„VAENULIKUD” JA „ROHELINE RAAMAT”. PAAR SAMMUKEST MÕISTMISE JA LEPPIMISE POOLE

INDREK TENNO

„Vaenulikud”. Režissöör: Scott Cooper. Stsenaristid: Scott Cooper ja Donald E. Stewart. Operaator: Masanobu Takayanagi. Produtsendid: Scott Cooper, Ken Kao ja John Lesher. Helilooja: Max Richter. Kunstnik: Elliott Glick. Osades: Rosamund Pike (Rosalee Quaid), Christian Bale (kapten Joseph J. Blocker), Wes Studi (šaieenide pealik Kollane Kull), Jesse Plemons (leitnant Rudy Kidder) jt. Värviline, kestus 134  min. USA. Esilinastus 2. IX 2017.

 

„Roheline raamat”. Režissöör: Peter Farrelly. Stsenaristid: Peter Farrelly, Nick Vallelonga ja Brian Hayes Currie. Operaator: Sean Porter. Produtsendid: Peter Farrelly, Jim Burke, Nick Vallelonga, Brian Hayes Currie, Charles B. Wessler. Helilooja: Kris Bowers. Kunstnik: Scott Plauche. Osades: Viggo Mortensen (Tony Lip), Mahershala Ali (Dr Donald Shirley), Linda Cardellini (Dolores), Sebastian Maniscalco (Johnny Venere), Mike Hatton (George) jt. Värviline, kestus 130 min. USA. Esilinastus 11. IX 2018.

 

Juba mõnda aega on meie koduplaneedil käimas suur asjade selgeks rääkimise ajastu ja see on ainult hea. Karmid ja vastuolulised minevikusündmused, mis on aset leidnud oma aja kontekstis koos toonaste lubatavustega, on ühtäkki kalevi alt välja võetud, sest juhtunuga ei ole lepitud. On saanud selgeks, et hingehaavad ei kao sündmustes vahetult osalenute elutee lõpuga, vaid kanduvad edasi läbi paljude põlvede. Sageli ei aita ka viisakas vabandamine, see vaid lohutab, julgustab, et „enam nii ei juhtu”, kuid valu jääb. Holokausti näide tõendab, et ka paljukordne vabandamine ei lämmata soovi tuua süüdlasi kohtu alla — selline kord juba inimloomus on.

Ja siin tuleb muu hulgas appi ka film. Orgaanilise, ühiskonda peegeldava ilminguna suudab filmikunst mõjusaid vahendeid kasutades kõnealusel teemal tõhusalt kaasa rääkida. Filmisõnum on vajadusel tänuväärne ühiskonna rahustamise ja suunamise vahend, ta jõuab kiiresti massidesse, on lihtsasti tarbitav ja suudab omas keeles inimesi kõnetada.

Komöödia, draama, maanteefilmi ja ka eluloofilmi sugemetega „Roheline raamat” („Green Book”) ja vestern „Vaenulikud” („Hostiles”) on de facto lood erinevatest sündmustest ja aegadest, kuid seda vaid oma pindmises kihistuses, loo esmatähenduses. Olemuslikult soovivad mõlemad teosed meie rahutusse maailma veidigi selginemist tuua. Seetõttu saame neid soovi korral vaadelda tunduvalt laiemalt pinnalt ja selliste teemade raames, mis mõlemal teosel on ühised.

„Vaenulikud”, 2017. Režissöör Scott Cooper. Šaieenide pealik Kollane Kull — Wes Studi.

„Vaenulikud”, 2017. Kapten Joseph J. Blocker — Christian Bale.

Lunastusfilme „Roheline raamat” (edaspidi RR”) ja „Vaenulikud” (edaspidi V”) seob soov lahendada või selgeks rääkida minevikuprobleeme. Lähenemisviisid ja arusaamad, kuidas oleks minevikutaaka kõige mõistlikum käsitleda, on nende filmide loojatel  aga täiesti erinevad (määravaks teguriks on siin muidugi ka filmide alusainesest tulenevad võimalused). RR” otsib ilma keerutamata andestust mustanahalistelt, kes Ameerika orjuse ajaloo sündmustepöörises on olnud kannatajate poolel. RR-i” otsing on sirgjooneline, ausate kavatsustega, aga ka väga standardne, palju kordi läbitud ja kindla peale mineku tee. V” püüdleb lepituse poole valgete ja Ameerika põliselanike vahel omal viisil, pakkudes välja võimaluse vaadelda sündmusi julma realismiga nii, nagu need tookord olid, jättes kõrvale nüüdseks välja settinud hinnangud ja tagantjärele tarkuse. Seda filmi on sageli nimetatud revisionistlikuks, sest selle ülesehitus ei andu jäägitult etteaimatavale, praeguse maailma jaoks sobivale pahad kauboid ja õilsad indiaanlased”-rakursile. Siiski, küsimus ei ole siin indiaanlaste kannatuste pisendamise soovis ega isegi mitte julguses mõelda teistmoodi, vaid ennekõike loomevabaduses, mida ei tohiks ahistada mingil ajahetkel õigeks või vääraks peetud mõttemallid. 

Mõlemal filmil on tõsielutaust. V” sündmused paigutuvad aastasse 1892, nn suurte indiaanisõdade järellainetusse ja mälestusväärse (hiljem ära keelatud) Vaimude tantsu aega — Wounded Knee lakotade massimõrv oli toimunud vaid kaks aastat varem. See oli arutu vastasseisu aeg, mil valitsesid jõumeetodid ja tühistamiskultuur (värske väljend, mis sobib tollasesse konteksti täiuslikult) oli täies hoos: riiklike tsiviilregulatsioonide raames juuriti välja põlisameeriklaste hõimukombeid ja riietumistavasid, indiaani lapsi sunniti „amerikaniseerimise” eesmärgil koolidesse. Film näitab usutava dünaamikaga lootusetuna paistva kriisi ületamise võimalikkust inimlikkuse võidulepääsu kaudu. Seega on V” tõsieluline raskuspunkt ennekõike konkreetses ajaloolises kontekstis; lisajõudu ammutatakse Suure Ameerikamaa unustamatutest sünnivaludest.

RR-i” tegevus toimub 1962. aastal, mil rassismiilmingud ei olnud USAs veel üheselt hukka mõistetud või ei olnud uutmoodi mõtlemine veel enesestmõistetavaks kujunenud. Mustanahalisel inimesel polnud lõunapoolsetes osariikides reisimine mitte ainult ebamugav, vaid lausa ohtlik. Lause Kui oled must ja pead mingil põhjusel reisima…” kõneleb iseenda eest. RR” viitab tegelikult neegerreisija teatmikule, mis sisaldas nõuandeid mustanahalistele sobivate ööbimiskohtade ja vajaliku käitumise kohta keerulistes oludes, millesse nad võisid paratamatult sattuda. Tookord oli käibel näiteks termin „päikeseloojangu linn”, mis tähistas asulaid, kus mustad ei tohtinud pimeduse saabudes enam õues viibida, isegi mitte autoga liigeldes. Me räägime ajast, mil Martin Luther Kingi kuulsa kõneni „I have a dream…” jääb veel aasta. RR-i” tõsielulisel taustal tegutsevad ka tegelaskujud elust enesest.

„Roheline raamat”, 2018. Režissöör Peter Farrelly. Tony Lip — Viggo Mortensen ja Dr Donald Shirley — Mahershala Ali.

Mõlemas filmis on väga tugevad ja tuntud peaosatäitjad, kes suudavad oma lunastusmissiooni usutavalt ka vaatajani tuua. V” (esilinastus Telluride’i filmifestivalil 2017) kandva kolmiku moodustavad Christian Bale karmi erueelse kapteni Joseph Blockerina, Rosamund Pike oma perekonnast ilma jäänud Rosaleena ja Wes Studi vähki põdeva šaieenide pealiku Kollase Kullina, kes soovib minna surema esiisade pühasse paika. Sellest teekonnast saabki filmi süžee. RR-i” (esilinastus Toronto rahvusvahelisel filmifestivalil 2018) tandemi moodustavad Mahersala Ali kolmekordse doktori, kuulsa mustanahalise pianisti Don Shirley rollis ja Viggo Mortensen tema ihukaitsjast autojuhi Tony Lipina. Mõlemad tegelaskujud lähtuvad reaalselt elanud inimestest ja ka filmi peamine tegevusväli, kontsertreis lõunaosariikidesse, on võetud elust enesest.

Hostiles’i” eesti vaste „Vaenulikud” juhib pinnapealse vaataja kohe alguses valedele jälgedele, otsekui olekski tegemist pelgalt indiaanlaste ja valgete vahelise kähmluse filmiga. Filmi tegeliku mõtte ja teema sügavuse reedab filmiplakatil olev väike lisakiri: „we all are”, mis muudab kogu pealkirja tähendust nii, et „vaenulikest”, st konflikti mõlemast osapoolest saavad olukorra ja oma ajastu pantvangid  nii, et selg on vastu seina ja oodatav surm võib tunduda lahke sõbrana. Sest lahendusi pole, tagasivaatamine on talumatult valus; on vaid lõputult piinav hetk, milles viibida. See on lähteülesanne, mida V” peab hakkama lahendama, ning teema tõsiduse tõestamiseks vahenditega ei koonerdata.

Harjumuspärase standardi murdmiseks on V” sunnitud kasutama eriti õõvastavat avangut — lihtne talunaine kaotab vihaste indiaanlaste käe läbi näiliselt põhjuseta abikaasa ja lapsed. Jah, „näiliselt põhjuseta” — selle „näiliselt” tähendust teame me kõik. Ometi on mittemustvalges maailmas igale sündmusele mitmeid vaatenurki. Seda vaatenurkade paljusust kutsutakse eluks eneseks”. Nimetatud stseen on filmile jahmatav sissejuhatus, kus kaksipidine või neutraalne emotsioon on juba eos halvatud ja kapten Blo­cki räige suhtumine indiaanlastesse veenvalt paika pandud. Kui ühel pool on sissetungijad ja teisel pool need, kes oma maad õigusega kaitsevad, siis ongi keeruline tõde õilsasse keskmesse paigutada. Seetõttu kallutabki V” üllatunud vaatajad teadlikult oodatule vastassuunas ja paneb nad oma peaga mõtlema: mis üleüldse toimub?   

RR-i” avanguks on pilk itaalia immigrantide kogukonda, kes omavahel musti murjaniteks ja nõgideks sõimavad. Tegemist on ideaalse võimalusega näidata ühelt poolt seda, et mustade vastu olid ühiselt kõik inimgrupid, ja teiselt poolt (filmi arenedes) seda, et vajadusel saab valge politseiniku jaoks ka itaallasest poolneeger”. Represseerijate süü-ühiskond seostub eelkõige ikkagi inglise keelega, peasüüdlane on kokkuvõttes siiski (lumi)valge uusameeriklane. Film astub hästi läbi kaalutud samme, loomaks pilti ahistamishierarhiast, mis oma sisemiste pettemanöövritega, jänesehaakidega meenutab veidi kivi-käärid-paber-süsteemi, ainult et palju segasemal kujul: musta alluvuses töötamine on itaallasele probleem (hetkest, kui tuleb pesta ülemuse pesu); muidu tubli asiaat sobib baarileti taha, kuid pole ohtlikus lõunas piisavalt tõsiseltvõetav; mustanahalisel on hindust ülemteener; arvatav juut on sokutatud „omale kohale” pandimaja leti taha; valge politseinik on lõunas halb, aga põhjas rehabiliteerib viimasel hetkel suure armuannina oma ametivennad ja kogu rassi. Nii et sõnum on turvaliselt selge ja ilma eriliste varjunditeta on esindatud kõik vajalikud inimtüübid. RR-i” lunastussüžee käekiri on ühene: tükk tüki haaval pannakse kokku mustade Rohelise raamatu aegse ülekohturaja võtmekilde, kuni mosaiik saab valmis. 

Kummagi filmi ülesehitus on oma loojate nägu ja kumbki püüab  anda enda arvates parima võimaliku lahenduse maailma parandamiseks. Nii on V” raamsõnum üles ehitatud tõdemusele, et kui lootusetu konflikt on juba käimas, ei mõelda laiematele õigluslikele taustadele (need tulevad niikuinii mängu alles hiljem) ega arutleta, kellel on hetkeolukorras moraalne õigus. Päriselus on siis võimule pääsenud vastastikku haiget tegemisest sündinud pime ja otsustav enesekindlus, mis ei jäta ruumi nõtkele kabinetieetikale. Jääb vaid tugevama õigus kui ainuvõimalik lahendus. Mõttel, et indiaanlaste genotsiid oli vaid töö, mida tuli teha” või käsk, mida tuli täita”, või et sõjas saab tapmine tööks”, on V” sisepõlemisel tähtis roll, sest sõduri töö on ju tõesti tapmine. Ka arusaam, et tapmisega harjub, aga ei harju kaaslaste kaotamisega, räägib sama keelt: ollakse olukorraga seotud pantvangid. Vaataja peab ise otsustama, kas kogu seda ülekohut on võimalik andestada, kui see oli pelgalt töö.

RR-i” toon on hoolimata tõsisest ja tähtsast peateemast muretu ja kerge, kuna lõpptulemus (ka ajalooline) on ju ette teada. Filmi saab seetõttu nautida lihtsalt kui kvaliteetset teost, mille mõistmine ei eelda enese vaevamist, ja vaataja saab end lohutada mõttega, et kuigi olukord oli õudne, on nüüd kõik õnneks korras. (Kuid kas on?) Filmi etteaimatav kulg on pikitud rohke huumoriga — parim on hetk, mil Tony Lip võtab autost kaasa oma rahakoti, kuna mine sa tea seda miljonärist musta meest, ikkagi must ju —, mis on peasõnumiga kenasti tasakaalus ja suudab maandada läbivaid, järgemööda ette kantavaid kohustuslikke masendusstseene: kolme doktorikraadiga must mees peab taluma juhmi itaallasest sohvrit; igaõhtune alkoholijoomine kui lootusetu stressi tulem ikka veel ebaõiglases maailmas; maestro peab külastama käimlat kusagil õues; eraldi närused ööbimiskohad mustadele; omal käel ette võetud baarikülastus kui katastroof jne. Tänuväärsemat tõsielusüžeed lunastusfilmile oleks raske leida! 

Mõlemad filmid taotlevad sarnast lõpptulemust, asjaloo selgeks rääkimist ja äraõiendamist. V” teemaarendus kätkeb kahepoolset lunastust ja sissetungijate vaimne läbipõlemine on siin otsustav tegur selleks, et saabuks leppimisvõimalus. Saab selgeks, et enesepettusega teemal „tapmine on töö” siiski kaugele ei jõua ja enese väljalunastamine võib tähendada elust loobumist. Lihtne suitsiidieelne palve halastage meie peale” on väljakandev ja usutav. Kollane Kull ja tema kaaslased käituvad pigem vaatlejatena, kelle puhul lööb välja klassikaline filmiarusaam õilsatest indiaanlastest, kes jäävad lõpuni igavikule panustavateks Suurteks Inimesteks. Indiaanlaste lunastus pole otseselt süüline, vaid osa tõdemusest, et ka nende poolt tapetud inimesed olid kellelegi väga kallid. On veider, et V-d” on nimetatud süngeks, brutaalseks, isegi madalaks filmiks. Filmi väline vorm on selliste hinnangute andjad ära petnud, sest teose taotlus on kaunis ja selle elluviimine hingeliigutav. Film on täis karakterite avanemisi, taakade kaotamisi, õilsaid leppimisi, isegi käesurumise läbi vennastumist ja armastuse leidmist. V” on ehe armastusfilm selle sõna kõige sügavamas tähenduses: võidetakse inimlik rumalus ja saavutatakse üksteisemõistmine. Vaid läbi võimatult vastiku lähteülesande saab teostuda sisemine sügav kaemus, mis toob välja meis kõigis peituva inimlikkuse. Eelarvamused kaovad kohe, kui õpitakse üksteist tundma inimestena, mitte statistiliste ühikutena.

RR” järgib oma eesmärkidega hästi sobivat ajaloolise reisitõsiloo dünaamikat. Mustanahalise mehe intelligentsus, mis oma vaoshoituses ei võimalda võtta ülemuslikke poose, kaunid kirjad naisele, mida Lip dikteerib, teineteise mõttemaailmade tasapisi tundma õppimine vähendavad samm-sammult alguses nii tahumatu itaallase ja veidi kõrgilt peene mustanahalise vahelist kuristikku, kuni jõutakse vastastikuse mõistmise, isegi sõpruseni. (Don Shirley vend Maurice Shirley on siinkohal küll protestinud, andes teada, et tema vend ei nimetanud Tonyt iialgi oma sõbraks.) RR-ile” on ette heidetud valge päästja narratiivi, aga ka rassilise lepituse fantaasiat, mis näitab, et soovi korral ja hästi otsides saab kõikjalt leida oma vanu ja kindlaid süüdistusliiste. Film sisaldab siiski kohti, mis räägivad sellistele arvamustele selgelt vastu: näiteks vangistusest pääsemine Don Shirley (ja Kennedy) abiga või Tony sulitsemisest võõrutamine — need stseenid näivad tasandavat valge päästja kuvandi esiletõusu juba eos (kuigi me räägime siin ikkagi tõsielust laenatud süžeest, kus paljud sõnad ja dialoogid on võetud otse „Tony Lip” Vallelonga lindistustest). Jõuline ja korduvalt esile toodav lisateema, et haritud, edukas ja jõukas mustanahaline on kõnealusel ajastul paratamatult omade seas võõras ja võõraste seas oma, on selle filmi parim kõrvalmõte ja rikastab kogu teost. 

RR” on olnud tõeline auhinnajagajate lemmiklaps, „V-d” seevastu on õnnistatud vaid paari-kolme nominatsiooniga. Kunstivabaduse erinev rakendamine võib tuua kas ajastu nõuetest sõltuvaid ovatsioone või mahavaikimist. RR” kui lunastusfilmi etalon on pälvinud üldjuhul kriitikute heakskiidu (auhinnad!) ja on ühiskondliku pingeauru väljalaskjana meie ajal hädavajalik. Tõdemus, et nii see ju tegelikult ka oli”, on RR-i” lihtsa koekirja vankumatu õigustus. V” on saanud kiita peamiselt just Christian Bale’i väheste vahenditega edasi antud võimsa sõnumi tõttu (aga ka näiteks indiaani keelte korrektse esitamise eest). Kandev vaikus koos läbiva eepilise tunnetusega on selle filmi üks keskseid mõjureid, mis töötab paremini kui mis tahes stseenide n-ö sõnaline läbijutustamine.

Lõppakordide puhul on eelis V-l”, kuna RR-iga” võrreldes on tegijatel rohkem loomevabadust. RR-i” epiloog peab piirduma vaid tulevikku vaatava, kuid kergendust toova optimismiga — mustanahaline rebib end lahti viisaka korrektsuse kammitsaist ja saab lõpuks ometi (vaimselt) vabaks. Nii jääbki RR-i” olulisimaks lauseks Don Shirley tõdemus: et midagi muuta, ei piisa geeniusest; peab olema julgust. Need on hilisemat ajalugu arvestades prohvetlikud sõnad.

V” pakub vaatajale verise ja orgastilise lõppmängu šaieenide pühas Karude orus. Alguses tasakaalust välja löödud kaalukausid võrdsustuvad viimases verevalamises, kus pärast vastastikuste eelarvamuste kaotamise teekonda toimitakse õigluse eest seistes juba ühinenud hingedena ja kus on sündinud uus meie”, mis ei põhine enam rassil ega kellegi käsul, vaid universaalsel õiglustundel. Aset leiab vaimseks perekonnaks ühinenute martüürium kui kohane lõpp inimestele, kellel puudub taganemistee.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist