LOOBUMINE LAVASTUSE „MITTE MIDAGI” TEGELASTE OTTO, URSULA-MARIE JA FREDERIKI NÄITEL

JOHANNA RANNIK

Lavastuses „Mitte midagi” joonistub välja tegelaskolmik: Frederik (Jaanus Tepomees), Otto (Ken Rüütel) ja Ursula-Marie (Maarja Johanna Mägi). Ehkki nad on olemuselt erinevad, on neil omavahel silmanähtav side, mis süveneb loobumisprotsessi kaudu. Järgnevalt vaatlen, kuidas mõjutavad iseloom, perekondlik taust ja väärtushinnangud Frederiki, Ursula-Marie ja Otto loobumisprotsessi ja esemeid, millest loobutakse. Kolm tegelast näivad esindavat kolme inimtüüpi. Frederik kui patriootlik kristlane esindab traditsioone nii oma peres kui ka väärtustes. Otto on lapsendatud, näib mitmelapselises peres isarolli mängivat (kuna isa ise puudub) ning on teistest karmim ja tahumatum. Ursula-Marie on sõprusgrupi süütu neitsi, naiselikkuse võrdkuju: ta on leplik, soe ja tähelepanelik ning läheb Tähendusele loovutamisega kaasa kohusetundest ja ka n-ö kodurahu säilitamise huvides. Seetõttu võib Frederiki, Ursula-Mariet ja Ottot näha kui sildu eri ühiskonnagruppide mõistmiseni. Sellest johtuvalt uurin peresuhete, religiooni ja materialismi omavahelisi seoseid ning nende mõju tegelaste loomusele ja loobumisprotsessile.

Kõik kolm tegelast on erineva perekondliku taustaga (ehkki Ursula-Marie oma väga palju ei avata, saab sellest aimu remarkide abil), mistõttu ilmneb selgesti eri peretüüpide mõju tegelastele. Religiooni teema on ehk kõige tugevamini seostatav Frederikiga, ent lähemal vaatlusel selgub, et kogu tegelaskolmiku näol avaldub kolm erinevat usutasandit: Frederik kui veendunud kristlane, Ursula-Marie kui vähem silmanähtavalt usklik (ent siiski, nagu ilmneb kirikustseenist) ja Otto kui pealtnäha usuleige tegelane. Lähtun eeldusest, et kõigi tegelaste iseloomu on kujundanud mingil määral perekondlik taust ja väärtushinnangud, ent Frederiki mõjutab eelkõige religioosne kasvatus (loovutades teeb pattu), Ottot perekondlik seis ja identiteediküsimus (loovutades annab end ära), Ursula-Mariet naiseroll, üldine väärtuspagas ja õiglustunne (loovutades teeb nii, nagu on kokku lepitud).

 

Frederik

Frederiki võib pidada näidendi noortegrupi ontlikemaks tegelaseks: ta on klassi parim õpilane, alalhoidlik, viisakas ja nii-öelda õige kasvatusega — korralik ja tubli noor inimene. Frederik on tihtipeale see, kes kahtleb grupi tegevuse õigsuses, seda suuresti oma kristliku tausta tõttu. Poiss ise kuigi palju isiklikke loovutusi tegema ei pea, ent selle võrra kaalukamaks võib lugeda temaga seostatavaid loovutusi esemete väärtuste üldisel skaalal.

Frederik — Jaanus Tepomees.

Frederik juhindub kristlikest põhimõtetest läbi näidendi ja võiks öelda, et kristlus ja kristlane olemine ongi tema peamine karakteritunnus. See kumab läbi kõigest, mida ta teeb, olgugi et ta kristlust kui sellist kuigi palju ei mainigi. Ometi ei saa öelda, et Frederik oleks oma kristluses ühedimensiooniline, liiatigi ei saa kogu tema olemust vaid usule taandada. Esiteks on meie kultuuri- ja väärtusruumis kristlikud väärtused üsnagi levinud ka usulise taustata, teiseks on Frederik ka lihtsalt hästi kasvatatud. Ta on etenduse vältel pidevalt sirge seljaga ja korrektse olekuga, samas näib see sundimatu ja talle loomuomane. Lisaks eeltoodule avaldub Frederiki loomus ja kasvatus ka selles, kuidas poiss kõneleb ja sõpradega suhtleb: viisakalt, korrektselt, leebelt. See erineb silmanähtavalt ja tuntavalt sellest, kuidas teised omavahel suhtlevad, andes aimu, et Frederik täielikult grupi osa siiski ei ole. Laste skepsist süvendab see, et Frederiki isa on nende koolis õpetaja: selle ning ka oma väga heade hinnete tõttu tundub poiss teistele liigagi korralik ja teistmoodi, ehkki Frederik oma käitumisega selleks põhjust ei anna. Lisaks õpetajast isale näib ka muidu, et poiss tuleb pealtnäha ideaalsest tuumikperest: ta elab vanematega, kes on abielus, pere on patriootlik ja tugevalt kristlik. Kui lapsed oma vanemate suhteid arutavad, ütleb Otto, et ainult Frederiki vanemad on elu lõpuni abielus, kõik teised on kas lahutatud või ei kavatsegi kunagi abielluda. Uurimuste põhjal on leitud, et vanemate abielus olemine ei mõjuta seda, kui palju laps end peres toetatuna tunneb. (Goldberg; Carlson 2014: 770) Ometi on järeldatud, et vanemate omavaheline toetuse tase väljendub lapse käitumisprobleemides või nende puudumises. (Samas, 773) Seega tõik, et Frederiki vanemad ainsana abielus on, ei ole nii oluline, kui see on grupi arvates, ent see, et Frederiki perel on ühised traditsioonid (näiteks lipuheiskamine) ja (kristlikud) väärtused, on poissi kindlasti positiivselt mõjutanud.

Kui Tähenduse kogumisega alustatakse, loovutab Frederik oma piibli. Juba siis näib see teistele hariliku pusa ja kammi kõrval kontrastselt oluline. Kõik reageerivad Frederiki küsimusele „Kas see ka sobib?” vaoshoitud üllatusega, ehkki Frederik ise ütleb, et sel on osa lehekülgi puudu ja et tal on niikuinii kodus veel üks. Agnes sõnab aga, et ehkki kõik teadvad, kuivõrd oluline piibel Frederikile on, on poisile ülitähtsad ka kool ja õppimine, perekond, kirik ja kodumaa. Piibel on ainus,
mille Frederik loovutab isiklikult omaenda omandist. Frederiki loovutused — Taani lipp, formaldehüüdimadu isa bioloogiaklassist ja kohaliku kiriku Jeesus roosipuust ristil ning tegelikult ka eelmainitud räsitud, kaanteta ja puuduvate peatükkidega piibel — torkavad silma sellega, et on temaülesed: neid ei saa otseselt tema omandiks pidada ja ta toob selle ka ise välja. Näiteks on ta tõrges oma kodu lipuvarda otsas olevat Dannebrog’d loovutama, öeldes, et see on nende kõigi, mitte üksnes tema oma. Seeläbi viitab ta, et ehkki see konkreetne lipp kuulub tema perele, on see osa suuremast tähendusest, mida Dannebrog’le omistada saab: see sümboliseerib taanlaste võitu, riiki ja rahvast, mistõttu oleks ükskõik millise ühe Dannebrog’ loovutamine otsekui iga Dannebrog’ loovutamine. Formaldehüüdimao loovutamise idee põhineb teiste soovil panna Frederik reegleid rikkuma ja mitte niisama, vaid just nimelt oma isale — nende õpetajale — vastu astuma. Lisaks on lapsed ühel nõul, et madu on kõige lahedam asi bioloogiaklassis, kuna vahel näib, et ta lausa elab. Formaldehüüdimadu uurides on aima­ta, et lapsed teda kardavad (madu tekitab teatavat aukartustki), mistõttu on täiesti arusaadav, et seda valitakse tooma just Frederik. See on proovilepanek. Mõneti saab Frederiki omaks pidada tema viimast loovutust, kiriku seinal olevat Jeesust roosipuust ristil, mis Frederiki enim endast välja viib, kuna tegu on temale olulisima kohaga, ja kuna ta on kristlane, siis ka kõige olulisema inimesega, kelle Tähendusele loovutamises ta osaline pidi olema.  Frederik on terve kirikustseeni vältel väga närviline ja pinges ning puudub vähe, et ta kirikust pageks. Olukord halveneb veelgi, kui Jeesus seinalt alla kukub ja Agnes enda sõnul kõrvetada saab: poiss läheb paanikasse ja korrutab ärevalt, et nad on kõik patused.

Kristlikule maailmapildile on omane suhtumine, et asjadele suurema väärtuse (ja tähenduse) andmine on patt, kuna seeläbi väärtustab inimene asju rohkem või samaväärselt Jumalaga. (Frunzaru; Frunzaru 2017: 41) Niisiis suhtub Frederik ettevõtmisesse juba algusest peale kui pattu, mis väljendub ka tema ärevas ja kõhklevas olekus. Ta ei taha asjadele nii suurt väärtust anda ja aimab tõenäoliselt, et Tähendusest saab grupile peagi ebajumal. Jeesuse kõrvetav puude on otsekui vastus tema hirmule, et nende tegevust jälgitakse ja mõistetakse hukka, seda enam seetõttu, et nad Jeesuse seinalt maha kukutasid. Teised ei suuda Frederiki sellist hirmu mõista, kuna keegi neist ei usu Jumalat kuigivõrd ja, kui Ursula-Marie välja arvata, ilmutavad pigem usuleigust.

Materialismile keskendunud uuri­mustest järeldub, et asju väärtustatakse juhul, kui nendega seotakse oma identiteet ja väärtushinnangud. Näiteks kui inimene väärtustab peresuhteid, on talle oluline ühine foto, aga kui talle on olulisemad isiklikud saavutused, võib ta rohkem väärtustada auhinnakarikat. (Ferraro; Escalas; Bettman 2011: 175) Frederiki reaktsioonidest eri loovutustele võib järeldada, et talle on olulisimad sellised asjad, mis kuuluvad kõigile. Piibel on küll seotud tema usuga, ent tal oli sellest kerge loobuda — võib-olla seetõttu, et tal on kodus veel üks, ent võib-olla ka seetõttu, et piibel kui ese ei ole tema jaoks ainus viis usku praktiseerida. Sellegipoolest ütlevad lapsed loovutamist alustades, et annavad ära endale olulise asja, ja piibel seda poisile kahtlemata on.

 

Ursula-Marie

„Mitte midagi” noortegrupi kuuest tegelasest (kui mitte arvestada Pierre Anthoni) on neide vaid kaks: üks neist on jõuline ja sisemise põlemisega Agnes (Lena Barbara Luhse), teine tema parim sõbranna, võrdlemisi hillitsetud, õrn ja hooliv Ursula-Marie. Füüsiliselt-fenomenoloogiliselt analüüsides on Ursula-Marie pehme liikumisega, liigutustes voolav ja avatud, ent sulgub lavastuse teises pooles. Niisiis on Ursula-Marie siseelu kooskõlas sellega, kuidas ta end sõnaliselt ja füüsiliselt väljendab. Seesugune siirus, tundelisus ja läbipaistvus on talle olulised, kuna tüdruk armastab tantsida ja väljendab soovi teha sellest tulevikus oma elukutse.

Ursula-Marie — Maarja Johanna Mägi ja Otto — Ken Rüütel.
Heikki Leisi fotod

Ursula-Marie koduse tausta kohta lavastusest kuigi palju ei selgu. Siiski mainitakse tema ema ja vanaema, kellega tüdruk näib väga lähedane olevat. Tema esimeseks loovutuseks on papagoidega kõrvarõngapaar, mille vanaema talle reisil ostis — see on ka tüdruku lemmikmälestus sellest reisist. Järgmisena annab ta ära sõrmuse, mida on alati sõrmes kandnud ja mis kuulus varem tema vanaemale ja siis emale. Sõrmus sümboliseerib põlvkondadevahelist sidet ja naiseks kasvamist. Seejärel loovutab ta Agnese mahitusel päeviku, kus on kirjas tema kõige isiklikumad mõtted ja tunded. Mõneti saaks sellest välja lugeda sissetungi Ursula-Marie hingelisse ja vaimsesse privaatsfääri, mis on otsekui ettekuulutus järgnevale — nimelt peab ta varsti pärast seda loovutama Jon Johanile (Oskar Seeman) oma süütuse. See idee tuleb Karlilt (Kaarel Pogga), kes aga ise Ursula-Marie süütust võtta ei julge. Otto ja Frederik keelduvad samuti ja Jon Johangi näib osalevat asjas vastutahtsi. Seega ei ole ükski asjaosaline kuigivõrd olukorraga päri, ent Tähendus on kõigile olulisem kui omaenda kehaline autonoomia ja nõusolek loovutusega.

Ursula-Marie on näiliselt usuleigem kui Frederik, aga kirikus on näha, et traumeeritud tüdruk istub ja hakkab vaikselt palvetama. Teised ei näi seda eriti tähele panevat ja algul ei pruugi seda märgata ka publik. Eeldatavasti tunneb Ursula-Marie, et on teinud pattu ja minetanud oma väärtuse, kuna Pierre Anthon küsib temalt hiljem, mis tüdrukust üldse veel järel on, kui ta on end maha müünud. Kuna Ursula-Marie suurimad eeskujud näivad olevat ta ema ja vanaema, võib eeldada, et nad on õpetanud tüdrukule naiserolli, mis seob tüdruku väärtuse tema hingelise ja kehalise „puhtusega”. Kuigi loo tegevus toimub Taanis, on põlvkondadevahelised väärtushinnangulised erinevused paratamatud. Enamiku Ursula-Marie-vanuste laste jaoks on seksuaalsus uudne, kummastav ja hirmutavgi, kuna tegu on nii sotsiaalsel kui ka haridussüsteemi tasandil tabuteemaga, millest noortele kuigi palju rääkida ei taheta. Seega ei saa arvata, et Ursula-Marie teadmised seksuaalsusest oleksid teab kui suured, ja seda traumeerivam juhtunu talle tõenäoliselt on.

Ursula-Marie loovutatud esemetest ilmneb selgelt see, et tüdruk väärtustab enim inimsuhteid, täpsemalt perekonda. Asjadest olulisem on talle see, et ta sõbrad oleksid õnnelikud ja et keegi haiget ei saaks. Kuna Tähendusele loovutamine sai kokku lepitud, ei taha tema ettevõtmist peatada. Hiljem aga, kui asi läheb juba esemeteüleseks, läheb tüdrukki asjasse sisse ja juhindub suuresti kättemaksuihast ja valust. Ursula-Marie vaimse murdumise haripunkt on süütusest loobumisele vahetult järgnev üksiolek saekaatris, mil ta karjatades kokku vajub ja nutma puhkeb. See hetk on katalüsaatoriks tüdruku vaimsele murenemisele — lavastuse lõpus räägib Agnes, et teised liikusid hiljem eluga edasi, ent Ursula-Marie läks hulluks. Niisiis võiks öelda, et Ursula-Marie loovutab lõpuks ka oma vaimse tervise, mis on küll tahtmatu loovutus, ent kahtlemata suurim. Publik ei näe paraku kuigivõrd seda, kuidas läbielatu Ursula-Marie loovutusprotsessi mõjutab, sest pärast süütuse kaotamist temalt enam midagi ei nõuta.

 

Otto

Otto on sõprusgrupi endassetõmbunuim, käredapoolne ja äkiline liige, ent temaski, nagu sellistes tegelastes tihtipeale, peitub ka hoolivam ja haavatavam pool. Ta ei ole iseloomult sugugi kuri ega pahatahtlik, aga too käre tahumatus jätab hõlpsasti sellise mulje. Tegelikult võiks Ottot pigem kirjeldada sõnaga „siiras”. Otto on — vähemalt Ken Rüütli kehastuses — ka füüsiliselt suurem kui teised ning mõjub seetõttu tõsisema ja vanemana. Sellega mängib hästi kokku tõik, et Otto räägib nappide lausetega ja pigem näitab oma tundeid füüsiliselt. Otto on pealtnäha tavaline, n-ö karmi olekuga poiss, aga tema olek ja olemus on senise elu tulem.

Otto puhul tuleb mitmel korral välja see, et poiss on lapsendatud. Ta kasvab isata ja tal on viis väiksemat õde-venda. Niisiis võib eeldada, et hoolimata noorest haavatavast east on Otto olnud sunnitud peres isarolli üle võtma. Mainitakse, et Otto ema on poemüüja, kes on pikad päevad tööl, et peret ülal pidada, mistõttu kannab Otto ilmselt suurema osa päevast ise laste eest hoolt. Marsha L. Richins nendib kolme uurimuse põhjal, mis vaatlevad materialistlike ja vähem materialistlike inimeste väärtustatuimaid esemeid, asjade väärtustamise ja nende omanike majandusliku tausta vahelise seose olulisust. (Richins 1994: 532) On alust arvata, et majanduslikult vähem kindlustatud inimesed väärtustavad rohkem füüsilisi esemeid, kuna neil on neid vähem ja asjadel on seetõttu nende jaoks rohkem tähendust ja kaalu. Otto puhul ei ilmne silmanähtavat jälge kristlikest väärtustest ega religioonist üleüldse. Jeesuse kujusse suhtub ta mõningase künismi ja huumoriga, öeldes ärevil Frederikile, et nüüd saab saekaatris palvetamas käia. Tihtipeale on raskema elusaatusega inimestel õigustatud umbusk religiooni suhtes, kuna piibellik suhtumine, et igaüks saab nii palju, kui kanda jaksab, ei näi tõele vastavat, kui laps on orb või pere majanduslikes raskustes. Võib-olla on Ottolgi säärane suhtumine.

Otto loovutused on tugevalt seotud tema enda ja tema identiteediga ning on siinses essees käsitletavast kolmikust kõige n-ö esemelisemad. Materialism väljendub tema puhul seega puhtakujulisimalt. Võiks eeldada, et poiss väärtustab esemeid rohkem kui teised, sest ta on esiteks lapsendatud ning teiseks majanduslikult vähekindlustatud paljulapselisest üksikvanemaga perekonnast. Tal pole tõenäoliselt kuigi palju asju ja just seetõttu on need talle olulised. Esmalt annab ta ära oma pusa. Ta ei põhjenda, miks see talle oluline on, ent pusa võib olla lohutust ja turvatunnet pakkuv ese. Eelpool mainitud Ferraro, Escalase ja Bettmani uurin­gu tulemusi tasub kindlasti arvesse võtta just Ottost rääkides. Uuring leiab, et asjal on seda suurem väärtus, mida rohkem suudetakse see siduda oma identiteediga. Otto puhul on iga loovutus selle heaks näiteks, ent enim viimased kaks: lapsendamistunnistus ja rula. Lapsendamistunnistusest loobudes loobub Otto võimalusest saada teada, kes on tema tegelikud vanemad, ja määratleda seeläbi ka iseennast. See on esimene ese, millest loobumisel on laste silmis reaalne tagajärg, mistap nad löövad kõhklema, ent Otto veenab neid asjaga edasi minema.

Ottole endale näib enim mõjuvat rula loovutamine. Rula on talle silmanähtavalt armas ja paistab olevat ka suur osa tema identiteedist: selle abil saab ta ka enda silmis olla rohkemat kui lihtsalt lapsendatud poiss või halb õpilane, kuna rulatamisega kaasneb kokkuhoidev kogukond ja identiteeditunnetus. Oli näha, et miski Ottos murdub, ja see on ka lavastuse murdepunktiks: „Me ei osanud keegi arvata, et see rula Ottole nii palju tähendas. (—) Otto oli otsekohene ja julge. Meie meelest laisk. Aga nüüd nägime me temas sellist kirge. Ja selle kustumist. Me läksime tookord kõik koos koju. Ei teagi, miks,” sõnab Ursula-Marie.

 

Ilmneb, et kristliku tausta tugevusel on mõju tegelaste loobumisprotsessile. Ursula-Marie on usklik, mis avaldub kirikus palvetamises, ent ta pole kindlasti nii „suur” kristlane, kui seda on Frederik, ning Otto ei näi sootuks Jumalasse uskuvat. Kuna kristluses nähakse asjade liiga suures väärtustamises pattu, on usklikul otsekui kohustus neist kergekäeliselt loobuda. Samas muutub Tähendus lastele kiiresti otsekui ebajumalaks ning selles näeb väga suurt ohtu ka Frederik: nad küll loobuvad esemeist, ent millegi suurema nimel, omistades neile asjadele sellega veelgi suurema tähtsuse. Perekondlik taust mõjutab lapsi samuti silmanähtavalt, sest see on kujundanud nende väärtused ja põhiloomuse, millest lähtuvalt valitakse loovutatavad asjad ja tullakse toime loovutamise protsessiga. Mida n-ö lihtsam ja parem on perekondlik elu, seda lihtsam on tegelastel asjadest loobuda, aga selle võrra on suurem osa mitteesemelistel loovutustel, näiteks süütusel. Teisisõnu, mida „korralikum ja ilusam” on olnud senine elu, seda esemeülesemad on loovutused. Loobumine ise tähendab aga kõigile samuti erinevaid asju. Mõne jaoks on loobumine karistus, mõne jaoks karistatav toiming, mõne jaoks karistust ennetav — antakse ära identiteet, oma väärtused või oma riik. Frederiki puhul sümboliseerivad loovutatavad esemed tema olulisimaid väärtusi, mida ta ei seo tugevalt iseendaga, mistõttu tundub loovutamine seda hirmsam patt: Dannebrog on „kõigi oma”, samamoodi Jeesus ristil. Ursula-Marie loobub kohusetundliku ja kuuleka loomu tõttu asjadest kergesti, ent süütuse loovutamine rüvetab teda tema enda silmis. See häbitunne (mis tuleneb tõenäoliselt kodusest kasvatusest ja õpitud naiserolli mõtestamisest) ja trauma on katalüsaatoriks tema suurimale, ometi tahtmatule loovutusele, milleks on ta vaimne tervis. Trauma tõttu kaotab ta mõistuse ja minetab senised väärtused ning hooliva oleku, pakkudes end välja Jon Johani sõrme maha lõikama. Otto seostab asjadega oma identiteeti, sest muu baas, millel see identiteet põhineda saaks, on habras: ta on lapsendatud, kasvab isata ja näib olevat peres isa rolli üle võtnud. Kõigil isiklikel asjadel on tema jaoks suur tähendus ja seos tema enda olemusega ja seetõttu on loobumisprotsess talle iseäranis valulik, ehkki ta seda eriti välja ei näita. Niisiis tundub, et kõigi tegelaste iseloomu on kujundanud nende perekondlik taust ja väärtushinnangud.

On ilmne, et lapsed ei oska aimatagi, et Tähenduse kogunemine neil niivõrd üle pea kasvab. Kõik nad satuvad seeläbi olukorda, kus pannakse proovile nende psühholoogiline kese ja kus avalduvad nende religioossed veendumused, perekondlik taust ja väärtushinnangud. See on olukord, millest ükski neist ei saa võitjana väljuda, mistap ei ole mõtet teoretiseerida ka selle üle, kes olukorraga kõige paremini toime tuleb. Frederiki elu on küll ilusaim ja ta ei pea kuigi paljust isiklikust loobuma, ent teadmine, et ta on mitmekordselt patustanud ja ka isa usaldust kuritarvitanud, painab teda tõenäoliselt veel väga kaua, eriti arvestades tema ontlikku loomust. Ursula-Marie õrnus ja hoolivus võetakse talt kogemata ning niisamuti tema mõistus: tüdruk on meeldetuletus sellest, kuivõrd noored ja alles kujunemisjärgus need inimesed veel on. Otto annab ära kogu oma identiteedi või selle, mida ta ise oma identiteediks peab, ja ka selle vähese, mis tal materiaalselt on. Vaevalt et ta niipea endale uut rula lubada saab ja oma tegelike vanematega puudub tal edaspidi võimalus kontakti võtta. Mõneti on „Mitte midagi” seega hea näide ka n-ö päriselust: meid kõiki mõjutavad meie senised kogemused, keskkond, milles kasvasime, ja (ideaalis) pidevalt muutuvad hoiakud ja arvamused ümbritseva maailma kohta. Seega on igasugune võrdlus teiste inimestega üpris kasutu ja selle asemel tasuks ehk hoopis mõista ja märgata, kuulata ja hoida.

 

Kasutatud allikad:

Rosellina Ferraro; Jennifer Edson Escalas; James R. Bettman 2011. Our possessions, our selves: Domains of self-worth and the possession–self link. Journal of Consumer Psychology 21 (2), lk 169–177. —https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S1057740810001038.

Valeriu Frunzaru; Elena Monica Frunzaru 2017. Materialism and life satisfaction. A sociological and Christian comparative approach. Journal for the Study of Religions and Ideologies 16 (48), lk 31–45. —https://www.researchgate.net/publication/321672398_Materialism_and_life_satisfaction_a_sociological_and_Christian_comparative_approach

Julia S. Goldberg; Marcia J. Carlson 2014. Parents’ Relationship Quality and Children’s Behavior in Stable Married and Cohabiting Families. Journal of Marriage and Family 76 (4), lk 762–777. — https://onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1111/jomf.12120

Richins, Marsha L. 1994. „Special Possessions and the Expression of Material Values.“ Journal of Consumer Research 21 (3), 522–533. — https://www.jstor.org/stable/2489690?seq=1#metadata_info_tab_contents

 

JOHANNA RANNIK (snd 20. XI 1999) õpib Tartu Ülikoolis riigiteaduste ja teatriteaduse bakalaureuseõppes. Kuulub Teatriteaduse Üliõpilaste Looži, Tartu Üliõpilasteatrisse ja Riigiteaduste Seltsi. Töötab Tartu Ülikoolis õppeassistendina ning korraldab Aparaadio podcast’ifestivali. Avaldanud artikleid ERRi arvamusportaalis ja Poliitikalaboris.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon