VASTAB RAIN SIMMUL

Nägin sind hiljuti raamatuesitlusel, lugemas Nareki Grigori „Nutulaule”, samuti olen sind sel ajal, kui veel luterlane olid, näinud kirikus lugejana. Kuidas sa sellesse maailma sattusid?

Ma ei olnud kiriku kui institutsiooniga varem mingi eriline sinasõber, sest ega kirik ju inimest iseenesest kuidagi väga ei meelita. Selleks, et sinna sattuda, peab olema abi või teenäitajaid. Minu teenäitajaks oli minu kallis abikaasa. Tema oli seotud pühapäevakooliga; meil sündis poeg ja abikaasa leidis, et ta tuleks ristida. Mul polnud selle vastu midagi, meil toimus ristimine, leeritamine ja laulatamine ühe ja sama teenistuse ajal. See oli Tartu Pauluse kirikus, õpetaja oli Harald Tammur, hiljem tuli Joel Luhamets.

Olin siis seal ka lugejaks, peenema nimega vöörmündriks. Igal pühapäeval lõin kella, süütasin altaril küünlad ja lugesin epistleid ehk siis kirikukalendris selle päeva kohta antud kirjakohti.

Hiljem, kui õigeusu kirikusse tulime, oli abikaasa taas eestvedajaks. Ma kuidagi usun seda, mida keegi on kusagil öelnud, et oma eluteel peab teist inimest võtma justkui inglit. Vahel ta võib olla tume, vahel hele, aga seda heledust on ikka maru hea ära tunda. Mul on tohutult hea meel, et olen sattunud õigeusu kirikusse.

 

Kuidas konfessiooni vahetamine käib?

Kui elasime Tartus, oli meile väga oluline õpetaja Joel Luhametsa isiksus. Kui Tallinna, või õigemini selle külje alla kolisime, siis hakkasime teist samaväärset otsima. Käisime paljudes kirikutes, Nõmme Rahu kirikus, Rannamõisa kirikus ja mujal, aga kuskil ei olnud sellist äratundmist, et vaat siia tahaks nüüd jääda. See otsinguaeg kestis pea neli-viis aastat. Õigeusu kirik tuli niimoodi, et abikaasa sattus Pühtitsa kloostrisse just suure paastu ajal, kannatusnädalal, ja kui ta seda, mis temaga seal juhtus, mulle pärast peegeldas, siis tahtsin seda puudutust ka ise kogeda. Poole aastaga sain selgesti aru, et see on midagi ka minu jaoks.

Konfessiooni vahetamine toimus suhteliselt leebelt. Rääkisime oma endise karjase Joel Luhametsaga ja suuremeelse inimesena ta mõistis meie soovi ja nii see läks.

Kaudselt oli sellega võib-olla seotud ka Vladimir Anšon, kes oli Linnateatris Dostojevski Kuritöö ja karistuse” kunstnik. Ta ei teinud mingit misjonitööd, aga lihtsalt hiljem olen mõelnud, et selle lavastusega kaasnes mingi teatav vaimsus, millega seoses võis mu sees midagi toimuda. Elmo oli lavastusse kaasanud kirjakoha Johannese evangeeliumist Laatsaruse surnuist ülesäratamise kohta. Nägin, kuidas inimesed seda kuulasid, ja see pani mõtlema, et kes need siis on, kes käivad päeval ja kes öösel. Mis on õige ja mis see inimese elu üldse on.

 

Luteri kirik püüab asju ratsionaalselt seletada, aga õigeusu kirik toimib oma iluga kõigile meeltele, see väljendub kogu tema ikonograafias ja muusikas. Samas on õigeusu kirik läbi kogu oma ajaloo olnud teatri suhtes pigem tõrjuv, luteri ja katoliku kirik on elanud teatriga rahulikumalt külg külje kõrval koos. Kas sul kui kunstnikul on õigeusu kiriku spetsiifilise esteetikakäsitlusega seoses ka mingi eriline äratundmine? Kas tunned näiteks, et ühel hetkel võib see näitlejatee otsa lõppeda, sest see ei mahuta kirikukogemust endasse?

