KUIDAS SAADA EKSISTENTSIALIST PLOOMIPUU OTSAST ALLA?

KARMEN JUHKAM

Janne Teller, „Mitte midagi”. Autor, dramatiseerija, tõlkija ja lavastaja: Johan Elm. Kunstnik: Eugen Tamberg. Muusikaline kujundaja: Kirill Havanski. Valguskunstnik: Madis Fuchs. Osades: Lena Barbara Luhse, Maarja Johanna Mägi, Jaanus Tepomees, Oskar Seeman, Ken Rüütel ja Kaarel Pogga. Vanemuise esietendus 3. X 2020 Sadamateatris.

 

Johan Elmi lavastus „Mitte midagi” jutustab loo seitsmest lapsest, kellest üks — Pierre Anthon (Johan Elm) — mõistab, et mitte millelgi ei ole tähtsust, ning hakkab ploomipuu otsast klassikaaslastele oma uut eksistentsialistlikku elutõde kuulutama. Teised lapsed otsustavad Pierre Anthonile näidata, et asjadel ning elul on tähendus. Selleks hakkavad nad neile olulisi esemeid kokku koguma ühise suure Tähenduse jaoks. Esialgne eesmärk Pierre Anthon ploomipuu otsast alla saada ununeb peagi ning loovutused muutuvad aina julmemaks, kuni kulmineeruvad Pierre Anthoni tapmise ja Tähenduse ärapõletamisega. Loovutamistes on oma sisemine loogika, gradatsioon, eemaldutakse argisest ja jõutakse aina „pühamate” esemeteni ning ka nende pühaduse rüvetamiseni, määrdumiseni. Järgnevalt vaatlengi, kuidas tekib lavastuses mustus ning kuidas seda on kujutatud.

 

Mustuse definitsioonist

Mustust on defineeritud mitmel moel ja ma lähtun ka ise kahest definitsioonist. Esimese neist on algselt sõnastanud lord Chesterton ja William James ning sellele definitsioonile viitab ka Mary Douglas: „Mustus on ollus, mis asub vales kohas”. (Douglas [1966] 2015: 89) Selle määratluse tugevuseks peab Douglas ise tõsiasja, et see ei nõua püha ja ilmaliku kindlapiirilist eristamist, tõstab esile mustuse süsteemi lõhkuva omaduse (samas, 97) ning ei seosta mustust ilmtingimata hügieeniga (samas, 90). Olli Lagerspetz peab aga sellist definitsiooni ebatäpseks, nõustudes küll sellega, et mustuse puhul on alati oluline kontekst ja et mustus ei võrdu ebahügieenilisusega, kuid eelistab mustust näha esemete omadusena. (Lagesrpetz [2006] 2020: 153) Lagerspetz toob mustusest ja selle suhtelisusest rääkides sisse kaks mõistet, mida Douglas ei kasuta: kokkupuutematerjal ja peremeesese. Nende kahe suhe määrabki ära, kas ese on must või mitte. Kokkupuutematerjali võib pidada mustuseks juhul, kui kokkupuutel peremeesesemega muutub peremeesese mustaks. Kuid need rollid ei ole kivisse raiutud. Mustuse suhtelisus avaldub selles, et mustus tekib teiste omaduste mõjul ehk siis tegemist on sekundaarse omadusega — kingad võivad olla põranda suhtes kokkupuutematerjal, kuid maapinna suhtes peremeesese. (Samas, 64, 69–70) Kingade näidet kasutab ka Douglas ([1966] 2015: 90), väites, et kingad laual on vales kohas asuv ollus ja seega mustus, kuid Lagerspetz väidab vastu, et sellises olukorras saab kingi pidada mustuseks vaid siis, kui kingad ise on räpased. Puhtad kingad laual ei ole mustus, sest need ei määri lauda. Lisaks väidab Lagerspetz, et Douglase definitsiooni järgi ei oleks ka prügikastis asuv prügi mustus, sest see on oma õiges kohas, kuid prügi ise on ilmselgelt mustus. (Lagerspetz [2006] 2020: 128; 130)

Minu arvates on siiski võimalik kasutada mõlemat definitsiooni paralleelselt. Lagerspetz hakkab Douglase definitsiooni puhul kinni just mustuse ja hügieeni seotusest, kuid samas ei ole ta seda ka ise primaarseks pidanud. Prügi peetaksegi ju mustuseks kahel põhjusel: see kas on ebahügieeniline (ehk sobitub Lagerspetzi käsitlusega kokkupuutematerjalist ja peremees­esemest) või sellel ei ole enam otstarvet ega kohta (ehk seostub Douglase definitsiooniga). Lagerspetz näeb mustust omadusena, mis tekib suuresti objekti enda olemusest/telos’est ning nii on tema definitsioon ka avaram. Douglase definitsioon sobitub jällegi mustuse kui situatsiooniga, mustuse paiknemisega keskkonnas. Neid kahte definitsiooni ühendades saab mustust käsitleda laiahaardelisemalt ja avada lavastust mitmest tahust.

 

Pierre Anthon — mustus kui situatsioon

Douglase definitsioonist lähtudes saab vaadata Pierre Anthoni kui mustust: ta asub nii ideeliselt kui ka füüsiliselt vales kohas. Idee, et mitte millelgi ei ole tähendust, ei ole ka teistele lastele võõras, kuid see on midagi, millest ei räägita ja mida ka ise ei taheta uskuda. Lisaks on 14-aastase lapse koht eelkõige koolipingis, mitte ploomipuu otsas. Seda tõdeb ka Frederik (Jaanus Tepomees): „Keegi ei saa lihtsalt minema jalutada.” Seega seostub Pierre An­thoni tegevus millegi keelatuga, millel on rohkem ühist mustuse ja korralageduse kui puhtuse ja korraga. (Douglas [1966] 2015: 179; Lagerspetz [2006] 2020: 224)

Kuid miks ei oleks võinud ta sinna puu otsa jääda? Pierre Anthoni ano­maalne käitumine on ohtlik kogukonnale ja seal valitsevatele mõttemustritele ning toob kaasa vajaduse sellega tegelda. Douglas ([1966] 2015: 93) võrdsustab anomaalia ehk hulka sobimatu elemendi mustusega ning kui anomaalia seisneb lahkarvamuses, hakatakse kahtlema iseendas või proovitakse teist ümber veenda (samas, 96). Lavastuse põhjal võib öelda, et tegemist ei ole teineteist välistavate lähenemistega. Kuigi lapsed üritavad Pierre Anthonile tõestada, et asjadel ja elul on tähendus, on loovutamine suuresti ajendatud ka vajadusest seda iseendale tõestada. Laval ei ole Pierre Anthoni kordagi näha, kuulda on ainult tema hääl ning poisi viimase repliigi lausuvad kõik näitlejad korraga, mis võimaldab tõlgendada Pierre Anthoni laste sisekõnena, nende endi kahtluste (kehatu) kehastusena.

Kahtlemine nende endi õiguses ei lase neil ka Pierre Anthoni eirata ja teda formaalselt ühiskonnast välja heita, nagu seda tavaliselt kõrvalekaldujatega tehakse. (Lagerspetz [2006] 2020: 161) Lapsed hakkavad neile olulisi esemeid kokku koguma, kuid kõigist nende ohverdustest hoolimata ei suuda nad Pierre Anthoni ümber veenda. Pigem annab poisi viimane repliik märku sellest, et Tähendus ja selle müümine ainult kinnitab tema arusaama — mitte millelgi ei ole tähtsust. Douglase ([1966] 2015: 95–96) järgi on anomaaliaga tegelemiseks viis võimalust ja kui ümberveenmine ei õnnestu, proovitakse anomaaliat füüsiliselt ohjata ning Pierre Anthon eemaldatakse jäädavalt kogukonnast. Kogu protsess tugevdab laste varasemat maailmavaadet. Lavastuse lõpuks ei alistuta nihilismile ja eksistentsialismile, vaid kõlama jääb Agnese (Lena Barbara Luhse) repliik „Ja isegi, kui ma ei tea, mida see tähendab, olen ma kindel, et sellel on tähendus”. Seega toimis mustuse eemal­damine kogukonda (taas)ühendavalt: loovutuste käigus üksteise vastu pöördunud noored on taastanud korra ja ühise arusaama maailmast.

 

Mustus kui omadus

Eksisteeriva maailmakorra kaitsmisega kaasnevad sageli pühaduse ja religiooni ilmingud (Lagerspetz [2006] 2020: 161) ja nii ka lavastuses „Mitte midagi”. Siinkohal on oluline täpsustada religiooni mõistet, sest kuigi lavastuses on üks tegelane selgelt kristlane, ei seostu religioon ühe kindla usundiga. Religioon on rituaali kaudu loodav väe ja kogukonna vaheline suhe, mille keskmes on pühaduse kogemus ja mis ilmneb konflikti lahendamisel. (Scruton [2007] 2008) Loodud rituaali eesmärgiks on tõestada Pierre Anthonile, et asjadel on tähendus, ja saada ta ploomipuu otsast alla, rituaaliks endaks on kordamööda asjade loovutamine Tähendusele. Selles protsessis avaldub mustus kui esemete omadus.

Loovutused1 saab jagada kolme kategooriasse vastavalt sellele, mida need üldisemalt tähendavad. Esimese kategooria moodustavad loovutused 1–9 ja neid võib pidada rituaalieelseteks loovutusteks. Nende puhul ei ole lapsed veel paika pannud rituaali käitumisreegleid ja asjadel pole nende endi jaoks eriti suurt tähtsust. Teise kategooria esimeseks loovutuseks on Karli hamster. Hamstri loovutusega toimunud muutust markeerivad ka tegelased ise. Tähelepanuväärne on asjaolu, et kuigi saekaater, kus Tähendust hoitakse, muutub teksti tasandil ajapikku aina räpasemaks (lavaruumis see ei kajastu, kuid sõnaliselt mainitakse saekaatri määrdumist), koristatakse seda lavastuse jooksul ainult ühe korra, pärast hamstri loovutamist. Koristamist võib üldiselt vaadata kui katkestust senistes toimingutes, ettevalmistust saabuvaks. (Lagerspetz [2006] 2020: 335) Saekaater valmistatakse ette järgnevateks sündmusteks ning saekaatri ja Tähenduse funktsioon muutub: see ei ole enam hüljatud hoone, vaid midagi püha ja olulist. Laval laiali olevate esemete kokkukogumine ja riiulile asetamine muudab oluliseks Tähenduse enda puhtuse. Tähendus ise muutub peremeesesemeks ja selle puhtus on oluline; see on miski, mida tuleb määrdumise eest kaitsta. Isegi kui korrastatus on ajutine, markeerib koristamine Tähenduse muutumist.

Teise kategooria loovutused, 10–21, koondavad esemeid, millele tahetakse loovutuste käigus anda meelevaldne sümboolne tähendus. Lähtudes eeldusest, et igal asjal on oma telos ehk eesmärk, rikub asjade loovutamise sümboolsus, tähenduse asetamine iseenesest väljapoole, esemete ja inimeste vahelist kokkulepet. Inimene ei saa määrata esemete telos’t, sest esemed on enamasti vanemad kui indiviidid. (Lagerspetz [2006] 2020: 96-97) Näiteks kihlasõrmuse funktsioon (inimese suhtestaatuse näitamine) eksisteeris juba enne Ursula-Marie sündi. Ursula-Marie (Maarja Johanna Mägi) vanaema  ja ka tüdruk ise omistavad sõrmusele tähenduse, mille järgi sõrmus „sümboliseeris põlvkondade armastust ja toetust naiseks kasvamisel”. Ka teistele esemetele omistatakse sümboolsed omadused. Nii peab iga loovutatud ese sarnanema rohkem tegelase identiteeti kujutava idee kui iseendaga. Toimub kokkupõrge eseme eesmärgi ja talle peale sunnitud sümboolsuse vahel, sest iga loovutatud ese saab olla ainult pelk vari sellest, mida ta tegelaste arvates kujutama peab. Olemasoleva eseme ja ideaali vahel on kontrast, toimub riknemine. (Samas, 294–295, 125) Seega võib väita, et esemete loovutamine muudab asjad riknemisprotsessi kaudu mustuseks. Seda mustust kujutatakse ka visuaalselt. Alates teisest kategooriast on kõik loovutatud esemed musta värvi.

Kolmanda kategooria loovutusi esindatakse Tähenduses küll esemeliselt, kuid ometi on need seotud pigem tegudega ja mustuski esineb teisel kujul. Kuigi juba teise kategooria loovutused panevad lapsed proovile ning need peaksid sümboliseerima mitmeid olulisi tahke nende identiteedist, ei tähenda esemete äraandmine tegelikult veel identiteedi muutust. Kolmanda kategooria loovutused on peamiselt seotud tegevustega ja nendel tegudel on reaalsed tagajärjed laste olemuslikule puhtusele.

Kolmanda kategooria moodustavad loovutused 22–25. Neile eelneb surnuaiaskäik ja Karli (Kaarel Pogga) surnud venna loovutamine Tähendusele. Surnuaiastseeni lõpus on ka hetk, mil Karl jääb üksinda saekaatrisse. Sündmused mõjuvad talle väga erutavalt ja ta oksendab Tähenduse juures. Kõik kehaeritised on ebapuhtuse allikad (Douglas [1966] 2015: 87) ning see on esimene kord, kui Tähendus füüsiliselt määrdub. Jällegi saab Tähenduse enda mustuse astme muutumisest teha järeldusi edasiste sündmuste kohta. Tähenduse määrdumine viitab sellele, et ka loovutused ise muutuvad pühamaks ja ühtlasi mustemaks. Kuigi ebapuhas ja püha tunduvad vastandlikud mõisted, ei välista nad sugugi teineteist; neil on lausa sarnaseid omadusi ja miski võib olla püha, sest see on ebapuhas, ja ebapuhas sellepärast, et see on püha. (Lagerspetz [2006] 2020: 161) Tähenduse määrdumine viitab sellele, et ka loovutused ise muutuvad pühamaks ja ühtlasi mustemaks. Kuna kolmanda kategooria loovutused seostuvad kõik millegi „püha” rüvetamisega, vaatan neid ükshaaval.

Ursula-Marie vägistamise puhul saab loovutuse mustust mõista mitmeti: ühelt poolt Ursula-Marie neitsilikkuse ja puhtuse rikkumise kaudu ehk ideeliselt ning samas ka füüsiliselt, inimestevahelise läheduse mustusest ja puhtusest lähtudes. Inimeste puhul määrab asjaolu, kas tegemist on puhta või musta lähedusega, inimese ja välismaailma piiride muutumine. Puhta läheduse korral tõmbab inimene oma piirid välismaailma ees ise koomale, musta läheduse korral ületatakse piire meelevaldselt. Vägistamise ehk meelevaldse piiride ületamise korral on füüsilise määrdumise tunne enamasti vaimne (Lagerspetz [2006] 2020: 350, 352) ja Ursula-Mariet ennastki saab vaadata n-ö mustuse teljel: puutumata, ebapuhas, puhastunud (samas, 294). Pärast süütuse kaotamist ei ole ta enam puutumata ja ta ei ole veel puhastunud. Ursula-Marie vägistamise puhul on oluline ka süütuse võtja Jon Johan (Oskar Seeman). Ursula-Marie on lavastuses neitsiliku naisetüübi kehastaja, juba tema nimi viitab neitsipühak Ursulale ja Marie on seotud neitsi Maarjaga. Jon Johan on seevastu üks kehalisemaid ja räpasemaid tegelasi lavastuses. Ta on teiste tegelastega pidevalt kontaktis — patsutused, tervitused — ja mainib korduvalt higistamist, kusehäda jm. Jon Johani räpasus loob eriti suure kontrastsuse tema ja Ursula-Marie vahel ning rõhutab tüdruku ebapuhtust.

Kirikust Jeesuse ristikuju varastamine on Frederiki jaoks murdepunkt. Seni on ta paljude loovutuste vastu protestinud just sellepärast, et need läksid vastuollu tema usuga. Kuid nüüd peab Frederik rüvetama oma identiteedi alustala ja veel teoga, mille ilmnedes ta kindlasti kogudusest välja visataks. Nagu vargusest endast veel vähe oleks, murduvad Jeesuse jalad risti küljest lahti, rist läheb katki. Tekib kontrast algolukorra/ideaali ja reaalsuse vahel ehk risti puhul riknemine. Vargus ise läheb vastuollu seitsmenda käsuga ja Frederik muutub patuseks.

Koer Ella tulek saekaatrisse toob Tähenduse juurde mitu mustuse aspekti. Esiteks on koerad ise Vana Testamendi järgi roojased loomad. (3 Mo 11:27) Ella panustab Tähenduse üldisele määrdumisele väljaheidetega ja urineerib ka roosipuust risti peale, mille tõttu Frederik nõuab Ella tapmist. Agnes tapab Ella ja lisab Tähendusele uue tasandi — esimest korda valatakse Tähenduse jaoks verd. Vere valamine muutub oluliseks hiljem, sest määrdumine ise dikteerib ka selle, kuidas midagi peaks puhastama (Lager­spetz [2006] 2020: 306), ja lepitusriituste järgi „need, kes on määrdunud verega, saavad ka puhtaks veres” (samas, 46). Lisaks saab Ella laiba puutumisega roojaseks ka Agnes. (3 Mo 11:27–28)

Jon Johani sõrme kaotust võib vaadata kahest aspektist. Esiteks kaotab Jon Johan füüsiliselt osa oma kehast, ta on „katkine”, ta ei ole võimeline teatud tegevusi — kirjutamine, kitarrimäng, korvpall — enam sooritama. Witold Gombrowicz toob näidendis „Laulatus” esile sõrme võimu. Sõrmel on võime suunata inimese tähelepanu ja sõrmeosutus märgib ka tema tahet. Kantsleri sõrmeosutusel on täidesaatev võim. (Vt Gombrowicz [1988] 2004: 92–93) Nüüd peab Jon Johan ilma jääma sellestsamast sõrmest, millega ta mõned hetked varem osutas kõigile klassikaaslastele ja lausus: „Ma kitun ära!” Endine klassi liider jääb ilma oma võimust, tema sõrmeosutusel ei ole enam mingit tähtsust.

Mustus kui omadus väljendub lavastuses Tähenduse ja loovutuste kaudu. Loovutused saab jagada kolme kategooriasse, mis erinevad üksteisest mustuse iseloomu poolest. Kolme kategooriat eristab üksteisest ka Tähenduse räpasuse kujutamine. Esimese kategooria loovutused on rituaalieelsed, teise kategooria loovutused on esemelised ja seega tekib mustus otseselt esemete telos’e rikkumise tagajärjel. Kolmanda kategooria loovutused tuginevad tegudele ning tekkiv mustus on inimeses eneses ja suuresti sümboolne. Viimase kahe kategooria puhul on mustust kujutatud ka kunstiliselt — kõik loovutatud esemed on mustad, mis rõhutab inimeste ja asjade vahelise suhte rikkumist.

Kui rituaal kukub läbi, tuleb leida teisi mooduseid varasema maailmakorra taaskehtestamiseks.
Heikki Leisi foto

 

Puhastumine

Selleks, et vaadata lähemalt puhastumist, on vaja tagasi minna loovutuste kui rituaali juurde. Rituaalid eeldavad teatavaid käitumisreegleid (Lager­spetz [2006] 2020: 144) ja lavastuses hakatakse Tähendust looma kahe reegli järgi: mida raskem on loobuda, seda suurem on tähendus ja viimane loovutaja määrab järgmise eseme, mis Tähendusele antakse. Eelneva põhjal on näha, et hoolimata laste pingutusest, ei täida nende rituaal soovitud eesmärki ning, veelgi enam, rikub laste endi puhtust. Paratamatult tekib küsimus, kuidas selline langus üldse võimalik oli ja miks rituaal ei õnnestunud. Kas kõik loovutused olid asjata? Rituaali toimimine sõltub ette seatud tingimustest ja osalejate ausatest kavatsustest; juhul kui neid ei järgita, on kogu rituaal kehtetu. (Douglas [1966] 2015: 297) Enesele kehtestatud tingimusi järgitakse, korduvalt rõhutatakse, et kõik peavad osalema, muidu neil ei õnnestu Pierre Anthoni puu otsast alla saada, kuid probleem tekib just laste kavatsusega. Peagi muutub rituaali eesmärk üksteisele kätte maksmiseks ja see viib rituaali ebaõnnestumiseni.

Kui rituaal kukub läbi, tuleb leida teisi mooduseid varasema maailmakorra taaskehtestamiseks. Pierre An­thoni tapmist/kogukonnast eemaldamist saab võtta „patuoina” ohverdamisena. Patuoinas on kogukonnaväline isik, kellele saab suunata kõik kuhjunud pinged ja taastada seeläbi ühiskondlik kord, lõpetada kättemaksutsükkel. (Scruton [2007] 2008) Nii ongi võimalik, et hoolimata luhtunud rituaalist, taastatakse algne maailmapilt. Patuoina ohverdamine on jällegi ainus võimalus puhastumiseks, sest Ella loovutamine Tähendusele määris ka selle verega ning nõuab puhastumiseks sama taseme loovutust. (Lagerspetz [2006] 2020: 46) Kuigi lavastuses on rituaali eesmärk taastada Pierre An­thoni eraldumisele eelnenud maailmakord, ebaõnnestub see, sest lapsed ei suuda kinni pidada rituaali käitumisreeglitest. Pierre Anthoni kui patuoina ohverdamisega suudetakse taastada kogukonna ühine maailmavaade ja ise taas puhastuda. Kõik rituaalis osalejad jõuavad mustuse telje (puutumata, ebapuhas, puhastunud) ühest otsast teise.

 

Kirjandus:

Mary Douglas [1966] 2015. Puhtus ja oht. Mõistete „rüvetus” ja „tabu” analüüs. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Witold Gombrowicz [1988] 2004. Laulatus ja teisi näidendeid. Tallinn: Hendrik Lindepuu Kirjastus.

Olli Lagerspetz [2006] 2020. Mustuse filosoofia. Raamat maailmast, meie kodust. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Roger Scruton [2007] 2008. Püha ja inimlik. — Vikerkaar, nr 1–2, lk 146–152.

 

Viited:

1 Loovutuste loetelu:

  1. Jon Johani vana katkine ansambli The Beat­les vinüül
  2. Harilik pliiats, millega Karl kirjutas oma esimesse klassi astumise eksamid
  3. Otto pusa
  4. Agnese kamm
  5. Ursula-Marie vana nukk
  6. Frederiki katkine piibel
  7. (linnaelanikelt kokku korjatud esemed)
  8. Karli autogrammiga reket
  9. Ursula-Marie papagoidega kõrvarõngad
  10. Agnese uued kingad
  11. Karli hamster Väike Oskar
  12. Jon Johani teleskoop
  13. Ursula-Marie vanaema kihlasõrmus
  14. Otto sünnitunnistus
  15. Frederiki Dannebrog
  16. Agnese õmblusmasin
  17. Ursula-Marie päevik
  18. Frederiki isa klassis asuv formaldehüüdis madu
  19. Otto rula
  20. Jon Johani maakondliku korvpallimängu esimese koha karikas
  21. Agnese juuksed
  22. Karli surnud väikese venna kirst
  23. Ursula-Marie süütus
  24. Frederik peab varastama roosipuust ristil Jeesuse kuju
  25. Agnes peab tapma Ella
  26. Jon Johani parema käe nimetissõrm

 

KARMEN JUHKAM (snd 7. II 2000) õpib Tartu Ülikoolis bakalaureuseastmes teatriteadust. Kuulub Teatriteaduse Üliõpilaste Looži. Teinud kaastööd Teatriteaduse Üliõpilaste Looži blogile ning ERRi kultuuriportaalile.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist