MAARJAMAA TEATRIRÄNNAKUTEST

EVELIN LAGLE JA HEILI EINASTO

„Rännakud”. EV 100 teatrisari „Sajandi lugu”, Vanemuise teatri ja STLi ühine teekond kodumaa mõtteruumis. Aastad 1920–1930.

„Tõotatud maa”. Autor: Kadri Noormets. Koostöös: Sigrid Viir, Oliver Kulpsoo, Raavi Suisalu, Villem Säre, Anu Vask ja Marko Odar. Fotograaf: Sohvi Viik.

Esietendus Sõltumatu Tantsu Laval 20. IX 2017.

 

„Maarjamaa laulud. Sellest, millest keel räägib ja millest inimene unistab”.

Tekst ja lavastus: Tiit Palu. Koreograaf: Ruslan Stepanov. Helilooja: Kara-Lis Coverdale (Kanada). Lavastusdramaturg: Deivi Tuppits. Kostüümikunstnik: Mare Tommingas. Lavakunstnik: Silver Vahtre. Valguskunstnik: Margus Vaigur (Teater Endla). Videokunstnik: Carmen Seljamaa. Helimeister: Felix Kütt. Osades: Ema — Külliki Saldre, Poeg — Jaanus Tepomees, Naine, kes igatses armastust — Marika Barabanštšikova, Mees, kes on otsustanud vaikida — Tiit Palu, Naine, kes kannab endas pilti — Piret Laurimaa, Mees, kes tunneb liiga hästi neid sõnu — Margus Jaanovits, Saja-aastane naine — Merle Jääger, Mees, kes pole kaotanud usku jumalasse — Reigo Saar; tantsijad — Maria Engel, Tarsina Masi, Yukiko Yanagi, Sayako Nagahiro, Mirell Sork, Endro Roosimäe, Alain Divoux, Matteo Tonolo, Archie Sladen, Walter Isaacson ja Brandon Alexander.

Esietendus Vanemuise väikeses majas 29. IX 2017.

 

Eesti Etenduskunstide Liit kutsus Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva puhul ellu ambitsioonika ja samas ka loodetavasti suure potentsiaaliga projekti, mille raames pidid kakskümmend kaks teatrit kinkima Eesti Vabariigile ajavahemikus  august 2017 kuni  juuli 2018 „sajandi loo”. Projekt nägi ette, et  igal kuul esietendub üks lavastus, mille loomist on inspireerinud viimase sajandi üks kümnend  ja milles saavad kokku kaks teatrit. Et teatripaarid valiti loosi teel, sattusid nii mõnelgi juhul koostööd tegema väga erinäolised paarilised. Vanemuise teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava koostöös sündis kaksiklavastus „Rännakud. Tõotatud maa” (Sõltumatu Tantsu Lava, lüh STL) ja „Maarjamaa laulud” (Teater Vanemuine), mis keskendus 1920. aastatele. EV 100 aasta juubelile pühendatud lavastusi ühendas teatrite koostööna valminud interaktiivne veebileht Rändomoonium, mis „annab sissejuhatuse lavastustesse ning aitab neid mõista, saada lisateadmisi Eesti ajaloost ja valitud kümnendist.”1

STLi ja Vanemuise „rännak” võimaldas märgata aga nende kahe väga erineva institutsiooni — väiketeatri ja suure riigiteatri — erinevusi, käsitleda küsimusi, mis ühe teatri lavastusi vaadates enamasti esile ei kerki ja nii teravalt mõtisklema ei sunni. Etenduskunsti esteetiline, strateegiline ja poliitiline tahk on üksteisest lahutamatud ja aitavad üksteist ka paremini  mõista. Pahatihti aga käsitletakse neid eraldi.

Siinkirjutajatel tekitas lavastus „Rännakud” eelkõige mõtteid teatrite ja loovisikute (sh ka kriitikute) vastutusest, mida me siinkohal jagaksimegi, lootuses, et meie arutelu tekitab soovi esile kerkinud küsimusi sügavamalt analüüsida.

 

Evelin Lagle (E. L.): Idee panna kokku suur ja väike teater on väga huvitav. Häda on aga selles, et suure ja väikese teatri vastutuse määr on väga erinev, ja see on igal juhul koostööd pärssiv aspekt. Võib näiteks juhtuda, et osapooled ei saa teineteisest aru, nagu juhtus ilmselgelt ka kõnealuse koostöö puhul. Nii oli kahe omaette lavastuse loomine igati aus otsus olukorras, kus kahe institutsiooni lavastuse planeerimise põhialused, töövormid ja tööprotsessile esitatavad ootused on niivõrd erinevad.

Heili Einasto (H. E.): STL on etenduskunsti maja, millel puudub püsitrupp ja mis annab konkursi korras loovisiksustele ja loomekooslustele võimalusi oma lavastuslike ideede teostamiseks. Vanemuine aga on n-ö saksa tüüpi teater, kus on eluõigus sõna-, tantsu- ja muusikalavastustel. Vanemuine peab suutma kõiki neid valdkondi katta ja pakkuda vaatamisväärset kõigis žanrites. Loomulikult pole võimalik, et igal hetkel on kõik žanrid ühtmoodi tugevad; ikka läheb ühel mingil perioodil paremini, teisel kehvemini.

Üks suur erinevus STLi ja Vanemuise vahel peale puhtfüüsilise suuruse (hoone ja kõik sellega seonduv, isikkoosseis) on see, et Vanemuisel on väga arvukas püsipalgaline loominguline kollektiiv, mida toetab suur lavatehniline ja administratiivne meeskond, STLi palgal on aga vaid paar inimest, kuigi majal on tekkinud n-ö oma kunstnikkond, kellega kõige meelsamini koostööd tehakse.

Siin tekibki esimene vastutuse ring: teater vastutab  o m a  t ö ö t a j a t e  ees, ideaalis ka artistide ees, kelle võimetele tuleb leida piisavalt rakendust, ja selle eest, et osatäitmiste kaudu toimuks annete ja võimete arenemine  (pakkumaks vaatajatele kõrgetasemelist ja sügavat kunstielamust). Seega otsib teater (teatrijuht) olemasolevate artistide potentsiaali arvestades repertuaari, mis neile sobiks, mis neid arendaks. See on vastutusala, mis STLil või Kanuti Gildi SAALil puudub, sest neil ei ole püsitruppi.

L.: Sõltumatu Tantsu Laval on alaliselt palgal neli inimest: täiskohaga juht-produtsent ja tehnik ning poole kohaga projektijuht ja produtsent. Et praegusel hetkel ei ole võimalust suuremat püsimeeskonda palgata, on eraldi arutluse teema. Meeskonna väiksus ja olemasolevate inimeste ülekoormatus mõjutab lõpptulemusena nii kunstilisi valikuid kui ka töökorraldust ja agentuuri laiemat arenguplaani. Loomingulise tegevuse suunamiseks on Sõltumatu Tantsu Laval veel ka majaresident, tegutsemisajaga kaks aastat, ja kunstnik või kunstnikud, kellel on võimalus Sõltumatu Tantsu Lava arengus kaasa rääkida.

Selline mudel ei too kaasa otsest vastutust ühegi kunstniku ees. Loomulikult on ka STLi juures periooditi koreograafid, lavastajad, tantsijad, kellega tehakse tihedamat koostööd, kelle mõttemaailm ja kunstiline käekiri ühtib rohkem STLi mentaliteedi ja arengusuundadega,  ent STLil ei ole kohustust neile rakendust leida. On ainult võimalus eneseteostust ja arenemist pakkuda. Tänapäeval on ka näitlejate hulgas üha populaarsem vabakutselise staatus, kus omakorda langeb ära kohustus võtta vastu teatri poolt pakutud rolle ja kanda teatri ees vastutust.

E.: Tegelikkus on muidugi alati keerulisem kui ideaal. Näitlejatega (sh ka tantsijate, lauljate, muusikutega) on juhtunud sedagi, et leping ja palk on, kuid rakendust ei ole. Samas on näitlejal endale ise raske tööd leida (kui ta just stand-up’e ei tee). Ta peab ikkagi lavastajale silma jääma. Ei saa võtta repertuaari lavastust, mille jaoks ei ole kandvaid osatäitjaid. Võib ju kutsuda külalisartiste, kuid kogu repertuaari ei saa ehitada üles ainult külalistele.

Igal asjal on omad plussid ja miinused. Sageli on näitlejal repertuaariteatris parem võimalus areneda, kuna ta ei pea kogu aeg mõtlema sellele, kust järgmine tööots saada, ja nii mõnigi kord võib juhtuda, et teatri sunnil arendab ta endas mõnd sellist külge, mida ta n-ö projektinäitlejana ei arendaks, sest sageli otsitakse projektidesse kindlaid tüüpe ning artisti vähem välja paistvad omadused jäävadki varjule. Aga see on keerulisem teema, kui me siin arendada jõuame. Järgmine vastutuse tasand on vastutus publiku ja riigi ees.

L.: Just! STLil ja väiketeatritel on vastutus publiku ja rahastajate ees. Samuti kunstivormi arengu ja arendamise eest lähtuvalt nende endi nägemusest. Puudub aga vastutus suure meeskonna ja struktuuri säilitamise eest. Loomulikult jääb ka STLil alles küsimus, kust leida kunstnikud ideede ja visioonide realiseerimiseks. See ei sõltu sellest, kas tegu on suure või väikese institutsiooniga. STLi meeskonnaks on siinjuures lihtsalt kõik need Eesti (ja vahel ka teiste riikide) kaasaegsed tantsukunstnikud, kes tahavad STLi arengus kaasa rääkida ning seal oma ideid realiseerida. Arvestades seda, kui väike on meie kaasaegse tantsu väli, kujutan ette, et STLil ei ole oma konkreetsetele ambitsioonidele sobivate kunstnike leidmine sugugi lihtsam kui näiteks Vanemuisel, kus valik toimub suuremalt jaolt püsiva „kaadervärgi” raames. Kusjuures Vanemuisel teeb tegevuse planeerimise lihtsamaks see, et enamasti nad tõenäoliselt siiski tunnevad oma meeskonda — kunstnike isiksusi, tööstiile jne.

Probleemid on tegelikult samad, aga Vanemuisel on vastutus püsitrupi ees — kellele ta annab võimaluse — ja selle eest, kuidas ta näitlejaid, tantsijaid ja muusikuid arendab ning kuidas leiab konkreetsele lavastusele või ideele sobiva meeskonna. STLi võimalused ja vastutus asuvad meie kaasaegse tantsu väljal — kelle ta leiab projekte ellu viima, kelle visioone suunama ja looma, kellele ta annab võimaluse areneda. Ära jääb ainult kohustus kellelegi püsivat rakendust leida.

E.: Ma tahaksin siinkohal Vanemuise kiituseks öelda, et vähemalt tantsu poolel näen ma Mare Tomminga avatust katsetustele. Ta annab lavastamisvõimalusi niihästi trupis töötavatele kunstnikele (Janek Savolainen, Silas Stubbs, nüüdseks teatrist lahkunud Ruslan Stepanov ja Jaan Ulst) kui ka näiteks Mai Murdmaale ja Teet Kasele, rääkimata mitmetest välismaistest koreograafidest, kes on toonud välja väga põnevaid teoseid. Võib-olla on teatri visioon tantsu osas jäänud hooaegade lõikes ebamääraseks, kuid selge on see, et teater tahab pakkuda mitmekülgset, nii tantsukunsti kui ka publikut rikastavat repertuaari. Kuidas see igal konkreetsel juhul õnnestub, on juba iseküsimus.

Kui nüüd selle suure ja väikese teatri koostöö juurde tagasi tulla, siis üheks komistuskiviks võib saada lavastuse loomisprotsess. Paljud projektipõhised lavastused valmivad nõnda, et kogu lavastusmeeskond, keda võib olla paarkümmend inimest, lülitab end selleks ajaks muust tegevusest välja ja nii sünnib n-ö loomelabori meetodil lavastus, mille kõik osalised pakuvad ideid, katsetavad, otsivad lahendusi jne. Paraku on Vanemuine repertuaariteater, kus paralleelselt uue lavastuse väljatoomisega tegeldakse ka varem valminud lavastuste proovide ja etendamisega, mistõttu on „projektipõhine” lahendus neile väga raske. Ja kui suurel teatril puudub usaldus projekti läbiviija vastu — et kas tulemus end kunstiliselt ja majanduslikult (teinekord ka vastupidises järjekorras) õigustab —, on loomulik, et projekti ei käivitata.

L.: Teistsuguste loomeviiside rakendamine väljakujunenud trupis on kahtlemata väga värskendav ja annab trupile ja parimatel juhtudel ka lavastusele uusi võimalusi, kuid see peab olema hästi läbi mõeldud. Lavastusprotsessis on vastutuse moment selles, kui paljude inimeste ees lavastaja vastutab ja kui palju on tal oma tegevuse planeerimises vabadust. Suur osa nüüdistantsu lavastustest on soolod või duetid. 2017. aasta Eesti tantsu uuslavastustest olid kümme soolod, viis duetid, üheksa nelja kuni kuue tantsijaga ning kaks kaheksa tantsijaga lavastused. Tantsuteatri Fine5 lavastusse „25 tantsu” oli kavalehe sõnul kaasatud kakskümmend tantsijat, kuid see oli erakorraline projekt. Statistika järgi on ühte nüüdistantsu lavastusprotsessi haaratud enamasti suhteliselt väike hulk inimesi, mis ei ole kaugeltki võrreldav suure trupiga.

Kui saavad kokku vabakutseline etenduskunstnik, kes on harjunud teatud tööstiiliga, ja suur institutsioon, kellele vabakutselisele kunstimaailmale omane töö korraldamise viis ei sobi, kuna vajab liiga suuri ümberkorraldusi teatri igapäevaelus, tuleb teha mingeid mööndusi, et kooslus toimima panna. Vabakutselisel kunstnikul on looming alati esikohal — loomingu seisukohalt on see kahtlemata suur väärtus — ja tal on väga raske leppida praktiliste teguritega, mis võiksid tema loomevabadust piirata. Suure institutsiooni puhul nagu Vanemuine on paratamatu, et on olemas teatud struktuur ja väljatöötatud mehhanismid, mis reguleerivad suure meeskonna tööd ja võimaldavad tal toimida. Kuidas see mõjutab loomingut, on iseküsimus.

E.: Ikkagi taandub palju sellele, mil määral institutsioon usaldab kunstnikku ja tema visiooni. Oleme ju näinud kunstnikke, kelle projektid saavad ülisuuri toetusi (kas või Robert Wilson), kuid Vanemuise meelest STLi pakutud loovisik(ud) seda ilmselgelt väärt ei olnud.

L.: Fakt on aga see, et looming, mis vajab realiseerumiseks ja inimesteni jõudmiseks mitmesuguseid struktuure — ja neid vajab peaaegu kogu etenduskunst lääne kapitalistlikus ühiskonnas, kus looming on paratamatult kaup —, peab kuidagi nendesse struktuuridesse mahutuma ja nendega kas või natukenegi arvestama. Vastasel juhul lihtsalt puudub vajalik ühisosa, mis kahte maailma ühendaks.

E.: Tegelikult on iga loomeakti puhul tähtis adressaat, isegi kui see adressaat on ainult autor ise. Ja etenduskunst on eriti tundlik adressaadi suhtes, sest see on väga ajaline kunst, seda ei saa teha sahtlisse. Nii et vastutus publiku ees on teatritegemisel väga oluline. Ja suur struktuur ei saa luua lavastust põhimõttel, et eh, meid ei huvita, kas tulete meid vaatama või mitte. Jättes kõrvale kõik muud tegurid, usun, et ka artistile on üsna masendav esineda tühjale saalile. Kui lavastus on planeeritud saali, milles on kolmsada kohta, siis on nutune esineda kolmekümnele vaatajale (mis on mõne väiketeatri puhul normaalne publiku arv).

L: Eks STL peab esinedes ka mõtlema, kellele üks või teine lavastus sobib ja kuidas saali täis saada. Et STLi saal on aga oluliselt väiksem, millel on omad head ja vead, on mängumaa publiku planeerimisel suurem. On suur vahe, kas tuleb täita kuus korda 40–70 kohta, mis on STLi keskmine mahutavus, või kuus korda 300 kohta. Eks see, kellele üht või teist lavastust planeerida, on laias laastus institutsiooni repertuaaripoliitika küsimus, kuid STL on selles osas kahtlemata paindlikum ja saab vastavalt konkreetse lavastuse arengule ka tööprotsessi jooksul detailidesse laskuda ja muudatusi teha. STLil on üldiselt oma väljakujunenud publik; eksperimenteerivatele ja uutele suundumustele austajate juurde kasvatamine tähendab püsivat strateegilist tegevust.

E.: Seoses muu meelelahutus- ja digitaalse maailma jõulise pealetungiga on ka pealtnäha väga kindlal alusel töötavatel institutsioonidel pidev vajadus endale publikut kasvatada. Kui tuua näide väljastpoolt Eestit, siis ega need draama-, ooperi- ja balletilavastuste live-ülekanded kinos johtu ju muust kui vajadusest kasvatada endale publikut. Milleks muidu need „võõrustajad”, kes enne etendust paar sissejuhatavat sõna ütlevad, osatäitjaid intervjueerivad jne — ikka selleks, et nood, kes sellisele üritusele pooljuhuslikult sattusid, tuleksid teine kordki. METi võõrustaja rõhutab alati: ükskõik, kui põnev ka poleks see ülekanne, vahetu kogemus saalis on midagi muud. Tulge METi või minge oma kohalikku ooperiteatrisse!

L.: Just. Aga suur- ja väiketeatrid on saali suurusest sõltuvalt publiku planeerimisel erinevas olukorras. Ühelt poolt tähendab väiksem saal piirangut kunstnike fantaasiale (selles osas, mis puudutab osatäitjate arvu, lavatehnilisi vahendeid, mis nõuavad mõjule pääsemiseks teatud distantsi jms) ja ka väiksemat piletitulu, kuid teiselt poolt annab see paindlikkuse nii publiku planeerimisel kui repertuaari valikul. Võimalus eksperimenteerida ja riskida on suurem ja kunstivormi arengu seisukohalt on see kahtlemata tähtis.

Kui vaadata kõiki neid erinevaid lähtekohti, oli minu meelest aus valik otsustada kahe lavastuse kasuks. Kui sammud, mis tulnuks astuda teineteise poole, osutusid liiga suureks, oli kohane leida teine lahendus ja luua eri projektid.

E.: Ja ikkagi on mul sellega seoses nukker tunne. Sest mulle näib, et kõnealust ülesannet võeti pigem pealesunnitud kohustuse kui avardava võimalusena. Ja lasti see võimalus käest… Piiramatu vabadus ei annagi sageli nii häid tulemusi, sest loomingulisus käivitub tihti just piirangute ületamiseks — kuidas neis tingimustes ja nende teemadega toime tulla. 1920. aastad on ju nii põnev aeg, see oli enese otsimise, leidmise ja kehtestamise periood, mil tegelikult pandi alus praegusele riigile ja paljudele siiani kehtivatele institutsioonidele. Lavastusteks valitud teemad olid huvitavad, teostus aga seda potentsiaali minu meelest ei realiseerinud.

L.: Kadri Noormetsa „Rännakud. Tõotatud maa” võttis teemaks eestlaste rände Brasiiliasse ja ehitas sellest ideest tõukudes oma maailma. Ränne Brasiiliasse oli baasiks, millelt Kadri Noormets tegeles talle omaselt aja, ruumi ja seisundi loomisega. Publik sai rännata, oma rännakut kujundada ja reflekteerida. Idee kodumaast, rändest, omast ja võõrast kandus Kadri Noormetsa lavastuses teemaderingile, mis teda huvitab, säilitades samal ajal sideme algmaterjaliga. Üldkokkuvõttes oli lavastus toimiv ja terviklik nii idees kui teostuses.

E.: Mina lahkusin pärast esimest veerandit saalist. Ja kui ma ei teaks teemat, siis ausalt öelda mina seda selle veerandi kohal oldud aja jooksul leida poleks suutnud. Kuna Kadri Noormets tavatseb kinnitada, et tema ei vastuta vaatajale elamuse pakkumise eest, siis tundsin ka mina, et ma ei ole kohustatud tema pakutavat vastu võtma.

Ma ei ütle, et see lavastus mul päris mööda külge maha oleks jooksnud, aga eraldiseisvad monoloogid ja kontaktimprovisatsiooni harjutused ei ole midagi, mille pärast ma teatrisse lähen. Ilmselt oodati, et ma tegeleksin etenduse ajal aktiivselt tähenduse loomisega, aga mina olen selles osas samasugune nagu kunstiinimesed — sundolukorras  meelsasti ei tööta.

L.: Lavastustes, mis eeldavad, et vaatajal on etenduskogemuses aktiivne roll, nagu seda oli ka Kadri Noormetsa lavastus, ei saa tähendus kunagi paigas olla. Tähendus või kogemus sünnib etendushetkel etendaja, teose ja vaataja vahel — ainult konkreetse vaataja ja etendaja vahel ja ainult sel konkreetsel hetkel. Minu meelest on sellist aegruumi luua tohutult keeruline. See peab olema nii ideelt kui lavastuselt äärmiselt tugev ja terviklik, et koos püsida ja hoida vaatajat, kelle kogemus on täiesti ettearvamatu, selles aegruumis. Seejuures peab lavastajal olema mingi idee, mis jõuaks sellise üldistustasemeni, et suhestuks osalistega, tehes suhtluse lavastuse ja vaataja (antud juhul siis osaleja) vahel võimalikuks.

E.: Milliste vahenditega lavastust luuakse, ei ole mulle üldse tähtis. Ma ei eita põhimõtteliselt ühtegi lähenemisviisi, aga on hulk asju, mis minu puhul enamasti ei toimi (tahan siis või ei taha). Minule on tähtis see, et kui ma lähen teatrisse või kontserdile, avaneks mulle mingi uks, millest ma ei olnud teadlik, või et ma saaksin mingist tuntud nähtusest uut moodi aru, taipaksin midagi, mida enne ei taibanud. See ei pea tähendama, et see on sõnastatav — uus taipamine võib tekkida kehas, pildina, helina, luua mäluseoseid jne. See võib olla tibatilluke, aga kui seda ei ole, on minu jaoks tegemist raisatud ajaga.

Juri Lotman on kenasti öelnud, et selleks, et dialoogi pidada, peab vestluspartner olema meist ühest küljest piisavalt erinev, teisest küljest jällegi mitte nii erinev, et me ei suuda temaga suhet luua. „Rännakute” puhul tundsingi, et lavastuste osapooled nägid oma dialoogipartnereid erinevalt — kummagi teatri publikul on omad üsna kindlad ootused, kuigi Vanemuine on ajalooliselt olnud aldis eksperimentidele.

L.: Publiku piiride nihutamine ja oma kogemuse üle reflekteerima panemine on Kadri Noormetsa üks püsivaid eesmärke. Seetõttu on ka mõistetav, miks oli ühise keele leidmine Vanemuise ja STLi vahel juba eos tõkestatud. Kogemisruumi loomisel ja publiku rännaku juhtimisel on Kadri Noormets väga osav. Ta on üks neid kunstnikke, kes suudab luua sellise võõra aegruumi, kuhu on võimalik ka siseneda ja seal midagi uut kogeda. Samal ajal on STL oma valikutega teatud mõttes oma publiku piiritlenud. See publik peab olema avatud erinevale, uuele, avardama oma harjumusi ja kogemuse saamise viise. Kuid selliste eksperimenteerivate ja kiiresti muutuvate etendusasutuste oluline ülesanne on ennast ka publiku teadvusesse juurutada, tõestada, et see, mida seal näha saab, on kvaliteetne, panna vaatajat ennast usaldama, vaatamata sellele, et too ei tea täpselt, mis teda seekord ees ootab.

E: Sinu jutt tuletab meelde, et meil pole vastutus mitte üksnes oleviku, vaid ka tuleviku ees. Artistid ja kunstiinstitutsioonid ei vastuta oma valdkonna eest mitte ainult praegu, vaid ka tulevikus. Meie tänastest otsustest sõltub väga palju see, kuidas mõeldakse sellest kunstist homme. Iga üksik valik võib muuta rada, millel kunst liigub. See, millist kunsti teevad teatrid ja tantsumajad, mõjutab seda, milline tähendus antakse sõnale „nüüdisaegne” — „nüüdisaegne teater” ja „nüüdisaegne tants”.

L.: Eesti väiksus ja kunstiilma, vähemalt nüüdisaegse tantsukunsti maailma isikupõhisus on igal juhul miski, mis seda valdkonda iseloomustab ja selle olemust kujundab. Mis tahes suundumuse peale mõeldes kerkib kohe silme ette üks-kaks nägu ja see muudab üldistamise ja kunsti üle arutlemise keeruliseks ja ahtaks. Samas näib mulle, et meie tantsumajade juhid teadvustavad vägagi tulevikku ja et neile on väga oluline visioon, mille poole nad nii oma maja tegevust kui kunstivormi suunavad.

H.E.: Kui nüüd tulla tagasi projekti juurde — ma pean silmas EV 100-ga seonduvat —, siis tuletavad kõik need lavastused meile meelde, et meil kõigil on üksikult ja kollektiivselt  vastutus ka ajaloo ees. Vastutus luua, hoida ja uuendada traditsiooni. Iga samm, iga otsus või otsustamatus ei mõjuta mitte üksnes olevikku, vaid ka tulevikku. Saja aasta tagune otsus luua eestikeelne ja -meelne riik ja kultuur (sh ka tantsukultuur) on toonud meid tänasesse päeva. Kuidas me seda eestimeelsust ja -keelsust edasi kanname ja anname, milliseid vahendeid kasutame ja keda kaasame, on otsus (või ka otsusest kõrvale hiilimine), mis mõjutab järgmist sadat aastat Maarjamaa rännakuid teatris ja teatrist väljas.

 

Viide:

Tsitaat Vanemuise kodulehelt — http://www.vanemuine.ee/repertuaar/rannakud -maarjamaa-laulud/ (20. II 2018).

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon