VASTAB MĀRA ĶIMELE
Juuni, 2018Kas teater aitab sul elada?
Võiks öelda, et teater aitab mul elu välja kannatada. Sest elades, teadmata, miks kõik nii on, teadmata, kes me oleme, miks oleme, kust ja kuhu teel… Seda on siiski raske taluda, sest see on… noh… ebameeldiv, et sa mitte midagi ei tea. See käib närvidele (naer).
Minu elu on piinavalt vastuoluline ja teater on andnud mulle võimaluse sellest väljuda ja samal ajal ka ellu jääda. Teatris saab elada väljaspool omaenda aega ja ruumi. Reaalsus, mis tekib etenduse ajal, on ehtne. See on maagiline ja samal ajal lõbus. Teater annab võimaluse reaalselt tajuda, et mateeria on fiktiivne, lubab olla üle aja ja mateeria piiridest ning see on rõõmustav ja äge.
Kas sinu teatrikeel ja suhe teatriga on aastate jooksul muutunud? Mulle tundub, et paar sinu viimase aja lavastust on väga tänapäevased. Neis on sarnasusi selle mõteviisiga, mis praegu on etenduskunstides aktuaalne.
Mind huvitab näidendite lavastamine. Praegu on performance’ite, aktsioonide ja dokumentaalteatri aeg. Näidendeid lavastatakse harva. Siiski, ilma hea dramaturgiata muutub teater lahjemaks. Performance’id võimaldavad näitlejal olla laval iseendana. Näitleja ei muuda ennast, mängib ennast ühe, teise, viienda ja kuuenda ja üheksakümne üheksanda korra. Mängib oma elu jooksul umbes sada rolli ja teeb seda seega sada korda iseendana. Tema kutseoskused kahanevad. Mulle tundub, et see hävitab näitlejakutse olemuse, aga ilma selleta on igav. Teater lubab nii näitlejal kui ka lavastajal õppida lühikese aja jooksul tundma paljusid inimesi — keda nad mängivad oma kehaga, emotsioonidega, teadvusega —
ja selliseid asju, mida nad oma elus kunagi ei kogeks. Näidendi amplituud ja potentsiaal on nii meeletu, et oleks rumal seda mitte ära kasutada. Kõrge professionaalsus on hädavajalik, et mängida inimest päriselt, mitte ligilähedaselt imiteerides, samal ajal iseennast kaotamata. Sellega kahekordistame oma elu aega. See on näitleja ja kõrgetasemelise spiooni eelis — olla samaaegselt sina ise ja keegi täiesti teine. Vahetada pärast etendust riided, juua veini, veeta aega sõpradega, minna koju, kütta ahju, sööta lapsi ja koera. Minu jaoks on teater lõputute võimaluste tsoon. Teater annab loa, ütleb: „Kasuta mind, kui tahad. Kui tahad, teeni raha või kuulsust, kasuta publikut iseenda heaks, kuluta tema energiat või siis vastupidi — anna talle enda oma. Kui tahad kahekordset elu, rända teise aega, tiražeeri iseennast või siis kehastu paljudes teistes.” Teater annab lõputud võimalused ja lubab igaühel valida, millisel eesmärgil neid kasutada — nagu Jumal.
Mulle meeldivad askeetlikud lavastused, kus režissööri kohalolu pole tunda. Oluline on, et lavastaja oskaks dešifreerida näidendit ja ehitada see üles nii mõtteliselt kui ka vormiliselt ja et näitlejad oskaksid tegutseda rollis. Et lavastus ei püsiks ainult efektidel või ühel võttel, ükskõik, kas autoriks on Shakespeare, Tšehhov või Ibsen.
Sa vaatad tihti oma kolleegide lavastusi. Miks? Kust selline huvi?
See on mu amet, mulle see meeldib. Mind huvitab, millest teised lavastajad mõtlevad ja kuidas nad oma mõtteid edasi annavad. Aga ma lähen ka lihtsalt nautima. Sel hooajal on meil üpris palju häid lavastusi ja neid on suur rõõm vaadata. Näiteks Vladislavs Naštavševsi lavastus „Lootuste järv on jäätunud” Riia Uues Teatris. Seal vaimustas mind see, et Vladislavs tegi lavastuse iseendast; et ta elab koos kõige sellega, mis temaga on juhtunud, ega suuda sellest eralduda; et ta elab mitmes ajas korraga: sündimisest kuni praeguse hetkeni. Ta on koos kõigiga, kõigi surnutega, kellel tema elus koht on olnud, kõigi endiste kallimatega, kõikide sõbrannadega, sõpradega, plaanidega ja see kõik eksisteerib temas üheaegselt. See seisund rebib ta tükkideks ja ta ei suuda sellest vabaneda. Mulle tundub see teema märkimisväärne. Ja oluline on, et keegi sellest räägib, sest see on ju puhas tõde. Ei ole olemas mingit lineaarset aega. Kõik on üheaegne. Hoolimata sellest, et sa ei saa käega katsuda oma surnud vanaema, on ta nii või naa sinuga. Ja just seetõttu on mõtet teha lavastus. Vlads on ühe sellise teinud ja ma olen talle selle eest väga tänulik. Lavastuses on silmapaistvad näitlejatööd, vaba mängustiil ja suur vabadus teatri väljendusvahendite kasutamisel.
Ma mäletan, et juba siis, kui tegime Von Krahli teatris TÜ Viljandi kultuuriakadeemia VIII lennu tudengitega „Hedda Gablerit”, oli sul idee ajatasandite kattuvusest. Mida sa sellest tööprotsessist mäletad?
Esiteks, mulle väga meeldisid need noored ja nende töövõime, see intensiivsus, millega nad omandasid uusi professionaalseid oskusi. Kuni selle hetkeni nad polnud mänginud klassikalisi rolle klassikalistes näidendites, kus peab elama tegelase siseelu. See töö polnud üldsegi lihtne, sest nad olid mänginud ainult lavastustes, kus nad said olla nemad ise. Minu meelest me tegime lõbusa lavastuse. Muidugi, see polnud tüüpiline Von Krahli teatri lavastus ja kohati see ei vastanud Tallinna publiku ootustele, aga see oli õppeülesanne ja seetõttu ma ei üritanudki teostada ennast lavastajana.
Mida sinu õpetaja Anatoli Efros sulle on õpetanud?
Armastamist. Ta ise oli ka armastamisvõimeline inimene. Süda oli tal lõpuni avatud ja ta ka suri südamerabandusse, sest ei suutnud üle elada julma ja ebaõiglast kohtlemist. Teda rünnati väga palju, nii et ta pidigi sellepärast surema. Seda ta õpetas…
Avama südant?
Jaa, olema täiesti avatud ja mitte midagi varjama. Ratsionaalne, ainuisikuline manipuleerimine näitlejatega polnud talle vastuvõetav. Teater puhkeb õide siis, kui on mõttekaaslaste grupp. Hea seltskond, nagu ta ütles. Kui algab tulemuse tagaajamine, kui eesmärk on üksnes teha hea lavastus, kaob peamine, mis teatris on — vabadus. Me hakkame eesmärki liiga tõsiselt võtma. Minu lavastuses „Luule” võivad näitlejad iga hetk katkestada, alustada uuesti, kommenteerida, naerda. Ajada sassi elu ja etenduse piirid. Kui algab võistlus, kes teeb parema lavastuse, siis ma tahan lahkuda, taanduda ja olla nähtamatu.
Mulle üldse ei meeldi võistlemine, kuigi ma saan aru, et olümpia käib (naerab) ja sportlased on suurepärased, aga ma ise ei suuda võistelda. Isegi koolis ma ei suutnud võistelda. Ei teagi, miks. Ei suuda ja kõik. Kui pean võistlema, jään seisma ja astun kõrvale. Need on arvatavasti kompleksid, aga minuga nii on. Ma ei taha ka meest, kelle pean endale vallutama, ma ei taha asju, mille nimel peab pingutama. Ja sellepärast mul ei olegi midagi. Võib-olla on see hirm kaotada, hirm mitte võitjaks tulla… Ma pole selles selgusele jõudnud. Mulle nii või naa ei meeldi võistelda, isegi kui taanduda on vale ja halb.
Sa õppisid Moskvas samal ajal Ingo Normeti ja Kaarin Raidiga.
Ingo Normet ja Mladen Kiselov on minu kursusekaaslased. Kaarin õppis vanemal kursusel, Knebeli juures. Meie Ingoga oleme kursuselt ainsad, kes… võib-olla on veel mõned inimesed elus, aga suurem osa on surnud. Mladeni surm oli ootamatu, sest me oleme ühevanused. Me olime oma kursusel kõige nooremad, kõik teised olid vähemalt kümme aastat vanemad. Meil oli hästi suur kursus. Oli väga vähe venelasi. Oli kõige erinevamaid rahvusi üle terve Nõukogude Liidu.
Kas teie töödes on midagi ühist? Õppiste ju ühel kursusel?
Ma arvan, et on. Kui Ingo käis vaatamas minu Turgenevi-lavastust „Kuu aega maal” Riia Uues Teatris, siis ta ütles, et tunneb mu käekirjas ära Efrose. Ma ise ju ei saa niimoodi öelda, jah, ma ise seda ei taju.
Milline oli Anatoli Efrose lavastajakäekiri?
Ei tea. Küsi Ingolt (naer)! Vabadus, avatus.
Paar päeva tagasi oli meil telefonivestlus, kus ma jutustasin sulle, kuidas üks sinu õpilastest, noor lavastaja Valters Sīlis ütles mulle, et ma räägin nagu sina. Ja siis jõudis mulle kohale, et kõik sinu õpilased, keda ma tean, räägivad sama juttu mis sina.
Nii me elame — üksteisega koos. Mõistad? See on ühendatud ala, tsoon.
Sel juhul räägib ka sinu õpilastes Efros?
No jaa, muidugi. Kindlasti. Teatepulk antakse edasi. Aga see toimub teadvustamatult. Ma ei õpeta teadlikult mingit Efrose meetodit, nii nagu õpetatakse Meierholdi meetodit või Mihhail Tšehhovi meetodit. Mul ei ole mingit meetodit.
Ilmselt oled õpilastele rääkinud asju, mis on neid kuidagi mõjutanud.
Oma tudengitele räägin, et nad üleliia ei püüaks; et oleks rõõmu ja et nad teeksid kõike kooskõlas iseendaga. Mitte nii, nagu peab õigesti tegema, vaid et nad teeksid seda, mida ise tahavad. Ja et peab aru saama, kas tahad teha lavastusi või ei taha. Ja kui tahad teha, siis tuleb teha selliseid lavastusi, mida ise tahad. Tahad teha sotsiaalset teatrit, siis tee ja ära pabista sellepärast, et sa ei lavasta näidendeid. Polegi vaja. Aga kui sa tahad teha näidendeid, siis pead õppima näidendeid dešifreerima, mõistma.
Mina tahan praegu teha häid näidendeid heade näitlejatega ja ma teengi. Ja muidugi kukub vahel välja kehv režii, aga rõõm sellest, et me teeme heade näitlejatega häid näidendeid on suurem kui kurbus.
Kuidas sa valid oma meeskonda?
Nii, nagu ma praegu teen näidendeid. Tuleb tajuda kõhuga, kes näitlejatest saab selle rolliga koos elada, selle tegelasega ühineda, kellele see mäng võiks rõõmu pakkuda. Peab tunnetama sobivust.
Vahel on nii, et tahad lavastada mõnda näidendit, aga pole õiget näitlejat peaossa. Nüüd ma tean, et siis polegi vaja seda näidendit lavastada. Nooruses olen teinud vea ja ikkagi teinud lavastuse, kuid midagi head sellest ei tule. Seda võib teha ainult õppimise eesmärgil. Vahel õnnestub näitleja avada ja vabastada ning ta muutub iseendast paremaks. Roll sunnib teda selleks, tõmbab teda tegema asju, mida ta elus ei suuda — muutuma äkitselt näiteks väga mehelikuks, kuigi elus on ta saamatu. Kui ta lõpetab mängimise, käib plõks ja ta on jälle see, kes oli enne. Kuid midagi selle rolli mängimisega temasse ikkagi jääb. Nii me muutume. Iseennast on võimalik avardada, kui teadvustad, mida sa selles rollis läbi elad. Kui ei teadvusta, siis midagi üleliia vaimset sinusse ei sadestu.
Äkki oskad soovitada mõnda harjutust, kuidas ennast vabastada?
Oluline on ühendada oma teadvuses keha üheks tervikuks, omistamata mõnele kehaosale, näiteks tagumikule või rindadele, suuremat tähtsust kui teistele. Kõik on koos, need on luud ja liha. See kõik kõduneb ükskord ühtviisi. Ma palun näitlejatel kinnisilmi kuhja teha, olla kobaras koos nagu kassipojad, et poleks aru saada, kes on kes. Siis tekib lõõgastus. Keha on tark, ta kaitseb oma isiklikku tsooni ja läheb pingesse, kui võõras keha lähedale tuleb. Aga kui on vaja mängida abielupaari, kes on elanud koos kakskümmend aastat, siis on kõrvaltvaatajale kohe näha, et nad pole ühes voodis maganud, pole saanud ühiseid lapsi. Sellepärast peab füüsiliselt lähedane olema. Siis kehad tunnevad üksteist ära. Nagu koer, kes tunneb ära oma inimese. Kui kehad tunnevad üksteist, siis ei ole enam seda õudset äratõukavat reaktsiooni. Seda tuleb kindlasti teha, kui on vaja mängida lähedasi inimesi. Näiteks laps emaga, eriti siis, kui ema on talle väga kallis… Siis ei saa olla nii, et näitlejal on hirm vanemale näitlejannale pead sülle panna. Kui on nii, siis ta ei saa seda tegelast mängida. Sellepärast tuleb inimesed kehaliselt lähedaseks teha. Tudengid tavaliselt häbenevad üksteist puudutada või suudelda ja sellepärast on vajalikud ühised kehalised tegevused. Minu tudengitel on alati palju kontaktimprovisatsiooni, liikumist, tantsu, akrobaatikat. Ka lavastajatudengitel.
Teatris, kus on püsitrupp, on kõik näitlejad mänginud kümneid kordi isasid, emasid, naisi, mehi, armukesi, vendi ja õdesid ja seetõttu on nende vahel eriline lähedus, sugulus. Need suhted on väga sügavad. Sellepärast on valus, kui kolleege teatrist lahti lastakse. Järelejäänud tajuvad seda kui amputeerimist, kui ühe kehaosa vägivaldset eemaldamist. See pole lihtne.
Hetkel on Riia Uus Teater remondis ja tegutseb asendusruumides Miera tänaval. Ka mõned näitlejad on seoses teistesse ruumidesse kolimisega teatrist lahti lastud…
Nojah, seitse näitlejat ja üks administraator.
Kas sa tahaksid seda kuidagi kommenteerida?
Arvan, et sellist asja peab tegema teistmoodi. Muidugi ma ei arva, et teatri töötajad tuleks teatrist välja viia ainult kirstus. Muutused peavad toimuma. Aga lahti lasta võib mitut moodi. Seekord polnud see parim viis.
Traagika on ehk selles, et need inimesed olid harjunud teatris töötama, nad pole harjunud olema vabakutselised kunstnikud, kellel tuleb ennast iga päev ise distsiplineerida.
Ei, mitte selles pole probleem. Lätis on võrreldes Eestiga palju vähem riigiteatreid. Teil on vähem elanikke, aga rohkem teatreid. Meil on Euroopa väikseim teatrite arv. Sellepärast ei käi jutt sellest, et inimesed ise on kehvad töö leidmisel, vaid sellest, et pole seda tööd kuskilt otsida.
Tuleb teha oma teater…
Noh, heita seitsmele näitlejale ette, et nad ei suuda teha oma teatrit, oleks ebaõiglane. Mitte igaüks pole direktor, ärimees või müüja. Need on täiesti teised ametid ja teised anded. Mina ka ei oska iseennast müüa. Sellepärast töötan tühise tasu eest teatris ja see on minu valik — et ei peaks ennast pakkuma. Mõistan, et ma ei käi ajaga kaasas ja et see on tänase päeva vaatepunktist kehvasti, kui sa ise ei oska oma elu korraldada, ei suuda oma kaubanduslikku väärtust ja rahalist olukorda parandada. Aga see ei ole nii mitte sellepärast, et ma oleksin laisk. Ja ka nende lahti lastud näitlejatega ei ole ju nii, et nad on võtnud enesestmõistetavana, et neil on koht püsitrupis. Nad ei eelda mitte midagi. Lihtsalt Lätis pole võimalik saada tööd teises teatris, kuna teatreid on vähe ja pakkumisi pole. Mõne rollilepinguga pole võimalik ära elada. Tuleb maha surra või vahetada eriala, mis neljakümneaastaselt pole lihtne. Mingeid stipendiume vabakutselistele näitlejatele, nagu on Eestis, Lätis pole. Tööd pole ka teistes valdkondades. Muidugi võib ju istuda Maxima kassas. Noortel näitlejatel, kes on just kooli lõpetanud, on teisiti. Neil pole veel perekondi, lapsi; nad saavad mängida sõltumatutes teatrites, teha öösel proovi ja osaleda projektides.
Mulle tundub see väga traagiline.
See ei ole lihtne. Võib-olla oleks pidanud jätma osa näitlejaid teatrisse poole koormusega, sest praegu on meil näitlejaid, kellel on vähe koormust, kuid koht püsitrupis. Oleks võinud otsida mingit väljapääsu, mitte võtta grimmitubadelt maha nende näitlejate nimesilte, kes jätkavad mängimist repertuaaris olevates lavastustes veel mitu hooaega. Nimedeta näitlejad! Minu meelest on see ebavajalik julmus. Ma ei tea. Või siis olen ma vana ja rumal.
Valus…
Alvis Hermanis ütleb, et see on kapitalism ja võidavad parimad. Jaa, valus, aga see on nende probleem.
Mis on kõige olulisem koostöös stsenograafiga?
Ta peab olema loominguline isiksus, see on mulle kõige olulisem. See, et me töötaksime meeskonnana — et oleks nii, et stsenograaf kobestab seda ainest, mida me koos välja nuputame, nii et tekivad mingid uued asjad. Kõige igavam on impersonaalselt ilus keskkond, mis lihtsalt illustreerib tegevuspaika.
Siis tuleb sul endal kõik välja mõelda?
Jaa. Näiteks sinuga oli väga hea „Kolme õega” töötada, sest sul oli palju ideid. Sa olid nii noor, pakkusid idee ja veel ja veel… Ja siis ma ütlesin: „Epp, stopp, aitab! Nüüd on vaja peatuda, sest esietendus on kahe nädala pärast.” Aga sul oli veel ja veel ideid. See on muidugi imeline.
Vahel juhtub, et stsenograafil pole ühtegi ideed. Siis tuleb, jah, endal ruum välja mõelda ja aru saada, millises stiilis seda teha. Ja kasutada stsenograafi üksnes kui dekoratsiooni kujundajat: et las käib töökodades ja ajab asju, sest mul pole selleks aega. Muidugi on kõige parem, kui stsenograafil on ruumi idee või siis stiili idee. Nagu on Reinis Suhanovsil.
Kas sul on vahel olnud nii, et sul on idee ja sa alustad proove, kuid prooviprotsessis hakkad selles idees kahtlema?
Jaa. Ma tihtipeale ei hoiagi kinni nendest varem välja mõeldud ideedest. Kui tunnen, et idee ei tööta, siis proovide käigus muudan seda.
Minul on olnud nii, et kahtlen sedavõrd, et see halvab mu ja ma ei suudagi midagi teha.
Sellepärast, et sul on nii palju ideid. Seal võib aidata ainult see, kui sul peas kõlab teema, mida sa tahad. Lihtsalt öeldes — see, mida sa tahad öelda. See on nagu võrdluspunkt. Kui üks või teine idee seda kannab, siis rõhuta seda, kui mitte, siis ära rõhuta. Kui see ei teeni seda, mida sa öelda tahad, siis pole keeruline ideest loobuda. See kulub ära järgmises lavastuses või filmis. Mina küll unustan need ideed ära, aga sellest pole midagi (naer).
Aga kui lavastaja kardab seda näitlejatele välja näidata, et ta kahtleb oma idees?
Kahtlemine ei võta ju aega. Ma ei varja näitlejate eest midagi. Mitte midagi. Me alustame alati koos nullpunktist. Jah, seda küll, et mina olen ainukesena materjali läbi uurinud ja nemad tulevad kohale sellest mitte midagi teadmata. Aga mul ei ole nii, et see, mis ma olen välja mõelnud, nii ka olema hakkab. Ma olen mõelnud sellele, mida ma tahan. Miks ma selle näidendi valisin. Ma tean, mis mulle seal meeldib. On mõned ideed, aga need ei ole graniiti raiutud. Need on tõesti ainult idee tasandil ja neist saab kergesti loobuda, kui on näha, et need ei sobi.
Kas see tähendab, et loote seda ideed trupiga koos?
Lavastus kujuneb ja kasvab nagu elus organism. Ta kasvab ise, tal on omad reeglid ja ma üldse ei taha mingeid oma asju sinna vahele suruda.
Sa lähed igal hommikul proovi; kas sa ka valmistud selleks eelnevalt?
Enne, kui hakkad proovi tegema, peab sul olema mingi laeng, mängureegel, lähtepunkt, millele toetada kõik ülejäänu. Et otsustada, mis sobib ja mis mitte.
Kas sul on lihtne öelda näitlejale või stsenograafile, et tema pakutud idee ei sobi tervikusse?
Kui põhjendada, miks ei sobi, siis keegi ei solvu, aga on olnud juhuseid, et ma annan järele ja lõpuks tuleb välja, et seda ikkagi pole lavastuses vaja. Selline juhtum oli mul näiteks „Kuritöös ja karistuses”, kus näitlejanna tahtis hullupööra mängida Marmeladovit, aga mina olin otsustanud selle tegelase lavastusest üldse maha kriipsutada, sest see on lai teema, mida me ei jõudnuks välja arendada, ja nii ka läks. Ma andsin järele, aga see osutuski üleliigseks ja lavastus lagunes selles kohas laiali.
Sa ei tahtnud teha talle haiget ja sellepärast läksid kompromissile?
Ei, mitte sellepärast, et ei tahtnud haiget teha. Ma nõustun, kui keegi väga tahab midagi teha. Siis on vaja proovida. Vahel kukub see hästi välja.
See oli suurepärane lavastus!
Hermanisele see ei meeldinud.
Mäletan, et kui tegid proove lavastusega „Aspazija. Personigi” („Aspazija. Isiklikult”), mis põhines Jānis Rainise ja tema naise Aspazija luulel ja biograafial, siis otsisid kõik näitlejad materjali lavastuse teema ja nende persoonide kohta…
See oli see juhtum, kui polnud näidendit ja me kogusime kõikvõimalikke materjale. Ja me teadsimegi kõigi kohta kõike. Laud oli üle kuhjatud kirjade, dokumentide ja päevaraamatutega, trükiste ja fotodega. See oli selline uurimistöö. Ja nii kujunes ka dramaturgia — olulisim kristalliseerus ja meile sai selgeks, mida kasutada ja mis välja jätta.
Riia Uues Teatris kogub tihti grupp näitlejaid materjale ja lavastuse valmides on nad selle kaasautorid. See on mingi Riia Uue Teatri eripära, mulle tundub.
Jaa. See on tänu Alvisele. Alvis alustas seda. Ta alustas seda lavastuses „Latviešu stāstiem” („Lätlaste lood”), kus näitlejatel tuli ise teha pooletunnine dokumentaallavastus mõnest Läti inimesest, teda täpselt kopeerida. „Garā dzīvē” („Pikk elu”) sündis samamoodi. „Klusuma skaņas” („Vaikuse helid”) kujunes etüüdidest, mis põhinesid 1960. aastatel.
Näitlejad pakuvad ideid ja lavastaja lihtsalt valib?
Korrastab.
Ja paneb järjekorda…
Jaa, ta töötab läbi ja valib, teeb sellest režii.
Minu kõige armsam Riia Uue Teatri lavastus on „Tālāk” (Alvis Hermanise lavastus „Edasi” Gorki „Põhjas” ainetel). See oli ka esimene lavastus, mida ma 2005. aastal Riias nägin ja mind võlus selle eriline ansamblimäng.
„Tālāk” oli silmapaistev ja väga keerulise struktuuriga lavastus. Tegevus toimus klaasist ruumis, mis oli laval, samas kui klaaskasti ees mängiti Gorki näidendi „Põhjas” stseene ja ekraanil näidati dokumentaalseid salvestusi lavastuse proovidest. Ja veel oli seal live-video parajasti laval toimuvast ja lisaks kuvati ekraanile läti arhailisi kinda- ja sokimustreid.
Mäletan, et ühes episoodis kaklesid sa Alvisega padja pärast?
Alvis alguses ei mänginud, ta võttis üle Māris Lininši osa. Meie Alvisega tantsisime seal. See oli väga tore.
Ja nüüd on kõik muutunud?
Ei, Alvis on nüüd teine inimene. Ta on lihtsalt täiesti teises tsoonis ja kõik.
Oled sa tihti oma lavastustega rahulolematu? Ma olen tähele pannud, et sa oled iseenda ja oma lavastuste suhtes väga kriitiline.
Alati jääb midagi tegemata… Noorena elasin seda rohkem üle, nüüd saan aru, et täielikult eesmärki saavutada pole võimalik, sinnapoole saab ainult püüelda.
Vestelnud EPP KUBU
MĀRA ĶIMELE (20. XII 1943) lõpetas 1969. aastal Moskva Riikliku Teatrikunsti Instituudi (GITIS) ning alustas lavastajana tööd Valmiera Draamateatris. 1990—1993 aastani lavastas teatris Kabata, 1994—1996 ja 2003—2018 Riia Uues Teatris, samuti on ta lavastanud ja teistes teatrites, sealhulgas Leedus, Eestis, Venemaal ja Saksamaal. 1975—1993 aastani oli õppejõud Läti Konservatooriumis, alates 1996. Läti Kultuuriakadeemias. On õpetanud ka stsenograafe Läti Kunstiakadeemias. Ta on kolmel korral (1994, 2002 ja 2005) pärjatud Läti parimaks lavastajaks (Spēlmaņu nakts balva).
