EESTI MUUSIKA PÄEVAD / BALTIC MUSIC DAYS 2021: „DNA”

MIRJE MÄNDLA

Festival Eesti muusika päevad (22. IV — 18. V) hoiab küll kinni traditsioonist tuua fookusesse eesti heliloojate uudislooming, kuid selle käsitlusviis, konteksti loomine ja kontseptsioon on olnud aastate lõikes pidevas arengus. 2018. aastal alguse saanud läbirääkimiste tulemusel on leitud uus kontaktidevõrgustik ja algatatud Balti muusika päevade platvorm. Varasematest kogemustest on sündinud teadmine, et üheks võimalikuks lähenemiseks meie uudisloomingule võiks olla selle tõstmine avaramasse konteksti. Taustainfot lugedes kinnistus mul arusaam, et uue konteksti otsimine on osalt seotud rahastuse, muusika ekspordi ja muude n-ö loomemajanduse küsimustega. Et meie heliloojaid esindav institutsioon (Eesti Heliloojate Liit) püüab leida loojatele väljundit ja viia nende loomingut väljapoole Eestit, tundub olevat vajalik ja õige. Loodetavasti ei jää see vaid paarikordseks kontseptuaalseks püüdluseks ja avarama võrgustiku loomine kannab vilja. Edasiste plaanide osas on kindlasti küsimärke. Leedu pool on kinnitanud, et seoses Kaunase Euroopa kultuuripealinna staatusega aastal 2022 toimuvad Balti muusika päevad koos sealse festivaliga „Iš arti”. Läti poolel aga tunduvad plaanid olevat hoopis lahtised; räägitud on mitme festivali liitmisest Balti muusika päevade alla ja seal peaks toimuma festival kahe aasta pärast. Omaette murelikuks teeb asjaolu, et seda algset ideed on mõttes hoitud juba alates 2018. aastast ja praegune uus majanduslik olukord võib hakata puudutama ka kultuurivaldkonnas tehtud varasemaid otsuseid. Loodetavasti ei sega Balti muusika päevade platvormi tekkimine meie oma tugevat Eesti muusika päevade kontseptsiooni ja et see tellib endises mahus ja toob ettekandele uuemat eesti heliloomingut eesti muusikute nägemuses. Siin tundub küll olevat vajalik traditsiooni järjepidevus. Horisondi laienemine on muidugi huvitav ja koostöö naabritega innustav ning kontserdielule uusi tahke lisav, kuid loodetavasti ei pärsi see tegelemist eesti heliloojate identiteedi kujundamisega.

Tänu veebifestivali iseloomule oli festivali kontsertide toimumise geograafiline haare avar. Festivali esimesed sündmused, avaõhtu, Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli, Klaveriduo Kadri-Ann Sumera & Talvi Hunt kontserdid ning konkursi „Noor helilooja 2021” lõppkontsert ja vestlusringid toimusid Tartu kontserdipaikades, edasi suundus fookus Tallinna ja Harjumaale. Lisaks kümnele kontserdiülekandele Eestist toimusid 26. ja 27. aprillil ja 1. mail kontsertide veebiülekanded ka Lätist ja Leedust.

2020. aastal alguse saanud veebiülekannete kontseptsioon saavutas EMPil oma kulminatsiooni. Kontserdid olid kättesaadavad ainult veebis ja muusikud mängisid valdavalt tühjades saalides kujuteldavale publikule, kohapeal jälgimas heal juhul mõned heliloojad ja korraldajad. Selline olukord, suhtlemine kujuteldava vastuvõtjaga, on tuttav küll meediatöötajatele — raadio- või teletoimetajatele —, kuid mitte kontsertmuusikutele. Kuidas tulla välja prooviolukorrast ja keskenduda kontserdiolukorrale, kui ei olda otseses kontaktis publikuga? Siin muutub eriti oluliseks ansamblipartner, kellega suhtlemisel asendab puuduvat publikut mitmekülgselt arenev, intensiivne ja kahepoolne vahetu jälgimine, musitseerimine ja kuulamine. Küllap võib seda vähemalt osaliselt võrrelda stuudiosalvestusega. Üldiselt tundus, et muusikud said kenasti hakkama. Festivali ainult veebis jälgides võis märgata asjaolu, et kui kontserte reaalselt saalis kuulates jätavad tihtipeale mõjuvama mulje suuremaid koosseise pakkuvad, ulatuslikuma mahuga partituuridega teosed orkestrile ja koorile, siis puhtalt veebiplatvormi kontekstis selline aspekt nivelleerub ja kõik taandub heli kaugusele mikrofonist. Ühtemoodi mõjuvad nii väiksema akustilise koosseisuga (duo) kui ka orkestri või kooriga läbi viidavad kontserdid. Selles mõttes on väiksematel kammerkontsertidel isegi mõningane eelis, eriti juhul, kui muusikud on väga hästi üksteist tunnetavad kauaaegsed lavapartnerid.

 

Digitaalne ja analoogne

Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli (EMA) kontsert „Digitaalne ja analoogne” Tartu Aparaaditehase Armastuse saalis 22. aprillil oli muusikalises mõttes üks nauditavamaid. Kontserdi kava, kus kõrvuti läti ja leedu elektroonilise muusika teostega tulid esiettekandele nelja eesti helilooja teosed, moodustas tervikliku kaare. Valdavalt oli tegemist esiettekannetega, välja arvatud leedu helilooja Vytautas V. Jurgutise teos „Tinohii” (2018).

Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel: Doris Hallmägi, Tarmo Johannes, Theodore Lee Parker, Mihkel Tomberg, Taavi Kerikmäe ja Ekke Västrik.

Selles, 2017. aastal loodud elektroonilise kammermuusika esitamisele pühendunud ansamblis mängivad mitmed eesti muusikaelus tunnustatud, mitmekülgsed, nüüdismuusikale pühendunud muusikud ja heliloojad: Doris Hallmägi, Ekke Västrik, Mihkel Tomberg, Taavi Kerikmäe, Tarmo Johannes, Theodore Lee Parker. Ansambel näeb elektroonilises muusikas nüüdisheliloojate jaoks avaraid väljendusvõimalusi ja on innustanud heliloojaid oma ansamblile uut muusikat looma. Ilmselt ei olegi väga üllatav, et kontserdi kavale eelnes ansambli ja Eesti Heliloojate Liidu koostöös läbi viidud residentuur, kus heliloojatele tutvustati ansambli rikkalikke tehnoloogilisi võimalusi ja arutleti live-elektroonika kasutuse üle nüüdismuusikas.

Kontserdi kava oli väga hästi läbi mõeldud ja meisterlikult esitatud. Oli tunda, et muusikud on saavutanud paari aastaga hea koosmusitseerimise oskuse. Ansambli eesmärgina välja toodud soov ületada tehnoloogilised kammitsad ning arendada tundlikku musitseerimist, üksteisele reageerimist ja teravat kuulamist, kasutades ära erinevate elektrooniliste instrumentide uskumatult rikkalikke kõlavõimalusi, avaldus juba kontserdi avaloos, Tatjana Kozlova-Johannese (1977) küllaltki üllatavas teoses „Aaria” (2021).  Autor kirjeldab oma loomeprotsessi ilmekalt teose kaassõnas. Nimelt proovis ta kirjutada ansamblile, mille puhul on teada mängijate arv, kuid mitte see, kes millist pilli mängib, ja samal ajal on võimalikud kõik helikõrgused. Samuti laskis ta lahti seni tema loomingus primaarseks olnud kõlavärvi parameetrist. Tulemuseks oli äärmiselt huvitav, poeetiline ja mõnusalt intrigeeriv teos, mille puhul ei teki kahtlustki, et selle autor võiks olla tehnoloogiavõhik. Siin said ka kokku ansambli soov luua elektroonilise muusika vallas parimas mõttes interpretatsioonikultuuri ja kantileeni väärtustav teos oma ekspressiivsete fraasidega, mis mõjus väga haaravalt. Ei oleks oodanud meie kaasajal nii sumedalt sillerdavat ja poeetilist elektroonilist teost!

Tatjana Kozlova-Johannes.

2020. aastal alguse saanud uued olud ühiskonnas peegeldusid Liina Sumera ja Läti helilooja Platon Buravicky uutes teostes. Platon Buravi­cky (snd 1989), kes tegutseb helilooja ja pianisti ning elektroakustilise muusika külalislektorina Läti Muusikaakadeemias, oli festivalil huvitavaks avastuseks. Buravicky on pälvinud oma loominguga mitmel korral tähelepanu Pēteris Vasksi nimelisel uue muusika kompositsioonikonkursil. Ta näib olevat tundliku loomuga ja filosoofilise lähenemisega loojanatuur, kes soovib oma loominguga julgustada inimesi sagedamini muusikat kuulama ning mõtiskleb selle üle, kuidas muusika kujundab isiksust. Küllaltki kaasahaarava ja rafineeritud kõlakultuuriga elektroonilises teoses „Safety borders” (2021) mõtiskleb ta turvalisuse filosoofilise kontseptsiooni üle ja selle üle, kuidas inimkond on loominguliste otsingute kaudu avastusi teinud, ajendatuna uudishimust ja püüdlusest oma teadmisi avardada.

Platon Buravicky.

Eesti helilooja Liina Sumera on tunnustust pälvinud oma elektroakustilise teosega kuueteistkümnele kõlarile „Conatus” ning filmi- ja teatrimuusikaga. Kompositsiooni ja helirežiid õppinud helilooja uues teoses „Netrunnerid” rändavad netrunner’id tohutus küberruumis elektrooniliste kummitustena. Selles narratiivselt värvikas loos võis muusikaliste rännakute aegu ette tulla viiruseid, ohtlikke ründavaid koode ja ka füüsilist läbipõlemist.

Balti muusika päevade üks algatajatest, helilooja Märt-Matis Lill on elektroonilist muusikat kirjutanud viimase kahekümne aasta jooksul. Tema muusika on sarnaselt õhtut alustanud Kozlova-Johannese loomingu helikeelega poeetilise alatooniga, kuigi tema lähenemine on kompositsioonitehniliselt teistsugune. 2021. aastal valminud teose „Imaginary Soundscapes II” („Kujutletavad helimaastikud II”) puhul on tegemist poeetilise mõtiskeluga, mis vaatab tagasi helilooja õpinguteaegsetele oreliimprovisatsioonidele õhtutundidel kirikus ja teeb kummarduse John Cage’ile, kes sarnaselt Lillega uuris muusikaliste võimaluste maailmu.  Helilooja viitab oma loos sümboolselt  jumal Šivale, kes ühe käega loob ja teisega hävitab, tekitades eeldused uue loomiseks. Selle poeetilise teose aluseks on võetud viis erinevat häälestussüsteemi, mida teoses uuritakse ja kaardistatakse.

Märt-Matis Lill.
Fotod: https://www.eestimuusika paevad.ee

Vaikusest Aparaaditehasesse meelitatud poeetiliste maastike vahel kõlas leedu helilooja Vytautas V. Jurgutise (1976) teos „Tinohi” (2018), mis pakkus rõõmsaid rütmimaagilisi mänguvõimalusi mitmel tasandil. Teose aluseks on originaalne helimaterjal ja teos kõlas ansambli kujundatud kontserdi kontseptsiooni silmas pidades õigustatult lühendatud versioonis. Jurgutise loomingus on nii popmuusika elemente, multimeedia võimalusi kui eksperimentaalse elektroonilise muusika ja heli programmeerimise tehnikaid. Jurgutis on korraldanud Leedus mitmeid uue muusika festivale: „Druskomanija”, „Jauna muzika”, „Gaida”. Ta on täiendanud ennast Freiburgis Matrix SWRi akadeemias, Darmstadti uue muusika kursustel ja mujal. Tema loomingut on esitanud mitmed nimekad ansamblid, sh Arditti kvartett, Ice­Breaker jt.

Vytautas V. Jurgutis.
Foto internetist

Üks huvitavamaid isiksusi festivalil oli oma mitmekülgse tausta tõttu arvuti- ja süsteemitehnoloogiat ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat õppinud, Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuses ja Tallinna Tehnikaülikoolis töötav Taivo Lints (1980), kelle muusikahuvi fookuses on eksperimenteerimine elektroonilise muusika, helisünteesi ja helitöötlusega arvutipõhistel meetoditel. Lintsi teoses „Rhythm Convergence” (2021) on pandud kokku komplekt reegleid, mis on aluseks tervikliku teose raamistikule, kuid jätavad ühtlasi mängijatele vabaduse improviseerida.

Eesti muusika päevad viisid mõttele, et nüüdismuusika pole õnneks üks ja  koherentne, selgelt piiritletud kuubik, vaatama sellele, et kujunduselemendina oli laval festivali nime kandev helendav kuubik. Festivalile mahtusid nii tagasivaated eesti nüüdismuusika klassikasse kui praegu aktiivselt loovate heliloojate maailmanägemused.

Eesti muusika on täis erinevaid loomingulisi suundumusi ja tähendusi. Siin on loojaid, kelle teostes võib märgata mõjutusi Heino Ellerilt, Ester Mägilt, Mart Saarelt, Veljo Tormiselt ja Lepo Sumeralt. Mäletan sedagi, kuidas veel kümme aastat tagasi lükati nii mõnigi helilooja „sahtlisse” sildiga „Arvo Pärt”, ja küllap leiab mõne helilooja loomingus ühist hingamist ka Erkki-Sven Tüüri loominguga. Aga kas see ongi halb, et meil on, vaatamata eriilmelistele teostele, olemas ka mingi ühine tuum, mingi tunnetatav eesti heliloojate DNA? Kas peab elavast loometraditsioonist otsima, mitu protsenti sellest kaldub helenatulvelike või tõnukõrvitsalike suundumuste poole? Kas see on parameeter, mis kirjeldab eesti heliloomingu ürgolemuslikku DNAd? Praegu näib, et eesti heliloojate ilmavaated ja loomingulised palged eksisteerivad üksteise kõrval sõbralikult, üksteist täiendades, üksteiselt õppides. Tundub, et jätkuvalt on eesti helilooming, vaatama meie tasase maa väikesele pindalale, vaimse huumuse poolest äärmiselt rikas. Selle üle võib ainult rõõmustada. Tundub nii, et iga helilooja meie maakamaral loob oma universaalse helikeele ja kõlamaailma, leiab just endale sobivad ideed, tehnilised lahendused, vajalikud tämbrid, meloodiad, faktuurid jms, mis ühe heliteose puhul olulise sideainena kõne alla võiksid tulla.

Festival tervikuna oli väga hästi õnnestunud, aga mõned kontserdid kerkisid teiste seast esile, näiteks Tallinna Uue Muusika Ansambli (TUMA) kontsert ERRi 1. stuudios 2. mail. Ansambel on tegutsenud alates 2012. aastast ja korraldab edukalt minifestivali „Sound Plasma”. Tunda on, et Arash Yazdani eestvedamisel on ansambel jõulises arengus ja avamas oma täit loomepotentsiaali.

Arash Yazdani ja Tallinna Uue Muusika Ansambel.
Rene Jakobsoni foto

Nüüdismuusika ansamblite koosseisudesse jõuab üha rohkem uusi, haritud ja kogenud muusikuid. Üheks selliseks oli kolmes koosluses esinenud pianist Talvi Hunt, kes on õppinud Šveitsis ja Taanis ning täiendanud end nüüdismuusika alal Darmstadti rahvusvahelistel uue muusika suvekursustel, Donaueschingeni muusikapäevadel ning festivali „Impuls” rahvusvahelisel nüüdismuusikaansamblite ja  -heliloojate akadeemial Grazis. Alates 2015. aastast kuulub Talvi Hunt pianisti ja ühe kunstilise juhina Šveitsi uue muusika kooslusse Ensemble of Nomads. Eesti muusika päevade raames esines ta klaveriduos Kadri-Ann Sumeraga, mis sai eduka alguse 2019. aasta Maailma muusika päevadel (ISCM World Music Days). Ta on mänginud alates 2013. aastast tegutseva ansambli YXUS koosseisus ja TUMAs.

Eesti nüüdismuusika kontekstis on pianistidest olnud väga võimekas ka Taavi Kerikmäe ning on meeldiv, et peale on kasvamas ka uus põlvkond.

TUMA kontsert oli hästi läbi mõeldud, eriti olukorras, mil kontsert ei toimunud tavalises akustilises keskkonnas, vaid oli jälgitav ainult läbi veebi. Väga veenvalt ja vaheldusrikkalt mõjus Priidu Adlase valguslahendus, mis toetas iga loo helisündmusi.

Nauditavad olid ka kava elavdavad videod, kus heliloojad tutvustasid inglise keeles oma teoseid. Sel kujul võikski ideaalis toimuda üks hea tasemega veebikontsert. Ehk oleks võinud kaaluda veel ka varianti, et heliloojad räägivad oma emakeeles ja tõlge jookseb subtiitrites, aga see oleks ilmselt nõudnud juba eraldi ressursse. Omamoodi leidliku ja humoorikana jäi meelde Ülo Krigul, kes juhatas oma teose sisse paokil ukse kriiksumisega, otsekui avades kuulajale sissepääsu fantaasiamaailma. Enamasti toetas TUMA kontserti ka videorežii, mis oli oluliselt rahulikum kui mõnel teisel kontserdil, ehkki kuulajana/vaatajana tekkis soov jälgida kontserti pigem üldplaanis, sest seal esines hetki, kui oleks tahtnud vaadata ühte või teist interpreeti, instrumenti, dialoogi ka sellises pildis, mida videorežii autorhetkel ei võimaldanud. Mõne teose meeleolule töötas režii  lausa vastu, aga mitte siiski TUMA kontsertil, kus olid isegi mõned erilised videoleiud. Väga hea leid oli näiteks kahe noortele kirjutatud lühiloo järjestus: esimese, Elo Masingu soolovioolateose „Puudutus” puhul oli tegemist mängijaga, kes pidi tunnetama poogna ja pilli­keele vahelist pingestatust, jälgides samal ajal võimalikke tekkivaid helisid — pildil oli näha vioolamängija Talvi Nurgamaa oma instrumendiga. Järgmises loos, Ülo Kriguli palas klarnetile „Hundikuninganna”, mängis Taavi Orro ning pildil võis näha Orrot ja tema varju seinal, mis sobis hästi kokku nii eelmise teose kui Kriguli pala vaimsusega. Kahe noortele kirjutatud pala järjestikku esitamine pikemate „päristeoste” vahel sobitus kenasti kontserdi üldisesse konteksti.

Ülo Krigul.
Kaupo Kikkase foto

Elo Masing.
Manuel Miethe foto

Kontserdil kõlas juba mainitud eesti heliloojate Ülo Kriguli ja Elo Masingu uudisteostele lisaks üks ansambli eestvedaja Arash Yazdani varasem teos; nende vahele oli põimitud läti ja leedu heliloojate looming, mida esindasid Santa Bušs (snd 1981) teosega „Ich kann dich noch sehen” („Ma võin sind veel näha”, 2020) ja Justina Repečkaitė (snd 1989) teosega „Acupuncture” (2014).  Kontserdile valitud teosed olid valminud viimase seitsme aasta jooksul.

Ilmselgelt on siinkirjutaja DNA eesti heliloojate omaga väga sarnane, sest jätkuvalt haarasid rohkem eesti heliloojate teosed, kuigi läti ja leedu helilooming pakkus neile meeldivat vaheldust. Kontserdi üldine kõlapilt oli sündmusterohke ja helge, muusikute koosmängus oli tunda mängurõõmu, väga head ansamblitunnetust ja süvitsi minevat kontakti esitatava muusikalise materjaliga. Kontserdi avateos, Arash Yazdani „Aforism” (2016) avas ja fokuseeris kogu kava idee. Tegemist oli meditatiivse teosega, mille esitamisel muusikud mõtisklesid muu hulgas Martin Lutheri, Lao-zi, pärsia luuletajate Rūmī ja Ḩāfez̧i ning vanakreeka filosoofide tekstide üle. Yazdani loomingu üldises kontekstis tundub see olevat üks tema malbeima kõlapildiga teoseid. Kõlalises mõttes aitas ta kuulajatel keskenduda kontserdile ja eemal­duda argimürast.

Erinevate muusikaliste faktuuride kaudu teed ja paralleelsete ajatasandite kulgemist kujutav Elo Masingu teos „Hargnevate teede aed” flöödile, klarnetile, klaverile, viiulile, vioolale ja tšellole suubus muinasjutulisse ja värvilisse muusikalise aia kujundisse. Võtme oma teose avamiseks annab Elo Masing tsitaadiga Jorge Luis Borgese samanimelisest novellist: „[Ta uskus] lõpmatult paljude aegade, divergentsete, konvergentsete ja paralleelsete aegade üha kasvava keerisetaolise võrgu olemasolusse. Need ajalõimed lähenevad üksteisele, hargnevad, lõikuvad või on sajandeid üksteisele täiesti tundmatud…” (tlk Ott Ojamaa). Kontserdi lõpetas Ülo Kriguli väga leidlik ja üllatav esiettekanne kammerteosest „streeeeeeeeeeeeeeeetch” flöödile, klarnetile, löökpillidele, elektrikitarrile, klaverile, viiulile, vioolale, tšellole ja elektroonikale (2021), mis annab edasi ühe salvestatud heli umbes kümnekordse venituse.

 

(Järgneb.)

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon