BETTI ALVER KOLMANDAT KORDA KINOLINAL — ENNE NELJANDAT
Juuni, 2021„Betti Alver. Ilmauks on irvakil”. Režissöör ja stsenarist: Enn Lillemets. Operaator, monteerija ja produtsent: Jaan Kolberg. Muusika: Tuule Kann. Toimetaja: Viivi Luik. Dokumentaalfilm, portreefilm, värviline, kestus 72 min. ©Stuudio Navona. Esilinastus 28. I 2021 Tartu Elektriteatris.
„Videvikutunnil võttis ema minu sülle ja ütles: „Too mulle nüüd kuus tõtt ja kuus valet.” Kuus tõtt ütlesin ma kohe korrapealt ja hakkasin siis nutma. Midagi oma peaga välja mõtelda oli palju raskem, kui teada, et vihm teeb märjaks ja koeral on neli jalga.” (Betti Alver, „Minu ema”)
Esimesed kaks filmi Betti Alverist valmisid nõukogude võimu nõrgenevas haardes: „Üks pilk Betti Alverile” (stsenarist Paul-Eerik Rummo, režissöör-operaator Vallo Kepp, Eesti Telefilm, 1988, kestus 26:57) ja „Betti Alveriga” (režissöör Peep Puks, Tallinnfilm, 1990, kestus 45:35). Nüüd siis Enn Lillemetsa stsenaristi- ja režissöörikäe all „Betti Alver. Ilmauks on irvakil”.
„Betti Alver. Ilmauks on irvakil”, 2020. Režissöör Enn Lillemets.
Enn Lillemets ja Saara Nüganen. Kaader filmist
Betti Alver oli ja on minule kütkestav loojaisiksus. Tema puhul võiks tähele panna, et ta ei ole üksi: alati on tema lugemisotsustes, meeldivustes, isegi tema eetikas tunda Heiti Talviku juuresolu! Luuletajapaari ajajoon on kokkuvõtvalt järgmine: kurameerimine 1930–1937, abielu 1937, Heiti arreteerimine 1945. Betti Alver võib enda poolest andestada kõike, aga Heiti Talviku eest ta seda teha ei saa — surmatunnini! Eesti kirjanduses on mitmeid koos toimivaid abikaasadest tandemeid ja ka Betti hoidis ja järgis mälestust Heitiga koos toimimisest lõpuni. Betti Alverist ei ole ühtegi fotot arbujate seltskonnas, kui mitte arvestada fotot sõprade Heiti Talviku ja Paul Viidingu seltsis Baeri ausammast ümbritseva aia värava juures kevadel 1931. Väravast natuke maad vasakul on Toome-fotograaf jäädvustanud pildi Paul Viidingust lillebuketiga ja Bettist seoses „Tuulearmukese” auhindamisega. Pöördel tekst: „Kui Alver sai „Tuulearmukese” eest… [1927]”. Pildi ainuke eksemplar säilis Viidingute koduarhiivis, kust Linda Viiding saatis koopia muudetud kuupäevaga (kevad, 1931) Bernard Kangrole Rootsi „Arbujates” (1981, lk 142) avaldamiseks. 1927. aasta Looduse romaanivõistluse laureaatide õhtust Tallinnas toob Päevaleht ära pildi kahest teise auhinna saanust, Betti Alverist ja Mart Rauast.
Betti Alver ja Heiti Talvik, oktoober 1937.
Foto: EKLA.
Kiri Enn Lillemetsale
Ja seal Sa seisadki, Enn Lillemets, eesti näitleja ja luuletaja, kolmanda filmi teejuht, kes on valinud sama koha kui Betti Alver ja Heiti Talvik Baeri monumendi raudaia juures Tartus, et anda mulle võti filmi mõistmiseks. Sinu kõrval kaadris, nagu filmitegijad ütlevad, või elus, nagu filmivaataja võiks öelda, ei seisa mitte Saara Nüganen, vaid noor Betti Alver! Tas on kõik juba olemas: eluihk, pelglikkus järjekordsete niiskete pihkude püüdmiskatsete ees nagu omal ajal Betti Alveril ta kamraadidest austajaskonna keskpunktis! Eemale argipäevakainusest! Ainult kunagise Toome-fotograafi sätitud kompositsiooni asemel on lihtsalt klõps filmikaamera kõrvalt!
Su olek, Enn Lillemets, tolmumantel õlgadel, annaks juba Heiti Talviku kuju välja, kui poleks neid säärevarje, mis nii kitsad, et jalavarjud mõjuvad, anna andeks, pisut naelakastidena — nagu Marie Underi kingad Rahvusraamatukogu ees nurgas. Heiti kandis oma parimatel päevadel värskelt viigitud pükse. Muidugi, kui kirjutamistuhin peale tuli või elulained pea kohal kokku lõid, võis välimus ka paadialuse poole kalduda, kuid Betti või Saara kõrval — ei iialgi! See kokku on Sinu kui Alveri-filmi teejuhi välimuse puhul stiiliküsimus! Häda on ka selles, et Sa oled nii palju rääkinud Betti Alverist, et oled ennast tühjaks rääkinud, Su jutus on kordamiste maitse ja aina kaugemale taganeb Sinust Su elu parim tekst Bettist „Tüütu noormehena Betti Alveri juures”, mille Sa kirjutasid peaaegu viisteist aastat tagasi nüüd juba Alveri-klassikaks tõusnud raamatus „Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused”. (Koostanud Kristi Metste ja Enn Lillemets,
lk 426–464, 2007)
Pisipuudujäägid otsustavad kõik: aja, mis Betti-filmis kulus jutustamisele Anna Haava toikaga vastu köögiakna plekki tagumisest, oleks võinud kulutada loole sellest, kuidas Betti Alver tõlkis Andrei laulu „Suur Siberimaa” Juri Miljutini operetist „Rahutu õnn” tassi kohvi eest sealsamas Vallakute köögis! Siinkohal, Enn, oleks paras aeg olnud mõtiskleda (ühe lausega!) tõlkiva Betti hingevalu voogamise üle neisse võrratutesse laulusõnadesse Siberi taigametsade avarustest, kuhu miljon isakese tsaari ja hiljem mitmeid ja mitmeid miljoneid nõukogude inimesi kadus jälgi ja haudu jätmata. Nende hulgas Betti ja meie kõigi Heiti Talvik! See tekst sobiks hästi Betti Alveri Pühastes sündinud pühade värsside hulka. Soovis ju Betti alati võrdsustada tõlget oma luuletustega. See oli Betti suuremeelsus — tõlkida pärast kõike „Suurt Siberimaad”. Siis tuli „Jevgeni Onegin”, seal kusagil ka näpuotsatäis Anna Ahmatovat (Saara Nüganenile filmis lugeda). Kõik! Anna Haavaga hüvasti jätmisel, pean märkima, valisid asjata tema puusärgi juures tehtud kolmest fotost kõige kehvema ja vältisid pilti, kus BA kõrval üle kirstu seisis Mart Raud, peale tema veel Juhan Peegel ja Feliks Kotta. Tugeva atmosfääri ja perspektiiviga matuse auvalve fotost sai filmis niimoodi pilt „Betti Erni Hiirega”, paremal üle kirstu seismas Paul Rummo ja Feliks Kotta. Muide, ka sellest pildist parem on foto Bettist samba foonil. Nimelt seisis Betti Alver
kahes vahetuses auvalves Anna Haava sarga juures (17. III 1957).
Anna andeks, et kohati toonitan näitlejate puhul liiga Betti-Heiti suhet, aga vaatajana seostan neid alateadlikult — näitlejate Saara Nüganeni ja Enn Lillemetsa omavahelise suhtluse markeerimist kaadris oleks võinud õige pisut enamgi olla. Lihtsalt öeldes, Enn, mind vaatajana oleks Sinu täpne Alveri-visioon kütkestanud palju rohkem kui Sinu katse haarata tervet Alverit. Midagi ikka pudeneb maha! Teadlikuma vaataja jaoks oleks ausam olnud keskenduda Sinu viieteistkümneaastase tutvuse ajale Alveriga. Vabanda, nüüd hakkasin jälle omaenda filmi üles ehitama!
Enn Lillemetsa aeg Betti Alveri elus algas 11. detsembril 1976 ja sai otsa Betti lahkumisega suve hakul 1989. Aga 1976. aasta detsembris elas Puškini „Jevgeni Onegin” Alveri tõlkes rõõmuhõisete saatel juba tosinkond aastat oma elu. „Mõrase peegli” „Tähetund” (1962, 1966) — mulle on alati tundunud need kaks Betti Alveri raamatute pealkirja omavahel niimoodi vestlevat — oli lennutanud Betti tähe tühjale, just teda ootavale kohale arbujate ja eesti luule taevas, „Eluhelbed” (1971) olid juba teatanud Betti Alveri luule muutumistest. Need kaardid oleks võinud filmi avamängus vaatajale lahti lüüa, nagu ka võtta ette Su enda tutvustamise raske ülesande. Kõik ei tunne Sind! Sügavast nõukaajast pärit arusaam, et film peab mõistetav olema keskmisele nõukogude filmivaatajale, kes lihtsalt satub ekraani silmitsema, kehtib ka kapitalismiajastu vaataja puhul.
Pisut sisseharjunud kulumist on kuulda filmis Su diktsioonis, tonaalses eristamatuses Sinu teksti ja Betti luuletuste tekstide vahel —selle taustal ma lausa nautisin Saara sillerdavalt täpset luuleklassika lugemist! Muusika valik on hea (Tuule Kann) ega sega vaatamist, kuigi vaikust (heli puudumist) filmis oleks võinud asendada Emajõe vaikus, Pühaste oja ja metsa vaikus, kui esimesi mällu kerkivaid nimetada. Ma ei tea, kas mu kujutlus või puudulik kõrv mängis vingerpussi, kuid kuskil kostis rongi kauge huige(?) Kui see nii oli, siis selle helikujundi ees müts maha! Kahju on ka Sookalduse metsikult kasvavatest nartsissidest drooni õhku paisatavas tolmupilves. Seal on pink raamatukoguhoidjale Aleksander Sibulale, kelle suguvõsal on oma roll selle nartsissivälja tekkimisel ja püsimisel — ka Betti Alveri jaoks! Tõsi, Alveri viisid sinna kuuldused Jaan Eilarti korraldatud loodusrännakutest.
Su filmis on kütkestav kujund: noorte Betti ja Heiti ruttav tõus Toomemäele kohtumisele, kumbki oma treppi pidi, aga dialoogis siiski koos. Kuid katta August Annisti piltidega Heiti arreteerimise loo jutustamine on kurjast! Mina Sinu asemel oleksin teinud katset trügida sinna Annisti maja Betti-Heiti tuppa, et heita pilk toale, aknast välja ja rõdult Emajõe luhale, kas või tõusta tõstukiga akna taha ja rõduni, ikka selleks, et tõsta kilbile luuletajapaari viimsed koosolemise hetked.
Kust vaataja teab, et just Betti Alver loeb ise oma luulet ja et neid tekste on meie kultuuriruumis hädavaevalt kahe käe sõrmedel üles lugeda? — Talle peab seda ekraanil tiitriga ütlema. Miks Sa ei lõpetanud arbujate Viidingu ja Sanga Pühaste külaskäiku Betti kurikuulsa, südame põhjast tulnud fraasiga „Ärge Saatana advokaatideks hakake!”?
Siit on kiviga visata filmi ja üldse Betti Alveri legendi tasakaalustamiseni. Sa jutustad filmi lõviosas ümber Heiti ja Betti legendi ja paigutad sellele eelnenud Betti ja Paul Viidingu legendi ning eriti sellele järgnenud Betti ja Mart Lepiku legendi alles filmi lõpuossa. Rida Mart Lepiku fotosid Betti elu hämaratest aegadest neljakümnendate teisel poolel ja viiekümnendate alguses valgustavad Betti kuju hästi välja, samuti teated sellest eestiaegsest härrasmehest, ruttamas „Lepiku rada” pidi Kirjandusmuuseumist Pargi tänava poole, käe otsas kohver, kus ahjupuud Betti keldritoa koldele ette näitamiseks. Tema pildid Bettist oleksid võinud väärindatud saada pildistaja nime ära toomisega ekraanil. Mart Lepiku teeneks on Betti toetamine kõige muserdavamatel aastatel, et ta hoiaks oma luulevõimet elus tõlketöö abil. Et Sinagi saaksid temaga hiljem, pärast Mart Lepiku lahkumist kohtuda! Tõe huvides ei tohiks neid kolme legendi filmis omavahel sassi ajada, või kui režissööril on seda siiski vaja teha, aitaksid lisatiitrid vaatajal „tõdede vankuval müüril” rea peal püsida.
Oled endale abiks palunud Viivi Luige ja Eeva Pargi ning Mats Traadi. Hea valik, kuid teades parimat Viivi Luige teksti Bettist („Seitse naist”, 1988), tundub mulle Viivit filmi alguses vähe. Peep Puksi film Betti Alverist oma rikkaliku tegelastegaleriiga maadles samuti repliikidega, mis intervjuude lühemaks lõikamise tulemusel lõpuks filmi alles jäid. Režissöör teab, aga vaataja ei tea, mida Viivi rääkis enne ja pärast. Eeva Park kirjutas, lausa maalis sõnadega ühed hiilgavamad leheküljed mälestusteraamatus Bettist ja oli huvitav oodata, mida ta seekord ütleb. Ootused täitusid! Et Eeva Pargi ema Minni Nurme ja kommunistist isa Aadu Hint julgesid istuda teine teisel pool Betti Alverit tema niinimetatud süüdimõistmise koosolekul, see nõudis üle aegade suurt vaprust! Olen tänulik Mats Traadile ülestunnistuse eest, et tema silmad Heitile ja ta luulele avas Andres Ehin Moskva haiglas. Lugeda venekeelses keskkonnas peast eesti keeles eesti rahvale tollal keelatud Heiti Talvikut — see on üks varjul olev sisuline tipphetk Su filmis!
Mul on kahju, et Sa, Enn, ei rääkinud filmis sõnakestki sellest, mis kasu võis Bettil olla sellest „tüütust noormehest” tema eluloojakul, millest Sa kirjutad oma mälestusraamatus Alverist üpris mõtlemapanevalt. Korallidest kaelakee klišee asemel, mille Betti trotsist Emajõkke lennutas (seda lõiku saatev pilt on filmi üks nõrgemaid!) oleks võinud mõne sõnaga jutustada intriigikesest, kuidas pragmaatilised pagulased tõsimeeli arutasid, et see ei saanud olla puhas korall, sest lõunamere korallidest keede tegemine oli juba ammu maailmas keelatud, ja vanahärrad Ameerika-mandril arvasid, et ju see võis vaid odav kollane merevaik olla.
Meeldis novellilaadne kompaktne jutustamine Kristjan Jaagu kuju avamisest ja valgete ööde Tartu — seal oli Sul operaator võttel kaasas (nagu ETV seinte vahel öeldi hea pildi puhul). Su filmiloost on Kristiina Ehin juba palju positiivset kirja pannud (Postimees, 1. II 2021), ka oma turmaliinisilmaga hõbekee ohverdamisest Emajõkke. Sellest siis minu pisut karusem ja pisiasjades noriv pöördumine Sinu kui Alveri „koguduse” ühe juhtfiguuri poole.
Uudishimulikud võiksid ühineda, et küsida Sinult: kuhu sai originaal-korallkee, mille Eduard Rüga Ameerikamaalt salakaubana Eestisse Betti Alverile saatis? Oleks põnev seda Betti Alveri mõnel näitusel hetkeks kaeda!
Tervist ning jõudu soovides,
Sinu Vallo Kepp
P.S. Sattusin pärast Sulle kirja kirjutamist vaatama Eesti Kanalis Sinu ja Margus Kasterpalu jutusaadet „Ajude mäss. Peet Vallak”, režissöör Indrek Kangur, ERR, 1993). Sa oled ajas uskumatult stabiilne! Samas on Sinu osalusel tehtud mängufilmide nimekiri muljetavaldav. Autorifilmi (stsenarist ja režissöör) osalemine meie filmiväljal oleks eeldanud täpsemat autorihoiakut ja Enn Säde taolist filmi toimetajat —
ja kindlasti mõtlemisaega. Pärast filmi läbivaatust Artise kinosaalis 19. II 2021 kell 11:00 ütlesid sa, et said Jaan Kolbergi käest teada võimalusest teha film Betti Alverist 2020. aasta veebruaris Tartus. Nii lühikese ajaga valmib tavaliselt käsikiri, Sina aga said valmis üpriski omanäolise, tõsi küll kohatiste nähtavate traagelniitidega filmi. Tegelikult oled Sa — anna andeks! — produtsendi poolt peale surutud raamide ohver ja pantvang!
Kuid kes oli Enn Lillemets Betti Alveri elus? Nagu vene kultuuriruumis — sekretär-asjaajaja? Paralleel Anna Ahmatovaga — Ahmatovagi juures kõlasid kodune musitseerimine ja rohked luulelugemised sarnaselt Betti tubase luuleteatriga. Üks paljudest silmadest-kõrvadest Tartu peal, kes oli läbi teinud Betti ja ta sõbrannade kõikvõimalikud „järelekatsumised”? Noor luuletaja arbujast klassiku lähikonnas? Alustavaid luuletajaid Betti Alver lausa kutsus „ülevaatamisele”. Siin trügib mälust esile Viivi Luige kaamerasse räägitud kutse külaskäigule Uku Masingu juurde — arbujaliku missioonitundliku käitumisega Betti Alver ja Uku Masing Tartus olid mitmeski aspektis sarnased! Suhtumises noortesse, eriti kuulaja/küsija potentsiaaliga noortesse! Ekraanil ongi tulemus: kolmandas filmis Betti Alverist on Enn Lillemets arbujate Alveri ja Talviku vaimsuse püüdlik (parajaks tembitud pallasliku kunstikogemusega) vahendaja. Tõsi küll, tema enda Betti Alveri nägemust oleks võinud täpsustada, varustada tema enese tutvustava-sissejuhatava tekstiga; kaadris olemist oleks võinud koomale tõmmata (eelkõige kehvakese ja veniva pildi ja teksti argipäevase, kultuuriekskursiooni stiili tõttu) ja kasutada teksti katteplaanidena rikkalikku pildimaterjali Alverist ja tema „kogudusest”. Kas oleks võinud ka teisiti? Jah, kirjutada endale tekst, mis on tekst! Kui see valmis, õppida see näitlejana pähe ja esitada kaamerasse, säilitades mulje selle sündimisest selsamal hetkel. Sellest jäi puudu ja sellest on tõeliselt kahju!
Ma puudutaks õige pisut ka Betti Alveri soovimatust ennast jäädvustada. Kas Luuletaja lahkumine tühistab selle? Sellest siis küllaltki tagasihoidlik Bettist järele jäetud fotode, napp kunstiteoste valik. Kuid vahel harva veab elu Betti situatsioonidesse, kus „imbub lausumisse ka mingit üleolemist ja üleolija kõrkust, mis loob vastanduse massiinimesega kaunis samal viisil, nagu seda esindas 1930. aastatel „vaimuläheduslik” kultuuriopositsioon, arbujate kultuur tema talviklik-alverlikus kvintessentsis”. Mart Velskrilt laenatud tsitaat käib arbuja poja Juhan Viidingu kohta (Juhan Viiding, eesti luuletaja”, 2010, lk 98.), seda enam arbujate talvikliku-alverliku tiiva kohta, mida enim soosis ka Ants Oras. Sellest aspektist on Enn Lillemetsa pikem peatumine Alveri lausa norival suhtumisel teda jäädvustada püüdvatesse kunstnikesse õigustatud. Teisalt, kunstnik vajab modelliks oleva inimese poseerimist ja kui sellest on keeldutud, siis on pehmelt öeldes ülekohtune nuhelda mälu järgi valminud töö autorit selle eest, „et ei ole tabatud olulist”, nagu Alveri-teejuht Enn Lillemets filmis Alverit refereerib. Arvan, et samasugust ülekohut tajus alateadlikult Juhan Liivi sünniaastapäeva paiku (1967, 1987) kaks põlvkonda Alatskivi kooli lapsi, kes kõigist hoiatavatest juttudest hoolimata vargsi ikkagi ootasid Betti Alveri tulekut! Ega „alasti” põhjust neile nõukogude tsensuuri tingimustes rääkida saanudki — üks viieteistaastane paus (1969–1984), kui auhinna määramine oli keelatud, talitses keelepaelu piisavalt! Seda enam hakkavad mulle vastu Liivi auhinna üleandmise pidulikud, ametimeestest ja külalistest tulvil pildid Koidula tänavas. Usun, et Juhan Liiv vaadanuks vaimusilmas huviga aktust koolis ja kuulanuks luulelugemisi, kuid Koidula tänaval toimuvalt „järelpeolt” Alveri kodus oleks põgenenud ummisjalu. Vahel ma kujutlen võimalust otsida üles need nüüdsed vanaemad-vanaisad ja pärida neilt, mis neil on meeles Liivi-aktustelt mälestustes aina armsamaks muutuvas koolis.
Ja lõpetuseks. Alveriaana meie kultuuriruumis sisaldab kahte, pelkadest kildudest suurema üldistustaotlusega mälestuste teksti: esimene neist ilmus eraldi raamatuna „Betti, kibuvits õitseb: dialooge Betti Alveriga” (1992, 2006) Aili Paju sulest ja nüüd teisena Enn Lillemetsa visioon filmilinal — mis, tõsi küll, jääb alla Ennu Alveri-käsitlusele Betti Alveri mälestusraamatus. Mõlemas on tavapärasest Alveri-käsitlusest erinevalt küllaltki suur osakaal isiklikel muljetel ja kogemustel kontaktidest Bettiga. Olen kirjas Enn Lillemetsale torisenud tema Alveri-nägemuse lahjendamise üle materjaliga teistest allikatest, mis minu silmis pretendeerib sügavamale käsitlusele, aga jääb ometi kuidagi poolele teele, õhku hõljuma. Siit ka mu viited Enn Lillemetsa kirjutatud 40-leheküljelisele tekstile Alverist, mida oleks võinud filmis palju rohkem usaldada. Et täpsustada minu nägemust, peaks võrdluseks siia kõrvale paigutama Aili Paju, tema rangelt isiklikule kogemusele põhineva, kohati Alveri „kogudust” ehmatava poleemilisuse, tema küsimuste otsekohesuse, teadlase metoodika ja arsti käega üles märgitud tähelepanekud. Raamatu esimene trükk oli lihtsalt endale antud lubaduse kiirustades realiseerimine kehvakeste võimaluste piires. Teine trükk on täiendatud ja lihvitum ning tekitab ootuse veel suurema tekstikogumi järele. Juhiksin tähelepanu kulka toetuse puudumisele mõlema trüki ellukutsumisel! Aili Paju teised trükised (näiteks „Minu ülikool: väljavõtteid päevikust aastatel 1963–1993”, 2010) viitavad korralikule päeviku (lausa teadusliku vaatluspäeviku) põhjale, mis on andnud alust kadedale suhtumisele: „Näe, ise kirjutab päevikut ja selleks käibki Alveri juures!” Just nagu oleks päeviku kirjutamine Bettiga suhtlevate inimeste puhul taunitav või lausa hukka mõistetav tegevus! Siia kahe käsitluse lähikonda kuulub ka Ave Alavainu „Kohtumisest käevõruni: kummardus Betti Alverile” (2006).
Osa filmi „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” režissööri taotlustest pildi viimisel maalikunsti esteetikasse on märgatavad ainult suurel ekraanil, kuid kahjuks töötab sellele vastu operaatori kohatine küündimatus poeetilise/maalilise pildi loomisel. Enn Lillemetsa pallasliku kogemuse visioonid jäid filmis poolele teele. Olen arvutiekraanide taga tihti mõtisklenud raamatu- ja filmitoimetaja rolli oluliste erinevuste üle, filmi autori võimaluse või lausa kohustuse üle hoida (enne filmi esilinastust) käes oma filmi täisteksti paberil. Siis keeta Alveri muuseumi firmakruusi täis kanget teed või kohvi, leida mõnus istekoht ja vaadata, mida ja mis stiilis andsin olemasolevale alveriaanale uut omalt poolt juurde.
