HARGNEVATE TEEDE AED

DONALD TOMBERG

Millest kõneleb Sulev Keeduse uus mängufilm? Meenub ühe hea tuttava väide, et kõige tähtsam filosoofiline küsimus on… Naine.

Filmi esimene kaader: pilt libiseb üle metsa/puude latvade tähitus suveöös, mida sähvatustena valgustavad välgunooled. Pilt libiseb üksikule puule ja „vajub” mööda tüve allapoole — näeme meest (Saska — Jörgen Liik) toetamas käsi vastu puutüve.

Teine kaader: välk on löönud lagendiku serval seisvasse kõrgesse puusse ja selle latv põleb nüüd heleda leegiga. Puu all seisab Saska. Mustas öös särab täiskuu.

Nende kaadritega on kokku võetud filmi peateema, mis keerlebki valguse ja pimeduse ümber. Valgus — tuli ja pimedus, (päikese)varjutus — avaneb filmis mitmes tähendusregistris.

Aga naine?

Film koosneb kolmest lühiloost. Kõigi nende peategelane on naine: „Mehetapjas” Maara (nimekuju tuletatud Maarjast), „Süütus” ingerlanna Elina Savolainen (Elina nimi viitab valgusele), „Varjus” Luna Lee (see nimekuju sugereerib oksüümoronlikult kuu leegitsemist. Luna — kuu. Lee — kolle, püsiv tulease). Novellide peakangelannad on kõik sõnaahtrad; näiteks Maara ütleb/hüüab esimeses novellis vaid ühe sõna, oma kallima nime: Saska! Seda enam saab nende puhul oluliseks see, mida ei öelda, millest, Wittgensteini parafraseerides, vaikitakse, sest sellest ei tohi või ei saa, pole tahtmist või tarvis rääkida. Olles kantud ühelt poolt sunnitud saatusest, teiselt poolt trotsist, vastupanust ja eksistentsiaalsest kohalolutundest ja viimaks ka metafüüsilise mõõtme tajumisest, on selline vaikimine rääkimisest mõistagi kõnekam.

Kõiki nimetatud peategelasi kehastab suurepäraselt Rea Lest, kes suudab läbivalt tuua vaatajani tunde/aimuse oma tegelaste varjatud potentsiaalist, nö jäämäe veealusest osast, ja keda kaamera näib iseäranis armastavat.

„Mehetapja” on oma ainese ammutanud rahvaluulest, „Süütu” seevastu tõsielust. Mõlemad pealkirjad määratlevad/kirjeldavad loo peategelast siiski realistlikus võtmes. Pealkiri „Vari” on antud kontekstis aga juba metafoorne. Ja tõepoolest, muu hulgas näeme viimases, Luna Leele keskenduvas loos, kuidas kuu varjab päikese… Üldse selgub „Varju” edenedes, et ka varasemad kirjeldused ja pealkirjad on samas ka metafoorid…

Jah, Keedus võtab oma filmis ette luua omamoodi totaalsus. Et seda siinses kirjatöös veidi avada, tuleb mõne lausega visandada kolme filminovelli süžee. Olgu siinkohal antud ka spoiler’i-hoiatus.

 

Jäämäe veepealne osa: naise objektistamise lugu

„Mehetapja” tegevus paigutub 19. sajandi (teise poole?) Eesti külaühiskonda, kus oluline koht on juba ka eraomandil. Samas aimub loost, et täpsem (nt kümnendeid mõõtev) dateering vast polegi siin nii tähtis, tähtsad on tolle metsade vahele peidetud, just nagu muust maailmast eraldi seisva külakese sisesuhted ja reeglid. Võiks öelda, et neid sisesuhteid kinnistab antud loos nõid. Jah, see siin on eelkõige pärimustekstide maailm… Ent kõik ei ole nii lihtne — see on pärimustekstide maailm, millele on samas antud ajalooline asend (punctum) või pidevus.

Loo alguses õhutab Maara armsam Saska neidu põgenema koos temaga soojale, „lämmile” maale, tüdruk aga vaikib, ei ava ust. Saska virutab vihaga ukselauda pussi ja pageb. Isal (Toomas Suuman) on Maaraga omad plaanid; ta pannakse väevõimuga mehele hiljuti leseks jäänud jõukamat sorti peremehele (Üllar Saaremäe). Et tüdruku vastupanu murda, kutsutakse appi nõid (Katariina Unt), kes halvab rästikuleotisega Maara tahte — force majeure. Toimuvad pulmad, sinna saabub ka ahastuses Saska. Aga muuta ei anna enam midagi. Uus peiu viib Maara kaasa, Saska poob end puulatva ja tema laibal nokivad linnud silmad peast. Maaraga ei lähe siiski kõik ettenähtud plaani mööda, tüdruku tahe käib viimaks mürgileotisest üle ja Maara põgeneb…

Niisiis: Maaral võib ju olla oma tahe, aga see ei huvita kedagi. Enamgi veel, Maaralt võetakse (mürgi abil) tema tahe ka tegelikult, temast saab/tehakse justkui nukk. See nukk on ihaldatud, aga kõigile (meestele) samas võõras — ka isa tõdeb pulmalauas, et tütred, niipea kui nad suureks on sirgunud, on „täiesti võõrad”. Maara ei tee, tal ei lasta teha õieti midagi, kogu tants käib aga tema ümber. Ja viimaks saab ta tahtmatultsüütult Saska surma põhjustajaks.

„Süütu” tegevusaeg on täpselt dateeritud, see toimub Stalini valitsemisajal 1949. aasta varakevadel (märtsiküüditamine) kusagil Ida-Virumaa kaevandusasulas. Seal teeb tuima ja ränka tööd nooruke ingerlanna Elina. Tulevad teated, et ingerlasi on hakatud Eestist välja saatma. Päästva plaani pakub Elina heatahtlik ülemus (Ain Lutsepp). Kui Elina sõlmiks fiktiivse abielu ülemuse vennapoja Heinoga (Risto Vaidla), pääseks ta küüditamisest. Nõnda tehaksegi, pealekaebus toob aga Elina uurija ette. Kas elatakse kokku nagu mees ja naine või on abielu pettus? Toodagu süütuse kohta tõend günekoloogilt… Elina pole meest tahtnud, ta t a h a b nimelt neitsipõlve pidada ja on abiellunud vaid pääsemise pärast. Tema süütusest on aga äkki saanud „riikliku tähtsusega küsimus”.

Eeloodust piisab, et järeldada: kui eelmises novellis, külaühiskonnas, võeti naiselt tahe kogukonna sees, siis nüüd sekkub totalitaarne riigivõim ja kuulutab intiimseima sfääri enda omandiks. Mitte ainult tahe, vaid ka keha kuulub kellelegi teisele, ja mitte ainult keha, vaid selle kaudu ka puutumatus, see mida Elina  t a h a b  hoida, neitsilikkus. Süütus, puutumatus on süü. Süüdistajaks on aga Luise (Helena Merzin), kes oma kaasat petab. Kui mitte varem, siis hiljemalt nüüd saab selgeks, et meie ees on ühest küljest naise objektistamise lugu, kus ajalooline (kronoloogline) telg sisaldab ka jõuliselt sümboolset mõõdet. Siit edasi jõuame tänapäeva, kus leiab aset novelli „Vari” tegevus.

 

Vee alla…

Võiks öelda, et seni visandatud teljel juhatab Keedus vaatajat lihtsalt ja selgelt. Naise objektistamise loost ei anna kuidagi mööda vaadata. Seejuures kõnelevad kaks esimest novelli kumbki ka oma loo — mõistagi saavad nad oma tähenduse tervikus, aga neid on võimalik vaadata ka eraldi. Neis lugudes kogutakse sümboolsel väljal aega­misi tuure; samamoodi ilmub algul värvivaesesse filmipilti lugude/järkude kaupa rohkem värve. Keerulise, tuhmilt täisvärvilise, sümbolite ja allusioonide tulevärgini jõutakse aga alles kolmandas, „Varju” osas, mille „lugemine” saab võimalikuks üksnes eelnevate osade kaudu. Samas mõtestab „Vari” eelnevad lood ka üle/ümber. „Varjus” taotlevad kihistused, sümbolid, märgid, suhted ja seosed juba, nagu öeldud, omamoodi totaalsust. Neid on võimalik ka dešifreerida, sest mitmed viited on isegi nagu „alla joonitud”, aga neid ei saa üksteisest päriselt lahti haakida, kuna nad loovad üheskoos liikuva, pöörleva, otsekui planetaarse (sic!) süsteemi, kus ühe/iga keha liikumine on sõltuv ka teise keha omadustest/massist. (Ilma Kuuta pöörleks Maa ümber oma telje nii, et päevad oleksid kuue tunni pikkused.) Vastakuti võnguvad ajalooline ja ürgne, müütiline, reaalne ja sümboolne, astroloogiline ja kosmoloogiline, religioosne ja metafüüsiline. Samuti võiks filmi iseloomustamiseks laenata kujundi Jorge Luis Borgeselt. See on nagu hargnevate teede aed: üks hargmik juhatab siin teiseni…

Seejuures „naeratab” Keedus kohati detailide kaudu. Näiteks „Süütus” on stseen, kus näeme Elinat rahvamaja kuulutustulba ees, selja taga kinoplakat pealkirjaga „Jutustus Siberimaast”. Sinna võib ka Elina tee viia. Samas on rahvamaja uksel veel teinegi kinokuulutus — „Tuhkatriinu”; muidugi on see tuhamägedel töötav Elina. Sellised väiksed detailid on lõbusad, aga neid jutuks võttes saame viidata ka hoopis üldisemale, sedalaadi (Keeduse) kinokeelele, kus ühelt poolt võib end lasta kaasa viia maagilisel realismil, mida ei peagi püüdma lõpuni lahti seletada, teiselt poolt on me ees aga üksjagu viiteid, vihjeid ja sümboleid, mida (olgu või hoogsalt ambivalentseks tembitud) „põhiplaani” märkamiseks/tuvastamiseks tähelepanu alla võtta. Ühesõnaga, toimub midagi saladuslikku, kuid samas antakse meile saladuse avamiseks ka võtmeid. Aga tagasi „Varju” süžee juurde.

Tänapäev. Luna Lee on neiu, kes kannatab üksinduse, eluhirmu ja/või -tüdimuse all. Luna ema on saatnud tütrele kaugelt maalt postkaardi, kus ta teatab, et ei kavatse koju tulla, soovitab aga (hääl: Kersti Heinloo) Lunal „elama hakata” ja lugeda ema saadetud raamatut transtsendentaalsest meditatsioonist. Luna on postkaardi tükkideks rebinud ja seab nüüd tükke nagu puslet kokku. Kaardi pildist — inimesed ja lehmad sõbralikult koos, keskel seismas kolm jumalakuju — võime järeldada, et kiri on saadetud Indiast. (Ja kui juba meditatsioon, siis võib arvata, et Luna ema tunneb seal huvi hinduismi vastu. Hinduismis on aga teadupärast tähtsal kohal reinkarnatsioon. Et see motiiv esineb vihjamisi ka „Varjus”, saame hiljem samuti näha.)

Edasi kulgeb realistlik kõrvuti fantaasiaga/meditatsiooniga(?). Luna on läinud hääletades rännakule, rekas loksudes kuulab ta, klapid peas, salvestist hispaania keele õppematerjaliga. (Hispaania keele kaudu tuuakse novelli hiljem sisse Kuubalt, „lämmilt maalt” pärit Joussef Castro, kes teeskleb pimedat. Teda kehastab Jörgen Liik, kes esimeses osas mängis Saskat, kelle silmad linnud lõpuks ära nokkisid.) Rekajuht ajab alla hirve ja laseb pussiga loomal vere välja (puss oli olulisel kohal ka „Mehetapjas” ja „Süütus”); hirvest jääb teele V-kujuline vereloik, mis meenutab märki, mis joonistati Maarale otsaette „Mehetapjas”.

Öö. Luna on heitnud teele vereloiku hukkunud hirve asemele — hiljem kutsub preester Teofilos (Tambet Tuisk) Lunat korduvalt Hirvekeseks. Lebava Luna ees peatub auto, milles on töötu näitleja Joel (Sergo Vares) ja tema kaaslanna Lilith (Piret Krumm). (Kabalistlikes tekstides on Lilith naissoost deemon, kes võis olla Aadama esimene naine.) Lilithi koerake Dollar (vist ei pea kommenteerima) jääb möödatuhiseva reka alla. Hiljem näitab Lilith Lunale taevakaarti, kus on olulisel kohal paradiisilind Apus (piiritaja ja lõunataeva väike tähtkuju)…

„Sinu lugu tuleb homme,” ütleb Lilith Lunale. „Siis, kui su esiema, kellest sa alguse oled saanud, saab päikesega kokku…”

Jah, nii võiks jätkata ja lood lubamatult ette ära rääkida, osutades põgusalt etteantud märkidele… Filmiteksti ammendamisele ma siin siiski ei pretendeeri, aga ehk andis eeltoodu aimu „Varju” tähendustihedusest. Lisagem veel, et kaasates vaat et igal sammul — maagilisrealistlikult — eelnenut, mängitakse selles novellis läbi mitmed valguse ja pimeduse tähendusregistrid. Valgus võib pimedust lõhestada ja tõrjuda, ent ere valgus võib ka pimestada. Valguse varjamine, (päikese)varjutus võib olla ka ilus. Tuli heidab valgust, aga leegid on ka ohtlikud. Valgus võib olla taevane, ent on ka põrgu, mis leegitseb. Taksidermistist isa Teofilos aitab rajada Brüsselisse looma- ja linnutopistest „varjudeta paradiisi” jne, jne. Keeduse üheks armastatuimaks sümboliks on lind. Lindude tähendusest ses filmis võiks kirjutada ka eraldi loo, kuid ütleme vaid, et ka linnud oma sümboolsuses osutavad siin tihti valguse ja pimeduse eri tahkudele. Kaks näidet võiks siinkohal siiski tuua: „Varjus”, kus Elina (nüüd Elle Kull) ja tema abikaasa Heino (nüüd Evald Aavik) on juba eakad, saame teada, et Heino on varem üle elanud varingu kaevanduses. Mees oli kadunud viis päeva, pärast päästmist hakkas aga järele tegema linnuhääli. Varisenud kaevanduses lõksus olla — see on ju vangistus pimeduses, linnud aga on ju taevas vabad nii päeval kui ööl. „Varjus” tehakse vihjamisi ja järjepanu juttu ka Luna Lee vanematest; tema ema kirjutab raamatuid, isast aga ei olegi ema midagi rääkinud. Ütleb vaid, et isa on lind… Teofilos laseb maha kulli, päris filmi finaalis on sümboolsel kohal (õigupoolest siia langebki filmi viimane aktsent) aga nukk, kel kulli pea ja inimese keha. Sellisena kujutati Vana-Egiptuses tähtsaimat jumalust, päikesejumal Rad, kes oli ka valguse personifikatsioon. Luna isa olevat lind, tema esiema sai aga (varjutuse ajal) Päikesega kokku…  „Vari” on otsekui unenägu, kus tähendused vahel ühelt objektilt teisele üle kanduvad, kus üks kuju võib muutuda teiseks. Seletusi võib aimata, või ka klaarilt näha, ja samas võib kujumuutusi jälitades vabalt ka eksida…

Ja ikka jookseb siin rööbiti ka tänapäevase naise liin. Luna Lee kätkeb endas ka olnut (ajalugu). Minevik — „Mehetapja” ja „Süütu” — on Lunale teadmatult(?) teda kujundanud ja transformatsioonide kaudu kohal ka tänapäevas.

Aga kaasaeg on üldse pidetu, seal on kõige armsam Dollar ja valdava eksistentsiaalse seisundi (üldse, või antud kontekstis ehk eelkõige meeste seisundi) kirjeldamiseks sobib hästi Lucky monoloog Samuel Becketti näidendist „Godot’d oodates”, mida „Varju” ühes keskses stseenis esitab töötu näitleja Joel. Lucky (õnnelik või õnnega koos) on ahastuses orja kuju. (Becketti näidendis on ta Pozzol konkreetselt nööri otsas — veetav/vedaja.) Lucky monoloog räägib metafüüsilisest üksindustundest ja hirmust (põrguleegid), sinna kõrvale (näidendi teisi tegelasi otse ehmatavalt) ka meeleheitlikust/absurdsest teadusele panustamisest, mis tollesama üksinduse vastu põrmugi ei aita, vaid, proovides seda kinni katta, seda hoopis võimendab.

 

Sünteesist

Võiks öelda, et kolmas novell „Vari” ei ole otseselt hegelliku dialektika väljendus, aga ta sünteesib ometi. Ütleme nii, et Hegelil kätkeb (näiliselt rahumeelne) süntees ka juba vastuolu — sest sellele järgneb taas uus tees, millele omakorda jälle antitees… Nii võiks hegelliku sünteesi kohta ütelda ka, et see esitab teesi ja antiteesi lihtsalt uuel astmel. Või nagu ütleb metsamoor Ita Everi esituses filmis „Nukitsamees”: „Üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksinda rabama”, ehk siis: rabamine võtab küll antud vastuolud kokku ja ületab need, aga ei lahenda neid. Samas, sünteesivast osast Keeduse filmis ju rääkida ikkagi saab ja/aga seda just sisaldumise mõttes. „Varjus” s i s a l d u v a d  eelnevad lood, ent seal on ka palju rohkem, on ka see, mille kaudu eelnevaid novelle mõtestada — metafüüsiline plaan, mille ilmsiks tulles saab filmiteksti ühtäkki lugeda nii edasi kui ka tagasi, sest… metafüüsiline plaan, kui nii võtta, eelneb, on juba enne esimesi lugusid. Kui Kuu varjutab Päikese, siis ühelt poolt ju ikka seetõttu, et planeetide liikumise kord on vääramatu — unenäolises „Varju” ruumis aga sünnib see liikumine isikustatuna naiseks ja meheks (Ra) ning kosmilisel korral on ühtäkki teistmoodi sisu.

Päikest varjates muutub Kuu mustaks, paistab mustana… See stseen on filmi võtmekoht, sümboolsest päikesevarjutusest hargnevad erinevad tähendusahelad, mis on selgelt esile toodud. Ajagem siin veidi järge: võime mõelda nii, et koos päikesevarjutusega on meie ees Must Päike — saksa müüdi kohaselt loov universumi keskpäike, mis kiirgab loovaid ürgvalguskiiri, mis muu hulgas on loonud elu.1 (Kui ühes stseenis valge tuvi — Püha Vaimu sümbol — Luna Lee suus ellu ärkab, siis on Lunaga ju tegelik eluhingus.) Ent teisest küljest (nii me ju näeme) on me ees mustana paistev kuu… Kuu tiirleb ümber maa ellipsikujulisel orbiidil, ellipsi maast kaugeim punkt kannab nime Kuu apogee ja astroloogias nimetatakse seda fiktiivset punkti Mustaks Kuuks ehk Lilithiks. Lääne astroloogias seostatakse Musta Kuud eelkõige musta maagia ja kiusatusega teha pahelisi tegusid; selle asukoht kaardil näitab aga punkti, kus inimene ühiskonnast eristub ja kus avaldub tema individuaalsus. Mõned koolkonnad näevad Mustas Kuus ka karmalist maksimumprogrammi, mille inimene on võimeline käesolevas kehastuses ellu viima, ning seostavad seda inimese suurimate annetega.2

Ja nüüd oleme sünteesi juures tagasi. See, mis algul paistis eelkõige naiste objektistamise loona, on saanud hoopis uued mõõtmed. Keeduse filmis toimub pidev transformatsioon, see puudutab nii tegelasi/isikut kui ajalugu, seejuures korduvad (süütuse ja paaripaneku) motiivid. Selline areng jõuab ka kulminatsioonini — lõpp pöördub uuel astmel tagasi algusesse, ilmneb mingi saladuslik maailma toimimise kord, kus on hoopis oma, peidetud jõujooned. Transformatsioonid on seejuures otsekui kaheplaanilised, on taust ja esiplaan — Rea Lest seob näitlejana kolme erineva ajastu naisekujud, Jörgen Liik seob näitlejana Saska ja pimedat teeskleva Youssefi. Lilith tahab aga minna kloostrisse…

Aga… Lilith ja Luna Lee ei ole ju üks ja seesama. Jah, Lilith ja Luna Lee kehastavad neid kahte tähendusahelat, mis hargnevad lahti sümboolses päikesevarjutuse stseenis ja mis näitavad meile koos loost loosse arenevate transformatsioonidega kätte üksjagu „Mehetapja/Süütu/Varju” sisemisest ülesehitusest ja toimimise korrast.

 

Viited:

1Must Päike. Metapedia. — http://et.me tapedia.org/wiki/Must_P%C3%A4ike

2Astromaailm — http://www.astromaailm.planet.ee/index.php?p=28

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon