QUO VADIS, EESTI MUUSIKA?

LHV konkursi järel vaagisid meie kaasaegse muusika olukorda žürii liikmed helilooja Helena Tulve ja laulja Iris Oja.

LHV pank toetab eesti kultuuri iga-aastase „LHV uue heliloomingu Au-tasuga”, millega tunnustatakse üht eelmisel aastal esmaettekandele tulnud eesti nüüdismuusika teost. Preemia eesmärk on väärtustada aktiivseid heliloojaid ja tuua esile rahvusvahelist kõlapinda vääriv uus helitöö. Rahaline preemia koos Mare Saare loodud trofeega antakse traditsiooniliselt üle festivali Eesti muusika päevad sümfooniakontserdil.

 

I. O.: Ma olen osalenud LHV heliloomingu konkursi žüriis kaks aastat. Oleneb muidugi sellest, milliseid teoseid hindamiseks esitatakse, aga häid lugusid on palju ja pilt on meeldivalt kirju. Selle aasta LHV heliloomingu konkursile tagasi mõeldes näib, et eesti muusikas saab praegu eraldada kolme üldist suunda või tendentsi. Esiteks traditsiooniline, n-ö ilus muusika lihtsa, kauni, (rahvus)romantilise helikeelega. Teiseks elektronmuusika — ma tahaksin loota, et see on üks uuem suund, mis hoogsalt edasi areneb. Ka varem on elektronmuusikat konkursile esitatud, aga see on tundunud pigem eksperimentaalne, veel mitte päris konkurentsivõimeline n-ö traditsioonilisema instrumentaalmuusikaga. Nüüd oli märgata suurt arenguhüpet: see suund tundub väga huvitav ja paljulubav. Kolmandaks heliloojad, kes olid minu meelest astunud välja oma mugavustsoonist. Seda olid teinud mitmed juba küpsed ja tunnustust leidnud, oma käekirjaga loojad, kes olid nüüd oma arenguteel suure sammu edasi läinud.

H. T.: Pilt on heterogeenne, siin on kõike, alates väikestest paladest ja esimestest katsetustest kuni väga küpsete loojate küpsete teosteni. Ja tõesti olid nii mõnedki heliloojad teinud tuntava sammu edasi. On näha peale tulemas ka noorte heliloojate uut põlvkonda, kes on lõpetanud õpingud viimastel aastatel ja tegutsevad aktiivselt. Need on põnevad, uute ideedega värsked loojad, kelle loomingus on tugevalt kohal ka näiteks elektronmuusika.

Eks siin mängi ju kaasa mitmed asjaolud. Näiteks see, et meil tegutseb EMTAs juba mitmendat ringi CoPeCo (Contemporary Performance and Composition) ehk kaasaegse muusika esitus- ja kompositsioonimagistrantuur. See on huvitav, nelja kooli ühine õppekava, millele võetakse vastu iga kahe aasta tagant tudengeid, kes liiguvad grupina semestrite kaupa: esimese semestri on nad Tallinnas, järgmise Stockholmis, edasi Lyonis ja lõpetavad Hamburgis. Iga kool võtab vastu kaks-kolm inimest ja seltskond on rahvusvaheline; eestlasi on olnud suhteliselt vähe. Sinna astuvad väga loomingulised tüübid, nii heliloojad kui interpreedid, kes tegelevad nii muusika loomise kui esitamisega. Suur osa on improvisatsioonil ja koostööl, õpitakse muu hulgas ka elektronmuusikat ja kõigi selle vahendite kasutamist. Õppekava eesmärk on aidata saada professionaalseteks muusikuteks neil, kes suudavad hakkama saada tänapäeva vabakutseliste muusikute sfääris, oskavad vajadusel kirjutada ka projekte, teha teiste valdkondadega koostööd, lugeda igas kirjas partituure, improviseerida, iseseisvalt ette valmistuda jne. CoPeCo on nagu värskendav keeris, mis iga kahe aasta tagant siit läbi käib. Need inimesed on üliaktiivsed, valmis iga hetk esinema, ja nad innustavad oma kohaloleku ajal ka meil õppivaid heliloojaid. Ma arvan, et see on olnud üks katalüsaator või vähemalt tegur, mis on mõjutanud uue muusika loomist.

Samuti on mõjutanud meie uue muusika suundade arengut nüüd juba paar aastat tegutsenud Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel (EMA). Nendegi tegevus on avanud uued perspektiivid, innustanud teistlaadi mõtlemist nii elektronmuusikast kui kammermuusikast. Nende puhul on tegemist erineva taustaga inimestega, kes kõik kasutavad oma vahendeid ja jõuavad koostöös ühise muusikalise teostuseni. See on koosmusitseerimine, mitte selline elektronmuusika, kus materjal on fikseeritud, nii et kohapeal käivitatakse pigem ettevalmistatud tehnoloogilised protsessid. Minu arvates on see fantastiline lähenemine. Nii CoPeCo kui EMA puhul ei saa mainimata jätta, et üheks väga tugevaks initsiaatoriks on siin Taavi Kerikmäe.

Need on siis vast noorema põlvkonna olulised mõjutajad, aga väga suurt üldistust on ikkagi raske teha — esindatud on kõik põlvkonnad ja erinevad loomejärgud. Ma ootan ikka ja alati midagi üllatavat, ja õnneks seda ka on. Igal loojal kujuneb välja oma käekiri, mis väga ei muutu, aga kui mingid niidiotsad ja olud kokku jooksevad ja sünnib midagi teistsugust, siis teeb see tohutult rõõmu.

Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel: Tarmo Johannes, Mihkel Tomberg, Ekke Västrik, Taavi Kerikmäe, Theodore Lee Parker ja Doris Hallmägi.
Foto: https://www.worldmusicdays2019.ee/

I. O.: Kas see, et lugude tase on väga erinev, on hea või halb?

H. T.: LHV konkurss on niimoodi välja kuulutatud, et kõik võivad osaleda. Ma arvan, et selline avatus on hea: kui inimene tunneb, et ta on midagi ära teinud, siis soovib ta seda näidata. Žürii on ju ikkagi professionaalidest koosnev kogu ja see on üks võimalus oma olemasolust teada anda. On väga oluline, et konkurss püsiks jätkuvalt laiana, et inimesed saaksid oma tegutsemisest märku anda, sest kunagi ei tea: alati võib leida midagi ootamatut. Jõujooned soosivad paratamatult professionaalseid, n-ö informeeritud loojaid ja sageli ka suuremaid vorme. Selleks, et väike teos suudaks oma mõjuga lüüa, peab ta olema briljantne, midagi täiesti erilist. Aga ma ei välistaks neid; kvaliteet on see, mis loeb. Võib-olla neid väga väikseid teoseid ei kirjutatagi; professionaalsetelt heliloojatelt polnudki seekord päris miniatuure. Eks kõik sõltu tellimustest. Tudengid või noored loovad küll omas kontekstis, aga üldiselt on lugudel alati tellija. Tellija ei pruugi olla ainult see, kes otseselt teose eest maksab; ka sõbrad, kaastudengid või endised kaastudengid, kellega õppimise ajal on sidemed sõlmitud, võivad jääda kaasteelisteks ja partneriteks edaspidigi. Ka nende muusikute hulgas, kes õpivad interpreteerivaid kunste, on inimesi, kellel on huvi uue muusika vastu. Nad tegutsevad sellel väljal ka edasi, kui seda nende õpiajal toetatakse. Väga palju sõltub sellest, kui avatud need inimesed on ja kui palju nad oma õpingute käigus on saanud kontakti kaasaegse muusika valdkonnaga.

I. O.: Ei saa ju mõelda, et mulle meeldib kaasaegne muusika ja ma tahan seda esitada, kui mul puudub sellega kokkupuude.

H. T.: Just nimelt, ja sellepärast on äärmiselt oluline, et inimestel oleks see võimalus ja ka kohustus. Inimene on üldiselt mugav, ta ei taha oma mugavustsoonist välja tulla. Mõni tahab, aga väga palju neid ei ole, kes juba loomult oleksid lakkamatule avastamisele ja seiklusele orienteeritud ning kogu aeg tahaksid kõike teada. Mina usun, et potentsiaali on ka nendel inimestel, kes esmapilgul ei olegi nii uudishimulikud, aga keda rikastaks ja ehk isegi erutaks kokkupuude selle maailmaga, nii et neist võiksid saada heliloojatele head partnerid. Interpreet tingib väga palju, looming on ikkagi koostöö. Heliloojal võivad olla tohutult erilised ideed, aga kui tal ei ole kaaslasi, kellega koos neid ellu viia ja kelle peal peegeldada — kes toetavad teda ja resoneerivad temaga —, siis ei ole midagi teha. See on tegelikult väga oluline teema. Sest kui me vaatame, kellele mida kirjutatakse, ongi kohe näha, milline on kellegi mõttekaaslaste ring ja loomekeskkond ning mis pakub huvi laiemale tellijate ringile, ka institutsioonidele. Näiteks oopereid meil siin ei olnud.

I. O.: Oli Tatjana Kozlova-Johannese tantsuetendus „Juures”, mida tahaksin küll esile tuua. Ma tunnen Tanja käekirja üsna hästi, aga siin on Kozlova minu meelest kohe päris tugevalt edasi liikunud. Kui rääkida koostöö mõjust heliloojale, siis mulle tundubki, et Tanjale mõjusid inspireerivalt nii teose idee kui need inimesed, kellega ta koos toimetas.

Tiina Möldri ja Kärt Tõnissoni tantsuetendus „Juures“ Tatjana Kozlova-Johannese muusikale, 2020. Püha Johannese Kooli tantsukooli tantsijad.
Foto internetist

H. T.: Jaa, ma käisin seda etendust vaatamas, see oli silmapaistvalt hea. Orgaaniline, sisukas… ja fantastiline, millist tööd on seal tehtud lastega, laste liikumisega; see on nii vaba ja loominguline! Ja sellegipoolest pole see mingi armas lasteetendus, vaid täiesti professionaalne, kõrgetasemeline, ilma mingi allahindluseta. Muusika kahtlemata toetas seda ja oli hästi läbi mõeldud. Ma arvan, et Tatjanal oli väga hea koostöö koreograafia loojate Kärt Tõnissoni ja Tiina Möldriga, nad tõesti inspireerisid üksteist. Tean, et neil tekkis ka hetki, kui oli vaja leida midagi hoopis teistsugust, ja see sundis Tanjat minema natuke kaugemale sellest, millega ta on harjunud. Sellised olukorrad ongi väga olulised. 

I. O.: Enne oli juttu, et kõik interpreedid ei otsi ise alati väljakutseid ja et mõnikord tuleb nad nende juurde viia. Samamoodi on ka heliloojatele kasulik, kui tellija või koostööpartner esitab neile väljakutse. Et koos areneda ja edasi liikuda.

H. T.: Just, helilooja ei saa ilma esitajata ja vastupidi. See ongi üks hästi põnev tsoon, kus asjad võivad juhtuda. Ja nagu uute teoste nimekirjast ka näha on, juhtus nii mõndagi. See pakub suurt rahuldust. Näiteks on Kaspar Mänd teinud erakordset tööd Pärnu linnaorkestriga. Orkester on kõvasti edasi liikunud ja see on inspireerinud heliloojat — või juba heliloojaid, sest Kaspar Mänd on väga entusiastlikult asunud tellima nooremalt põlvkonnalt uusi teoseid. Ja mitte lihtsalt teoseid, vaid instrumentaalkontserte, väga selge suunitlusega teoseid, mis arendaksid orkestrit ja oleksid väljakutseks ka heliloojale. Kaspar on kindlasti selline uue põlvkonna tegija, kes oskab mõelda koostöö ja ühise edasiliikumise kategooriates. See on tõesti rõõmustav.

Aga konkursile esitatud lugude seast võib veel välja tuua näiteks Lauri Jõelehe „Chant harmonique’i”, mis on samuti suurepärane teos. Siin oli katalüsaatoriks jällegi interpreet, aga sündmuste jada oli muidugi pikem. Ansambel U: plaanis tegelikult esitada hoopis üht teist lugu. Aga — ja nüüd puudutame kohe hoopis teist valusat probleemi — nootide tellimine osutus nii kalliks, et seda ei olnud võimalik teha. Selge on see, et kulka üha napimaks muutuva toetuse najal ongi praktiliselt võimatu püsivat professionaalset tegevust arendada. Ansambel U: on Eesti ainus aktiivne uuele muusikale pühendunud ansambel, kelle iga kava juurde kuulub kõige muu kõrval ka see, et on vaja tellida noote ja ka uusi lugusid. Niisiis, U: loobus oma esialgsest plaanist ja otsustas, et nad teevad hoopis midagi muud, midagi sellist, millele hammas peale hakkab, ning kutsusid siia maailma tippvioolamängija Garth Knoxi. Telliti uus teos Lauri Jõelehelt, kellel oli Knoxiga juba varasem koostöö, mille käigus oli sündinud teos soolovioolale. Nüüd liikus Jõeleht samal teel edasi, kirjutas eelnevast tõukuvalt ansambliteose ja see oli eriline õnnestumine. Käisin ka kontserdil ja minu jaoks oli see üks aasta elamusi. Jällegi vaimustas heliloojat interpreet ja tema võime mängida erilise vabadusega naturaalseid ülemhelisid, mis pole just tavaline. Knoxi oskused langesid kokku Lauri Jõelehe isikliku huviga ülemhelide maailma vastu ja tekkis suurepärane kooskõla. Kui asjaolud satuvad hästi resoneerima, voolab sealt välja midagi sellist, mis tekitab laiema kõlapinna, ja paljud kuulajad olid sellest teosest elevil.

Lauri Jõeleht.
Mari Arnoveri foto

Garth Knox.
Foto: Knut Utler/garthknox.org

Mingo Rajandi oli kirjutanud Jaanika Kuusikule ja Riivo Kallasmaale ning elektroonikale huvitava teose „The Mad Song”. Siingi oli ilmselgelt tunda, et esitajad inspireerisid teda, ja ka tekst, mille ta oli valinud. Pühendunud muusik on helilooja jaoks väga tähtis. Inimene, kes tahab tegeleda selle muusikaga, mida helilooja just on kirjutanud, ning aitab teosel tegelikult endaks saada. Tekib teistsugune atmosfäär. Ka Doris Hallmäe „You Will Hear Thunder” oli inspireeritud Jaanikast ja Riivost ja tema enda elektroonikahuvist. Ta on üldse võimas eksperimentaalne noor looja ja artist. Samuti oli väga mõjuv Elo Masingu teos „study in entropy?”, kus Taavi Kerikmäe ja Anna-Liisa Elleri duo otsiv vaim ning Elo enda suund väga sobivalt kokku langesid. Ma toon siin praegu välja üksnes mõningaid asju, aga tegelikult oli kandidaatide nimekiri väga rikas ja mitmekesine; oli tõesti palju häid ja huvitavaid teoseid, mis jäid meelde ja mida tahaks uuesti kuulda.

I. O.: Ehkki seekord sai kõrgeima tunnustuse Rasmus Puuri Viiulikontsert, tahaks ikka rohkem tunnustada ja auhindu jagada. Kui asjaolude kokkulangemisi silmas pidada, siis vedas Rasmusel väga ka ettekandega. Mind kui interpreeti mõjutab interpretatsioon väga tugevalt. Väga hea esitusega pääseb mõjule isegi keskpärane lugu, aga keskpärane või nõrk esitus võib ka hea loo väärilise tähelepanuta jätta.

H. T.: Jah, seal langesid tõesti asjaolud täiuslikult kokku, nii Rasmuse enda silmatorkav arenguhüpe ja orkestri fantastiline edasiminek kui ka solisti Linda Anette Verte fenomenaalne pühendumine ja panustamine teose avamisse, tema emotsionaalne kaasaminek.

Rasmus Puuri Viiulikontserdi esiettekande järel Pärnu Kontserdimajas 13. IX 2020: viiuldaja Linda Anette Verte, dirigent Kaspar Mänd, helilooja Rasmus Puur ja Pärnu linnaorkester.
Foto: Carine Isand/ Pärnu linnaorkester

I. O.: Minult on küsitud, mis kursusel võiks tudeng nüüdismuusikaga kokku puutuda. Pilliõppe kohta ma ei oska öelda, aga lauluõppes ei ole tegelikult praegu seda kohustust üldse, isegi mitte võimalust neile, keda see huvitaks.

H. T.: Ma arvan, et see pole ainult lauljate probleem, see on üldisem teema. Kui me tahame häid teoseid, on meil vaja häid interpreete, kes tunnevad selle muusika vastu huvi ja tahavad neid teoseid hästi esitada. On vaja, et muusikud üksteist vastastikku mõjutaksid ja toetaksid. Need sidemed sõlmitakse juba õpingute ajal ja on ülioluline, et need sõlmuksid, sest nii interpreet kui helilooja satuvad õpingute lõpetamise järel täiesti uude olukorda. Helilooja võib sattuda täielikku vaakumisse — akadeemiline süsteem on pakkunud teatud võimalusi, aga siis, ootamatult, tuleb hakata ise elama. Ei ole seda raamistikku, kus igal aastal on kaks kuni neli projekti ja kus on võimalik kirjutada muusikat väiksemale või suuremale koosseisule kammerkoosseisust orkestrini, mis ka ette kantakse. Pärast lõpetamist kaovad need pakkumised äkki ära ja siis osutub väga oluliseks ikkagi see, kes on sinu kaaslased, kellega sa oled loonud õppimise ajal loomingulised sidemed. Interpreetide hulgas paistab kohe silma, kui on mõni tõsine huviline, kellel on tahtmist ja võimekust — kõik heliloomingu õpilased tahavad talle kirjutada.

Kui vokaalmuusikast rääkida, siis noorte heliloojate partnerid pole enamasti mitte lauljad, vaid koorijuhid või hoopis instrumentalistid, kellel on laulmiskogemus, sobiv hääl ja kellele meeldib laulda. Või siis välismaalased. See on väga kõnekas statistika. Eesti lauljal, kes õpib ainult Eestis, ei ole enamasti huvi uue muusika vastu. Neil, kes tulevad meile õppima kusagilt välismaalt, enamasti mingi eelneva haridusega, on palju suurem huvi, sest neil on olnud eelnev kogemus. Selge on see, et ei saa panna inimest hüppama üle oma tehniliste võimete, aga ma arvan, et alati on võimalik leida sobiv teos, mis ühelt poolt toetab laulja arengut ja teiselt poolt avab tema silmaringi. Ja on õpetaja ülesanne seda avada.

I. O.: Kui õpilasele polegi esitatud seda väljakutset…

H. T.: …siis ei ole ka võimalik saada tulemust ega kogemust. Neid on vähe, kellel on juba eelnevalt huvi selle vastu, mis meie kaasaegses kunstis sünnib. On vaja ikkagi haridust ja suunamist. Aga selleks peab ka õppejõud asja vajalikkusest aru saama ja see peab teda ka mõningal määral huvitama.

I. O.: Tegelikult on absurdne, et sellistel teemadel peab eraldi arutlema. On ju täiesti elementaarne, et noor inimene, kes õpib ja tahab saada muusikuks, on muusikast huvitatud. Miks ta muidu seda õppima läheb? Süsteemid muutuvadki väga aeglaselt, aga mulle tundub, et mõnes osas on juba liiga kauaks seisma jäädud.

Välismaal töötades olen kogenud, et meie heliloojaid teatakse, neist peetakse lugu ning nende loomingust ollakse tõeliselt vaimustuses. Interpreete ja kollektiive teatakse vähem. Heliloojad on meil ikka pigem ajast ees, enamus interpreete aga päris palju maas. Endiselt arvatakse, et sada aastat vana muusika on uus muusika, samas kui eesti kunstmuusika avanemine toimuski sada aastat tagasi. Tundub, et ajaarvamine on meil mõnes valdkonnas sinna pidama jäänud.

H. T.: Kindlasti tuleks olla informeeritud ka viimase viiekümne kuni seitsmekümne aasta jooksul kirjutatud muusikast, teada, mis laiemalt toimub. On loomulik, et ollakse uuema repertuaariga kokku puutunud, ka esituspraktika kaudu. Noored valivad võimalusel sageli midagi lihtsamat, millest nad kohe aru saaksid, ja siin on pedagoogi suunamine ülioluline. Et pakutaks välja midagi, mis viiks tulevast interpreeti avastama seda, millega ta ei ole kokku puutunud. Mõningad trendid ja suunad on haaratavad juba esimesel kuulamisel, aga see pole kõik. Ja sellel pingutusel on ka oma mõnu.

I. O:. See kõik ei ole ka nii ilmselge — muusika, mis tundub kuulates lihtne, ei pruugi seda tehniliselt üldse olla, samas kui nii mõnigi efektselt keeruline lugu võib piisava harjutamise korral olla vokaalselt küllaltki mugav. 19. sajandi ooperit ei ole sugugi lihtne laulda; on palju tänapäeva muusikat, mida võib olla tehniliselt lihtsam laulda, ent see vajab teistsugust tehnikat ja eelkõige avatud mõtlemist.

H. T.: See on esteetilise piiratuse probleem. Nii kaua, kuni valitseb arusaam, et ainult ooper on laul, jääb küsimus, mis ajal me elame. Mul ei ole ooperi vastu midagi, mulle väga meeldib see, kui hästi lauldakse. Ent piirata ennast ühe väga kitsa repertuaari ja esteetilise ribaga on minu arvates vaesestav. See oleks sama, nagu elada terve elu siin toas ja vaadata oma väiksest aknast välja ja mõelda, et see ongi kogu maailm. On hämmastav, et mõned inimesed tahavad niimoodi elada!

I. O.: Ma arvan, et nad ei tahagi. Loodan väga, et lähitulevikus tekib inimestel uudishimu ja soov suurema informeerituse järele. Muidugi on selleks vaja ka muutust õppesüsteemis. Kuna lauljale kirjutamine on väga spetsiifiline, siis minu unistuseks on, et laulutudeng ja kompositsioonitudeng pandaks koostööd tegema, et nad tööprotsessi käigus õpiksid teineteisega arvestama, esitama õigeid küsimusi ja andma õigeid vastuseid. Et ei oleks nii, et helilooja küsib laulja hääleulatust ja kirjutab siis äärmistele nootidele loo, öeldes pärast, et laulja ei oska laulda, ja laulja jälle, et helilooja ei oska kirjutada.

H. T.: Sellise ühistöö soodustamine ja barjääride murdmine institutsioonis, mis on ennast juba igati pinnasesse söönud, on keeruline. Inimesed tahavad, et asjad jääksid nii, nagu nad on olnud. Aga tegelikult ei jää asjad mitte kunagi nii, nagu nad on olnud; asjad muutuvad ja see tekitab pingeid. Ka see, milleks interpreete või heliloojaid ette valmistatakse, muutub ju kogu aeg. Viimase paarikümne aastaga on väga palju muutunud meie kohalik olukord ja lõpetajale avanevad võimalused. Kui me koolitame aastakümneid igal aastal klassitäie ooperilauljaid, siis on mul küsimus, mis neist inimestest saab. Mis tööd nad lõpuks tegema hakkavad? Ja kas nad on ka kvalifitseeritud selles kontekstis, kuhu nad tegelikult satuvad?

I. O: Aga ka ooperilaulja elukutse ei tähenda, et ei peaks olema kursis uue muusikaga…

H. T.: …et peaks olema abitu. Kui laulja tahab näiteks Saksamaale ooperisse tööle saada, peab ta olema valmis selleks, et muu hulgas on repertuaaris ka nüüdisoopereid. Tal peavad sellega hakkama saamiseks olema vahendid ja oskused, muidu ei ole tal ju mingit perspektiivi. Mitte et inimene peaks suutma igasugust muusikat esitada — iga inimese hääleaparaat või pill ja käekiri on mingis mõttes isikupärane ning talle ei sobi kõik —, aga ta peaks olema neist teistest asjadest teadlik. See kõik on olemas ja mitte mingil juhul ei tohiks kammerlaulja, vanamuusika või uue muusika vokalist olla sõimusõna. Miks peaks iga laulja tahtma minna tööle vaid ooperisse? Tulevikku planeerides peaks olema võimalik valida oma tee, aga selleks tuleks avada need uksed, kust saab edasi minna ja oma valikud teha.

Iris Oja ja Talvi Hunt (YXUS ansambel) Balti muusika päevade kontserdil Arvo Pärdi keskuses Laulasmaal 28. IV 2021.
Rene Jakobsoni foto

I. O.: Ma tahaksin hirmsasti ka seda, et helilooja saaks kirjutada oma lugu ilma kompromisse tegemata. Teose kirjakeel jääb looja enda valida, aga ta ei peaks mõtlema sellele, et järsku interpreet ei saa tritooni laulmisega hakkama, et seda ei saa kasutada. Helilooja võiks saada kirjutada sellise loo, nagu ta tahab, ja peaks tundma end oma loomingus vabalt. See on ju loogiline?

H. T.: Üks aspekt, mille juurde võiks veel tulla, on laiem kontekst, see, milline on meie uue muusika skeene. Siin on suured tühikud ja seetõttu on ka interpreedid mõnes olukorras „ninali”. Aktiivselt tegutsevaid uue muusika ansambleid on meil praegu põhimõtteliselt üks — ansambel U:. Tallinna Uue Muusika ansambel on teine, aga nad ei tegutse veel nii intensiivselt. Meil puudub täielikult üks väga oluline koosseis, sümfoniett, mille põhjalt on üles ehitatud uue muusika ansambleid igal pool maailmas. Igas Euroopa riigis, ehk isegi igas suuremas linnas, on mõni sümfonieti tüüpi ansambel, mis mängib teoseid koosseisuga ühest kuni, ütleme, kahekümne viie mängijani, vastavalt vajadusele. NYYD-ansambli kadumisega kadus see koosseis meie muusikaelust ja ka raha, mis oli kultuuri eelarves sellisele koosseisule ette nähtud. (Nagu juba mainitud, tegutseb ka U: lakkamatult projektirahastusel.) Kuidas saaks meie noortel muusikutel tekkida arusaamine mängimisest näiteks seda tüüpi ansamblis? Me püüame kompositsioonitudengitele pakkuda sümfonietile kirjutamise kogemust, aga selline võimalus avaneb neile ainult koolis, sest tegelikult meil sellist ansamblit ei ole. Projektirahadega seda olulist suunda ei arenda.

Ühelt poolt on hea, kui noored inimesed teevad omavahel koostööd, aga suuremaid koosseise, nagu orkestrid, puhkpilliorkestrid, koorid või ka suuremad ansamblid, ei saa professionaalsel tasemel teha projektirahadega, see pole lihtsalt võimalik. Ka muusikud ei saa seda tööd sellises kontekstis teha, sest hallata kahekümne või enama inimese ajakava nii, et nad ühel hetkel saaksid projektipõhiselt koos proovi teha, ei ole reaalne. Inimesed on alamakstud, nad ei jõua süveneda ja nii tuleb ka tulemus kesine. See ei ole võimalik ja see ei ole mõistlik. See on ebaökonoomne tegutsemisviis; me ei saa tulemust ja raiskame lihtsalt raha, kui me üritame seda kuidagimoodi projektina läbi viia. Institutsionaalselt oleks ehk võimalik, ja mulle tundub, et sel ideel oleks ka jumet, kui näiteks ERSO leiaks, et nende juures võiks tegutseda ka sümfoniett. Ühes kollektiivis tegutsevad muusikud mängivad nagunii iga päev kokku ja ka rahastamine ei ole sellises kontekstis võib-olla nii võimatu.

Kultuur on tõesti kulukas asi, midagi pole teha. Kulukas esmapilgul, aga lainetus, mis sellest tekib, on tegelikult väga oluline ja palju suurema väärtusega kui see kulu, mille me sinna sisse paneme (mõeldagu näiteks TÜ kunstide osakonna sulgemisele). Me mõtleme ainult lähemale toimele, hoiame olemasolevat miinimumi peal, aga pikas perspektiivis on asi nutune.

Ka LHV konkursile saadetud teoste nimekirjast paistab välja, milline on meie uue muusika interpretatsioonibaas. Väga selgelt on näha, kes on võimelised ja huvitatud ning mis meil üldse olemas on: üksikud solistid, väikesed kammeransamblid, elektrooniline muusika, edasi juba valgustatud orkestrid ja koorid. Ooperit ei ole. Nii see pilt siit avaneb. Inimestel, kes elavad ja töötavad välismaal, on muidugi natuke teistsugused võimalused. Ma ei arvagi, et riik peaks otseselt sellega tegelema hakkama, aga selge on see, et meil ei ole laiemapõhjalist arusaama sellest, mis tuleneb millest. Selleks, et midagi sünniks, on vaja nägemust ja sellest tulenevaid konkreetseid otsuseid.

I. O.: Eks huvi ja toetust saa ju näidata ka teisiti kui ainult rahaga. Meie riik on ikka nagu eelpuberteedieas — ei ole kaugemale vaatamise oskust ega vastutustunnet. Mida me oma lastele tahame? Tahame anda ju head haridust. Aga riigi puhul ei näe, et ta oma rahvast harida tahaks.

H. T.: Me elame, nagu oleks meil vaene riik. Eriti kui mõelda sisemiste väärtuste peale — siis me imeme käppa. Üht-teist on võimalik ju teha, aga see on alati kuidagi väärikuse ja väärituse piiri peal. Väärikalt elamine on keeruline. See ei pea isegi olema heaolu, aga elementaarne lugupidamine võiks kultuuri valdkonnas ju olla.

I. O.: Riik on suur institutsioon ja tema samm on väga raske, aga tõepoolest on viimane aeg liikuda sammuke edasi ja näha pikemat perspektiivi. Me oleme ju kõik vastutavad oma rahva intelligentsuse ja arengu eest, kõige eest. Kogu meie kultuurile oleks vaja riigi poolt rohkem toetust ja tähelepanu, see ei pea olema tingimata miljonites mõõdetav. Me oleme olnud muidugi väga vaiksed. Oleme ju harjunud esinema ükskõik mis oludes; tööpäevad võivad olla uskumatult pikad, aga ometi ei lähe me lavale kaebama. Keegi ei tule ju saali kurtvat kunstnikku kaema. Tõepoolest, me ju näeme, kui raske on õpetajatel, pensionäridel, küll meie hakkama saame. Aga tegelikult niimoodi see asi enam edasi minna ei saa. Uus muusika on veel eriti vaeslapse osas. Enamasti põhjendatakse seda sellega, et nüüdismuusika publikut ei huvita. Ma vaidlen siin kõvasti vastu! Inimesi, kes on sattunud nüüdismuusika kontserdile, kõnetab see hoopis rohkem kui traditsiooniline klassikaline muusika. Nad tunnevad, et see on sama aeg, milles nad praegu elavad; nad leiavad sealt tuttavaid kujundeid ja äratundmist. Ja teisest küljest, publik ju harjub sellega, mida me talle pakume.

H. T.: Ka NYYD-ansambli puhul oli näha, kuidas toimus publiku kasvatamine ja haridustöö ka laiemas mõttes. Inimesed leidsid, et uues muusikas on võlu, nad avastasid midagi, kavad olid head, hästi esitatud ja kvaliteetsed. Hea esitus on uue muusika puhul eriti oluline, sest halva ettekande kohta öeldakse, et see on halb lugu, ja sinna ta kaobki. Kõik on hariduse küsimus, ja haridus ei ole ju midagi, mida me saame ainult koolist. Inimese haridus tuleb ka kodust, ühiskonnast, sõpradelt jne, see on ikkagi suur võrgustik. Me õpime terve elu, me ei taha ju selleks jääda, kes me olime siis, kui lõpetasime kooli.

I. O.: Täpselt nii, me ei räägi mitte ainult koolilastest, vaid kogu rahvastikust, ja kunagi ei ole hilja, me ei ole veel midagi kaotanud. Hilja on siis, kui ükski helilooja enam ühtegi teost ei kirjuta.

H. T.: Jah, kui pole enam mõtet kirjutada. Kui see tõesti on ainult tsunftivärk.

I. O.: Hästi esitatud kaasaegne muusika kaasaegsetelt interpreetidelt jõuab publikule palju paremini kohale. Just selle kaudu saaksime aidata kuulajal ka klassikalisest muusikast paremini aru saada.

H. T.: Ka Mozart võib kõlada vahel tänapäevast irdununa, ent kui on väga hea interpretatsioon ja just praeguse aja lähenemine, siis see kõnetab meid. Kui muusika on aga muuseumi eksponaat, siis ma tõesti ei taha seda kuulata. Ja ma arvan, et ka inimene, kes ei ole varasemast kogemusest nii rikutud kui mina, ei taha seda kuulata.

I. O.: Eks klassikalise muusika elitaarsuse teema ole ikka üleval olnud, aga mulle tundub, et just nüüdismuusika toetamise kaudu saaksime ka klassikalise muusika elitaarsuse kütkest lahti.

H. T.: Tegelikult on sellised rituaalid inimestele olulised. Kes tahab minna rokk-kontserdile, kes tahab tulla sümfooniaorkestrit kuulama — seda, kuidas sada inimest nagu üks mees musitseerivad. Interpretatsioon, mis sünnib praegu ja mis kõnetab meid, olgu see siis kas Haydn või Lachenmann, on miski, millel on meile maailma ja elu kohta midagi öelda. Ja see sünnib ilma sõnadeta. Muusika annab meile vahetu kogemuse vabaduse, sest me oleme paljuski sõnade orjad.

I. O.: Ilmselt tekitab paljudes nõutust, kui ei seletatagi lahti, mida väljendatakse. Vabadus võib olla ka hirmutav, inimene peab siis endasse vaatama.

H. T.: Jah, aga samas on see ka väga oluline asi. Ja see sissevaatamise hetk tuleb inimesel varem või hiljem. Alati võib olla ju rahulolematu, aga inimesed on nutikad ja leiavad lahendusi vastavalt oma aja võimalustele. Me vaatame seda konkursinimekirja ja teeme sellest ka mingeid järeldusi. 2020 oli imelik aasta, väga paljud asjad jäid ära või lükkusid edasi, aga sündis siiski palju ja see nimekiri annab sellest mingisuguse ülevaate. Just nimelt need koosseisud, koostöövõimalused, haridus, tendentsid, uued mõjutajad annavad meile võimaluse järeldusi teha ja üldist pilti kaardistada. Ma arvan, et on vajalik selle üle mõtiskleda ja vaadata siis, kuidas edasi minna. LHV pank on Eesti Heliloojate Liidule selle preemiaga oluline partner. Nad on oma fookuse seadnud just sellele kõige uuemale, mis mõtestab ka meie praegust aega ja rikastab seda. See on pisut piiripealne asi, kus sünnib midagi täiesti uut. Nad on ka ise loonud oma ettevõtte mingis mõttes tühja koha peale ja mõistavad muutumiseks ja uueks sünniks vajaliku ruumi tekitamise tähtust. LHV toetab nüüd ka noorte heliloojate konkurssi, mis on suurepärane eeskuju. On tore, et see on Eesti oma kapital ja ettevõte, kus mõistetakse kultuuri ja noorte loomingu toetamise olulisust. Ma olen aru saanud, et ka neile pakub see koostöö rõõmu ja elamust; see on meile kõigile olnud tore seiklus.

Kaasaegne muusika võib olla üks võimalik uks ka varasema muusika mõistmise juurde. Ja me peame hoolt kandma, et meil oleks palju erinevates suundades avanevaid uksi inimestele, kellel võib olla huvi sedalaadi rikastavate kogemuste vastu, et elada mitmekihilisemat elu.

 

Üles kirjutanud IRIS OJA

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon