NÄHTAMATU FILMIS EHK KINO IGATSEB VAATAJAT
Juuni, 2021TMK pöördus mitme siinse filmikunstiga seotud inimese poole sooviga, et nad kirjutaksid meie ajakirjale teemal „Nähtamatu filmis”. Avalugu on filmirežissöör Vallo Toomlalt.
Kino on võrratu kunstiliik, mis kätkeb endas mitmeid teisi kunstivorme fotograafiast kirjanduseni. Vaadates filme, elame kaasa filmitegelaste eludele, justkui elaksime nende kõrval või nende asemel. Filmid pakuvad meile elavaid, liikuvaid visuaale, mis on üllatavad ja ennenägematud. Nendel piltidel võib olla sisenduslik jõud, sest film saab muuta nähtamatu nähtavaks. Film võib tuua fookusesse ootamatu vaatenurga ükskõik millest, mida inimlik kujutlusvõime vaid luua suudab, või valgustada välja sellise olemise olluse, mis vaatajat üdini vapustab. On suur vastutus, mida me filmitegijatena vaatajale pakume ja kuidas me seda teeme, sest meie käsutuses on tervikarsenal, millega vaataja siseilma kas rikastada või nüristada.
Kino võib olla justkui mustkunstniku trikk — me näeme trikki, kuid ei märka hetke, mil mustkunstnik triki tegelikult teostas. Me näeme triki tulemust, imestame selle üle ja naudime emotsioone, mida trikk meile pakkus. Filme vaadates ei märka me filmi tehnilist, käsitöönduslikku külge, kui see meid konkreetse filmi puhul just eriliselt ei huvita. Üldjuhul oleme filmi loost ja filmiloojate tekitatud maailmast niivõrd haaratud, et me ei mõtlegi, miks me filmi vaadates tunneme just neid tundeid, mida parasjagu tunneme.
Ühe mängufilmiga on seotud kümneid, sadu, suurte Hollywoodi produktsioonidega isegi tuhandeid inimesi. Kõigil neil inimestel on oma konkreetne oskus ja ülesanne, et kinosaalis suurele valgele kangale projitseeritud film õnnestuks. Mingis mõttes töötavad kõik need inimesed selle nimel, et nende töö jääks nähtamatuks. Vaadates filmi, ei keskendu me montaaži igale lõikele, iga kaadri kompositsiooni eripärale või ainult filmi kordumatule helimaastikule. Me ei otsi igast kaadrist kontinuaalse vastavuse täpsust ega proovi iga kaadrit vaadates mõistatada, millise optikaga see on filmitud või kas seda on mingil moel digitaalselt täiendatud. Me ei püüa ära aimata filmistsenaariumi struktuurset tervikut, vaid lihtsalt jälgime filmi tegelasi, nende tahtmisi ja soove, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Kõike eelkirjeldatut loomulikult ka tehakse, kuid need on juhud, mida ajendab professionaalne vajadus ja huvi. Tavaliselt on filmitegija eesmärk, et vaataja tajuks filmi kõigis selle elementides tervikuna. Kui trikk jääb nähtamatuks, tajub vaataja filmi vahetult, ilma ratio üleliigse vahelesegamiseta. Kui filmitegijal see eesmärk täitub, on võimalik vaataja hinge jäänud emotsionaalse jälje ja mõistuses tärganud filmisõnumi omavaheline pingeväli, mis saadab vaatajat pärast filmi vaatamist veel päevi või isegi aastaid.
Minu ja mitmete teiste Eesti noorte filmitegijate õpetaja Jüri Sillart rõhutas meie õpingute ajal korduvalt, et film on pettus. Mõistsin seda nii, et me peaksime saama piisavalt oskuslikuks ning pühendunuks, et me filmiilmad saaksid olla ülepea usutavad. Usutavus on üks peamisi kriteeriume, mis eristab head kino halvast. Usutavus sõltub paljuski vaataja maailmavaatest, isiklikust tunnetusspektrist jne, kuid on filme, mida usuvad paljud, ja on filme, mida ei usu peaaegu keegi. Paradoksaalne on, et isegi ebausutava filmi puhul on püütud kinoimet suurele valgele ekraanile siiski luua — selleks on kulutatud lugematu hulk närvirakke, väga paljude inimeste tuhandeid töötunde, kümneid või sadu unetuid öid ning tavaliselt ka üsna suurel hulgal raha. Isegi halvad filmid sünnivad armastusest ja kirest filmikunsti vastu. Ja on filme, mida märkavad ja armastavad vähesed, kuid millel on siiski suur mõju kino- ja kultuuriloole. Mõte, et film on pettus, ei tähenda, et filmitegija soovib vaatajale valetada, panna vaataja uskuma midagi halba ja ebavajalikku. Siiski, film võib väga edukalt olla ka ideoloogiline tööriist propagandaks või lihtsalt kasumiahnusest tekkinud produkt.
„Stalker”, 1979. Režissöör Andrei Tarkovski.
Huvitav kunst sünnib tihtilugu siis, kui olud on kitsad ning inimeludele ja kunstilisele vabadusele on peale pandud mingit sorti tsensuur. Sellistes olukordades leiavad kunstnikud väljapääsu metafoorides, kujundites ja sümbolites, mis edastavad loojate varjatud sõnumeid. Tsensuur on kindlasti mõjutanud kino ja selle väljendusvahendite, mitmekülgse filmikeele arengut. Meil on näiteid ja lugusid küllaga omast käest seoses Nõugude Liidu aegse tsensuuriga. Samuti võime mõelda Iraani kino õitsengule või näiteks Hollywoodi kuldajale 1930–1968 nn Haysi koodeksi ajal, mil ekraanil oli keelatud näidata paljutki, võrreldes praeguse ajaga. Konkreetne vaenlane või keelatud tabuteema ärgitab loojaid just nimelt seda teemat käsitlema või vähemalt vihjeliseltki puudutama. Laialivalguv segadus ja suur vabadus ei pruugi mõjuda loomingulises plaanis huvitavalt ega sünnitada uusi, revolutsioonilisi ideid või tehnikaid, mis viiks kino kui kunstiliigi uuele tasandile. Piirangud ja tsensuur sunnivad kunstnikku leidma üles selle, mis muidu on nähtamatu, kujundlik, mitmetähenduslik ja mitmetasandiline. Olles ise filmitegija, kodanik ja lihtsalt inimene, ma loomulikult ei taha mingisugust tiibade kärpimist loomingulises või isikliku vabaduse plaanis. Pidades silmas varem olnud keerulisi aegu, on aga võimalik õppida ning endale filmitegijana meelde tuletada, et kino on ka mitmetähenduslikkuse ja alltekstide kunst. Praegusel ajal, mil tehnilises mõttes on filmide ja igasuguse visuaalse sisu valmistamine lihtsam kui iial varem, on kinol oht uppuda visuaalse massiivi lamedusse, ühemõttelisusesse. Nähtamatut ei ole. Jääb vaid nähtav ja ilmselge.
Kino ja laiemalt kunsti üks olulisi ülesandeid on tõsta esile teemad ja fenomenid, mida igapäevaaskeldustes ei osata näha või ei taheta märgata. Sarnane roll on ka ajakirjandusel, seega osaliselt kunsti ja ajakirjanduse tegevusväljad kattuvad, kuid elu kui selline ja inimolemise variatsioonid on niivõrd mitmekesised, et kõigega ei jõua ajakirjandus ju tegelda. Ka teadusel on ülesanne uurida ja avastada esmapilgul nähtamatut ning tuua see võimalusel siiski nähtavale. Videomängude kaudu on võimalik kogeda enneolematuid aistinguid ja saada vahetult osa maailmadest, mis on fantastilised ja lummavad. Mida siis kinol pakkuda on? Head kiirkorras loojutustust? Lugude jutustamise oskus on kino puhul kindlasti väga tähtis, kuid minu arvates kõige huvitavam ja kõnekam on siiski filmi autori nähtamatu sisemaailm, tema suhe maailmaga ja see, kas ning kuidas ta seda vaatajale edasi anda suudab.
Filmirežissööri kui filmi autori roll on tuua vaatajani terviklik kunstiteos, millest ideaalis tekib dialoog filmi autori kreedo ja vaataja kreedo vahel. Looja muudab oma loomingulise tegevuse kaudu privaatse avalikuks, nähtamatu nähtavaks. Oma kreedo kaudu vormib režissöör oma kolleegide abil kino vahenditega aega justkui skulptor, kasutades erinevate teemade ja objektide kõrvutamisel tekkivaid pingevälju, milles omakorda tekkiv plastiline energia mõjutab vaataja kogemust. See tajutav plastilisus ja mitmetähenduslikkus tekitab vaatajas ootamatuid aistinguid, tähendusi, selginemisi. Ideaalne kino on taolise plastilise energia korrastatud jada, filmi autori loodud kujundite ja alltekstide tunnetuslik süsteem, kus alati on kohal mitmetasandilisus. See mitmetasandilisus on osaliselt nähtav, osaliselt nähtamatu, kuid vaataja hinges ja teadvuses terava piigina tajutav, kohalolev, sisemisele ekraanile projitseeruv. Film filmis, peegel peeglis. Kui see juhtub, siis film ei ole enam üksnes trikk või heatahtlik pettus. See on kahe inimolendi kohtumine, millest sünnib teineteisemõistmine, nähtamatu, kuid päris.