Jah, ma ootan huviga seda aega, mõningane konflikt seal äkki tõesti on. Mulle endale meeldib vaadata asjale nii, et ma proovin need asjad kuidagi õigeusu valguses läbi mõelda. Et mida võib ja miks võib ja milleks seda või teist mulle või kellelegi vaja võiks olla. Ja kuidas ühe või teise asja saaks n-ö söödavamaks teha. Aga on ka asju ja teemasid ja materjale, kus seda konflikti üldse ei teki. Sellega on siis nii ja naa.

 

Kas sa oskad seletada, milles see probleem seisneb? Inimene, kes on nii kiriku- kui ka teatrikauge, võib tunda, et küsimus on moraalis — et näiteks usklik ei taha laval ropendada. Päris sellega see temaatika aga siiski ei piirdu. Võtame kas või Lembit Petersoni lavastatud Ivan Võrõpajevi „Joobnud” Theatrumis, kus sa kaasa teed.

Seal ei olnud mul mingit konflikti; Võrõpajev on autorina väga ajastutundlik ja isegi religioosne ja see, et ta natuke „üle paneb”, on lubatud ja põhjendatud, sest selle konkreetse näidendi tegelased on lihtsalt väga purjus. Ja see annabki võimaluse rääkida nendest väga olulistest asjadest nii vabalt, nagu ta seda teeb. See on väga lahe materjal. Peale selle usaldasin lavastaja Lembit Petersoni, sest tema silm ei luba kohatuid asju, ta töötab ikkagi vertikaali nimel.

 

Üks asi on pühakirja lugemine või pühakirja vaimus elule nõudmiste esitamine teatrilaval, teine asi aga pühadus ise. Mis vahe on pühadusel kirikus ja pühadusel teatris?

Minu arvates on see üks ja seesama pühadus. Püha on püha, ma ei tee vahet. See, mis on püha, on ühtemoodi püha nii kirikus kui ka teatris ja veel igal pool mujal ka. Pühadust ei saa kuidagi kunstlikult tekitada, ta tuleb ise mingite asjade peale, aga see ei sõltu minust. Võib-olla on üks pühaduse eeltingimusi armastuse ja hoolimise vaim ja oleks tore, kui see väljenduks sagedamini ka teatris.

 

Riina Schuttingu eesti keelde tõlgitud raamatus „Kummardus Andrei Tarkovskile” räägib munkpreester Feodor (Iljin) sellest, et Tarkovski filmikunst, kas või „Andrei Rubljov”, ei ole küll otseselt religioosne, kuid see võib olla aidanud teistel kirikuni jõuda. Tahaks aga küsida, kas religioosse häälestusega kino või teater üldse peab vaatajat vagaduse lainele viima, äkki on tema ülesanne just inimese patusus nähtavale tuua. Laval ei esitata mitte vagaduse võrdpilte, vaid kiusatusi ja saatana tööd, et inimene saaks teatrielamuse abil ise valiku langetada. Kas teater tohib kiusatusi võimendada?

See on just teatri suur puudus, et mida aeg edasi, seda hullemaks läheb tendents näidata elu nii, nagu see justkui on, kogu temas sisalduvat saasta, ebaõiglust, armastuse puudumist ja üksindust. Seda pedaali vajutatakse, aga teater ei näita väljapääsu, ta ei tee ust lahti. Seda peaks teater tegema natuke rohkem. On üksikuid lavastajaid, kes üldse julgevad ja püüavad seda teha.

 

Kristluses on ju suur osa inimese hädasolekul. Selleks, et inimene võiks lootust leida, on eeldusena olemas raskused, halb elu, kiusatused ja õnnetused. Selleks, et oleks üldse põhjust loota. Alandlikkust tuletatakse meelde kõrkuse kaudu.

See ongi see vaimust vaene olek. Me olemegi pühast vaimust vaesed ja selle äratundmine on alandlikkuse eeltingimus. Et inimene saaks aru, kus ta oma olukorras on. Mulle väga meeldib see Athose vagale Siluanile ilmutatud sõnum: „Hoia oma meel põrgus ja ära heida meelt.” Meelt ei tohi heita. Ka lavastaja ei tohi meelt heita, ükskõik, mis näidendis juhtub ja kuidas see lõpeb. Siis võib läbi raskuste tekkida mingi kerguse tunne.

 

Kunst võib võtta inimese kaasa, viia ta põrgust läbi, aga siis näidata ka valguskiirt. Kas näitlejaksolemine lõhub ka kuidagi psühholoogiliselt? Et pigem seisaks ikooni ees, mitte ei filtreeriks endast kogu seda elus ja inimsuhetes sisalduvat jama läbi?

Ma lasen endale palju asju sisse ja elan läbi. Mida sügavamale oma hinge ja füüsisesse asju lased, seda rohkem võib see lõhkuda küll. Ja samas on see ikkagi ainult mäng. Elus ma püüan ju sellest kurjusest pigem vabaneda ja halba millegi paremaga asendada.

 

Kas näitleja amet on siis iseenesest saatanast või on selles töös lihtsalt mõned ettetulevad saatanlikud rollid?

Ma ei tea, seda peaks arutama kellegi targemaga. Praegu ma mõtlesin ikkagi rolle. Ma tahan, et minu tegelane, kes võib olla kuri, otsiks ka seda teist poolust — miks ta on selline, mis on teda selliseks muutnud. Lihtne asi, negatiivsest positiivseks, nagu ikka. Mida aeg edasi, seda enam ma tajun neid asju. Alguses, noorena viskud lahedamalt sinna kurjuse voogudesse; ma tegin noorena seda reipamalt, aga enam nagu ei taha. Need asjad on tõsised, sellest olen aru saanud. Need vaimud teevad sulle ära ja kogu lugu. Need on nähtamatud, aga päris asjad.

 

Võrõpajevi „Joobnud” on juba näidendina selline dostojevskilikult dialektiline. „Maarja kuulutamine”, samuti Petersoniga Theatrumis tehtud, on jutlustavam. Lisaks oled teinud Elmo Nüganeniga palju psühholoogilist läbielamisteatrit ja Vanemuise päevil Jaan Toomingaga religioosset teatrit, mis vahel laseb saatana päris sügavale lavaruumi. Kuidas neid võrdled?

Nad on muidugi erinevad. Usaldusest Lembitu vastu olen temaga julgenud sügavamale minna. Ta tõmbab mu ikka tagasi, kui hakkan kuristikust alla kukkuma.

Elmoga on mul ka koostöö väga hästi istunud. „Tõe ja õiguse” II ja IV osa oli mul temaga hea ja kerge teha. Juba lavakooli ajal, kui Elmo lavastas meiega „Tõrksa taltsutust”, andis ta mulle palju enesekindlust. Tema tegi mu näitlejana lahti, võttis tammi eest ära. Tema abil avastasin, et võin üldse olla näitleja ja et ei tulegi halvasti välja.

 

Kas ma saan õigesti aru, et sa oled justkui mingite jõudude teenistuses — austad inimesi, olles ise alandlik; oled läbi mõelnud, millised on sinu väärtused, millega sa lähed kaasa ja millega mitte, aga sul justkui puuduks ambitsioon, et sa tahad, nui neljaks, seda teha ja kõik? Kõigi asjade peale, mis sinu teele satuvad, ütled sa aitäh, mitte ei keeldu?

Kas see on vale?

 

Tahaks ju uskuda, et näitlejal on võimalus maailma muuta.

Me rääkisime inimestest, me rääkisime Elmost, Jaanist, Lembitust, nad on inimesed. Inimesi peab püüdma mõista. Inimesi ise muutma tormata ei tohi. Ei saa öelda, et see, mis sa teed, on vale, nii ei tohi. Inimesi saab muuta, aga mitte sõnadega, mitte loosungitega, vaid ainult mingi olemisega või käitumisega. Ja kui see käitumine, mida sa pakud, toimib ja sul ei teki süümepiinu, ei pea sul olema ka häbi iseenda pärast. Siis see ei ole vale. Ma olen ka ainult inimene, ma pole teadmamees, kes ütleb, et asjad on nii. Sa ütled, et tunned vahel saalist, et näitleja on võimas — jah, nii see on. Näitleja pole enam inimene, ta on teistsugune asi. Seesama inimene võib päriselus, kui sa temaga kohtud, suure pettumuse valmistada. Minuga juhtub seda sageli.

 

Käisid kaksteist aastat tagasi Patmosel kloostris. Kas see oli eeskätt religioosne kogemus või said sealt ka näitlejana midagi?

Enne sinna minekut olid mul ülekoormusest tingitud terviseprobleemid ja Eneken Aksel Teatriliidust soovitas mul minna ennast kuhugi tuulutama. Ta pakkus mulle mingit erialast enesetäiendusreisi, aga mina tahtsin Kreekat või mingit muud sellist kohta, kus oleks õigeusu hõngu. Mul oli ka viieteistaastane poeg kaasas, keda oli huvitav selles olukorras kõrvalt jälgida. Seal õppisin teda paremini tundma ja juba see oli mulle suur kingitus. Ma ei mõelnud, kuidas seda kõike ära kasutada, aga igal juhul ma kasutan seda. Ma kasutan kõike ära, isegi seda situatsiooni, et me praegu siin räägime. Näitlejal on emotsionaalne mälu ja seda mälu saan aeg-ajalt ikka kasutada. Kui ma olen emotsionaalselt kogenud, et siin on mingi õige tunne, siis tahan seda tunnet ka hiljem väljendada.

 

Su abikaasa on Püha Johannese Kooli juhataja; kas oled ka ise sellega seotud?

Mina olen oma abikaasa tööga väga seotud, sest me oleme omavahel väga tugevalt seotud. See kool on meie ühine armastus. Elame koos ja räägime ja arutame asju. Kooli igapäevatöös ma kuigi palju ei osale, aga kuna meie tütred õpivad seal, siis ei saa ka öelda, et ma üldse ei osale. Tuleb ette, et teatritöö kõrvalt ei jõua sellesse nii palju panustada, kui tahaks, aga ma mõtlen sellele koolile, selles õppivatele lastele ja selle õpetajatele küll iga päev.

 

Mida sa Vanalinna Hariduskolleegiumist arvad?

Kersti Nigesen on teinud seal ära väga suure töö. See, et enamik lavakasse sissesaajaid on VHKst, näitab, et teatriklass on seal väga tugev. Looduslapsi enam ei tule, loodustki pole enam. Mina käisin ka poisikesena deklamaatorite ringis, Tervishoiutöötajate majas, aga seda ma ei julgenud lavaka sisseastumiseksamitel rääkida.

 

Lavakoolis oli teie juhendaja Kalju Komissarov. Kas tema kuuldavasti jõhker lähenemine sobis sulle?

Meil oli Komaga väga hästi. Leppisime ära, ükskõik, mis kooli ajal oli. Ma ise olin siis ka teistsugune. Ehk oligi mulle vaja karmimat kätt. Ma olin kümneaastane, kui isa suri. Ta töötas raudteel elektrikuna ja elektriga ta surma saigi. See jääb mällu, oleks olnud justkui eile, kuigi toimus nelikümmend kolm aastat tagasi. Isa olen ka hiljem alateadlikult otsinud. Me elasime raudteelaste ühiselamus, kõik, mis ma seal nägin, jättis mingi jälje.

Aga Komissarovi õppega olen väga rahul. Me olime väga tore XIII lend. Liider on tähtis, aga on ka muud asjad, mis käima lükkavad. Noorena oleme mõjutatavad, õpetaja saab sulle eluks ajaks pitseri panna. Oled sa siis väike Komissarov või väike Peterson. Lavastaja amet on üks kõige raskemaid ja nõudlikumaid, aga teatrikooli juht olla on vist veel keerulisem, tohutult vastutusrikas. Müts maha nende ees, kes sellega hakkama saavad.

 

Kas sulle endale on õpetamise vallas pakkumisi tehtud?

Ei ole. Väike seos on olnud kooliteatritega, aga ma ei tea, ma ei tahaks ka väga. Pole seda tüüpi. Ma proovin kitsamal rajal käia. Ma kardan, et mul tekib energiakriis, kui rada liiga laiaks läheb. Sisemine rada võib siis ära kaduda.

 

XIII lend oli omamoodi legendaarne, umbes nagu VII lend. Kas said juba kooli ajal aru, et olete väga ägedad?

Ei saanud. Meil oli kursavaim küll olemas. Meeskond hoidis kokku, kui oli vaja. Sisemiselt me polnud alati ühel meelel, aga kui läksime kuhugi esinema, siis võeti end kokku ja tehti kõik selleks, et kuvand oleks lahe. Seda tunnet ma mäletan.

 

Kakskümmend aastat tagasi vastandus Hendrik Toompere laad oma postmodernsete sugemetega justkui Elmo Nüganenile. Kui ta aga nüüd Linnateatris „Surnud hingi” tegi, kas sa tundsid, et teil kõigil on ikka mingi sarnane põlvkondlik tunnetus ja kursavaim, või oli see väga erinev?

Ah, kõike on tehtud, tal on lihtsalt oma käekiri. Aga olen enda jaoks avastanud veel ühe täitsa uue lavastaja, kuigi kiita nagu ei tohi.

 

Tohib ikka.

Uku Uusberg, kes lavastas meil Gorki „Põhjas”, on huvitav, andekas ja pühendunud. Kui Uku kutsus näiteks prooviväliselt koosoleku kokku, siis see pigem korrastas õhkkonda kui lõhkus või häiris. „Põhjas” trupp on suur, kaheksateist inimest. Ukus on väge, et seda kõike koos hoida, kõiki neid erinevaid näitlejaid, kellel on erinev enesehinnang. Ma ei tea, kust ta seda õppinud on. Aga jah, uusi noori mehi on peale tulemas.

 

Kas naisi ka?

Mul ei ole olnud võimalust nendega koostööd teha.

 

Eva Koldits? Kertu Moppel?

Jah, Eva lavastas meil Jaan Tätte „Meeletu”, see oli täitsa tore. Ta hakkas tegema ka „Bernarda Alba maja”, aga see ei jõudnud esietenduseni. Ka Kertul jäi meie majas mingi asi pooleli.

 

Kas Linnateatris juhtub siis ka, et lavastust ei tooda välja, ja kes seda siis otsustab, lavastaja, trupp või juhtkond?

Vahel ikka juhtub. Ma tulen Vanemuisest ja näen, mis tingimused on näitlejal Linnateatris. Need on ikka väga head. Muudkui pane ainult. Palju häid lavastajaid on olnud. Need, kes pole teist tausta kogenud, ei oska seda ehk nii hinnata. Tavaliselt ikka trupp otsustab. Lavastaja on nagu buldooser, ta peab eneseusku sisendama ja näitlejat armastama — ta peab sind aitama. Mehisust peab olema. Võib-olla naised on delikaatsemad.

 

Kuidas toimus üleminek Vanemuisest Linnateatrisse?

Elu ikka määras. Abikaasa tuli Tallinna tööle ja ma ei kujutanud ette, et kahe väikese poisiga saaks teisiti hakkama. Tuli lihtsalt teatrit vahetada. Alguses rääkisin Toomperega, küsisin nõu, kas peaksin pöörduma Priit Pedajase poole Draamateatris või Elmo poole Linnateatris. Toompere soovitas, et mine Linnateatrisse.

 

Su naine on haridusvaldkonnas väga tuntud. Miks sa ütled tema kohta abikaasa, mitte ei nimeta nimepidi?

Avalikus ruumis rääkides tuleb mingi sein ette. Kui ma räägin intiimsest olukorrast või endale olulisest inimesest, ei saa ma alati tema käest küsida, kas ta üldse tahab, et  ma ta loosse sisse toon.

 

Vanemuises tegid kaasa ka pea kõigis Mati Undi tollastes lavastustes. Kuidas oli temaga koos töötada?

Ma hindasin teda väga. Kõik armastasid teda. Ta käivitas meie fantaasia. Impressionistlik maal võiks olla see märksõna. Sellega ta sind tööle panigi, nende võimatute ja omamoodi kohatute ülesannetega. See tegi näitleja lahti. Ta julgustas näitlejat meeletusi tegema ja see tekitas lendamise tunde. Näiteks „Iwona, Burgundia printsess”. Seal oli üks kummut ja kammerhärra pildus laiali mingeid lillepotti käivaid graanuleid ja kui keegi temalt küsis, mis sa teed, siis ta vastas, et ma komplitseerin. Siis teeb ta kummutisahtli lahti ja tahab ennast sinna ära peita, et veelgi „komplitseerida”. Noorele inimesele tundus see nii huvitav, ikka külmavärinad tulid peale. Ta oli ka väga julge muusika kasutaja. Pani jälle mingi Bachi, Beethoveni või Leonard Coheni peale ja juba see lükkas näitleja maast lahti. Aga „Laulatuses” ja „Meistris ja Margaritas” ma enam ei osalenud. Mul oli isegi hea meel, et ma just siis Vanemuisest ära läksin, sest ma oleksin pidanud hakkama Ješuad mängima ja seal oleks mul tekkinud väike konflikt. Ei tohi mängida teatud asju. Ješua on seal mõnes mõttes prototüüp, nii et inimesele, kes tuleb saali, võib ta olla meie Lunastaja. Seda rolli ma ei oleks julgenud teha juba siis, nüüd veel vähem, nii et sain õigel ajal tulema.

 

Kas seda tuleb tihti ette, et sa ei saa laval mingeid sõnu öelda või mingit rolli mängida? Et see lavareaalsus, olgugi nähtamatu, on ikkagi tõeline ja nõnda võib lavalt öeldav omandada manamise väe? Kas ma mäletan õigesti, et sul tekkis mingi tõrge ka Tiit Palu lavastusega „Kolmekesi kahevahel, kus mängisid professorit?

Sel ajal mõjus see näidend mulle küll väga religioossena. Ma ei tea, mida autor Luigi Lunari täpselt mõtles, aga seal oli juttu apokalüpsisest ja Kristuse teisest tulekust. Need teemad on mind ikka köitnud ja inspireerinud. Eriti tol ajal, sest olin veel otsingutefaasis ja seal oli kõik läbisegi: vaimud, kristlus, budism, hinduism jne. Olin otsinguline, sain aru, et maailm oma näilisuses pole see, mis ta päriselt on. Uku Uusberg ütleb enda kohta, et ta on sellistes asjades paras Mowgli. Ka tema on veel teel, otsib, märkab ja püüab sõnastada. Ma olin sel ajal ka selline. Otseselt ei mäleta, et oleksin lavalt manamist või sajatamist kartnud, aga jah, milleks ikka kurja välja kutsuda?

 

Kuidas teha vahet heal ja halval psühholoogilise teatri näitleja tööl?

Eelkõige sõltub see materjalist. Seejärel lavastajast. Kui näitlejal läheb töö valesti, siis lavastaja ei ole lavastaja ja sellisel juhul ta ei saa näiteks Dostojevskist aru. Pigem ma siis juba loen Dostojevskit, mitte ei lähe teatrisse.

 

Kas nii ei saa olla, et lavastaja saab küll aru, aga näitleja mängib ikka valesti?

Ikka saab. Pole olemas läbielamisteatrit ja siis mingit kõrvaltvaataja positsioonilt mängimist, sest ka selline brechtilik stiil on ju mingis mõttes ikkagi psühholoogiline. Psüühika tuleb näitlejaga kaasa; seda, kui palju sinus materjali on, ei peida, see kõik on näha. Näiteks kadunud Oleg Tabakov oli väga hea näitleja, sündinud näitleja, mängu võlust ja mängu ilust läbi imbunud. Tõetunne peab olema. Aga mis asi see on? Inimene ei pruugi ette kujutada, et ta võiks elus teha seda, mida laval just tehti. Aga näitleja teeb seda nii usutavalt, ta põhjendab või kohandub. Kohalolu on ükskõik millise mängustiili juures oluline. Minu meelest on kergem oskamatust peita nn mittepsühholoogilise teatri taha, sest seal võib lavastaja panna sind lihtsalt tehniliselt midagi tegema.

 

Praegu on paastuaeg. Mis tähendus sellel sulle on?

Paast on seotud meeleparandusega, metanoia’ga. Paastuajal on meil natuke kergem meeles pidada, kes me oleme. Välised piirangud aitavad püsida õigel teel. Paastu viljaks on see, et hinges on helgust rohkem kui muul ajal. Kes kui palju jaksab, on iseasi, aga hing muutub pehmemaks ja inimene ehk ei lobise nii palju.

 

Vestelnud KAJA KANN ja MADIS KOLK

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon