PÕHJALA PERSPEKTIIVID TALLINNA KONTSERDILAVAL

16. Tallinna kammermuusika festival 22. – 29. VIII 2020

MARJU RIISIKAMP, ENE METSJÄRV

MARJU RIISIKAMP (M. R.): Süvamuusikasündmus Tallinna kammermuusika festival kandis sel aastal pealkirja „Põhjala perspektiivid” ja mahutas seitsmele päevale seitse kontserti. See pika traditsiooniga kaalukas muusikafestival (toimub alates 2005. aastast) on võrsunud Pille Lille Muusikute Fondi tegevusest, millele pandi alus juba 2003. aastal. Selle festivali juhtideeks on juba kuusteist aastat olnud viljeleda kammermuusikat, mis on oluline valdkond iga tegevmuusiku elus, pakkuda esinemisvõimalusi eeskätt meie omadele noortele talentidele ja kutsuda esinema ka rahvusvahelise renomeega tippesinejaid. Viisteist aastat on festivalil esinenud noori talente toetanud Marianne ja Tunne Kelam, andes välja Marje ja Kuldar Singi nimelist preemiat. Aastatel 2015–2018 on Pille Lille algatatud Tallinna kammermuusika festival pälvinud Euroopa Festivalide Liidu (EFFE) kvaliteedimärgi. See on suur tunnustus ja tõend muusikapeo elujõulisusest.

Festivali peaesinejaks oli sel aastal Soome sopran, ooperimaailma täht Camilla Nylund. Esmakordselt oli festivalil ka oma resideeriv helilooja, Tõnis Kaumann.  Festivali kunstiline juht oli esmakordselt viiuldaja ja dirigent Maano Männi. Männi sõnul kujunes Jean Sibeliuse teosest „En Saga” („Satu”) op. 9 see iva, millest võrsus Tallinna 16. kammermuusika festivali põhikontseptsioon ja mis inspireeris andma ka festivali teistele kontsertidele põnevaid alapealkirju, nagu „Grande”, „Hirmulood”, „Pühendus”, lisaks kontserdid pealkirjaga „Marianne Leiburi trio ja sõbrad” ja „Festivali gala „Beethoven 250.

 

Avakontsert „Grande” 22. VIII Mustpeade maja valges saalis, esinejad: Anna-Liisa Bezrodny, Maano Männi (viiul), Andres Kaljuste (vioola), Valle-Rasmus Roots, Vladimir Reshetko (tšello, Venemaa), Pontus Grans (kontrabass, Soome), Toomas Vavilov (klarnet), Peeter Sarapuu (fagott), Kreete Perandi (metsasarv) ja Sten Lassmann (klaver).

 

ENE METSJÄRV (E. M.): Kontsert oli traditsioonilisest erinev ja algas käesoleval festivalil esmakordselt resideeriva helilooja Tõnis Kaumanni (1971) teosega „Ja kõrv ei puhka”. See lugu on kirjutatud juba helilooja varasemal loomeperioodil ja selle mitmetähenduslik pealkiri häälestas kuulaja igakülgsesse valmisolekusse. Teose ettekanne Maano Männilt (viiul) ja Pontus Gransilt (kontrabass) tõi kuulajani selgelt pala mängulise sõnumi.

Edvard Griegi (1843–1907) Tšello­sonaat op. 36 a-moll on kirjutatud aastatel 1882–1883, pärast helilooja Bergeni-perioodi, mil ta oli hõivatud dirigendina. Sonaat on pühendatud tema vennale, innukale amatöörtšellistile Johnile. Teose esiettekanne toimus aga 1883. aastal Dresdenis, Friedrich Ludwig Grützmacheriga tšellol ja auto­riga klaveril. Teose tunglev ja dramaatiline energeetika ning kaunis meloodika on teinud sellest ühe 19. sajandi armastatuima tšellosonaadi.

Interpreedid Valle-Rasmus Roots ja Sten Lassmann mängisid teose I osa Allegro agitato suurejooneliselt, kandvate meloodiate ja jõuliste kulminatsioonidega. I osa väikese kadentsi kujundas tšellist ilmekalt fraseerides. Kõrvalteema lüürika jäi põgusaks, aga teema arenduses oli kõla juba jõuline.
I osa lõpupartii, milles kõlasid helilooja Klaverikontserdi a-moll kadentsi intonatsioonid, esitati hoogsalt, grandioosselt ja veenvalt.

II osa Andante molto tranquillo lüürikas on erilist soojust ja lihtsust, kuid seda mitte kauaks — areneb dramaatiline kulminatsioon, mille interpreedid veendumusega kujundasid. Lõpuosa lüürika järel valmistab tšello lühike soololõik ette III osa Allegro molto e marcato. Gnoomide tantsu laadis muusika kõlas mängijate esituses meeleolukalt, kuid järgnevas vaatleva karakteriga teemas olnuks kergem liikumine ja kõla asjakohasem. Kulminatsiooni kujundamisel olid interpreedid täielikult ühel lainel ja lõpukujundus oli meeldejääv.

Kontserdi lõpus oli kavas rootsi helilooja Franz Berwaldi (1796–1868) „Grand septett” B-duur. Berwaldi väljapaistvamad teosed on loodud pärast 1840. aastat, kuid ka tema varasemast perioodist võib leida kaks silmapaistvat teost, Keelpillikvartett g-moll ja „Grand septett” B-duur (1828), mis kontserdisaalides sageli kõlavad. Helilooja kodulinnas Stockholmis ei leidnud Berwaldi teosed tema eluajal kõlapinda. Kohtumisel Viinis Ferenz Lisz­tiga olevat too Berwaldile öelnud: „Teil on tõelist isikupära, kuid oma eluajal te edu ei pälvi.”1 Kahjuks osutusid Liszti sõnad tõeks. Ilmselt on Berwaldi inspireerinud teost kirjutama sel ajal Stockholmis ette kantud Ludwig van Beethoveni Septett op. 20. Berwaldi septeti koosseis on täpselt sama, kuid see ei jäljenda Beethovenit, vaid on eredalt originaalne. Teose esitasid Anna-Liisa Bezrodny, Andres Kaljuste, Vladimir Reshetko, Pontus Grans, Toomas Vavilov, Peeter Sarapuu ja Kreete Perandi.

Septeti I osa algab lühikese aeglase sissejuhatusega; sellele järgneb helge ja meeleolukas Allegro, mida ansambel esitas haarava kaasaelamisega. II osa Poco adagio — Prestissimo Adagio vormis on liidetud Adagio ja skertso ning lõpuosana lühike Adagio. Ansambel tõi selgelt välja Adagio ja tormaka skertso suure kontrasti. Tsükli III osa Finale: Allegro con spirito mängiti rõõmsa ja lennuka karakteriga teose säravaks kulminatsiooniks. Ansambli liikmed on suurepärased muusikud, kelle koosmäng olnuks veelgi nauditavam, kui keel- ja puhkpillid oleksid saali akustilistes tingimustes olnud tasakaalustatud.

 

„Saagad” 23. VIII Tallinna Mustpeade maja valges saalis, esinejad: Anna-Liisa Bezrodny (viiul), Irina Zahharenkova (klaver), Toomas Vavilov (klarnet), Pontus Grans (kontrabass), Maano Männi (viiul), Kristina Kriit (viiul), Andres Kaljuste (vioola), Valle-Rasmus Roots (tšello), Kreete Perandi (metsasarv) ja Peeter Sarapuu (fagott).

R.: Kontserdi avalooks oli Mirjam Tally teos „Soe elu jäämäe jalamil” („Warm Life at the Foot of the Iceberg”) klarnetile ja klaverile, mille esitas duo Irina Zahharenkova — Toomas Vavilov. Nende ansambel kujutas endast meisterlikku kooslust, mis edastas ülima artistlikkuse ja kujunditajuga teose kontrastseid efekte.

Lars Karlssoni (1953) „Sonata da camera” kontrabassile ja klaverile kõlas Irina Zahharenkova ja Pontus Gransi esituses. See teos mahtus vastavalt pealkirjale „kambrikeses musitseerimise” formaati, millest kammermuusika kontekstis kirjutab festivali kunstiline juht. Neljaosalise tsükli
(I osa Lento, II osa Presto, III osa Andante, IV osa ModeratoAllegro) põhiline emotsionaalne toonus põhines sisekaemusel, rahul ja turvalisusel. Kontrabassisolist demonstreeris väga paindlikku musitseerimist, kõlavärvide ja meeleolunüansside rohkust, mida sellelt pillilt ei oskakski oodata… Õdusad tantsurütmid, sisemonoloogi tüüpi episoodid lõid tüüne helilise atmosfääri ning olid heaks vahelduseks eelnenud ja järgneva teose dünaamilistele sööstudele.

Karol Szymanowski (1882–1937) tsükkel „Müüdid” („Mity”) op. 30 kõlas duo Irina Zahharenkova — Anna-Liisa Bezrodnõi esituses. Festivali bukletis tervikuna puudus kahjuks vähimgi info heliloojate ja esitatavate teoste kohta. Seda põnevam oli aga ajada teoste jälgi raamatutest ja internetiavarustest. Karol Szymanowski tähendust poola muusikaajaloos on võrreldud Henry Purcelli omaga inglise muusikas. Varalahkunud geeniuse Purcelli, Orpheus Britannicus’e  surma järel tekkis inglise muusikaellu suur tühik, mis täitus alles tänu 19. ja 20. sajandi vahetusel elanud Edward Elgarile. Samalaadne vaakum tekkis Poolas pärast Frederick Chopini — selle täitis tükk aega hiljem Karol Szymanovski, kellele omistati samasugune geniaalsuse „suurusjärk” kui tema suurele eelkäijale. Szymanowski esikteos kandis pealkirja „Préludes op. 1” ning  ka see on otsene vihje Chopini eeskujule. Ukrainas sündinud ja Lausanne’is surnud Szymanowski elas loominguliselt laetud dünaamilist elu mitmel pool Euroo­pas: aastail 1906–1908 Berliinis ja Itaalias, 1912–1914 Viinis ja alates 1919. aastast Varssavis. Lisaks heliloomingule on tal suured teened Varssavi konservatooriumi administratiivjuhina aastatel 1927–1931. Tsükkel „Müüdid” on loodud 1915. aastal ja kuulub pigem helilooja loomingu hilisemasse perioodi, mil tema stiilis domineerivad tundeline hilisromantism ja mitmed rahvuslikud (saksa, vene, prantsuse) mõjud, aga ka atonaalsus. Szymanowski Viiulikontserdi nr 1, op. 35 loomisaasta on 1916, seega on see valminud vaid aasta pärast tsüklit „Müüdid”.

„Müüdid” koosneb kolmest osast: „Arethusa purskkaev” („La Fontaine d’Arethuse”), „Narkissos” („Narcissus”) ning Drüaadid ja paan” („Dryades et Pan”). Arethusa on kreeka mütoloogias allikanümf, keda olevat ahistanud jõejumal Alpheios. Nümfi palvel moondanud päikesejumal Apolloni kaksikõde, loodusejumalanna Artemis ta allikaks Sürakuusa lähistele (praeguses Sitsiilias). See lüürilis-dramaatiline stseen on tsüklis suurepäraselt helidesse valatud — klaveripartiis kostuvad tõelised vulinad ja üles-alla lendlevad vetemängud, viiulipartiis ärevuse ja ohu afekti kandvad trillerid. Duo moodustas suurepärase tunnetusega ansambli, kus mitmed emotsionaalselt laetud ja pingelised lõigud otsekui ühtse puhanguna mõjule pääsesid. Midagi debussylikku oli selles osas; klaveripartiis valitses samalaadne õhuline ja ülipeen kude.

Impressionistlik kujundlikkus kumas läbi ka tsükli 2. osas pealkirjaga „Narkissos”, ennekõike klaveripartii akordides. Kromaatilised käigud viiuli kõrges tessituuris annavad väljendusrikkust ning esialgne ennastimetlev rahu asendub pikapeale ärevuse ja traagikaga. 2. osa faabula on järgmine: kaunis noormees Narkissos on tõrjunud nümf Echo armastuse. Nümfi poolt ära neetud Narkissos armub oma peegelpilti, mida ta näeb allikas. Mõistes oma ihaluse lootusetust, sureb noormees ja ta keha muutub lilleks, mis kannab tema nime — nartsiss. 2. osa lõpeb pianissimo’s, viiuli pizzicato-võttega, manades kujutlusse langevaid veepiisku.

3. osa „Drüaadid ja Paan” teemaks on antiikmütoloogiast pärit lugu puunümfidest drüaadidest, kes elavad ja surevad koos puudega, ja Paanist, sokusarvede ja -jalgadega ürgsest viljakusjumalast. Selle osa muusikaline olustik sumises ja kumises, nagu ikka puude läheduses. Viiulipartiis oli rida efektseid tehnilisi võtteid, muu hulgas flöödikõlalist, ilmselgelt paaniflööti imiteerivat flažoletti, mis kõlas solisti sõrmede all juuspeene täpsusega. Seesama, justkui teisest maailmast pärit efekt kaikus taas tsükli lõpus, hajudes olematusse.

Kontserdi lõpus mängis oktett koosseisus Maano Männi, Kristina Kriit, Kristjan Kaljuste, Toomas Vavilov, Peeter Sarapuu, Kreete Perandi, Valle-Rasmus Roots ja Pontus Grans Sibeliuse „En Saga” op. 9 (J. Kuusisto seade kaheksale pillile). See Sibeliuse vahetult pärast „Kullervo-sümfoonia” suurt edu loodud noorpõlveteos (soomekeelses versioonis pealkirjaga „Satu”) oli algselt loodud orkestrile. Teose esmaesitus oli 1893. aasta  veebruaris. Selsamal õhtul kõlasid veel ka väärikad suurteosed, Schumanni avamäng „Manfred” ja Griegi süit „Peer Gynt”, dirigeeris Sibeliuse kauaaegne sõber Robert Kajanus.

Sügisel alustatud „Saaga” käsikirja andis helilooja köitmiseks jõulupühade eel, omamoodi kokkuvõtteks aastale, kuhu mahtus hulgaliselt tähenduslikke sündmusi noore komponisti elus, muu hulgas abiellumine oma eluaegse sõbra Aino Järnefeltiga. Käsikirjaga olla juhtunud kurioosne lugu. Nimelt sai helilooja selle köitekojast postiga kätte täiesti läbimärja ja kõlbmatuna. Helilooja toibus šokist talle täiesti iseloomulikul moel — asus kohe uut partituuri kirja panema, tehes seda terve õhtu, öö ja järgneva päeva ilma ühegi puhkepausita. Reaktsioon olnud tal alati selline — kõik pidi aset leidma otsemaid.

Teose esmaesitus pälvis publiku ja kriitikute ülisooja vastuvõtu. Kiideti helilooja rikast fantaasialendu, teose tehnilist teostust, orkestratsiooni. Ometi ei takistanud edu Sibeliust oma teost hiljem põhjalikult ümber töötamast, saavutamaks vormi tasakaalustatust ja suuremat kunstilist selgust. Sõprade ja lähedaste meelest olevat esialgne variant olnud ehedam, aga Sibeliuse loomingulist plaani see ei kõigutanud. Alles aastakümneid hiljem pidi helilooja tõdema, et hilisemas loomingus saavutas ta küll kunstiliselt täiuslikuma väljenduse, ent noorpõlveteostes oli midagi, mis enam iial ei kordunud.

Soome 19. sajandi lõpu muusikaüldsuse silmis oli teose pealkiri „Satu” tavatu. Pärast esmaettekannet olevat üks rootsi kriitik rõhutanud teost selgitava teksti vajalikkust, kuna kuuldu olnud tema arvates liiga müstiline ja eriskummaline. Järgnevatel aastakümnetel ilmus muusikaajakirjanduse veergudel „Satu” kohta terve müriaad seletusi-tõlgendusi-sildistusi. Mida kõike selles teoses küll ei kuuldud — keskaegset rüütliluulet, muinasaja maailma, seletamatut teispoolsuse õhustikku, minevikuhõngulist müstikat…

Teada on, et Sibelius vältis reeglina oma teoste kohta selgitusi jagamast, eriti oma elu lõpupoole, ja kahetses alati, kui ta seda tegi. Ta kinnitas, et muusikat on sõnadega ilmvõimatu iseloomustada. Paradoksaalselt on helilooja aga just „Satule” andnud üsnagi olulise kommentaari ja palunud selle pärast oma surma avalikustada. Ta kirjutab: „„Satu” on üks minu psühholoogiliselt sügavamaid teoseid, julgen koguni kinnitada, et siin avaldub kogu mu noorus koos mu toonase hingeseisundiga. Sel ajal, kui ma seda teost kirjutasin, kogesin ma oma elus palju hingelisi läbielamisi ja palju vapustavat. Mitte üheski teoses pole ma end nii jäägitult paljastanud. Just seetõttu on mulle kõik kuulajate seletused-tõlgendused „Satu” kohta mõjunud võõrastavalt.”2 Tulutu on mõistatada, mis võisid küll olla need sügavad hingelised läbielamised, mis heliloojat noorpõlves mõjutasid. Saame vaid olla sügavalt tänulikud, et need läbielamised teisenesid surematuks meistriteoseks.

 

„Hirmulood” 25. VIII Katariina kirikus, esinejad: Irina Zahharenkova (klavessiin), Katariina Maria Kits ja Kristina Kriit (viiul), Andres Kaljuste (vioola), Vladimir Reshetko ja Marcel Johannes Kits (tšello), Pontus Gras (kontrabass); Britt Kõrsmaa (koreograafia).

M.: Õhtu erines paljuski traditsioonilisest programmist. Kava koosnes eranditult 20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandil tegutsenud heliloojate loomingust, millele lisandusid koreograafia ja videoinstallatsioonid.

Esimesena kõlas György Ligeti (1923–2006) pala „Continuum” klavessiinile (s.t pausideta ja katkestuseta). See teos on valminud 1968. aastal ja on pühendatud klavessinistile Antoinette Visherile. Teoses on arvestatud võimalikku kerget klahvipuudutust ja kiiret kõlaimpulsside järjestust klavessiinil, et saavutada continuum’i-efekti. Irina Zahharenkova esitas selle pala meisterlikult, haarates kuulaja jälgima tihedat liikumist ja pala lõpus ootamatut, puuklõpsuefektiga rütmi. See teos on omamoodi paradoksaalne — muusika mõjub aeglase, justkui vaatleva palana. Sama aurtori „Sonaat soolotšellole” on loodud ajavahemikus 1948–1953. Sonaadi I osa kirjutas Ligeti oma õpingute lõpuaastal ja ta on  öelnud, et selles on Zoltán Kodály mõjusid. II osa komponeeris autor aastaid hiljem ja selle väidab ta olevat mõjutatud Béla Bartókist. Nüüdseks on sellel sonaadil tšellistide repertuaaris kindel koht. Sonaadi I osa DialogoAdagio, rubato cantabile improvisatsioonilise, kahel meloodial põhineva pala mängis Marcel Johannes Kits väga nüansseeritud kõla ja nõtke rütmiga. Sonaadivormis ja virtuoosse karakteriga
II osa CapriccioPresto con slanico esitas Kits tehnilise üleolekuga, uljalt, luues kontrasti teema kordumisel pizzicato’s ja selle kooda särava lõpuga G-duuris.

Tõnis Kaumanni teos „Sherlock” on humoorikas ja kirev kompositsioon legendaarse detektiivi tegemistest muusikaliste piltidena. Eriti panid muhelema „Sherlock läheb keema” ja „Sherlock viiuldab”. Viimases ilmestab viiuldamist Paganini kapriisi välgatus. Teose kandis ette ansambel koosseisus Katariina Maria Kits ja Kristina Kriit, Andres Kaljuste, Irina Zahharenkova ja Pontus Grans. Mängiti täiel määral teost nautides ja väga vaimukalt ning see haaras kaasa ka publiku.

Tuntud tšehhi helilooja Kryštof Mařatka (1972) „Melopa” klavessiinile (2008) on hoogne, galopeeriva liikumisega pala, milles meloodilised motiivid transformeeruvad tormakateks helikaskaadideks, tuues esile ettearvamatuid muutusi. Irina Zahharenkova mängis teost haaravalt, näidates klavessiini kõlapaleti rikkust. Alfred Schnittke (1934–1998) tsükkel „Neli hümni tšellole ja kontrabassile” on kirjutatud 1974. aastal. Kontserdil esitatud „Hümn nr 2” on ülejäänud tsüklist täiesti erinev. Selles toimivad kaks teineteist täiendavat kujundit, meeleolult on osa kontemplatiivne. Pala lõpeb, nagu mitmed Schnittke teosed, lagunemise ja kõhklusega. Tšellist Vladimir
Reshetko ja Pontus Grans kontrabassil esitasid selle süvenenult, tuues esile teose looritatud dramatismi.

John Cage’i (1912–1991) „Kuus meloodiat viiulile ja klavessiinile” esitasid Katariina Maria Kits ja Irina Zahharenkova. Teose kirjutas autor 1950. aastal. Selles on kasutatud materjali tema eelnevalt valminud Keelpillikvartetist. Kogu teose kõlapilt on vaikne, viiulil on märge „mängida ilma vibrato’ta ja väga kerge poognaga”. Pillimängijad olid siin tagaplaanil; lava täitis Britt Kõrsmaa koreograafia, mis aitas algul märkamatult, aga edasi järjest rohkem kaasa kulminatsiooni kujundamisele ja vaibuvale lõpplahendusele. Tantsija sõnul oli eelnevalt valmis ainult ettekande struktuur, ülejäänu moodustas improvisatsioon, mis haaras vaatajaid ja muutis kogu ettekande võluvaks.

Bernard Herrmanni (1911–1971) helitaustad filmist „Psühho” („Psy­cho”) Maano Männi seades keelpillidele, esitajateks Maano Männi, Katariina Maria Kits, Kristina Kriit, Andres Kaljuste, Marcel Johannes Kits ja Vladimir Reshetko ning Pontus Grans, esitati mõnusa kergusega ja heas ansamblis. Videoinstallatsioonid paraku ei lisanud esitusele midagi, vaid mõjusid juhusliku katsetusena.

 

„Pühendus” 26. VIII Rootsi-Mihkli kirikus, esinejad: Heldur Harry Põlda (tenor), Marite Männi (klaver), Robert Traksmann, Linda-Anette Verte (viiul), Laur Eensalu (vioola) ja Theodor Sink (tšello).

M.: Nagu nimetusest aimata, olid kavas valdavalt Robert Schumanni teosed. Kontserdi esimeses pooles astusid üles noored, kelle õpingud veel jätkuvad. Marite Männi õpib Frankfurdi Muusika- ja Esituskunstide Kõrgkoolis, Heldur Harry Põlda, kes on lõpetanud Londoni Guildhalli Muusika- ja Draamakooli bakalaureuseõppe, esineb praegu RO Estonia stipendiaadina. Kontserti alustas Marite Männi, mängides toreda kaasaelamisega Liszti transkriptsiooni Schumanni laulust „Pühendus” ja Griegi klaveripala „Pulmapäev Troldhaugenis” op. 65 nr 6. Tenor Heldur Harry Põlda esitas kolm Griegi laulu, „Sind armastan” op. 41, nr 3, „Rännak” op. 9, nr 4 ja „Unenägu” op. 48, nr 6. Viimases laulus köitis Põlda oma eriliselt meeldejääva tumeda hääletämbriga ja pingestatud fraasiga. Laulja etteaste viimane laul, Schumanni „Pühendus” on esimene helilooja kahekümne kuuest laulust koosnevas tsüklis „Mirdid”. Ettekanded olid kantud nooruslikust entusiasmist.

Kontserdi viimase teosena kõlas Schu­manni Keelpillikvartett nr 1 a-moll op. 41, nr 1. Helilooja kirjutas kõik oma kolm keelpillikvartetti väga lühikese aja jooksul juunis 1842 ja nende esiettekanne 13. septembril oli Clara Schumanni sünnipäevakink. Kvartetid ilmusid trükis Leipzigis 1843. aastal. Need on pühendatud helilooja sõbrale Felix Mendelssohn–Bartholdyle ja loodud pärast helilooja põhjalikku tutvumist Haydni, Mozarti ja Beethoveni kvartettidega. Ilmselt nii vormi kui helikeele osas on nad mõjutatud klassikalisest kvartetist.

Teose ettekanne ansamblilt koosseisus Robert Traksmann (I viiul), Linda-Anette Verte (II viiul), Laur Eensalu (vioola) ja Theodor Sink (tšello) oli stiilne, ilmekate karakteritega ja hea ansamblitunnetusega. Andante espressivo nõudlik kude esitati täpselt ja terviklikult. Allegro’s, teose massiivseimas ja arendatuimas osas, olid kulminatsioonid veenvalt üles ehitatud. Tsükli II osaks kirjutas Schumann Scherzo, mille liikumise kergus oli heaks kontrastiks eelnevale ja trio osa kromaatilise teema raugus rikastas kuuldut. Adagio’s (III osa) on ilmseid Beethoveni dramaatiliste osade mõjusid, aga ka schumannlikku laulvust ja melanhooliat. Teose IV osa Presto mängis kvartett hästi tunnetatud tantsulisusega ja suurepärase ansamblitajuga. Ettekanne tervikuna mõjus harmooniliselt, kuid kõlalist ühtlust häiris pillide erinev kvaliteet — Traksmanni ja Singi pillid kõlasid teistest oluliselt kandvamalt ja nüansirikkamalt.

 

Kammerdžäss „Marianne Leibur trio ja sõbrad” 27. VIII Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus, esinejate põhituumikus: Marianne Leibur (vokaal), Joel Remmel (klahvpillid) ja Janno Trump (bass). Kaastegev kvartett: Linda-Anette Verte (viiul), Katariina Maria Kits (viiul), Ann Mäekivi (vioola) ja Marcel Johannes Kits (tšello).

R.: Marianne Leibur on noor laulja ja viiuldaja, kes õpib praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuris. Ta on täiendanud end Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias ja üllitanud 2019. aastal oma debüütalbumi. Möödunud aasta on toonud andekale muusikule, kes on nii helilooja, laulja, instrumentalist kui ka laulusõnade autor, kaks olulist esikohavõitu — ühe Uno Naissoo loomingukonkursilt ja teise konkursilt „Riga Jazz Stage”, lisaks Raimonds Paulsi eripreemia.

Kontsert kulges rahulikus muusikalises mõtluses, mida leebelt katkestasid solisti  kommentaarid esitatava kohta. Trio intiimsemale kõlapaletile lisas vaheldust ja kujundlikkust keelpillikvarteti osalemine. Kõik see sulas muusikaliselt ühte laulude sõnumiga, luues uudse ja eheda efekti. Marianne Leiburi vokaalne esitus on nauditavalt puhta intonatsiooniga, teksti edasiandmine täpne ja loomulik. Erilise kõlalise fluidumi lõid Leiburi enda laulud „Unistuse uks” ja „Eile, täna, homme” Ellen Niidu sõnadele ja „Tinasõdur” Kristjan Järvani tekstile. Neist viimane oli pälvinud ka žürii tunnustuse Uno Naissoo festivalil. Kuulajaskond sai kaasa laulda lisaloole, rahva lemmikviisile legendaarsest filmist „Viimne reliikvia”— väga südamlik üllatus kontserdi lõpus.

 

Festivali gala 28. VIII Jaani kirikus, esinejad: Camilla Nylund (sopran, Soome/ Saksamaa), Peeter Sarapuu (fagott) ja festivali kammerorkester koosseisus: Maano Männi (orkestri kontsertmeister), Joosep Reimaa, Triinu Piirsalu, Katariina Maria Kits ja Linda-Anette Verte (viiul), Andres Kaljuste ja Johanna Vahermägi (vioola), Marcel Johannes Kits ja Vladimir Reshetko (tšello), Pontus Grans (kontrabass, Soome), Pipilota Neostus (flööt), Dmitri Bulgakov (oboe, Venemaa), Toomas Vavilov (klarnet), Kreete Perandi (metsasarv) ja Tiit Joa­mets (vibrafon).

M.: Esinumbrina astus üles festivali kammerorkester. Kontserdi avas Edvard Griegi teos op. 63 — „Kaks põhjamaist meloodiat”. Sellest 1895. aastal kirjutatud teosest on autor teinud kolm erinevat seadet: sooloklaverile, klaverile neljal käel ja keelpilliorkestrile. Viimasena mainitut sel kontserdil ka kuulsime. Esimene pala „Rahvapärases stiilis” kõlas kargelt, stiilselt ja helilooja hilisele loomeperioodile omaselt veidi looritatult. Teine pala „Karja huikamine ja talupoja tants” viis kuulaja oma nostalgilise meloodikaga põhjamaise tantsu meeleollu.

Festivali tellimusteosena kõlas sel kontserdil Tõnis Kaumanni „Fagotikontsert”, mille esitasid Peeter Sarapuu ja festivali kammerorkester. Kaumanni kontsert on traditsiooniliselt kolmeosaline, selge vormiga ja vahelduvate meeleoludega. I osas haaras kuulaja kaasa rahulikult voolav liikumine, motiivide põimumine, tämbrite kontrastsus ja dünaamiline areng. Sammuva liikumisega II osas paelus huvitava tämbriga fagoti meloodia, millele loo kulmineerudes andsid värvi löökpillid. Kontserdi III osa on kogu teose kulminatsioon — kiirele ja energilisele orkestriteemale on saateks fagott, teose arenedes süveneb dialoog soolopilli ja orkestri vahel. Barokiajastul tekkinud instrumentaalkontserdi žanr on traditsiooniliselt põhinenud solisti(de grupi) ja tutti-orkestri vastandamisel ehk nendevahelisel võistlusel. Võimalik, et dirigendi kaasabil oleks teose esitusel see võistlus selgemalt välja joonistunud.

Jaani kiriku kontserdi lõpus kõlasid Richard Straussi (1864–1949) „Neli viimast laulu” (op. posth.). Helilooja kirjutas need orkestrilaulud 1948. aastal, olles siis juba kaheksakümne nelja aastane. Laulutsükli valmistas ühtse tervikuna ette trükis avaldamiseks R. Straussi sõber Ernst Roth pärast autori surma; teos ilmus trükis 1950. aastal. Kolme esimese laulu sõnade autor on Hermann Hesse ja viimase laulu „Loojangul” teksti autor Joseph von Eichendorff. Richard Strauss kirjutas selle teose sopranile ja orkestrile. Esiettekanne toimus 1950. aastal, laulis Kristen Flagstad ja dirigeeris Wilhelm Furtwängler. Tallinna kammermuusika festivali kavas olnud seade sopranile ja kammeransamblile tegi hiljem James Ledger. Need R. Straussi neli miniatuuri on kantud eemaldumise ja resignatsiooni meeleolust. Rahvusvaheliselt väga tuntud soome ooperilaulja Camilla Nylund esitas need laulud suurepärase kujundusega, erakordselt hingestatult, tumeda alatooniga ja väga nüansirikka fraseerimisega.

Samal kontserdil anti üle ka Marje ja Kuldar Singi nimeline preemia, mille tänavu pälvis noor kontratenor Martin Karu. Ta on laulmist õppinud Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis Risto Joosti juhendamisel ja jätkab õpinguid Londoni Guildhalli Muusika- ja Draamakoolis.

 

„Beethoven 250” 29. VIII Mustpeade maja valges saalis, esinejaiks Irina Zahharenkova (klaver), Robert Traksmann (viiul) ja Sten Heinoja (klaver).

M.: Õnnestunult kavandatud ürituse lõppakord oli väärikas hommage Ludwig van Beethovenile. Kontserdil kõlasid Beethoveni kaks tähtteost, Klaverisonaat c-moll op. 111 ja Sonaat
klaverile ja viiulile op. 47 A-duur „Kreutzer”. Beethoveni Klaverisonaat c-moll op. 111 on helilooja viimane, kirjutatud aastail 1821–1822. Pärast seda kirjutas helilooja klaverile veel ainult „Diabelli variatsioonid” op. 120 ja „Bagatellid” op. 119 ja op. 126. Sonaat on pühendatud Beethoveni sõbrale, õpilasele ja patroonile, Austria kroonprintsile Rudolph Johann Joseph Rainierile. Seda Beethoveni sonaati, nagu ka tema teisi viimase perioodi sonaate, ei mängitud kuni 19. sajandi teise pooleni. Sealt alates aga on see teos kuulunud enamuse silmapaistvate pianistide repertuaari.

Pianist Irina Zahharenkova ettekandes kõlas sonaadi lühike sissejuhatus Maestoso mehiselt ja jõuliselt, sügavalt ja kandvalt; motiivide piano’sse hääbumine oli veenev, nagu hetkeline kõhklus. Kogu sissejuhatus mõjus justkui üks spontaanne terviklik mõte. Allegro con brio ed appassionato peateema kõlas tunglevalt ja sugestiivselt ning arenes suurejooneliseks draamaks. Helistiku muutust As-duuri rõhutas pianist sooja kandva forte’ga; põgus lüüriline teema kõlas eredalt ja kontrastselt. Töötluse alguse lühike fugato-lõik, mis on nii omane Beethoveni paljudele sonaatidele, valmistas ette materjali mastaapset ja köitvat arengut, millele interpreet leidis erinevaid nüansse ja kujundas veenva kulminatsiooni. Repriisis on lüüriline teema arendatum ja see kõlas pianisti esituses koloriitselt. Peateema naastes kõlab selles otsustavust ja sugestiivsust ning seda viimast jätkub ka piano’sse vaibumisse. Sonaadi II osa Arietta. Adagio molto, semplice (e cantabile) on Thomas Mann nimetanud Beethoveni hüvastijätuks sonaadivormiga.3  Osa helistik on C-duur, teema viis variatsiooni ja coda. Zahharenkova haaras kuulajad teose lummusesse ja teemast alates jätkus intensiivsust variatsioonide kõige erinevamatele meeleoludele. Esituses tuli ilmsiks pianisti nauditav meisterlikkus, tema väga tundlik ja varjundirikas klaveripuudutus ja dramaatiline jõud. Sonaadi selle osa kohta on Alfred Brendel öelnud: „Siin väljendub kogemuse essents” ja „Müstiline kogemus ei tundu vast üheski teises klaveriteoses nii käegakatsutavalt lähedal.”4 Irina Zahharenkova esitus oli vaimselt väga kontsentreeritud ja meeldejääv. Tal õnnestus tuua kuulajateni teose eriline atmosfäär.

Kontserdi teises pooles mängisid viiuldaja Robert Traksmann ja pianist Sten Heinoja Beethoveni Sonaadi klaverile ja viiulile op. 47 A-duur („Kreutzer”). 1803. aastal loodud teos oli algselt pühendatud Londonis elanud viiulivirtuoosile George Bridgetowerile, kes kandis selle ette Viinis Augarteni saalis ühel hommikukontserdil. Hiljem eemaldas Beethoven esialgse pühenduse ja pühendas teose tolle aja kuulsaimale viiuldajale Rodol­phe Kreutzerile. Sonaat kuulub helilooja komplitseeritumate ja samas hinnatumate teoste hulka. Helilooja ise on öelnud, et kirjutas selle sonaadi virtuoosses stiilis nagu kontserdi. Autori otsustav eemaldumine klassikalisest traditsioonist ilmneb just teose I osas (Adagio sostenuto — Presto). Sissejuhatuse, Adagio sostenuto esitas duo nüansseeritult ja terviklikult. Presto lõik põhineb napil muusikalisel materjalil, arenedes viiuli ja klaveri motiivide dramaatilises põimumises. Selle osa kujundasid interpreedid haaravalt. II osa Andante con variazioni F-duuris moodustab tugeva kontrasti esimese osaga. Selles on helgust, soojust ja lihtsust. Klaveripartii on rikkalik, harmoonia mitmekesise figuratsiooniga, palju on ornamentikat. Pianist Sten Heinoja ettekandes kõlas see väga väljendusrikkalt ja nõtkelt. Viiuldaja Robert Traksmann pani end kuulama nii meloodiat mängides kui ka oma nappides saaterepliikides. Sonaadi III osa Finale (Presto) rondo tarantella liikumisega hoogne muusika haaras duo kaasa. Mängides nautisid mõlemad karakteri mängulisust, aktsente ja mažoori-minoori värvikust ning valmistasid ühise hingamisega ette mõjuva kulminatsiooni ja sellele järgneva ülemineku teose lõpu jõulistele akordidele. Duo esinemine tervikuna oli viimistletud ja veenev.

 

Viited:

1 Edition Silvertrust Presents Franz Berwald. — www.editionsilvertrust.com-berwald-septett

2 Santeri Levas. Jean Sibelius: Muistelma Suuresta Ihmisestä. Porvoo-Helsinki-Juva: Werner Söderström Oy, 1960.

3 Piano sonata nr 32 (Beethoven). — https://en.wikipedia.org/wiki/Piano_Sonata_No._32_(Beethoven)

4 Liner notess on a Philips LP with Brendel playing op 111 and Appassionata c 1970.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon