UTOOPIA UNIVERSAALSUSEST
Juuni, 2013Hiljuti külastas Eestit briti näitekirjanik Tom Stoppard, kelle triloogia „Utoopia rannik” kaks esimest osa jõudsid varakevadel Tallinna Linnateatris ja Eesti Draamateatris lavale. Neist kirjutab käesolevas ajakirjanumbris David Vseviov.
Vseviov meenutab, et utoopiateks nimetatakse tavaliselt neid unistusi ja ideid, mis mitte kunagi ei täitu või on lausa „sünnihetkest alates surnud”, kuid mille sõnastajad saavutavad tulevaste põlvede silmis surematuse. Eestis olles imestas Stoppard selle üle, et tema näidend sattus koguni poliitilisele püünele, aktualiseerudes Mari-Liis Lille kõne kaudu loomeliitude pleenumil. Küsides Stoppardi tõlgendatud Herzeni sõnadega „mis on sellel pildil valesti?”, saavutasid näitlejanna sõnad juba oleviku auditooriumigi ees surematuse, kuid ka tema pidi möönma, et loomeliitude veerandsajanditaguse pleenumi ettekandeid täna üle lugedes võiks need peaaegu sõna-sõnalt olevikku üle kanda. See tähendab ühelt poolt seda, et paremat maailma igatsevad loosungid on juba olemuslikult utoopilised, kuid kindlasti ei tähenda see seda, et neid ei peaks üha uuesti ja uuesti üle kordama.
Stoppard oletas, et seda laadi poliitiline resonants tema näidendile võib tuleneda sellest, et siin on noor ja värske ühiskond, Inglismaal seda ei juhtuks, seal interpreteeritakse tema „Utoopia rannikut” pigem komöödia võtmes (vt Eesti Päevaleht, Arkaadia, 3. VI 2013). Mis puutub maailmaparandamisse, siis sellele küsimusele, miks ühed ja samad utoopilised loosungid on aktuaalsed igal ajastul, on tegelikult vastanud utoopia sugulasžanr antiutoopia. Mõttes paremaid maailmu luues eeldame eksliku idealismiga, et nii selle vundamendikivid kui ka ehitajad ise on ideaalsest materjalist — ehk teisisõnu isikupäratud. Sellega, millega tegeleb antiutoopia programmiliselt, tegeleb hea teater iga päev, püüdes mõista, mis on inimeses — mitte üksnes valitsevas poliitikus, vaid igas inimeses — sellist, mis takistab utioopiate teostumist.
Samuti kummutab Stoppardi dramaturgia selline vastuvõtt väärarvamuse, nagu poleks Eesti teater kuigi poliitiline: vastupidi, tõsimeelne eestlane loeb poliitika sisse ka sinna, kus inglane harjumuspäraselt naerab. Ühelt poolt on see ehk liigagi raskemeelne, kuid teisalt tasakaalustab utoopiate universaalsust, loosunglikku kehtimatust praktikas mistahes ajal, mistahes kohas. Ta kaasab neisse antiutoopiate tarkuse, millega vaadeldakse laval ka inimsuhete psühholoogiat.
Oma loomingu lähtepunktidest kõneles Tom Stoppard ka Paavo Piigile Postimehe AKs (8. VI 2013). Põhjalikum jätk sellele vestlusele ilmub Teater. Muusika. Kino suvelõpunumbris 8-9.
MADIS KOLK
