejatöö õppekava tuleks värske pilguga üle vaadata. Mitte selleks, et visata ära, mis enne on olnud, vaid et viia formaalne ja sisuline pool  teineteisega kooskõlla, et see, mis on õppekavas märgitud, saaks ka tegelikult tehtud. Kui ei saa tehtud, siis ei tasu ka märkida. Formaalse ja sisulise vastavusse viimine on raske ülesanne.

 

Missugusena näete konservatiivsema ja liberaalsema, traditsioonikesksema ja avangardistlikuma lähenemise suhet (Eesti) teatrihariduses?

Minu jaoks on hästi mängitud roll või hästi tehtud lavastus alati nii konservatiivne kui ka liberaalne. Ta kätkeb mõlemat, nii spontaansust kui distsipliini. Ta peaks olema traditsioone austav või vähemalt neid teadev, tundev. Näiteks Stanislavski, Mihhail Tšehhovi, Artaud’, Barrault’, Grotowski, Brooki, Oida, LeCoqi jt meetodid, süsteemid peaksid olema õpilasel teada, aga need ei tohiks olla talle kammitsaks, ta ei pea kogu aeg näpuga järge ajama, ta ei pea neid võtma kui pühakirja, vaid kui meetodit, kui teed. „Meetod” tulebki ju kreekakeelsest sõnast „tee”. Kuhu see tee peaks viima? Ikkagi inimvaimu elu avaldusteni, et vaimne ja hingeline elu saaks füüsilise ja nähtava kaudu meile ilmutatud. Et „lava elama panna“, mitte niivõrd „elu lavale tuua”. Ja selleks leiab iga loov­isik muidugi oma tee, oma „meetodi”. Ja ma olen kindel, et kunstiteos, antud juhul teatrikunsti teos, ei tohiks muutuda õpitud tehnikate ja meetodite demonstratsiooniks, kuhu tegijate vaimne, hingeline pale ära kaob. Teiste meetodite tundmaõppimine peab sillutama tee omaenese meetodi, elule ja kunstile lähenemise viisi leidmiseks, mis võimaldab igaühel väljendada seda, mida ainult tema väljendada saab, milleks teda on kutsutud.

Kas see on sealjuures konservatiivne või liberaalne, traditsiooniline või avangardne, ei mängi minu jaoks tegelikult väga suurt rolli. See jääb vaatajate otsustada. Mulle on tähtis sõnum, etenduse sõnum ja koolis õpetuse sisu, ning mõlema väljendused mulle huvipakkuvas vormis. Et saaks tekkida kontakt
tegijatega, et saaks tekkida dialoog.

Vabaduse piir läheb minu jaoks sealt: minu vabadus lõpeb seal, kus algab teis(t)e oma. Vabaduse kasutamise tagajärgedest annavad inimesele teada tema südametunnistuse hääl ja kaasinimesed. Liigvabalt tegutsedes võib ühel hetkel ka iseendalt vabaduse ära võtta. Teistpidi ei saa konservatiivsus olla nii jäik, et ma ei saa sellest voolusängist välja, et kaanonid ja reeglid on nii täpselt ette antud, et hirm nende vastu eksida ajab juba midagi tegema hakates krampi.

Minule meeldib mõelda elavast traditsioonist, mis on dünaamiline. Teater on kunst, mis sünnib siin ja praegu, ja kõik eelnev on ettevalmistus täna õhtul sündivale „imele” või „imetusele”. Kõik, mis aitab meil tänasel päeval lava elama panna, seal elu andvaid ja hoidvaid väärtusi edasi anda, on traditsioonis väärtuslik. Kujutelmad peavad jätma ruumi sellele, mis pole kujuteldav, seda esile tooma, ja just see peaks vaatajas kuidagi ilmsiks saama.

Tõde on elav, on tervendaja, kui me end sellele avame, kui me end sellele avada tahame ja oskame.

 

Järgmisel aastal võetakse lavakooli vastu XXX lend. Missuguseks kujuneb nende programm?

Tuleb kolm õppesuunda, nagu on olnud varasemaltki: näitleja, lavastaja ja dramaturgi suund. Siret Campbell on andnud nõusoleku juhendada dramaturgi õppesuunda, lavastajasuuna kujundamise ja juhendamise peale ma mõtlen praegu ise ja näitlejasuunda tulevad lisaks minule juhendama Indrek Sammul ja Liina Olmaru. Tahaksin, et tuleks nukuteatriõpe Mirko Rajase juhendamisel, et tutvustada tudengitele algusest peale nukuteatrimaailma ja teha huvilistega ka lavastus. Lisaks meie oma kooli staažikatele õpetajatele on olnud läbirääkimisi juba ka mitmete teiste, nii noorte kui vanemate pedagoogidega, näitlejate ja lavastajatega nii kodu- kui välismaalt. Tahan arendada ja süvendada olemasolevaid toimivaid suhteid ja sidemeid maailma teatrikoolidega, aga luua ka uusi
ja vajalikke, nagu sel aastal on juba loodud Moskva GITISega ja Madridi Kuningliku Draamakunstikooliga. See toob edaspidi kaasa nii õpetajate kui õpilaste vahetusi, võimaldab tutvuda eri maade teatritraditsioonidega. Peab leidma võimalusi, et meie üliõpilased saaksid teha rohkem koostööd teiste maade üliõpilastega ja võtta osa teatrikoolide festivalidest.

Esimeses etapis peaks olema õpe kõigil koos, nagu see meie kooli traditsioonis on olnud. Lavastajad (ja ka dramaturgid) peavad saama päris tugeva näitlejaettevalmistuse, et nad näitlejatöö olemust omal nahal konkreetselt kogeksid. Seda ei ole võimalik õppida ainult teoreetiliselt. Nad ei pea ise pärast näitlejana töötama (ehkki ettevalmistus peaks seda soovi korral võimaldama). Eelkõige peavad nad kogema, mida tähendavad harjutused, etüüdid, katkendid; mida tähendab publiku ees olemine ja selleks ettevalmistumine, et nad ei annaks prooviprotsessis näitlejatele absurdseid või vägivaldseid ülesandeid. Sama on dramaturgidega — kui nad ise näitlejatööd kogevad, on neil parem kirjutada ka näitlejatele rolle.

Üks teema on küll, mis mul on hinge peal ja mida ma tahan kooli sisse tuua. Vooruste ja pahede käsitlus on praeguses õppes puudu. Inimesed ei ole kindlad mingeid asju kõlbeliselt väärtustama. Kõlbelised väärtushinnangud on toetamata, need on inimeste südames kõik olemas, aga inimesi võiks julgustada teadlikele kõlbelistele otsingutele ja anda neile selgem pilt, kuidas need ajaloo jooksul on kujunenud. Kõlblus on minu jaoks hingehoid, „hinge hoidmine”. Kõike võib teha, kuid inimese väärikuse vastu minek on kindlasti kurjast. Sestap tahan kinnitada koos püha Augustinusega, et „armasta ja tee, mida tahad”. Armasta. Ja alles siis. Armastust peab tundma õppima. Armastama peab ka õppima. Armastav suhe hoiab inimese väärikust. See saab võimalikuks vabaduse olemasolul, kuid juhib kohustuste täitmisele. Sest vaba ja armastav inimene on võimeline ära tundma oma kõrgemat kutsumust. Noblesse oblige! Mihhail Tšehhovil on väga huvitav artikkel „Armastusest meie elukutses”. Kindlasti on armastus ka minu jaoks olulisim osa mis tahes meetodist.

Teater peegeldab, aga teistpidi ka mõjutab ühiskonda. Tuleb mõelda sellele mõjule, kui igal õhtul on saalis 400–500 inimest, kes vaatavad sinu loodud maailma ja võtavad selle koju kaasa. Emotsionaalse sfääri kaudu annab teater väga tugevaid mõjutusi. Teatrikooli üks ülesanne on üliõpilaste teadlikuks tegemine sellest vastutusest. Mitte ainult vabadusest, vaid ka vastutusest.

 

Anne Türnpu, XXVIII lennu kursusejuhendaja, lavakõne ja hääletehnika õppejõud, lavakunstikooli vilistlane aastast 1986, magister aastast 2000 ja doktor aastast 2011. Mis on see, mida peaks praeguses lavakoolis kindlasti hoidma ja säilitama, ja mis vajaks muutmist?

Kindlasti väärib hoidmist lavakooli maja, Toom-Kooli 4. Mina usun, et ruumil on mälu. Tundub õige jätkata selles majas, mis mäletab nii paljut.

Kui meil peaks olema mingi nullruum või EMTA klassiruum, siis ma ei kujuta ette, kuidas seal erialatundi teha. Mäletan oma üliõpilasajast, kuidas Toompea maja hoiab ja toetab. Lisaks on vaja suurt saali füüsiliste ainete ja etenduste jaoks. Võib-olla olukord leevendub seoses EMTA juurdeehituse, uue blackbox’iga, aga praegu on kitsas.

Siin-seal on räägitud sellest, et õppejõudude kaadri voolavus on väga suur ja seetõttu peaks loobuma kursusejuhendajate süsteemist. On näiteks pakutud, et iga lennu esimesel aastal õpetavad kogu aeg ühed ja samad õppejõud, teisel aastal teised. Mõnes mõttes oleks see võib-olla õige, aga kursusejuhendajate süsteem tagab kursuste omanäolisuse. Eesti teatrile on see minu meelest vajalik, et kursused oleksid erinevad. Kursused on alati olnud kas oma juhendajate nägu ja/või iseenda nägu. Mõlemad on head variandid, selle asemel, et kõik oleksid ühetaolised.

Kindlasti võiksid dramaturgid ja lavastajad õppida esimesed kaks aastat jätkuvalt koos näitlejatega. See tagab ühise pinnase. Dramaturgid ja lavastajad peaksid saama näitlejatööst võimalikult sügavalt aru. See on ka nende erialaõppe ABC.

Ma loodan, et lavastaja- ja dramaturgiõpe saab endale lõpuks toimiva õppekava ja mentorid. Ma arvan, et on vaja erinevaid isiksusi lavastaja- ja dramaturgitudengeid toestama. See võib olla ka keegi väljastpoolt kooli, kes hoiab neil lihtsalt silma peal.

Seda mõtet, et igal üliõpilasel oleks oma mentor, olen ma aastaid veeretanud nii sisimas kui ka valjusti. On väga palju küsimusi, mida sa erialaõppejõu või kursusejuhendaja käest võib-olla küsida ei julge või ei oska. Ma mäletan oma kooliajast, et tekivad niisugused probleemid, millest ei oska rääkida ja mis kooli raamidesse ei mahu. Aga kui oleks keegi vanem näitleja või lavastaja, dramaturg või kirjanik, kel oleks selle jaoks aega, kes käiks vaatamas kõiki eksameid ja kellega üliõpilasel loomingulised asjad jutuks tuleksid, siis oleks see väga tarvilik toestus. On palju vanemaid näitlejaid, kes teatris enam täie jõuga ei tööta ja kes oleksid heal meelel valmis noortele oma aega pühendama. See oleks mõlemale poolele kasulik. Lisaks seoks see kooli rohkem teatriga. Meistri ja õpipoisi struktuur on aastasadu töötanud — miks ei võiks see veelgi töötada? Aga ma ei usu hästi, et ühel meistril saab olla 15–20 õpipoissi, seda on natuke palju.

Ja stipid. Lavakoolis pole võimalik õppimise kõrvalt tööl käia, aga neli aastat vanemate kulul elada on keeruline. Ühel kursusel on tavaliselt neli stippi — kaks tulemusstippi EMTAlt ja kaks Kulkalt. Aga oleks vaja rohkem. Kas saaks mõni teater stippi pakkuda või EMTA vilistlaskogu mõne stipendiumi tekitada või tahaks keegi olla õppurite metseen? Otsime lahendusi, ootame ettepanekuid.

Olen mõelnud selle peale, et lavakoolil võiks olla oma täienduskoolituse süsteem. Paljud inimesed, kes töötavad näitlejana, tajuvad ühel hetkel, et nad tahaksid kas ABCd korrata või midagi juurde õppida, millegagi süvitsi tegelda. Kas siis psüühika, hääle, keha, laulmise või emakeele alal — neid valdkondi on palju. Lavakoolis on piisavalt palju huvitavaid õppejõude ja neid võib ka väljastpoolt kutsuda. Paljud teatriinimesed on ise oma teemades süvitsi läinud, ehk oleks neilgi tore jagada oma oskusi. Praegu tegeleb sellega natuke R.A.A.A.M., aga see võiks olla lavakooli ülesanne. See peaks toimuma väiksemas mahus kui magistriõpe — mul on tunne, et kahte aastat on tegevnäitlejal keeruline leida ja hoida, aga nädala- või isegi kuupikkune meistriklass pakuks ehk paljudele huvi. Ja muidugi peaks aina olema selliseid ettevõtmisi, nagu sel aastal Madli Pesti organiseeritud ruumiloengute sari.

Kooli eesmärk on kasvatada näitlejaid tulevase teatri jaoks, aga meil pole õrna aimugi, missuguseks see teater kujuneb. Samuti avanevad üliõpilased isikuti erinevate meetoditega. Mõnele sobib rohkem üks, teisele teine lähenemine. Mida rohkem ja erinevamaid lähenemisi nad näevad, mida rohkem ja erinevamaid õppejõude ja meistriklasse nad kogevad, seda suurem on võimalus, et nad avanevad niisuguse kandi pealt, mida nad ise võib-olla ei osanud aimatagi. Ja nad on valmis selliseks teatriks, mis tuleb. Nemad suuresti loovadki selle. Kui me usume, et teater on elav organism, siis me sinna, mis tuleb, midagi parata ei saa. Ja oma praeguse aja teadmistega sellele hinnanguid anda ei ole aus. See tähendab, et kool peab olema avatud uuele, vanale, kõigele. Kuna me ei tea, mis tuleb, siis me peame olema hästi tundlikud, peenetundelised, avatud ja tolerantsed, et inimestel ei oleks pärast keeruline oma valikuid teha.

 

Kuidas suhestub teatrikool sinu meelest selliste märksõnadega nagu konservatiivsus ja liberaalsus, traditsioon ja avangard?

Üliõpilased on kõik isiksused ja ma püüan neile jätta vabaduse olla need, kes nad on. Minu meelest ei ole õppejõu asi inimeste hinge ronida. Ma ei taha hakata sinna sõrmipidi ronima ja midagi muutma. Inimese hing on püha ja teistel sinna asja ei ole, kui just ei kutsuta. Ma respekteerin inimest ja ma võin talle midagi soovitada või näiteks öelda, et see tee ei vii kuhugi. Aga ega sellest lõppkokkuvõttes palju kasu ei ole. Ta teeb ikkagi nii, nagu õigeks peab.

Loomulikult muutub kooli jooksul inimeste arusaam eetikast ja esteetikast. Aga seda ei saa dogmaatiliselt suunata. Inimese hing püüdleb alati terviklikkuse poole, ta ise kasvab terviklikuks, mõtestades ja ühendades erinevaid osiseid.

Aastaid on räägitud — ka teatrikaugemates seltskondades —, kuidas lavakoolis lammutatakse inimene laiali, aga kokku ei pane keegi. Minu meelest ei tohi ei lammutada ega kokku panna. Kunstilise eesmärgi või parema inimese nimel kellegi lõhkumine ei ole hea; ma ei tahaks seda ei teha ega ise kogeda.

Aga sellised märksõnad nagu konservatiivne ja liberaalne… Mul on tunne, et kõik need terminid leiavad oma õige koha, kui me mõtleme teatrist kui elusorganismist, mis muutub. Ja mõtleme sellest, et teatrikool võiks anda üliõpilasele tööriistu, käsitööoskusi, mis teatrisituatsioonides toimivad. Kui meil neid ei ole, aga me räägime erinevatest vaimsustest, siis see ei päde. Peab olema tööriistakast. Tööriistad, mille abil ja mille kaudu sa suudad oma tööd teha. Luua. Oskusi tuleb elu jooksul juurde, aga lõputult vette visata ja oodata, millal inimene ujuma hakkab — see on meeletu piin. Jalgratta leiutamisel ei ole suurt mõtet. Mingid tööriistad ja elementaarsed oskused peab inimesele kätte andma, et tal oleks võimalik ise olla ja edasi minna. Ma mäletan oma kooliajast lõputut vetteviskamist, lõputut lahmimist käte ja jalgadega, hirm kuklas, vesi suuni. Mis mõte sellel on? Kas 18-aastane inimene leiutab oma süsteemi? Leiutab või?

 

Ainult geeniused võib-olla…

Palju meil geeniusi on? Üks kümnest tuhandest? Kas on võimalik teha õppekava geeniustele? Kas geniaalne inimene vajab üldse kooli? Lõputu uppumine on piinav. Ma ei usu, et see loominguni viib. Sellest tööst ja ametist võiks inimesel jääda rõõm. Ja rõõm tuleb sellest, kui mul on kas või päästerõngas ümber kere ja ujukid ümber käte, aga ma tean õigeid liigutusi ja saan nendega edasi. Ja mul on midagi, mida ma juba teha oskan ja mis läheb hästi. Ja mulle antakse adekvaatset tagasisidet. Aga kui ma lihtsalt lõputult upun…

 

Kuidas sa sõnastaksid, milles seisneb praegu kooli olulisim valik või küsimus, millele peaks vastama, et edasi liikuda ja areneda?

Oleme õppejõududena erinevad isiksused ja minu meelest on see õige, et on võimalikult eripalgelisi õppejõude ja kõik pole topitud ühe mütsi alla. Aga meil oleks vaja mingit ühesugust arusaama koolist. See võib olla ka pedagoogika algkursus, mida on tegelikult vaja, sest enamik kooli õppejõududest on teatripraktikud, aga pedagoogikas (või õigemini andragoogikas, sest me õpetame täiskasvanud inimesi) on mõned lihtsad nipid ja võtted, mida oleks hea teada, kuna need lahendaksid palju olukordi.

Selle kõige juures ei maksa unustada, et me oleme 21. sajandi kõrgkool ja meil on õppeasutusena kohustus õpetada erinevaid arusaamu teatrist, mitte ainult neid, mis meile isiksustena meeldivad või sobivad. Kogu teatrilugu, kogu kaasaegne teater! Meile võivad keemikutena väärisgaasid ja leelismuldmetallid meeldida või mitte, aga kõrgkooli õppejõududena peame võimaldama üliõpilastel nendega kokku puutuda, et üliõpilased teeksid ise oma valikud — kas neile väärisgaasid meeldivad või mitte ja kas nad tulevikus tahavad nendega tegelda või mitte.

Seda, kuhupoole kool peaks minema, ei saa määratleda väljastpoolt kooli, neist asjust tuleks kooli sees rääkida.

 

Kas sulle tundub, et sellest räägitakse või et on räägitud vähe?

Mul on tunne, et sellest on räägitud, aga kuidagi dualistlikus võtmes, et sa oled kas selle poolt või vastu. Aga ühe või teise ideoloogiaga kaasa minnes või mitte minnes on ju veel lõputult variante. Mul on tunne, et me vist kisume tekki igaüks enda poole — selle asemel, et leida ühine lähenemine. Need asjad sünnivad suuresti arutelude ja vestluste käigus. Lõppkokkuvõttes oleme me, õppejõud, ju kõik ühe asja eest väljas: et meie kooli lõpetajad oleksid head näitlejad, lavastajad ja dramaturgid. Aga mingid lülid ja ühised arusaamised võiksid meie vahel veel olla.

 

Ma ei tea, kas sa saad ja tahad mulle sellest praegu rääkida, aga küsin ikka. Poole aasta pärast lõpetab esimene sinu juhendatud kursus. On see töö läinud nii, nagu sa ootasid, tahtsid, unistasid?

See on olnud tohutult keeruline ja meeletult huvitav aeg. Meil on veel pool aastat aega. Mõne inimese puhul näen, et tuleks pakkuda veel lisavõimalusi. Ega näitleja ei õpi selle kaudu, mida talle räägitakse, vaid selle kaudu, mida ta mängib.

Jube ilus on vaadata, kui su üliõpilased teevad laval (või lavastades või kirjutades) midagi niisugust, millega sa ise hakkama ei saaks. See on super. Uskumatult hea tunne. Ja nii peabki olema. Üliõpilased peavad kasvama õpetajast üle. Igapidi. Siis on asjad paigas. Kasvatame ju endile kolleege.

 

Anu Lamp, professor, XXIX lennu kursusejuhendaja, näitlejatöö, eesti keele ja värsiõpetuse õppejõud, lavakunstikooli vilistlane aastast 1982. Mida peaks praeguses lavakoolis tingimata hoidma ja säilitama? Mis vajab muutmist?

Kool muutub vaikselt kogu aeg, meil on isiksusekeskne õpe. Midagi säilib, midagi muutub koos inimestega, kes õpetavad. Midagi tuleb aknast ja uksest koos parajasti puhuvate tuultega. Aga ma arvan, et kooli alus, see GITISest ja ka Eesti Teatriinstituudist saadud põhi, millele Panso kooli rajas, on alles.

Mina tooksin õppekavva sisse piibliõpetuse, ilma selleta on võimatu mõista paljusid tekste, maale, muusikat. Tõlgendus lihtsustub või libastub, seosed jäävad märkamata. Kirjanduse õpet süvendaksin ka. Aja jooksul on see kokku kuivanud. Koos sellega kannatab stiilitunne. Selle sajandi algusest on kadunud ka võõrkeeleõpe. Koolis võiks olla erialane, teatrisõnavara õpetav inglise keel nagu teistes kõrgkoolides muudel erialadel.

 

Missugusena näete konservatiivsema ja liberaalsema, traditsioonikesksema ja avangardistlikuma lähenemise suhet (Eesti) teatrihariduses? Kas praegune suhe erineb ideaalist?

Mida mõista konservatiivsuse all? Kas A ja B õpetamist? Seda etappi ei saa ju vahele jätta, selleta ei saa kohe avangardi hüpata. Arvo Pärt kuulas Rakvere linnaväljakul jalgrattaga ümber valjuhääldiposti tiirutades kõiki iganädalasi kontserdiülekandeid, et jõuda järelduseni — tahan kirjutada teistsugust muusikat. Oma tintinnabulini jõudmiseks on vaja kõigepealt endale selgeks teha, mida enne on tehtud, et seda siis eitama hakata. Stanislavski tegevusliku analüüsi meetodit tundmata ei kujuta teatriharidust ette. Kool tähendab osata õppida nägema, kuidas see õpetus liigub teiste maade teatriõpetusse, Euroopast Ameerikasse, mida sellest üle võetakse, kuidas täiendatakse ja millisena see muudetud rõhuasetustega Euroopasse tagasi jõuab. Kool annab kanvaa, kuhu paigutada kõik need meile praegu pakutavad workshop’id ja õpitoad; arusaama, milline on nende põlvnemislugu, mis suundumusi nad esindavad. Väga huvitav on läbi teatriajaloo jälgida, kuidas erinevate maade loojad üksteist mõjutavad, kelle loomingust toituvad, kuidas jõuavad oma otsinguis iseseisvalt samade küsimusteni. Midagi on ühel ajal õhus.

Adun, et füüsilist teatrit vastandatakse või tahetakse vastandada sõnateatrile, ka siinsetes küsimustes TMKle. Minu silmis on ideaal ühendatud anumad — mõtte valdamiselt, kõnetehniliselt ja füüsiliselt väljendusrikas näitleja. Praegu tundub mulle küll tõelise avangardina see, kui keegi tõstaks ausse sõna. Suudaks sõnaga sama füüsiliselt ümber käia kui kehaga. Oleks valmis samasuguse põhjalikkusega kõneaparatuuri treenima kui füüsist. Ja suudaks sõna jõuga vägitööd teha.

 

Millisele küsimusele peaks lavakunstikool leidma vastuse, et teatri ja ühiskonna muutumisega kaasas käia ja areneda?

Sellele küsimusele vastates tajun ohtu hakata teemaga spekuleerima. Mulle tundub, et kooli kaasarääkimine ajastu probleemides sõltub paljuski üksikutest inimestest, „veduritest”, kes parajasti koolile suuna annavad. Aga ühelgi ajal ei tohiks ära unustada näitleja esmast, algset ülesannet — pakkuda hingele pidet, hoida üleval meelt. Me teenime inimest.

 

Jüri Nael, professor, füüsilise teatri magistriprogrammi juht. Mis on lavakas sellist, mida peaks kindlasti säilitama, ja mida võiks muuta?

Teatrihariduse traditsioonide ja kvaliteedi hoidmine ja säilitamine on alati olnud lavaka eesmärk ja on seda siiamaani. Samal ajal otsustab erinevate kursusejuhendajate süsteem juba eos selle, et iga kursus on ise nägu. Iga kursusejuhendaja voolib kursuse oma parima usu, tahtmise ja äranägemise järgi, vastavalt sellele, milliseid näitlejaid Eesti teater tema arvates parajasti vajab ja millistega ta ka ise sooviks tulevikus tööd teha. Tänu sellele on lavaka lõpetajate pilt väga kirju ja see on ainult hea, sest teater vajab eriilmelisi näitlejaid, lavastajaid ja dramaturge.

Minu isiklik arvamus on, et lavakas ei pöörata praegusel hetkel piisavalt tähelepanu loova näitleja harimisele ja kasvatamisele. Loova näitleja all pean ma silmas siiski midagi spetsiifilist. Ma pean silmas näitlejat, kes ei tahagi töötada riigiteatris, vaid kes tahab teha oma trupi, et teha teatrit, mis teda ennast kõnetab. Me võime rääkida küll, et see pole läbikukkumine, kui noor lavaka lõpetanud näitleja kohe teatrisse tööle ei saa, aga samas ei valmista kool neid ette ka mingiks muuks võimaluseks, sest neid on koolitatud kui näitlejaid, kes vajavad lavastajat, kes neid kutsuks ja neile tööd pakuks, sest ise nad midagi luua ei oska ega julge. On muidugi ka erandeid, aga kui me vaatame, mida kool praegu selleks teeb, et lõpetajad oleksid ise ettevõtlikud loojad, siis on olukord kurb. Ajad on muutumas; väga palju loomingulisi projekte sünnib väljaspool institutsionaalseid teatreid ja me peaksime lavakas tudengeid ka selleks ette valmistama.

Me oleme koolina ehk väga iseendasse sulgunud, toimetame omaette ja rahuldume sellega, et koolitada Eesti teatrile järelkasvu. Ma rõhutan, et traditsioonid on väga olulised, aga samas võiksime näha end julgemalt ka rahvusvahelise teatrihariduskeskusena, kus mitte ainult ei koolitata teatrispetsialiste, vaid kus tudengeid julgustatakse katsetama uute võimaluste ja vormidega. Ehk et lavakool poleks mitte ainult erialakool, kus õpetatakse kutset, vaid kõrgkool — teadusasutus, kus luuakse uusi suundi, vorme ja traditsioone.

Füüsilise teatri magistrantuuriga me selle sihiks võtsimegi. Magistriõppe eesmärk on teha piirid lahti, tuua siia inimesed, kes ei ole Eestiga seotud, ei tea meie kultuuriruumist palju ega ürita siia kuidagi sobituda. Nad tulevad ja jagavad oma töömeetodeid ja kogemusi ning inspireerivad seeläbi ka meie tudengeid. Ma arvan, et see ei võta mitte midagi ära meie traditsioonidelt, vaid lisab pigem vürtsi ja särtsu sellele, mis on koolis juba olemas, ja loodetavasti inspireerib meie inimesi natuke teistmoodi mõtlema ja oma loomingule uuenduslikumalt lähenema.

Ma olen ise nüüd üheksa aastat Eestist ära olnud ja õpetanud seitse aastat Inglise Kuninglikus Draamakunstiakadeemias (RADA), mis on oma eesmärkidelt meie lavakaga väga sarnane. Ka seal on bakalaureuseõpe säilitanud klassikalise suuna ja koolitab näitlejaid, kes teevad väga hästi Shakespeare’i ja psühholoogilist draamat. Aga mis puudutab nende enda loomisoskust ja -võimet, neid kui teatriloojaid ja -tegijaid, siis sellisele ettevalmistusele ei pöörata ka seal tähelepanu. Samal ajal on Inglismaal palju erinevaid teatrikoole, kus suhtutakse näitlejaõppesse väga mitut moodi, sest teater ei toimi ainult psühholoogilise realismi najal. Nii võibki leida füüsilise teatri, leiutava teatri, ansambliteatri ja muidugi ka psühholoogilise teatri suunaga bakalaureuse- ja magistriõppe kavasid. Selles kontekstis on täiesti mõistetav, et RADA saab spetsialiseeruda väga konkreetsele nišile. Eestis ei saa lavakool endale nii kitsast spetsialiseerumist lubada; meie peame koolitama näitlejaid/loojaid erinevatele suundadele ja žanritele.

RADAs on bakalaureuseõppe kõrvale tekkinud magistrantuur, mille eesmärk on anda tegevprofessionaalidele teadmised ja ettevalmistus, et nad saaksid luua oma teatrit. Et nad ei ootaks näitlejatena, millal mõni lavastaja neile tööd pakub, vaid looksid ise oma trupi ja teeksid teatrit, mis on neile oluline.

Ma arvan, et sellest mudelist oleks ka meil õppida. Praeguse füüsilise teatri magistrantuuriga lavakoolis olen ma just seda rida ajanud. Meil on praegu kaheksa magistranti ja kahe aasta jooksul õpetab neid nelikümmend kaks õppejõudu, kellest pooled on tipptasemel teatritegijad, lavastajad, teatripedagoogid väljastpoolt Eestit — alates Lloyd Newsonist (DV8 Physical Theatre) ja Chris Evansist (Gecko Theatre) kuni Pina Bauschi ja Jan Fabre’i truppide näitlejateni välja. Sellist kahurväge pole mitte ühelgi teisel koolil vastu panna. Aga see, mida magistrant sellest õppest kaasa võtab ja millise pildi ta nendest kildudest lõpuks kokku paneb, on täiesti tema enda otsustada. Kuid ma olen täiesti kindel, et see ei kahjusta mitte kuidagi traditsioonilist teatripilti ega eesti keelt ega midagi muud.

 

Kas sa tajud õhus mingit kahtlust, nagu võiks selline õpe kuidagi kahju teha?

No eks ikka on kuulda, et jälle need füüsilise teatri magistrandid teevad kuskil mingeid katsetusi publiku ees ja kes selle kõige eest ikkagi vastutab. Kui me räägime lavakooli magistriõppe ajaloost, siis varem on magistrandid tõepoolest nokitsenud kuskil omaette. Nad on käinud koolis ja teinud paralleelselt oma igapäevast näitlejatööd ning see, mis on toimunud kooliseinte vahel, ei ole kunagi olnud avalikkuse ees, välja arvatud mõned loomingulised magistritööd.

Praeguse magistrikursusega on teistmoodi, sest kohe algusest peale oli mulle selge, et nad on kõik professionaalid ja peavad seega ka kooli ajal seisma publikuga silmitsi nii palju kui võimalik. Ja mitte ainult oma koduteatris igapäevatööd tehes, vaid just inspireerituna, mõjutatuna treeningumeetoditest ja uutest lähenemistest, millega nad oma õpingute jooksul kokku puutuvad. See on ka põhjus, miks füüsilise teatri magistrikursus on väga erinevate aktsioonide ja katsetustega publiku ette astunud: kreeka tragöödia monolavastused, Drag Show, „Popi ja Huhuu”. Viimane aktsioon oli „Siis kui väikesed lapsed kõik magavad juba” teatris NO99 ja selle protsessi tegi keeruliseks asjaolu, et see oli rühmatöö, ilma lavastajata. Kõik loomingulised otsused tuli teha ansamblina. Eesti näitlejale on paras katsumus luua midagi terviklikku ilma lavastaja ja dramaturgita. See oli raske protsess, aga mulle oli väga oluline, et nad sellise kogemuse oma õpingute ajal saaksid.

Magistrantide järgmise ühislavastuseni „Väike jumalanna”, mis esietendub 26. jaanuaril Eesti Draamateatri väikeses saalis, viib hoopis teistsugune protsess. Selle tüki lavastab jaapanlanna Izumi Ashizawa, kes kasutab mitmesuguseid jaapani teatri treeningumeetodeid. Sedapuhku veab protsessi küll lavastaja, aga materjal, töömeetod, esteetiline vorm ja lavastaja kultuuriline taust on väga erinevad sellest, millega üks eesti näitleja harilikult kokku puutub.

Kuna magistrandid on järsku väga aktiivselt avalikkuse ette ilmunud, on tekkinud nii koolis kui ka väljaspool kooli küsimus, milleks sellist pidevat katsetamist vaja on. Minu eesmärk on panna magistrante mõtlema teistmoodi, seega on loomulik, et projektid, mida me nende õpingute jooksul teeme, saputavad natuke ka üldist teatripilti. Ei ole ju mõtet luua selliseid lavastusi, mida magistrandid oma koduteatrites niikuinii teha saavad. Eesmärk on viia nad mugavustsoonist välja ja esitada neile kui näitlejatele ja loojatele uusi loomingulisi väljakutseid. Selliseid asju ei saa proovida-katsetada teoreetiliselt, neid tuleb teha ja nendega tuleb ka publiku ette minna, isegi siis, kui seda kõike ei jõua viimistleda professionaalseks lavastuseks. Lõpptulemus ei ole tähtis, sest koolitöös on oluline just protsess ja see, mida tudengid selle käigus õpivad. Ja publikuga kohtumine on samuti osa protsessist.

Koolis peab saama katsetada, koolis peab olema hulljulge ja koolis peab olema võimalus põrumiseks, et sellest midagi õppida. Kooli ülesanne on seista oma tudengite katsetuste taga ja mitte neid hüljata, kui mõni nende ettevõtmine läheb mõne konservatiivsema mõtleja silmis liiga kaugele. Kool peab oma tudengite individuaalsust toetama ja kaitsma, sest me oleme haridusasutus, mitte kasvatusasutus — neil kahel on suur vahe.

 

Kas need eesmärgid, millega sa poolteist aastat tagasi seda programmi alustasid, on teostunud? Mis on läinud teisiti?

Füüsilise teatri magistrantuur on olnud väga tihe, mahukas ja nõudlik ning ma hindan väga kõrgelt magistrantide pühendumist koolitööle. Samas olen aru saanud ka sellest, et nende pereelu vajab elamist, igapäevatöö tegemist ja isegi kõige parema tahtmise juures ei jõua nad jäägitult õpingutele pühenduda — nagu see bakalaureuseõppes iseenesestmõistetav on. Sellega lihtsalt peab arvestama, et kõiki ideid, millega kunagi alustati, ei ole võimalik realiseerida. Samas on palju uusi ideid sündinud protsessi käigus ja see on olnud põnev kogemus ka mulle.

Mis mulle aga erilist heameelt valmistab, on see, et kõik välismaised külalisõppejõud on olnud positiivselt üllatunud meie magistrantide tööeetikast ja nad on täiesti valmis tagasi tulema, kui me tahame magistrantuuri sellisel või mõnel muul kujul jätkata. See paneb mind mõtlema võimalikule potentsiaalile. Teatriajaloos on ju küll olnud näiteid, kui mõni mees läheb kuskile metsa, paneb seal püsti oma hüti ja ütleb, et siin on nüüd teatrikeskus, ning siis hakkab terve maailm seal kohe käima: Grotowski või Gardzienice keskused Poolas, Barba Taanis jne. See on täiesti realistlik ja ahvatlev idee, millel olen lasknud peas natuke lennelda. Lavakool on alati õpetanud ja kasvatanud näitlejaid spetsiifiliselt Eesti teatri jaoks ja see vajadus ei kao kuskile. Aga oleks väga põnev, kui sinna kõrvale tekiks rahvusvaheline teatrimagistrantuur. Eestist võiks potentsiaalselt saada rahvusvaheliselt hinnatud teatrikeskus, kuhu tuleksid üliandekad tudengid ja fantastilised õppejõud tervest maailmast, et tõeliselt laboratoorses keskkonnas julgelt proovida ja katsetada.

Siinkohal pean küll tegema sügava kummarduse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale, eriti just selle eelmisele rektorile Peep Lassmannile ja prorektor Margus Pärtlasele, kes on meie magistriõppe läbiviimist sellisel kujul igakülgselt toetanud. Praegune füüsilise teatri magistriõpe, mis on siia toonud palju prominentseid teatritegijaid, on olnud katselava valmistamaks ette rahvusvahelise teatrihariduse andmist Eestis. Rahvusvahelist muusikaharidust antakse EMTAs juba aastaid, miks mitte teha sedasama ka teatriharidusega?

 

Kas sa tead, mis saab pärast selle magistrikursuse lõpetamist? Kas selle plaani elluviimine on realistlik?

Praegu ei ole edasise kohta mingeid otsuseid veel tehtud. Küsimus ei ole selles, mis kellelegi meeldib, vaid mida on vaja. Mida on praegu Eesti teatrile vaja ja mida kool saab pakkuda? Kool on ju ikkagi ühiskonna teenistuses, mitte kellegi eralõbu.

Akadeemial on uus rektor, koolil on uus juhataja; on palju asju, mis tuleb selgeks rääkida ja läbi mõelda. Mis on lavakunstikooli ülesanne: kas eesmärk on õpetada ainult Eesti näitlejaid-lavastajaid, nagu siiani on tehtud, või minna magistritasemel rahvusvaheliseks? Ja muidugi: milliseid näitlejaid Eesti teater vajab? See kõik on juba lavakooli, EMTA ja Eesti kultuuri- ja hariduspoliitika põhimõtteline otsus.

 

Kuidas sa suhtud sellistesse märksõnadesse nagu konservatiivsus ja liberaalsus? Missugune peaks olema nende suhe teatrihariduses? Ja milline on see suhe praegu lavakas?

Mulle on oluline, et kui me räägime sellisest institutsioonist nagu ülikool, siis see on koht, kuhu tulevad üliandekad inimesed, kes usaldavad meile oma tuleviku, et me aitaksime neil üles leida nende oma visiooni ja potentsiaali. Nagu ma ennist ütlesin, me oleme haridus-, mitte kasvatusasutus. Me ei tegele eksinud hingede päästmisega, vaid loominguliste inimeste silmaringi avardamisega.

Lavakunstikool on alati rääkinud haritusest. Haritus ei ole ainult see, et osatakse rääkida eesti keelt; haritus on ka teadmine sellest, mis toimub teatrimaailmas nii siin kui mujal. Ülikool peab tegema kõik selleks, et tudengitel oleks ligipääs sellele informatsioonile. Õppejõud ei saa suruda peale isiklikke eetilisi või moraalseid eelistusi. Isegi kui mulle ei meeldi see, mida keegi teeb, ei saa ma õppejõuna tudengitele midagi keelata või öelda, et mingi asi ei ole õige. Ma võin rääkida oma maitsest ja seda põhjendada, aga vabadus, mida tudeng mõtleb, mida ta vaatab, kuulab, kellega läbi käib, milline maailmavaade tal on — see kahjuks ei kuulu ülikooli kompetentsi.

See võib-olla ongi konservatiivsuse ja liberaalsuse kriteerium: need sõnad kaotavad isegi oma konteksti ja tähenduse, kui lähtume sellest, et ülikooli ülesanne on harida inimesi väga laialt, panna nende ette kõik, mis kuskil toimub, ja lasta tudengil teha see otsus, kuhu ta tahab minna, mida ta tahab teha. On see nüüd liberaalne või konservatiivne, seda ma ei tea, aga see lihtsalt on ülikooli eesmärk.

Kui me rääkisime alguses erinevatest kursusejuhendajatest, siis loomulikult iga inimene oma persooniga suunab ja inspireerib. Aga see ei saa tulla käskimise ja keelamise, vaid jaatuse ja fanatismi kaudu. Sellist akadeemilist konservatiivsust, kus keegi hakkab väga konkreetselt määratlema, mis on õige ja mis vale, mida tohib ja mida ei tohi, ma hariduses kohe kindlasti ei poolda. See on rohkem lasteaia teema, kus õpetatakse elementaarseid kombeid, et nii tehakse ja nii ei tehta. Meil on ikkagi koos täiskasvanud inimesed, kes tahavad, et nende maailmapilt avarduks — fantastiliste annetega inimesed, kelle ees meil õppejõududena on väga suur vastutus, et nad selle ande üles leiaksid, puhtaks ja täpseks lihviksid, et nad saaksid teha seda, mida nad tahavad.

 

Jan Teevet, sa oled XXVIII lennu dramaturgi õppesuuna üliõpilane. Mida peaks sinu meelest lavakas hoidma ja säilitama ning mis vajaks muutmist?

Sellesuvise etenduskunstide festivali „SAAL Biennaal” raames leidis aset ka Eesti Teatri Agentuuri korraldatud teemapäev „teater | valmisolek”. Kirbule võeti lavakunstide suutlikkus ja suutmatus ajaga sammu pidada. Üritust tutvustavas tekstis postuleeriti: „Teater pole klooster, enesessesulgumise kants.” Aga kuidas on teatri­kooliga?

Iga kahe aasta tagant võetakse lavakooli vastu lend noori ja ikka räägitakse sellest, kuidas esiti „lammutatakse inimene tükk tüki haaval laiali”. Aga ega keegi sae, haamri ja akutrelliga appi tõtta — ise tuleb ennast lahti muukida. Ja see pole tingimata lihtne, nõuab aega, vaikust ja võimalust keskenduda, nõuab turvalist ümbrust ja õpetajaid, keda usaldada. Kõik ehk ei nõustu, aga mina kujutan kloostrit üsna samamoodi ette. Lavakooli puhul asendaksin sõna „enesessesulgumine” siiski teisega — teatrikool on koht enesesse avanemiseks.

Tahtmata küsimusest liiga kaugele triivida, tundubki mulle, et üha rohkem peab kool otsima tasakaalu avatuse ja suletuse vahel. Toompea paksud seinad peavad küll pakkuma õppureile võimalust keskenduda, maailma virvarrist eemalduda ja enda teatriteed otsida, ent samas ei tohi unustada, et müüridest väljapoole jääv maailm oma tihti segaste rütmidega on teatri algaine. Vana tõde, aga kunst tõesti ei eksisteeri elust eraldi. Ja side selle eluga ei tohi nelja kooliaasta jooksul ära kaduda.

Vähemalt kogu meie kooliaja jooksul, aga usun, et varemgi on kõneldud koostöö vajalikkusest teiste Eesti kõrgkoolidega; sama egiidi all korraldati isegi 2015. aasta draamafestival. Reaalset kohtumist koolitöös pole siiani märganud. Aga enne, kui vaadata teiste ülikoolide poole, tuleks minu meelest mõelda, kas lavakas on muusikaakadeemia osa ainult nime poolest või eksisteerib ehk võimalusi, mis teatritegijad ja muusikud kokku tooksid — miks ei võiks näiteks lavastajatudengid töötada mõnel semestril koos ooperistuudio õppuritega?

Ometi on sellel suletusel ka teine pool, millest ei tohiks lahti lasta — kuuluvustunne. Lavakunstikooli sissesaanut ei tervita avaaktusel pelk akadeemiline „ahoi!” järgmiseks neljaks aastaks; pigem tervitatakse veel tundmatut noort kui tulevast kolleegi, kedagi, kellega kohe-kohe koos tööle asutakse. Oma rolli mängib siinjuures ka fakt, et pea kõik õppejõud on kooli vilistlased ja samas ka töötavad professionaalid. Selles perekonda või tsunfti vastuvõtmise tundes on midagi lõputult ilusat.

Tsunfti käsitöövõtete arendamiseks ja kunstilise taseme tõstmiseks ei tohiks ometi karta värske vere ja ilmavaate juurdevoolu ka muudest kanalitest. Rohkem võiks ka bakalaureusetudengeil olla kokkupuuteid välislektorite ja -juhendajatega, inimestega, kes on teatrini jõudnud teisi teid pidi.

 

Millisena näed sina konservatiivsuse ja liberaalsuse, traditsiooni ja avangardi suhet teatrikoolis? Kas praegune suhe erineb sinu ideaalist?

Kuniks õppetöö lavakunstikoolis toimub kursuseti erinevate juhendajate-meistrite eestvedamisel, ei saa minu meelest üldistusi teha. Iga kursus on ainulaadne, püüdes oma juhendajatega kas samastuda või neile vastanduda, nende jalajälgedesse astuda või nende varjust välja hüpata.

Sellise süsteemi suurim tugevus ongi vast võimalus pakkuda väga erinäolist õpet. Aga kui kool püsib meistritel, kas ei võiks nood siis koos vastuvõtu väljakuulutamisega anda ka sissevaadet sellesse, millist koolitust nad nelja aasta jooksul soovivad pakkuda, millele keskenduda, milliseid näitlejaid ette valmistada? Kuigi olen korduvalt kuulnud, et lavakoolis antakse kätte käsitöövahendid, nipid, millega hiljem „ükskõik missugust teatrit” teha, siis mulle tundub, et selles osas, millised need universaalsed käsitöövahendid, mis näitleja-lavastaja-dramaturgi „ükskõik missuguse teatri” tegemiseks ette valmistavad, ikkagi on, pole siiski päriselt kokku lepitud. On see Stanislavski süsteem? On see Mihhail Tšehhov? On see nende õpetuste segu? On selles ehk grammike Brechti ja pisut Meierholdi, natuke Brooki ja näpuotsatäis Barbat? Või on see hoopis segu Aasia teatritraditsioonidest ja tänapäevastest Euroopa etenduskunstidest?

Võimalik, et on olemas ka universaalsed näitlejad, kes suudavad kõigis teatrivormides hiilata ja end hästi tunda. Ent ma ei usu, et eksisteeriks „universaalne õpe”, mis valmistab inimese võrdselt hästi ette mis tahes teatri tegemiseks.

Ehk (ja nüüd ma tõesti lihtsalt viskan ühe mõtte õhku) peaks leppima siiski kokku mingis ühes alusprogrammis, mille kõik kursused läbivad ning mille raames loodaks ühine mõistestik. Seda „alusainet” ei peakski ehk õpetama kursusejuhendajad, pigem keegi, kes saaks ja tahaks tõesti sada protsenti keskenduda koolile, õppesüsteemi loomisele. Selle aine ümber võiksid kursusejuhendajad luua kui tahes omanäolise, konservatiivse või avangardse õppekava, mille sisu võiks olla avalik juba enne vastuvõtu algust.

 

Meie õpiaja lõpuni on jäänud pisut üle poole aasta. Kas tunned, et oled saanud lavakoolist seda, mida kooli tulles ootasid ja otsisid?

Päris ausalt? Ma ei tea. Ja et tee pole veel lõpuni käidud, siis võib palju ka muutuda — ees ootavad nii diplomilavastus kui dramaturgiatudengile kohustuslik lõpunäidendi kirjutamine.

Astusin kooli dramaturgina — olen hiljem palju mõelnud, miks mitte lavastajana, aga tol nelja aasta tagusel hetkel kooli kodulehelt õppekavade kohta lugedes jättis dramaturgia kõige laiapõhjalisema, avarama ja avardavama mulje. Nüüd tean, et suur osa sellest „avarusest” moodustus katteta sõnadest — õppekava on katkendlik, loogilise ülesehituseta, iseseisev töö peaks korvama õppejõudude ja süsteemi puudumise. Ja eks osaliselt korvabki. Nõuab enesedistsipliini ja sunnib ise küsima, vastuseid otsima.

Aga fakt on see, et kui kool tahab jätkata õpilaste vastuvõttu kolmel õppesuunal, on eluliselt vajalik need õppekavad detailideni läbi mõelda. Tean, et nüüd on töö selle nimel alanud, ja loodan, et tulemuseni jõutakse enne uue kursuse õpiaja algust sügisel 2018, ja kui mitte, siis soovin siiralt, et võetaks aega töö lõpuleviimiseks, sest tudengite vastuvõtt ilma süsteemse õppekavata ei ole lihtsalt vastutustundlik.

Ometi ma ei kahetse ja olen lavakoolile tänulik. Koolita poleks ma leidnud neid sõpru, mõttekaaslasi, kes praegu mu kõrval seisavad, inimesi, kellest otsatult vaimustuda, ja ainult inimesest vaimustumise najal ju saabki teatrit teha…

 

Mis on see küsimus, millele lavakool vastama peaks, et edasi liikuda?

Eelkõige on küsimus selles, millisena tajub kool oma eesmärki. Keda lavakunstikoolis koolitatakse — kas näitlejaid Eesti või maailma teatri lavadele? Kas suurepäraste käsitööoskustega ja hea füüsilise ettevalmistusega teatritegijaid või uusi intellektuaale Eesti kultuurimaastikule? Kas inimesi, kelle saatus sõltub töölepingust repertuaariteatriga, või neid, kes näevad teatritegemise võimalusi ka väljaspool ajalooliste majade seinu? Kas neid, kes usuvad, et kõik on võimalik, või neid, kes tunnevad süsteemi?

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon