KAHTLUSTE VARJUD: FILM NOIR’ILIKKUS SÕJAJÄRGSES EESTI MÄNGUFILMIS IV

ANDRES MESIKEPP

(Vt ka TMK nr 2, 3 ja 4, 2021)

Propagandapained 1940.–1950. aastate eesti filmis

1944. aastal vallutas Punaarmee Eesti tagasi ja siin taaskehtestati nõukogude okupatsioonivõim. Järgnesid uued repressioonid, mis jätkusid 1947. aastal põllumajanduse sundkollektiviseerimisega ja tipnesid 1949. aasta märtsiküüditamisega. 1950. aasta kevadel peetud EK(b)P VIII pleenum seadis sisse varasemast veelgi drastilisema stalinliku korra. Filmikunsti areng Eestis peatus sisuliselt juba nõukogude okupatsiooni algusega 1940. aastal. Nõukogude, hiljem Saksa okupatsioonivõimud tegid üksnes oma propagandafilme. Nõnda valmisid „Rahva tahe” (1940) ja „Punane udu” (1943). Põhiline filmižanr sõja-aastatel oli kroonikafilm. Sel ajal mängufilme ei tehtud ning ka mitte esimestel sõjajärgsetel aastatel. (Eesti Filmi Andmebaas) Sõja lõppedes oli kadunud rahvuslik kineastide kaader (ja uus võim poleks seda vajanudki). Tuntumad filmitegijad olid kas surnud (Voldemar Päts) või emigreerunud (Theodor Luts). Ainsana lubati jätkata tööd mainekal dokumentalistil Konstantin Märskal, sedagi peamiselt kroonikafilmide operaatorina. (Eesti Filmi Andmebaas)

Kuni 1947. aastani Eestis mängufilme ei tehtud. Seejärel, lähtudes leninlikust printsiibist, mis nägi kinos masside organiseerijat, asus võõras võim siin uut filmikunsti looma ja asuti lavastama ka mängufilme. 1946. aastal oli ilmunud August Jakobsoni näidend „Elu tsitadellis”, mis esietendus samal aastal nii Estonias, Vanemuises kui ka Valga teatris Säde. Näidend, mille tegevus toimub Teise maailmasõja lõpul, esitab küsimuse: kas teadlasel kui intelligentsi esindajal on õigus jääda kõrvale ühiskondlikest sündmustest? Samal aastal sünnib idee näidend ka kinolinale tuua. Järgmisel suvel algasid filmivõtted Tallinnas ja Lenfilmi paviljonides. Film valmiski Lenfilmis. Stsenaariumi kirjutas mainekas stsenarist Leonid Trauberg ja lavastamine tehti ülesandeks Hollywoodi-kogemusega nõukogude režissöörile Herbert Rappapordile. Filmi teiseks režissööriks oli teatrilavastaja Andres Särev (koos Maksim Ruffiga). Samuti võis filmi rollides näha tollaseid Eesti tippnäitlejaid Hugo Lauri, Aino Talvit, Rudolf Nuudet, Andres Särevit ennastki ning tollaseid noori lavajõude, nagu Lia Laats ja Gunnar Kilgas. „Elu tsitadellis”, mida riiklik propaganda nimetas „esimeseks eesti kunstiliseks filmiks”, esilinastus 7. novembril 1947. (Lõhmus, 2007) See film jätkas vene, mitte eesti kinotraditsiooni.  „Elu tsitadellis” oli täis nõukogulikke klišeesid. Eesti film sai alata peale sealt, kuhu oldi 1930. aastatel nõukogude mängufilmis jõutud, kommenteeris Jaan Ruus. (Kaadris: Elu tsitadellis, 2012)

Herbert Rappaport.

Järgmine Nõukogude Eesti film „Valgus Koordis” linastus alles 1951. aastal; selle tootjaks oli Lenfilmi kõrval ka juba Tallinna Kinostuudio. Samal aastal linastus ka külalislavastaja Mihhail Jegorovi (1905–1963) „Jahid merel”, mille teemaks on vaenuliku välisluure salasepitsuste paljastamine ühes Eesti merelinnas, kus tegutsevad kaks rivaalitsevat jahtklubi.

1940.–1950. aastad olidki eesti filmikunstis külalis- ehk gastrolöörlavastajate ajastuks. Lisaks Rappapordile ja Jegorovile tegid siin filme ka vene režissöörid Aleksandr Mandrõkin (1907–1973), Igor Jeltsov (1928–2000) ja Viktor Nevežin (1906–1974). Omapoolse panuse andis ka saksa päritolu vene režissöör Juli Kun (Julius Kuhn, 1914–1980). Nendel aastatel oligi Tallinna Kinostuudios töökeeleks vene keel. Ehkki need lavastajad olid pärit võõrast kultuuriruumist ja traditsioonist ning tundsid Eesti ajalugu üksnes stalinliku käsitluse kaudu, võisid nad arenenud inimestena ka adekvaatselt mõista siinset reaalsust, ehkki kinolinale jõudis vulgaarmarksistlik pilt Eestist. Esimese eestlasest režissöörina jõudis 1950. aastatel siinsesse filmikunsti Kaljo Kiisk (1925–2007), kes lõpetas 1953. aastal Moskvas A. Lunatšarski nimelise Teatriinstituudi (GITISe). 1957. aastal teeb ta koos Viktor Nevežiniga filmi „Juunikuu päevad”. Huvitava, kronoloogiliselt ebalineaarse süžeega film esitab ühe perekonna draama, kus ajaliseks pidepunktiks on 1940. aasta juunipööre, mis mõtestab varasemaid ja hilisemaid sündmusi. Ehkki film pakkus nõukogulikult moonutatud ajaloopilti, oli see kunstiliseks õnnestumiseks nii oma loo esituse viisi kui ka karakterite psühholoogia poolest. Läbinisti võõrast meelsust kandes esilinastus 1959. aastal ka Igor Jeltsovi propagandistlik põnevusfilm „Kutsumata külalised”, mis tõi Nõukogude Eesti kinokunsti paranoilise spiooniteema.

Ehkki aastakümne lõpus andis poliitilise surve vähenemine ja vaimse kliima soojenemine põhjust ka mažoorsemate filmide, nagu „Vallatud kurvid”, tegemiseks, tõi Aleksandr Mandrõkin 1960. aastal välja ajaloolis-revolutsioonilise draama „Perekond Männard”, mis vastandab proletaarsed ja „väikekodanlikud” huvid 1924. aasta detsembrimässu sündmuste valguses. 1960. aastal lõpetas Jüri Müür režissöörina Moskva Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi, tema debüütfilm „Ühe küla mehed” valmis aasta hiljem, sedagi kandis propagandistlik sõnum.

 

Eesti sõjajärgsed noir’ilikud filmid ja nende tegijad

Et nimetada mingit linateost film noir’ilikuks, tuleb sealt leida sellele žanrile omaseid elemente, kas siis sisus või vormis. Nendeks võivad olla loo struktuur ja esitusviis, süžeekäigud või tegelaste karakterid. Või hoopis audiovisuaalne stiil ja kinematograafiline võttestik. 1940.–1950. aastatel, ameerika film noir’i klassikalisel ajastul Eestis tehtud filmidest leidsin kolm, milles on kõige rohkem noir’ilikke elemente ja kohati ka üldist tunnetust. Nendeks filmideks on Herbert Rappapordi „Elu tsitadellis” (1947), Viktor Nevežini ja Kaljo Kiisa „Juunikuu päevad” (1957) ning Igor Jeltsovi „Kutsumata külalised” (1959). 

Filmi „Elu tsitadellis” reklaamplakat (1947).

Draamafilmi „Elu tsitadellis” stsenaariumi kirjutas August Jakobsoni näidendi põhjal tunnustatud nõukogude stsenarist ja režissöör Leonid Trauberg (1902–1990). Koos maineka lavastaja Grigori Kozintseviga („Hamlet”, 1964, „Kuningas Lear”, 1971) oli Trauberg kirjutanud ja lavastanud mitmeid filme: 1929. aastal Pariisi kommuuni ainelise mängufilmi „Uus Babülon”, 1931. aastal loo õpetajast „Üksi” ning Vene revolutsiooni ainelise triloogia „Maksimi noorus” (1935), „Maksimi tagasitulek” (1937) ja „Viiburi poolel” (1939). „Elu tsitadellis” režissööril oli aga juba seljataga euroopa filmikogemus. Austria-vene filmirežissöör ja stsenarist Herbert Jacob Otto Rappaport sündis 1908. aastal Viinis. Oma esimese filmikogemuse sai Rappaport 1925. aastal, mil ta osales austria režissööri G. W. (Georg Wilhelm) Pabsti tragöödia „Rõõmutu kõrvaltänav” võtetel. (See film, kus naispeaosi mängisid Asta Nielsen ja Greta Garbo, kuulub nn tänavafilmi žanrisse, mida peetakse üheks film noir’i eelkäijaks.) Jättes pooleli juuraõpingud Viini ülikoolis, asuski noor Rappaport tegutsema filmi alal. 1928. aastal hakkas ta tööle Berliini filmistuudios Nero-Film AG. Ta oli assistendiks  G. W. Pabsti kümne filmi juures, sealhulgas ka Pariisis ja Hollywoodis. USAst emigreerus ta 1936. aastal Nõukogude Liitu, asudes tööle stuudios Lenfilm, seal juba režissöörina. Tema debüüdiks nõukogude kinos on antifašistliku sisuga draama „Professor Mamlock” (1938). Friedrich Wolfi näidendil põhineva filmi peategelaseks on natsliku rassipoliitika ohvrina hukkunud juudi kirurg. Film, mida peetakse Rappapordi kunstiliseks tippsaavutuseks, pandi Molotov-Ribben­tropi pakti tõttu sõja-aastatel riiulile. Rappapordi kaaslavastajaks (ja tõlgiks) oli Adolf Minkin, kellega koos ta tegi 1939. aastal oma järgmise filmi „Külaline” — loo vaprast neenetsi kütist, kes paljastab Mandžuurias Jaapani spiooni. Järgnevalt tegi Herbert Rappaport komöödiad „Muusikaline lugu” (1940) ja „Õhuvoorimees” (1943). Riigitruule professionaalile, kes stalinlikus vaimus lõi sotsrealistlikke illusioone, usaldati 1947. aastal Eesti NSV filmikunsti ellukutsumine. Pärast „Elu tsitadellis” (1947) lavastamist oli ta järgmine töö Stalini preemia laureaadi Hans Leberechti kolhoosikorda ülistava jutustuse „Valgus Koordis” ekraniseering, mis valmis aastal 1951. Vahepeal, 1949. aastal tegi ta Lenfilmis eluloofilmi „Aleksandr Popov”. 1955. aastal valmis Rappapordil Tallinna Kinostuudios film „Andruse õnn (taas Leberechti teose põhjal) ning 1960. aastal „Vihmas ja päikeses” (Egon Ranneti stsenaariumi järgi). Seejärel jätkas ta taas Venemaal erinevates žanrites filmitööd, tehes muusikafilme („Tšejomuški”, 1962), nõukogulikke krimipõnevikke („Kaks piletit päevasele seansile”, 1966 ja „Ring”, 1972) ning andis oma panuse ka filmileniniaanasse („Mustad kuivikud”, 1971). Herbert Rappaport suri aastal 1983 Leningradis. (Eesti Filmi Andmebaas) „Elu tsitadellis”, nagu ka  filmide „Valgus Koordis” ja „Andruse õnn” operaatoriks oli Sergei Ivanov, kes tegi üle Nõukogude Liidu peaaegu kolmekümne filmi kaameratöö. Filmi heliloojaks oli Eugen Kapp. „Elu tsitadellis” järelsünkroniseeriti 1960. aastal Tallinna Kinostuudios, sest originaalheli oli vahepeal hävinud. (Eesti Filmi Andmebaas)

Draama (või ka põnevusdraama) „Juunikuu päevad” esindas stalinistliku propagandafilmi lõppjärku, sest 1960. aastatel tulid juba teised, inimeselähedasemad teemad. Seega esindab see vaheetappi nende vahel, kandes endas küll ajaloolist sisu, kuid lähtudes rohkem peategelaste sisemaailmast, on öelnud Greta Varts. (Kaadris: Juunikuu päevad, 2012) Greta Varts hindab kõrgelt ka filmi mittelineaarset struktuuri, mis oli tollases eesti filmis uudne. Filmi algse käsikirja autor oli Tallinna elektrimootorite tehase Volta peakonstruktor Georg Orm. See stsenaarium (pealkirjaga „Juunipäev”) pälvis 1956. aastal välja kuulutatud üleliidulisel filmikäsikirjade konkursil III koha. Tallinna Kinostuudio võttis stsenaariumi viivitamatult tootmiskavva ja seda hakkasid koos Ormiga arendama kineastid Kaljo Kiisk ja Viktor Nevežin — tulevase filmi lavastajad. Oma mittelineaarselt struktuurilt oli see stsenaarium moodsam kui paljudel teistel omaaegsetel filmidel. Fragmenteeritud liikumine ajas võimaldab vaatajal teha omi järeldusi nende kontrastsete aegade kohta. (Kaadris: Juunikuu päevad, 2012) Peeter Simm hindab käsikirja väga professionaalselt kirjutatuks ning tõstab eriti esile elavat ja huvitavalt haakuvat (mitte elementaarselt ettearvatavat) dialoogi. (Sealsamas) Siiski pole tänaseni päris selge, kellele stsenaarium oma tugevuse võlgneb, ega selle autorsuski. 1906. aastal Peterburis sündinud Viktor Nevežin lõpetas 1930. aastal Moskva Riikliku Teatriinstituudi näitlejana ning viis aastat hiljem Riikliku Kinematograafiainstituudi (GIK) režissöörina. Tema lavastajadebüüdiks oli Aleksander Puškini poeemi motiividel tehtud muinasjuttfilm „Ruslan ja Ludmilla” (1938, koos Ivan Nikitšenkoga). 1930–1941 töötas Nevežin režissööri assistendina stuudiotes Armenkino, Mosfilm, Tadžikfilm ja Mongolkino, sõja-aastail oli ta režissöör stuudios Voentehfilm ja Kiievi Kroonikafilmide Stuudios. 1944–1952 töötas ta režissöörina Sverdlovski filmistuudios ja 1954–1961 Tallinna Kinostuudios. Tema siinseks lavastajadebüüdiks oli „Tagahoovis” (1956), millele järgnesid „Juunikuu päevad” (1957), „Veealused karid” (1959) ja muusikaline mängufilm „Juhuslik kohtumine” (1961). Lisaks tegi ta siin ka arvukalt kroonikafilme. Viktor Nevežin suri 1974. aastal Tallinnas. (Eesti Filmi Andmebaas) Filmi teine režissöör Kaljo Kiisk tegi ära töö näitlejatega võtteplatsil, nagu meenutab Nilsi osatäitja Arvo Kruusement. (Sealsamas) 1953. aastal GITISe lõpetanud Kaljo Kiisale oli „Juunikuu päevad” esimeseks täielikuks režissööritööks, enne seda oli ta olnud 1955 II režissööriks Jegorovi filmis „Jahid merel” ja Rappapordi linatöös „Andruse õnn”. (Eesti Filmi Andmebaas) „Juunikuu päevade” operaatoriks olnud Semjon Školnikov (1918–2015) oli enne mängufilmi juurde asumist kogenud rindeoperaator Teises maailmasõjas. Tema arvel on üle kuuekümne dokumentaalfilmi. Tähelepanuväärne on ka filmi kunstnik Peeter Linzbach, kes 1930. aastatel oli töötanud prantsuse režissööri René Clairi filmides. (Eesti Filmi Andmebaas)

Poliitilise põnevusfilmi „Kutsumata külalised” juures olid ka stsenaristid „külalised”: Gennadi Borovik ja Andrei Novikov. Režissöör Igor Jeltsov oli aga sündinud 1938. aastal Ida-Virumaal Vasknarva külas. 1956. aastal lõpetas ta režissöörina VGIKi. 1955. aastal oli ta juba olnud režissööri assistendiks filmis „Jahid merel”. Peale „Kutsumata külaliste” (1959) tegi Jeltsov Leberechti-ekraniseeringu „Ühe katuse all” (1963) ja venekeelse mängufilmi kiirabimeedikutest „Null kolm” (1965) ning arvukalt kroonikafilme. Igor Jeltsov palus 1967. aastal Londonis viibides poliitilist varjupaika ning jäi elama välismaale. Ta suri 2000. aastal Madridis. (Eesti Filmi Andmebaas) „Kutsumata külalised” oli režiipraktikaks Leida Laiusele (II režissöör) ning kinodebüüdiks kunstnik Halja Klaarile („Vallatud kurvid”, „Ukuaru” jpt), aga ka helilooja Eino Tambergile („Põrgupõhja uus Vanapagan”, „Reigi õpetaja” jpt). Filmi operaatoriks oli Konstantin Märska käe all alustanud Vladimir Parvel (1908–1971), kes võttis üles ka Mandrõkini filmi „Pöördel” (1957). (Eesti Filmi Andmebaas)

 

„Elu tsitadellis”

Sisukokkuvõte. Teise maailmasõja lõpp Eestis. Botaanikaprofessor August Miilas (Hugo Laur), kes pooldab haritlaskonna apoliitilist rolli murranguaegadel, on sulgunud oma eraldatud villasse. Ta elab siin koos oma naise Eeva (Aino  Talvi), poja Karli (Gunnar Kilgas) ja tütre Lydiaga (Lia Laats). Miilase parimaks sõbraks on kirjanik Lillak (Eduard Tinn), kes sageli ta majas viibib. Samal ajal tegutseb lähikonnas antifašistlik vastupanuliikumine, milles osalevad ka puusepp Kiinast (Aleksander Randviir) ja Miilase majapidajanna Anna (Betty Kuuskemaa) poeg Ants Kuslap (Rudolf Nuude). Saabub pööre ilmasõjas ja professori tsitadelli tulevad sõjapõgenikena tema poeg esimesest abielust Ralf (Lembit Rajala) ning õpetlase vennapoeg Richard (Andres Särev). Koos peale tungiva Punaarmeega saabub majorina Miilase majja ka Ants Kuslap. Antsul tekib ideoloogiline konflikt majaperemehega, samas aga areneb sümpaatia tema ja Lydia vahel, kellest saab uue võimu pooldaja. Konflikt süveneb, selgub ka Ralfi ja Richardi tume minevik. Järgnevad dramaatilised sündmused panevad professor Miilase oma ühiskondlikku positsiooni ümber hindama.

Filmi „Elu tsitadellis” peategelane professor Miilas (Hugo Laur).

Seega on „Elu tsitadellis” sotsrealistlik intelligendi ümberkasvamise lugu. Žanriliselt on ühelt poolt tegu propagandistliku draamaga, teisalt aga põnevikuga (trilleriga). Sest film pakub vaatajale põnevust, erutust, üllatusmomenti, ootusärevust ja rahutust — kõiki trilleri koostisosi. (Wikipedia) „Elu tsitadellis” esindab lausa suspense-trilleri alamžanri. Filmil on ühisjooni selliste filmidega nagu Orson Wellesi „Võõras” („The Stranger”), Alfred Hitchcocki „Kahtluse vari” („Shadow of a Doubt”) ja „Kurikuulus” („Notorious”) ning vähemal määral ka Carol Reedi „Kolmanda mehega” („The Third Man”). Kõik need linateosed kuuluvad film noir’i kaanonisse. Kõik peale „Kahtluse varju” esindavad sõja- ja spiooniteemalist noir’i, millega võib võrrelda ka „Elu tsitadellis”, sest Rappapordi filmi ei saa seostada žanri peavoolu moodustavate eradetektiivi (nagu näiteks Hustoni „Malta pistrik”) või femme fatale’i lootüübiga (mille suurepäraseks näiteks on Wilderi „Kahekordne hüvitis”).

„Elu tsitadellis” noir’iliku (trillerliku) süžeeliini toovad sisse varjatud motiividega (ja seetõttu ohtlikud) tegelased Richard ja Ralf. Nende käitumise ambivalentsus külvab vaatajasse kahtlust ja tekitab põnevust. Tsitadellis leiab aset konspiratsioon. Nagu ka Hitchcocki „Kahtluse varjus” on siingi perekonda tunginud varjatud vaenlasi. Loo arendamisel on kasutatud iroonia meetodit — vaataja teab rohkem kui protagonist. Antakse vihjeid, mis hiljem tähenduse saavad (planting ja payoff). Ebasümpaatsed tegelased, kelles filmivaataja võib, eelkõige nende ebasiiruse tõttu, kohe antagonistid ära tunda, kohtuvad juba varsti pärast linale ilmumist mitmete kahtlaste tegelastega. Richard laseb ilma põhjendamata maha saksa ohvitseri ning hiljem kohtub ta lääne agendiga, kellelt saab juhiseid ja parooli. Kaarel Irdi mängitud nahkmantli, kaabu ja sigaretiga agent on tüpaaž, kes on nõukogude spioonifilmidesse ilmunudki tõenäoliselt ameerika noir’ist. Tähelepanelik vaataja võib teha järelduse Ralfi kohta juba filmi alguses, stseenis, kus gestaapo ohvitser muudab tema fotot nähes oma tegevusplaani ja suhtumist professorisse (filmi lõpus omandab mõranenud katteklaasiga päevapilt sümboli tähenduse). Sõjakurjategijate (nagu Richard ja Ralf seda on) teema sissetoomine lasebki filmi võrrelda Hollywoodi natsiteemalise noir’iga, eelkõige Orson Wellesi „Võõraga”, mis valmis aasta enne Rappapordi filmi. Nendel filmidel on üsna sarnased süžeekäigud. „Võõras” kehastab režissöör Welles antagonisti Franz Kindlerit, endist koonduslaagri ülemat, kes pärast sõda varjab end ühes Ameerika väikelinnas kooliõpetaja identiteedi taha varjudes. Juba üsna filmi algul tapab ta külmavereliselt oma endise kaastöötaja, kes võiks ta paljastada (nagu teeb seda ka Ralf filmis „Elu tsitadellis”). Sarnane on ka antagonisti suhete areng oma lähisugulastega. Franz varjab oma minevikku oma naise Mary (Loretta Young) eest ja kasutab teda ära oma pääsetee kindlustamiseks. Samamoodi toimib Ralf oma isaga. Kuid mingil hetkel avatakse kummaski filmis heauskse lähisugulase silmad. „Võõras” saab Mary teada natsikuritegudest siis, kui uurija Wilson (filmi protagonist Edward G. Robinsoni kehastuses) näitab talle vastavasisulist filmimaterjali. Professor Miilase silmad avanevad raadiosaadet kuulates, samal ajal avastab ta poja toast asitõendid. Sõjakuritegude šokeerivate detailide esitamine oli omane ka ameerika film noir’ile. Nii Mary kui Miilas peavad nüüd otsuse langetama. Filmil „Elu tsitadellis” on süžeelisi ühisjooni ka Alfred Hitchco­cki „Kurikuulsaga”. Mõlemas filmis satub eluohtlikku olukorda tegelane, kes saab jälile natside salanõule. Ameerika trilleris spiooniks värvatud pärijanna Alicia Huberman (Ingrid Bergmann), eesti filmis Punaarmee major Ants Kuslap (Rudolf Nuude). Kumbagi üritatakse mürgitada: Aliciat pikalt ja salakavalalt, Antsu aga kiiresti. Kaudsemalt võib filmil „Elu tsitadellis” leida ühisjooni ka Graham Greene’i stsenaariumil põhineva Carol Reedi poliitilise spiooni-noir’iga „Kolmas mees” — ühisosaks on sama, sõjajärgne ajastu oma vaevustega, mida kasutavad ära aferistidest tegelased. 

Lurjuste paar: Richard (Andres Särev) ja Ralf Miilas (Lembit Rajala).

Karakterite plaanis avaldub filmi „Elu tsitadellis” film noir’ilik loomus samuti antagonistide kaudu. Paranoiliselt ebakindlate ja kahtlustavatena mõjuvad nad noir’ilike tegelastena. Õigupoolest on küll ebakindel üksnes Ralf (Lembit Rajala). Andres Särevi mängitud Richard on vägagi enesekindel ja -keskne, meenutades nõnda edukat allilmabossi või mõnda muud gangsterit ameerika kriminaalfilmidest. Oma sadistlikus üleolekus sobib ta hästi  Valkola kirjeldatud homme fatal’i tegelastüüpi. See väljendub hästi näiteks tema mõnitavas kõnepruugis („oi-oi-oi”), milles on lausa kuritegeliku maailma arrogantsi. Üheks näiteks, mis lisab noir’ilkult morbiidset vürtsi Richardi tegelaskujule, on ka tema meditsiinilise ettekande teema: „Veneroloogilised taudid Kolmanda Riigi salarelvana”. Ebatervet pahelisust kohtame ka teise tegelase, Ralfi juures stseenis, kus ta üritab oma võõrasema Eevat võrgutada, mis on filmis näiteks „kodanlik-läänelikust” amoraalsusest. Stseenis, kus professor Miilas on paljastanud natsidoktorite kuriteod, hoiavad nad olukorda oma kontroll all, olles siiski ka ambivalentselt ebakindlad.

Üks tahk, mis annab põhjust „Elu tsitadellis” film noir’iga kõrvutada, on ka mõned sarkastilised ja küünilised  repliigid, mis kõlavad filmis keset stalinistlike loosungite üleküllust. Nii mõnedki neist kuuluvad protagonistile professor Miilasele, kelle teravmeelse, ent kibestunud vaimuinimese karakterit need avavad. Näiteks vestluses poeg Ralfiga ütleb ta 1930. aastate Eesti hariduspoliitika kohta: „kui pangahärrad hakkasid teadust kamandama”. Selline sarkastiline hinnang sarnaneb eradetektiiv Marlowe määratlustega kehvade aegade kohta mõnest Raymond Chandleri teosest. „Mhh, mina olen süüdi nende portselani hukkumises,” kommenteerib Miilas perekond Väriheina väidet nende võimalikule hukkumisele Eestisse jäädes. Vaimukas on ka Miilase sõber, kirjanik Lillak (Eduard Tinn) saksa okupantide tegevust kokku võttes: „Mujal nad tapsid, siin aga kurameerisid ja tapsid.” Eriti noir’ilikult küüniline on Richardi repliik pärast kallaletungi major Kuslapile, „Tore jalutuskäik, kaunis õhtu”, mida võimendab klaasitõstmine, lõbus laulujoru ja Ralfi klaverimäng. Tõsi küll, kvaliteetsema noir-filmi kohta liialt labaselt otseütlev stseen.

Film noir’ilik misanstseen major Kuslapi (Rudolf Nuude) osavõtul.

„Elu tsitadellis” pakub palju noir’ilikke elemente oma visuaalses stiilis ja kinematograafilistes vahendites. Osaliselt siiski ehk ainult tänapäeva vaatepunktist lähtudes, sest paljud seal kasutatud võtted olid omased ka teistele 1940. aastate filmidele, mitte ainult noir’ile. Nõnda ongi enamus filmist üles võetud paviljonis, nagu see oli tolle aja filmikunstis valdav. Siiski: loodud interjöörides võib olla ka tahtlikku süngust. Miilase maja sisemuse domineerivaks objektiks on keerd­trepp — iseloomulik visuaal ka mitmetes Orson Wellesi ja Alfred Hitchcocki filmides. Trepp on mõistagi sümbol, nii allakäigule kui ka progressile. Nagu on sümbol ka värav, mis eraldab tsitadelli muust maailmast. Kohtame muidki allegoorilise tähendusega detaile, nagu näiteks poolvarjus Immanuel Kanti büst professori kabinetis, otsekui märk lääne kultuuri loojangust. Kogu filmi valgusrežii (niivõrd kui säilinud koo.pia põhjal väita võib) on üles ehitatud kontrastiprintsiibile. Tegelaste portreevalgus on professionaalselt hästi välja joonistav (nagu märkis ka Peeter Simm telesaates „Kaadris”), kuid tagaplaan on interjööristseenides tume, varjudesse uppuv.1 Tumedus, mis domineerib filmi esimeses pooles, kaob sündmuste arenedes helge lõpplahenduse suunas. Kohtame dramaatilisi üleminekuid varjudest valgusesse, ka film noir’ilikku chiaroscuro-efekti. Kogu filmi valgustus ongi üsna õnnestunult dramaatiliselt motiveeritud. Filmi algusstseenis näeme silmile tõmmatud kaabuga meest (Ants Kuslapit) udus hiilimas. Küllap on sellega vihjatud salapärale, konspiratsioonile ja vaenulikule keskkonnale. Tulemus meenutab maamaja-eksterjööre Howard Hawksi „Sügavas unes” (1943). Mõni muugi stseen sarnaneb visuaalselt nähtud filmiklassikaga. Näiteks kaadrid pommiplahvatuse ohvriks langenud lapsest keset rahvasumma pakuvad sarnasust Fritz Langi filmiga „M” (1931).

 

Kokkuvõtteks. Ei saa väita, et Herbert Rappaport oleks tahtnud oma filmiga teadlikult noir’i teha. Ent arvestades tema Euroopa-kogemusi, võib arvata, et režissöör tundis hästi oma kaasaegse kino suundumusi. „Elu tsitadellis” on nii dramaturgiliselt kui kinematograafiliselt professionaalselt teostatud film. Arvestades lavastaja oskusi ja ka tema karjäärikäiku, on enam kui usutav, et valides nõukogude  kino asemel Hollywoodi, oleks ta teinud seal nii mõnegi meeldejääva film noir’i, nagu tegid seda tema kaasmaalased Lang, Wilder ja Preminger.

 

(Järgneb.)

 

Viide:

1 Võimalik, et puudusid tehnilised ressursid interjööri tausta valgustamiseks.

 

Kasutatud allikad:

Eesti Filmi Andmebaas. (Kuupäev puudub.) Allikas: 1940.–1950ndad: Võõrvõimude poolsajandi algus — http://www.efis.ee/et/varamu/eesti-filmilugu/arengujooni-1940-1950

Eesti Filmi Andmebaas. (Kuupäev puudub.) Allikas: Herbert Rappaport — http://www.efis.ee/et/inimesed/id/4008/biograafia

Eesti Filmi Andmebaas. (Kuupäev puudub.) Allikas: Elu tsitadellis — http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/79/

Eesti Filmi Andmebaas. (Kuupäev puudub.) Allikas: Viktor Nevežin  — http://www.efis.ee/et/inimesed/id/2066

Eesti Filmi Andmebaas. (Kuupäev puudub.) Allikas: Kaljo Kiisk  — http://www.efis.ee/et/inimesed/id/1018

Eesti Filmi Andmebaas. (Kuupäev puudub.) Allikas: Juunikuu päevad  — http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/125/

Eesti Filmi Andmebaas. (Kuupäev puudub.) Allikas: Igor Jeltsov  — http://www.efis.ee/et/inimesed/id/681

Eesti Filmi Andmebaas. (Kuupäev puudub.) Allikas: Kutsumata külalised  — http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/719/

Eesti Filmi Andmebaas. (Kuupäev puudub.) Allikas: Konstantin Märska — http://www.efis.ee/et/inimesed/id/9632

Kaadris: Elu tsitadellis. (27. X 2012). ERR.

Kaadris: Juunikuu päevad. (5. III 2012). ERR.

Kommentaar Eesti filmile: Kutsumata külalised. (23. XI 1994). ERR.

Lõhmus, J. 2007. Esimene mängufilm Eesti NSVs. — Sirp, 16. XI.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist