KAS FILM TAPAB TEATRI?
August, 2021(Algus TMK 2021, nr 6)
Teater filmi jälitamas
Mõnikord on juhtunud, et raamatust tehakse enne film ja alles seejärel teatritükk („Ukuaru”, „Karge meri”) või tehakse viimaseid nii enne kui pärast filmi linastumist („Kõrboja peremees”, „Nipernaadi”). Viimased kaks on lavale naasnud suveetendustena. Paiga võlu ja omapära ongi kaalukad argumendid, et filmina kanoniseeritud raamatut või näidendit ikkagi elavas esituses rahva ette tuua. „Toomas Nipernaadit” (MTÜ Temufi, lavastaja Peep Maasik, nimiosas Pääru Oja) oli vabas õhus, looduslikult kaunis kohas, kus isegi voolav oja etendust ilmestas, kena vaadata, ehkki sisuliselt tundus filmi üks ühele kopeerimine tühi töö. Ugala suvelavastus 2003. aastal (lavastaja Peeter Tammearu, peaosas Priit Võigemast) oli tunduvalt iseseisvam. Nagu enne filmi lavale jõudnud versioonides, julgesid ka viljandlased instseneeringusse kaasata romaani kõige pöörasema, vaimukama ja iseloomulikuma novelli „Päev Terikeste külas”, mis filmist puudub. Viimane asjaolu lubab väita, et selle alusteose puhul ei seisa film teatril põiki jalus ees. Seda enam, et filmist puudub ka „Terikestega” seotud „Valged ööd”, mille puänti — kose õhkulaskmist — tänapäeva teatri tehnilised võimalused ilmselt lubaksid. Samal suvel tõi Priit Pedajas Emajõe Suveteatris lavale ka „Nipernaadi mängu”.
„Kõrboja peremees” sobib samuti vabas õhus mängimiseks. On võimalik sõita paadiga järvel, lasta ilutulestikku ja lõhata kive. 2001. aastal mängis seda Rakvere teater (lavastaja Raivo Trass), 2009. aastal TÜVKA teatriõppe VIII lend (lavastaja Oleg Titov) ja 2016. aastal Ugala „Kõrboja perenaise” nime all (lavastaja Vallo Kirs). Paraku etendati kõiki kolme Vargamäel Tammsaare sünnipaigas, mitte Koitjärvel, kus tegevus toimuma peaks. Vargamäel aga puudub järv, mis raamatu ning filmi õhkkonda oluliselt mõjutab. Uute lavastuste süžees olulisi muutusi ei tehtud — Villu laseb ikka ennast maha, mitte ei abiellu Annaga ega tapa teda ära, mis võiks süžeed oluliselt elavdada. Nii on kõik kolm lavastust sisuliselt raamatu (filmi) illustratsioonid.
Esimene lavatükk Eestis, mis tuli välja pärast samaainelist filmi, oli aga hoopis ooper — „Valgus Koordis” Vanemuises 1955. aastal, muusika Leo Normetilt, libreto Dagmar Normetilt. Kahjuks või õnneks on see lootusetult ajalootolmu mattunud.
Veera Saare „Ukuaru” ja August Gailiti „Karge mere” adaptatsioonid filmis ja teatris toovad esile veel ühe aspekti nende kahe kunstiliigi konkurentsis. Teatud ajavahemiku — võiks pakkuda, et paarikümne aasta — järel on film niivõrd publiku mällu kinnistunud, et teatril avaneb võimalus teosele tekkinud tolmukord minema pühkida, lisada vaatenurki, anda uusi rollilahendusi, tekitada vaatajates uut huvi. Raske öelda, kas sel moel on võimalik ka tõsiseltvõetavat lavakunsti pakkuda — tolmu pühkimine pole ju eriti loominguline töö —, kuid omapärase eksperimendini jõuda ju võiks. Palju oleneb muidugi filmi õnnestumisest. Mida hallim film, seda kergem on teatril särada.
„Ukuaru” (1973, režissöör Leida Laius) ei olnud hall film. Fakt, et Elle Kullile anti selle eest üleliidulisel filmifestivalil parima naisnäitleja preemia, ei vaja kommentaare. Nagu suurem osa Laiuse filme, keskendub see õnnetu, kuid jõulise naise eluloole. Teised tegevusliinid jäävad katkendlikuks, kuid tervik on seda mõjuvam.
„Ukuaru”. Režissöör Leida Laius. Aksel — Lembit Ulfsak ja Minna — Elle Kull. Tallinnfilm, 1973.
Ugala lavastus (Madis Kalmet, 2012) kasutab mängulisemaid väljendusvahendeid. Kohe tõmmatakse teadlik paralleel filmiga: esimene algab sealt, kus teine lõpeb, ehk Minna ema soovitusega tütrele tappa ennast ära ja kõik kolm last samuti (mida too üheski punktis ei täida). Lõpuks jõutakse tagasi sama stseenini. Teiseks on laval sisuliselt kaks Akslit — isa ja poeg — ning poja-jutustaja repliigid annavad näidendile hoopis avarama tausta. Kui filmis panna hobust ja lehma mängima inimene, pealegi üks ja seesama, oleks see arusaamatu originaalitsemine. Laval on selline asendamine paratamatu. Kuid Ugalas osati puudus vooruseks pöörata. Muidu ühtlaselt sünge süžee käigus mõjusid need stseenid vabastavalt.
Tegelastest tegid tuntavad muutused läbi Aksel (Meelis Rämmeld) ja Keldriaugu Karla (Indrek Sammul). Esimene on lavastuses negatiivsem, suhtudes Minnasse aeg-ajalt isegi psühhopaatiliselt. Teine positiivsem (näiteks Minna sülle haaramine pärast Aksli surmateadet), mistõttu tema viha- ja meeleheitepuhang finaalis mõjub tunduvalt dramaatilisemalt ja inimlikumalt kui filmis. Põhjus on vist selles, et romaan ja film valmisid nõukogude ajal, kui Karla rikkus ja nõukogudevastasus nõudsid paratamatult häbimärgistamist, lavastus aga hoopis vastandlikus poliitilises ja ühiskondlikus olukorras. Kuid kokkuvõttes ei kajastu poliitiline murrang filmi ja lavastuse vahes kuigivõrd. Peamine erinevus on metsaülema kuju kui Eesti riikluse järjepidevuse eest võitleja esiletoomine.
Üks puudus oli karakterite muutumisel dramatiseeringus siiski: Minna loobumine Karlast ja Akslile minek jäid põhjendamatumaks kui filmis. Fraas „Armastus on pime” siinkohal ei kehti, sest Minna (Carita Vaikjärv) on vägagi läbinägelik ja tahtejõuline tüüp. Triin Sinissaare dramatiseering ladus lavastusele psühholoogiliselt jõulise, konfliktiderohke vundamendi. Peategelaste siiras ja vahetu mäng andis sellele kauni katuse.
„Ukuaru”. Lavastaja Madis Kalmet. Minna — Carita Vaikjärv ja Aksel — Meelis Rämmeld. Esietendus 21. IV 2012 Ugalas.
Jaanus Laagrikülli foto
August Gailiti „Karge meri” (1938) jäi omaaegsest dramatiseerimisbuumist millegipärast kõrvale, ehkki romaan võeti soojalt vastu. Film (režissöör Arvo Kruusement, 1981) on niivõrd väheütlev ja loid, et laval suuremat särtsu saavutada pole raske. Suure osa niigi lühikesest linateosest (63 minutit) hõlmab etnograafiliste kommete ja rahvatantsude demonstreerimine, mis süžeega ei haaku, erinevalt näiteks „Taarkast”, kus need on sündmustiku õigustatud aluseks. Aga seegi sündmustik, mis filmis säilinud — võõrale väikesaarele mehele läinud noore naise kohanemisvaevad — on triviaalne ja elutu.
Nii oli dramatiseerijal/lavastajal Margus Kasterpalul ning Endla teatril omapoolse nägemusega „Kargest merest” (2007) lihtne positiivselt esile tõusta. Kui näidata filmis paadisõitu merel, etnograafilisi talutaresid või isegi tormi, pole selles midagi ebatavalist. Isegi ehtsaid hülgekütte filmiti Eestis juba 1938. aastal. Kujutada seda kõike laval on aga maagia. Visuaalset illusiooni olustikust peavad asendama vahetud tunded. Paradoksaalsel moel oli lavastus filmist nii gailitlikum kui ka omapärasem. Tekst annab kirjaniku stiili — ärplemised, kiired kõikumised meeleolude vahel, kujundlikkuse, löövuse — hästi edasi, kuid ei takerdu sellesse. Dramaatilisi pöördeid on tunduvalt rohkem kui filmis. Kelli-Eeriku subretiliini, mis filmis puudub, tõid Piret Laurimaa ja Märt Avandi välja Gailiti parimate emotsionaalsete uperpallidega. Nende suhe moodustas vaheldusrikka kontrasti Katrina-Matti staatilise ning juba ette ära sõnutud sentimentaalse kurbmänguga. Endla lavastus pakkus õnnestunud sulami teatraalsest tinglikkusest ja vahetust emotsionaalsusest.
„Ukuaru” ja „Karge meri” sarnanevad sisult. Mõlemas hukkub meespeategelane traagiliselt, kui naispeategelane, tema abikaasa, on rase („kiired pulmad, kiired lõpud”). Sellised lood meeldivad väga nii Eesti filmi- kui ka teatripublikule. Teatris on neid raskem kujutada, mistõttu risk on suurem. Mõlemas lavastuses tasus see ennast ära.
Aino Kallas kirjutas oma novelli „Bernhard Riives” põhjal 1936. aastal samanimelise lühinäidendi. Lavale see niipea ei jõudnud. Mark Soosaare film „Jõulud Vigalas” (1980) lähtub samuti Kallase legendist, et kunstnik Ants Laikmaa vend, talupidaja Bernhard Laipmann eelistas rängale peksukaristusele (200 hoopi) mahalaskmist ehk päästvale alandusele surmavat au. Nagu Mihkel Aitsami dokumentaalne uurimus „1905. aasta Läänemaal” (1937) kinnitab, oli lugu otse vastupidi. Laipmann mõisteti kohe surma, karistust leevendada palus ta ise, kuid tulutult, sest keegi külarahva seast tema eest välja ei astunud. Aga kui proosa, draama ja film ajaloolise tõe nii üksmeelselt pea peale on pööranud, pole enam mõtet seda taga ajada. See ilus vale jõudis lõpuks ka teatripubliku ette. 1992. aastal lavastas „Bernhard Riivese” Draamateatris Mikk Mikiver, nimiosa kehastas Ain Lutsepp.
Tunduvalt üllatavam ja paeluvam filmijärgne lavastus oli „Viimsest reliikviast” inspireeritud „Viimne võttepäev” (vabaõhuetendus Pirital 1998, autorid Margus Kasterpalu, Ilmar Raag ja Jüri Ehlvest, lavastaja Priit Pedajas). Selle selgrooks olid üleminekud kaadritagusest lavalisest tegevusest nendega seotud filmikatkendite näitamisele ja vastupidi. Niisiis oli tegu filmi ja teatri sümbioosiga, kus viimane oli küll juhtivas rollis. Igatahes sai näha filmi ja teatri sõbralikku kooseksisteerimist. Toimus vastupidine protsess kui „Libahundi needuses” — teatris tehti filmi, mitte filmis teatrit. Muidugi lisas lavastusele sära asjaolu, et kultusfilmi Agnest ja Gabrieli mängisid eestlased, Katariina Unt ja Raivo E. Tamm. Üks osaline, Peeter Jakobi Ivo Schenkenbergina oli aga sama kui 29 aastat varem. „Viimset võttepäeva” on hiljemgi mängitud — Ugalas 2013. aastal, lavastaja Peeter Simm.
Sulev Keeduse „Somnambuul” Rakvere teatris (2016) oli perspektiivitu soigumine üksikus tuletornis, kus elavad loll isa ja hull tütar — veniv ühetooniline agoonia. Keeduse samanimelises filmis (2003) pole selline sisu nii häiriv, sest nähtav on nagunii kaamera vahenduse tõttu kunstlik ja monteeritud, vahetu kokkupuude lõputu ängiga õnneks puudub. Põhimõtteliselt toimus vastupidine protsess kui „Meeletus”: teatri vahetu suhtlus muutis filmi kunstlikkuse hoopis rusuvamaks. Tunduvalt võitis film lavastust peategelase Eetla (filmis Katariina Unt, laval Anneli Rahkema) suurtes emotsionaalsetes plaanides esitamise tõttu. Ka mõjus tuletorn keskse kujundina filmis tunduvalt naturaalsemalt ja efektsemalt kui laval.
„Somnambuul”. Lavastaja Sulev Keedus. Eetla — Anneli Rahkema ja Gottfried — Toomas Suuman. Esietendus 7. X 2016 Rakvere teatri väikeses majas.
Gabriela Urmi foto
„Somnambuul”. Režissöör Sulev Keedus. Gottfried — Evald Aavik ja Eetla — Katariina Unt. F-Seitse, 2003.
Unikaalne teatri käesirutus filmile oli Priit Pärna multifilmi „Eine murul” dramatiseering VAT Teatris (lavastaja Tanel Saar, 2017). Elavate näitlejate täpne kinnipidamine joonistatud tegelastega protsessist ning teravmeelsed lavastuslikud leiud muutsid etenduse armsalt absurdseks, kuid kunstilises mõttes täiesti tõsiseltvõetavaks. Pärna süžee on ju üldinimlik: lihtsa või koguni õnnetu inimese püüd ilu ja õnne poole. Lavastus ainult nihestas selle harjumatusse „elavate nukkude” vormi.
„Eine murul”. Režissöör Priit Pärn. Tallinnfilm, 1987.
Eriti kõnekas on „Eine murul” puhul see, et lavastus ei varjuta kuidagi filmi väärtusi. Sama kehtib teiste eeltoodud filmijärgsete lavatükkide kohta. Mis tõestab, et võrreldes filmiga on teater väga tolerantne kunstiliik. Eks filmi režissöör olegi piiramatu võimuga diktaator, sest kui mitte võtteplatsil, siis montaažilaual paneb ta ikka oma tahtmise maksma. Tal puudub vajadus suhelda korraga kogu trupiga. Iga stseen valmib omaette ning see, mida hiljem ekraanil näeme, on tavaliselt kokku pandud mitme kuu võtetest. Teatrilavastaja meenutab pigem valgustatud monarhi, kes alluvatega nii ükshaaval kui üheskoos nõu peab, ning nende ühise töö vili kajastub laval katkematus protsessis.
„Eine murul”. Lavastaja Tanel Saar. Pildil: Margo Teder ja Meelis Põdersoo. VAT Teatri esietendus 4. V 2017 Rahvusraamatukogu tornisaalis.
Siim Vahuri foto
Tänaseks on kolmeastmeline kulgemisstseen raamat-lavastus-film hääbumas. Osaliselt on selles süüdi keskmine lüli, teater. Tänapäevane proosa satub meil teatrilavale harva. Aga mõnikord siiski satub: Kai Aareleidi „Linnade põletamine” Draamateatris; Mehis Heinsaare „Mees, kes ei teinud mitte midagi” nüüdses Noorsooteatris. (Rohkem leidub noortekirjanduse adaptatsioone.) Juhtub, et autor ise dramatiseerib või koguni lavastab oma teksti (Urmas Vadi „Minu isa 20 aastat hiljem” Ugalas). Klassikaga on jälle see häda, et kui teost siiamaani filmiks tehtud ei ole, siis ei maksa loota, et seda üldse kunagi tehakse. See seaduspära kehtib mitme hiljutise dramatiseeringu kohta: Eduard Vilde „Prohvet Maltsvet”, Oskar Lutsu „Soo”, A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus. 4”, „Noored hinged”, „Elu ja armastus”, August Gailiti „Üle rahutu vee” jne.
Peamine süüdlane on siiski kino. Eesti film on muutunud kosmopoliitiliseks, selle peamine eesmärk on pääseda välismaal võimalikult paljudele festivalidele ja kinolevisse. Selle saavutamiseks pole vaja mitte kodumaist kirjandust, vaid võimalikult paljude riikide osalust filmi tootmisel — mis garanteeriks vähemalt nende maade huvi. Aga teine eeldus välistab esimese.
Kokkuvõtteks: film reeglina ei tapa teatrit, kuid pikemaks ajaks nokauteerida võib küll. Nokaudi kestus sõltub muidugi löögi jõust, st filmi kunstilisest kvaliteedist, resonantsist üldsuses, süžee ning karakterite ammendamises jne. Samas leidub nii palju erijuhtumeid, et mingit üldist pilti pole mõtet luua. Peaasi on see, et selline sidususkolmik meie kultuuriloos nii kaua ja eri vormides on eksisteerinud.
