PÕRANDA ALL KEEB

Märts ja aprill olid lopsakalt viljakad vanamuusikakuud. EMTAs toimus tudengeid ja „vanu kalu” koondav vanamuusikafestival „Ceciliana”, Tallinna Kammerorkester sai „käe valgeks” prantsuse barokis, paljudes Eesti linnades tähistati Euroopa vanamuusikapäeva ja Tallinnas peeti klavessiinifestivali; Tabasalu muusikakool sai hinnalise Titus Crijneni klavessiini, sündis noorte barokitaride ansambel Animus ning toimusid mitmed soolo- ja kammermuusika kontserdid. Vanamuusikapäeva künnisel võttis vanamusa kursi isegi ansambel U:, kelle viimane URR-kontsert Eesti Raadio 1. stuudios oli pühendatud nüüdismuusikale, mis inspireeritud vanast. Ometi tundub, et see suur sagimine käib Eestis justkui põranda all. Ajakiri Teater. Muusika. Kino kutsus sel teemal vestlema EMTA professori Toomas Siitani ja klavessinistist doktorandi Saale Fischeri.

 

TOOMAS SIITAN (T. S.): Ansambel U: stuudiokontsert, mida sain kuulata ülekandena, oli ilus näide selle jälje sügavusest, mille on varase muusika mitteakadeemiline esituslaad meie muusikaellu jätnud. Juba ammu ei piirdu see mõju mingite sektantlike „vanamuusikutega”. See, mida on varase muusika uurimisest ja esitamisest õpitud, on teistmoodi süvenev suhe nooditekstiga ja rikka infoväljaga väljaspool nooditeksti. Nii näitas ka URRi projekt seda, kui hästi on võimalik suhestuda kaugete aegade (ja ajaloost inspireeritud tänapäevase) muusikaga, kasutamata tingimata ajaloolisi pille ning saavutades autentsuse kogemuse — küll mitte selle (teostamatu) ideaali mõttes, nagu seda mõisteti 1970. aastatel, ometi aga muusiku ja muusika eheda ja veenva suhtlusena.

SAALE FISCHER (S. F.): Väljaspool selle kontserdi konteksti olen kuulnud ka Taavi Kerikmäe kirjeldust, kuidas ta valmistab ette Hindemithi teoste esitamist. Tema lähenemine on läbinisti HIP (historcally informed performance), seda on ta ka ise möönnud. Ta kaevab välja teoste originaalsalvestusi, püüab teose esitamisel jõuda võimalikult lähedale sellele, kuidas see eeldatavasti helilooja kõrvus kõlas, jageldes eesmärgi nimel isegi näiteks Hindemithi kurikuulsate leskedega. Akadeemilise kontserdielu kontekstis meeldibki mulle rohkem kasutada väljendit „ajalooteadlik interpretatsioon”.

T. S.: „Vanamuusika” on kummaline keelend, mis mind oma ebamäärase tähendusega häirib, kuid on samas laialt juurdunud märk, mis laseb aimata, mida ja millises laadis esitatakse. Me ei pea enam ammu muusikaks seda, mis on nootides ja mis võib seega tõesti olla sajanditevanune, vaid seda, mis ettekandes kõlab ja saab kuuluda ainult käesolevasse hetke. Selles mõttes ei saagi muusika olla vana. Salvestised on praegu küll omaette teema — suuremas osas me ju suhtlemegi muusikaga nende kaudu —, ometi on ka siin tegemist moodsa meediumiga, tänapäevaste esitajate ja tõekspidamistega. Kui ma juba kahekümne viiendat aastat korraldan Haapsalus vanamuusikafestivali, siis on ka selles nimes viide eelkõige sellele, kuidas me muusikasse suhtume, ja alles seejärel sellele, mida me esitame. Tähtis on ka märgata erinevate esituskoolkondade ideaalide segunemist, mis on tänapäeval päris ilmne. Ka ajalooteadliku esituspraktika ideoloogid tõdevad, et praegusel ajal on raske leida vähegi professionaalset esituslaadi, mis ei oleks vähemalt mingil määral ajastuteadlik. Muusikakõrgkoolid on selles osas väga palju ära teinud ning „akadeemikud” ja „vanamuusikud”, kes 1970-ndatel üksteist ei teretanud, eksisteerivad nüüd loominguliselt kõrvuti.

S. F.: Taavi Kerikmäe jutu taustal ja seoses märtsikuise vanamuusikapäevaga jõudsin äratundmisele, et vanamuusika ja ajastuteadlik interpretatsioon on kaks ise asja ja kumbki neist pole seotud otseselt sellega, milliseid pille kasutada. Vanamuusika lõpeb küll, jah, kuskil Bachi juures, kuid seda mängitakse nendel pillidel, millel parasjagu võimalik, lisaks ajaloolistele pillidele ka saksofonil, klaveril, akordionil, kandlel, „raudflöödil” jne. Ja miks mitte — võimalused ansamblite koostamiseks on vastavalt võimalustele ja vajadusele piiritud, erinevalt näiteks klassikalisest keelpillikvartetist, kus teist viiulit naljalt trompetiga ei asenda. Sageli käib musitseerimisrõõmuga käsikäes ka rõõm ajaloolistesse kostüümidesse riietumisest, ja miks ei peakski, kui see inimestele meeltmööda on.

Ajastuteadlik interpretatsioon on minu jaoks distsipliin, mis käib kokku akadeemilise ehk professionaalse kontserdieluga, lähenemisviis, mida ideaalis võiks rakendada kõikide surnud heliloojate teoste esitamisel. Lisaks eelpool mainitud Hindemithile on ka TKO projektid Peter Spissky ja Andrew Lawrence-Kingiga siin heaks näiteks, kuigi nad ei kasuta tingimata ajastu pille. Olulised on nii ’mida’ kui ka ’kuidas’. Nn akadeemia peaks andma iga pilli mängijale sellise hariduse, et ta oskaks oma pillil julgelt varasele muusikale läheneda — mängitagu ilma valehäbita renessansskonsorte saksofonidel, aga pole vaja kujutada ette, et oleme mängult plokkflöödid ja sahistame igaks juhuks tasakesi. Pigem oleksid siin muusika kujundamisel saksofonistile abiks teadmised näiteks renessanss-solmisatsioonist.

T. S.: Ajaloolised kostüümid on varase muusika esitustavast tänaseks peaaegu kadunud ja see näitab, et muusikat tõesti ei tajuta mingi muuseumliku rituaalina. Hortus Musicuse varsti pool sajandit kestnud tegevus on lasknud meil jälgida esituskunsti ideaalide muutumist. Ajaloolisesse esituspraktikasse süvenemine, mis algusaegadel oli nende puhul lausa fanaatiline, on tänaseks asendunud kõike kokkusulatava crossover’iga, kus hoolikus muusikalise teksti suhtes on toodud ohvriks efektsele lavakuvandile.

S. F.: Hortus Musicus ja Mustonen on minu jaoks kokku vaimustav showband. Eelmisel suvel mängisin ühes orkestriprojektis, mida Mustonen juhatas, ja olen teda näinud seega nii „eest- kui tagantvaates“. Ilmselt pole ühelgi teisel viiuldajal Eestis sellist kaasakiskuvat lavalist kohalolu kui temal ja ka muusikaliselt tundub tal olevat kindel visioon esitatavast. Aga oleneb, mida keegi kontserdilt ootab. Mulle on vahel saalis istudes tundunud, et laval olijad mitte ei ava oma südant, vaid teevad mu üle nalja, ja see tunne ei meeldinud mulle.

Kui Mustonen kõrvale jätta, siis Hortuse kui ansambli jätkuv riiklik toetamine ei tundu olevat kooskõlas nende positsiooniga meie kontserdi- ja kultuurielus laiemalt — oma maja, riigi poolt kinni makstud pillide-nootide ning back-office’iga ansambel peaks olema ERSO, EFK ja TKOga võrreldav esinduskollektiiv, mis käib koos Savallide ja Koopmanidega ja mööda maailma nimekaimaid (vanamuusika)festivale. Aga seda väljundit neil ei ole. Mängitakse üha roteeruvat repertuaari vanalinna turistidele ja käiakse mööda väikseid Eestimaa paiku. Mis on muidugi ka tänuväärt tegevus, aga nt ansambel C-Jam suudab sama teha ilma riikliku toetuseta. Minu meelest oleks riigipalgalise staatust väärt näiteks Vox Clamantis, kes on teinud aastatega meeletu tähelennu.

T.S.: Ammu on räägitud vajadusest luua mingi rotatsioonisüsteem sedasorti ansamblitele, aga jutuks see on jäänudki.

S.F.: Ansambli Floridante käimatõmbajana on minu jaoks probleemi teravik pisut teises kohas — meil Eestis puudub laiem tugisüsteem alustavatele klassikalise muusika kooslustele, sõltumata stiilist. Solistidele on seda olnud nt konkurssfestival  „Con brio” ja praegune klassikatähtede võistlus ETVs. Aga noore tundmatu ansambli või orkestrina tuleb võtta peaaegu kõik kunstilised ja ka rahalised riskid enda kanda — teha korralikud salvestused, professionaalsed fotod, leida tasuta prooviruum, üürida kontserdisaal, pidada korras oma pille… Lisaks kogu selle kupatuse mänedžment, mis võtab meeletult aega.

Ma ei tea, kas teen teistele liiga, kui eeldan, et vanamuusika ja ehk ka džässi osas on probleem mingis mõttes teravamgi kui „klassikalistel” pillidel baseeruvate koosluste puhul, kus inimestel on kindel päevatöö ja sissetulek mõnest orkestrist. Ajaloolistele pillidele spetsialiseerunud on reeglina — mitte ainult meil, vaid kogu maailmas — vabakutselised. Samas tundub, et Eestis toetab turule tulevaid noori džässmuusikuid väga nähtav ja head tööd tegev Eesti Jazziliit. Džässi on Eestis ka kõrgkooli tasemel juba paarkümmend aastat õpetatud ja on tekkinud väga arvukas, mitut põlvkonda hõlmav mängijaskond, mille seast on võimalik leida ka kvaliteetseid ja omapäraseid ekspordipotentsiaaliga artiste. Pärimusmuusikaga on samamoodi. Varase muusika vallas sellist laiapõhjalist esitajaskonda ja tihedat kontserdielu veel pole.

Mulle tundub, et meil oleks veel ruumi uutele kooslustele küll. Professionaalsest kontserdielust on näiteks täiesti puudu keskaega ja renessanssi mängivad ansamblid, praegused ansamblid mängivad enam-vähem kõike, mida  pillid välja kannatavad, renessansist 19. sajandi alguseni. Mujal maailmas on praeguseks tekkinud palju suurem spetsialiseerumine ajastute lõikes.

T. S.: Väga palju oleneb selles pildis professionaalsest muusikaõpetusest. Hortuse fenomeni juurde kuulub muu hulgas paradoks, et kuigi nad olid nõukogude ajal uute protsesside väga võimsad käivitajad, ei panustanud nad ise mitte mingil moel järelkasvule. Uued ansamblid ja mitu barokkorkestrit sündisid nende kiiluvees, kuid mitte tänu neile. Hiljuti Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia juurde loodud varajase muusika keskus tõi lõpuks pildile ka süsteemse õppe selles valdkonnas, kuigi ajaloolist situatsiooni arvestades võinuks see toimuda palju varem ja mõne pilli (nt klavessiini) puhul oli see juba ka olemas. Seetõttu teeb mind kadedaks barokkmuusika esituskunsti praegune suurepärane seis näiteks Poolas või Tšehhis, aga ka mõnel pool Venemaal. Samuti mõjuvad tänapäeval naeruväärselt väited, nagu peakski see valdkond kuuluma ainult entusiastidele, sest akadeemiline õpe pärssivat loomingulisust. Professionaalne pillivaldamine, nooditeksti tõlgendamise ja esituskunsti reeglite põhjalik tundmine tõesti ei garanteeri eredat ja loomingulist musitseerimist, aga ka ei välista seda mingil moel. Ainu­üksi reeglitepõhine musitseerimine on muidugi igav, aga ka ajaloolised muusikatraktaadid rõhutavad, et neis on käsitletud ainult „grammatikat” ja mitte kogu kunsti. Reeglite rikkumine kunstilise idee nimel on sageli õigustatud, aga rikkuda saab ainult reegleid, mida tuntakse. Muu on anarhia.

Nüüdseks on saanud kinnituse ka varase muusika magistriõppe alustamine muusikaakadeemias. Suurt perspektiivi näen järjest tihedamas koostöös lauljatega; samuti ei pruugi see õpetus tingimata piirduda ajalooliste pillidega. Näiteks andis väga positiivse kogemuse Stuttgarti Bachi akadeemia projekt 2016. aasta oktoobrist, mille käigus valmis Hans-Christoph Rademanni käe all Bachi „Johannese passiooni” vägagi stiilitundlik ettekanne EMTA koorilt, tänapäevastest pillidest koosnevalt orkestrilt ja suurelt hulgalt tudengitest solistidelt. Mullune ühisprojekt EMTA ooperistuudioga, mis tõi lavastusena välja Purcelli ooperi „Dido ja Aeneas”, oli samuti suurepärane ja uued ooperiprojektid on tulekul. Sellist koostööd tuleb ainult toetada.

S. F.: Vanamuusikapäeva raames selgus, et ka vanamuusika mängimise püramiidi alumine ots on väga lai ja ajalooliste pillide puudumine ei ole mingiks takistuseks: osalejaid oli Kuressaare, Kadrina, Rakvere, Tabasalu, Viljandi, Tartu ja Tallinna muusikakoolidest, sh Elleri koolist, Otsa koolist, EMTAst, Tallinna Muusikakeskkoolist. Vanamuusikapäeva järelkajana — mitu kooli on uurinud, missugust klavessiini tasuks osta! Juba aastaid on Ene Naela juhtimisel toimunud Vanalinna Hariduskolleegiumi ajaloolise klahvpilli- ja orkestrimuusika suvelaager, kus osaletakse nii modern- kui ajastu pillidel; Kiili vanamuusikaansamblis on segu mõlematest pillidest — väga vahvalt teevad! Reinut Tepil on kolme kooli peale kokku tohutu õpilaskond, ta tegeleb modernpillidel mängijatega, kuid just sedakaudu on viimastel aastatel jõudnud mitu inimest EMTAsse, õppima nt barokkviiuli lisaainet.

Seda kõike arvestades tuleb varase muusika magistriõppe avamine EMTAs üsna kaheteistkümnendal tunnil, aga hea, et niigi läks. Ka EMTA pillipark polnud varemalt veel selline, et mingi süvendatud õpe oleks üldse kõne alla tulnud. Loodan siinkohal, et EMTA klassikaliste ja ajalooliste pillide õppejõud on tulevikus piisavalt avatud, et astuda sammuke teineteise poole ja oma õpilasi, olenemata pillist, ajastuteadliku interpretatsiooniga tegelema suunata.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon