MUUSIKA, KUIDAS EDASI?

Kuulates balti nüüdismuusikat 2021

TÕNN SARV

Maailm häälitseb — ja me kuuleme seda. Sinna pole midagi parata.

 

Me kuuleme kogu aeg, arvatavasti juba enne sündimist, ja ka magades, teadlikult või mitte. Silmad võib kinni panna, kõrvu mitte; pimedas ei näe midagi, kuid kuulmismeel on ikka ärgas. Mõningate õpetuste kohaselt ongi kuulmine kõige tähtsam tajuvärav. Teisel kohal olevat puudutamine ning alles kolmandana tuleb nägemine.1 Küllap on kuulmine oluline ka enamikule loomadele ja võimalik, et ka taimedele.

Ja küllap oli see oluline ka meie küttidest-kalastajatest esivanemaile, ammu enne seda, kui hakati põldu harima ja loomi karjatama. Koguni nii oluline, et meie keeles on tänapäevalgi kasutusel väga suur hulk sõnu, mis kirjeldavad ülima täpsusega kuuldud helisid. See pidi olema ju eluliselt tähtis, kas pimedusest kostis kahtlast krõbinat või krabinat, oli see kribin või prigin, krabin või pragin, krudin või rudin või hoopis krigin. Ja senini saame me selgesti aru, kui erinevad on need hääled. Teeme vahet, kas miski vuhises, tuhises, suhises, puhises või mühises. Või kas vesi hakkas vulisema, mulisema, sulisema või hoopis solisema. Kui meis üldse mingit geneetilist soomeugrilikkust või looduslähedust otsida2, siis siin see just ongi. Nii rikkalikku onomatopoeesiat leidub vist vähestes keeltes. Me oleme osanud kuulda — ja küllap oskame siiamaani.

 

Kuulda saab, aga kuulamine on juba midagi enamat. Seda saab arendada ja õppida. Saab hakata kuulma ka seda, mida kunagi varem pole kuuldud, märgatud ega tähele pandud — kõike seda, millel pole olnud justkui erilist tähtsust või tähendust. Kell tiksub, külmkapp suriseb, auto sõidab mööda, mis siis sellest nii väga peaks olema. Aga võib olla, ja isegi väga. Lausa nii, et sa ei saa enam uinuda kõigi nende helide sees, mida sa varem polnud tähelegi pannud.3 Maailm häälitseb ja meie otsustame, mida me selles kuuleme ja mida jätame kuulmata. See muudab seda maailma, sest see muudab meie suhtumist sellesse maailma.4 Võib-olla see ongi üks ja seesama.

 

Peata selle kaugelt kostva kella kõla — see on üks neist ülesannetest, mida zen’i-õpetaja võib oma õpilasele anda. See näib olevat võimatu, kuid ometi seda tehakse. Ei hakata seda kaugelt kostvat heli eitama ega selle vastu võitlema, ei üritata oma kõrvu selle eest sulgeda ega proovita millelegi muule keskenduda. Sellest minnakse lihtsalt läbi, nagu seda ei olekski. Saadaksegi selleks, helisetakse sellega koos.

 

Võib-olla oli see midagi sellist, mida ei oldud ehk tähelegi pandud, nagu tuule vuhinat või tirtsude sirinat. Aga nüüd saadakse sellega üheks, ollakse selles lahustunud, voolatakse selles —
ning seda ei ole enam, see on kadunud, nagu ka selle kuulaja. Kuulaja, kuulduv ja kuulmine saab selles üheks ja sellekssamaks. Selles mõttes on ka helilooja, interpreet ja publik üks ja seesama, üks terviklik ja samaaegselt toimuv sündmus.

Rahvamuusika puhul see ongi tavaline. Salmid ja refräänid, mida siis kõik koos kaasa laulavad, aga ka palju muud. Võid tulla, teha kaasa, trummi lüüa, tantsida või laulda, ja jälle ära minna. Vabalt võid ju ka üksinda metsas vilepilli puhuda või laulda ja sellest ise osa saada. Igaüks võib igal hetkel osutuda nii publikuks kui heliloojaks või interpreediks, osaledes selles kõiges, improviseerides, luues omapoolseid helisid ja sündmusi, tõlgendades seda kõike, mängides selle kõigega, teisi sellesse kaasa tõmmates, sünergiat luues, kui  kasutada selle kohta peenemat sõna. Pole vaja midagi piiritleda ega eraldada. Kõik ongi ju üks, täiesti loomulikult.

Popmuusika puhul on publik enamasti küll eraldi, kuid omaenda muusika esitajas on üheskoos nii helilooja kui interpreet. Ta ei vahenda kedagi, ei edasta kellegi teise sõnumit, ta ise ongi see sõnum5, just siin ja kohe praegu.

Kui aga tegemist on kunstmuusikaga6, siis enamasti eemalduvad teineteisest ka helilooja ja interpreet. Nende vahele jääb partituur, kirjamärkide kogum, visuaalne tekst. Helilooja võib luua mis tahes kuuldavatele tajudele ja aistingutele viitavaid märke, suvalises järjestuses ja kestvuses, olles seeläbi küll vastavate helide looja, aga mitte veel nende tekitaja, vahetu esilekutsuja, kuuldavaks tegija. Ta laseb seda teha teistel oma kirjapandud märkide põhjal; ta laseb interpreetidel teha need märgid kuuldavaks, nendega suhestuda, nendega mängida, neid tõlgendada ja esitada vastavalt olukordadele, vastavalt interpreetide endi paremale äratundmisele ja arusaamisele. Las nemad otsustavad, mis kuuldavale tuleb, küll kuulaja neist ise endale sõnumi loob.

Ega siis see loe, mis kostab, ammugi mitte see, mida sellega ehk öelda taheti. Loeb vaid see, kuidas see mõjub. Mõjuda saab aga miski vaid siis, kui see kohtub kellegagi, kes selle ära tunneb, mõlemale tuttavas märgisüsteemis, teineteisele mõistetavas keeles. See on looduse üleüldine seaduspära. Kimalane kohtub ristikheina õisikuga, tundes selle ära. Õis kohtub oma tolmeldajaga, tundes selle ära. Kui keelt ei mõisteta, märke ära ei tunta, siis pole ka mõju ega küpse sellest ka vilju.

Vestlusring: „Kultuuriline ja geneetiline pärilikkus meis ja meie ümber”: Art Leete, Janika Oras, Madis Arukask ja Kristiina Tambets, modereerib Märt-Matis Lill. Eesti/Balti muusika päevad, 23. IV 2021.
Foto: https://www.eestimuusikapaevad.ee/

 

Nüüdismuusika, mida kerge irooniaga on vahel nimetatud ka „õigeks” või „normaalseks muusikaks”7, kannab, vähemalt üldiste arusaamade kohaselt, teatavaid kõrgemaid esteetilisi väärtusi.8 See kõrgematasemeline esteetika, elitaarsus või kultiveeritus on uuemas musikoloogias mõnikord küll ka kahtluse alla seatud.9 On aga tõsi, et see muusika lähtub enamasti struktuursetest ja teoreetilistest arendustest10 või kirja pandud muusikalisest traditsioonist11 ehk siis, lihtsamalt öeldes, on järjepidevalt seotud euroopaliku muusikakultuuri arenguga.

Nende arengute tulemusena vastandub see muusika nüüd siis tavalisele, profaansele, igapäevasele muusikale, see tähendab, popmuusikale ja rahvamuusikale.12 Laias laastus jagunebki tänapäevane muusika kunstmuusikaks, rahvamuusikaks ja popmuusikaks ning neid on mitmete tunnuste põhjal üsna kerge eristada.

Popmuusika majandab ennast publiku toel ise ära, rahvamuusika ei vaja üldse mingit majandamist, kuid kunstmuusika sõltub institutsioonide ja sponsorite toetusest. Popmuusikat ja rahvamuusikat luuakse pigem spontaanselt, kunstmuusikat kirjutatakse enamasti tellimuspõhiselt. Kunstmuusikat esitatakse tavaliselt kontsertidel publikule, rahvamuusikale on omane pigem selles osalemine. Kunstmuusika autor on „helilooja”, popmuusika puhul on ta „laulukirjutaja” ja rahvamuusikal polegi autorit.  Kunstmuusikat säilitatakse enamasti kirjalikus vormis, popmuusika püsib ja levib salvestustena.

 

Erinevate kunstide mitmesuguseid stiile ja žanre on ikka liigitatud kõrgemateks ja madalamateks, selles pole midagi uut. Ning igasugustes stiilides ja žanrites leidub omakorda kõrgemaid ja madalamaid, väärtuslikumaid ja vähem väärtuslikke, huvitavamaid ja vähem huvi pakkuvaid teoseid. Kuidagi ei saa näiteks öelda, et iga klassitsistliku ajastu muusikateos on igal juhul väärtuslikum kui mis tahes popmuusika. Väärtuskriteeriumid muutuvad nagunii.

Kui muusikat tehakse selleks, et keegi seda kuulaks, tähele paneks, siis tuleks küsida, mida on tal öelda. Miks ma peaksin seda kuulama, märkama, tähele panema? Mille poolest on see oluline? Millest ma ilma jään, kui ma seda ei kuula ega märka? Kas see aitab mul luua seoseid, ühineda millegi igavikulisema, puhtama või ülemaga, mis muul viisil pole võimalik?

Aga muidugi võib ka küsida, kas muusika peab üldse midagi väljendama, midagi ütlema, kas tal üldse peab olema mingi äratuntav või mõistetav sisu, tähendus või otstarve. See on ju kunst, l’art pour l’art oma autonoomsuses ja eneseküllasuses, ja kunstil polegi otstarvet — see on üks kunsti igipõliseid tunnuseid.13 Võib-olla ei tohigi sellest rääkida ega seda kirjeldada, vaid üksnes kogeda. „Sõnumi tooja ongi sõnum,” ütleb Marshall McLuhan. Sõnum moodustub alles sõnumi saajas. Sõnumit õieti polegi. „Mul ei ole midagi öelda ja ma ütlen seda. Ja see just ongi see poeesia, mida ma taotlen,” manifesteerib John Cage.

Võib-olla on mingi sisu või väljenduse otsimine muusikas juba iseenesest blasfeemia. Ehk ei tohikski muusikat hinnata selle järgi, kas see mulle meeldib või mitte. Ehk tulekski vältida kuuldu analüüsimist, seoste loomist välismaailmaga, arutlusi ja kriitikat ning keskenduda hoopis mentaalsele kogemusele14, nagu Pierre Schaeffer ja mitmed teised on oma akusmaatilise muusikakäsitluse puhul soovitanud.15

 

Vahel võib tunduda, et nüüdismuusika väljendusvahendid on äärmiselt piiratud. Üldiselt ei kasutata läbivat meetrumit, laulvaid meloodiaid, püsivat tonaalsust ega funktsionaalset harmooniat. Enamasti välditakse ka konsonantse, kindlaid helikõrgusi, positiivseid ja rõõmsaid emotsioone ning kergesti meeldejäävaid, sageli korduvaid kujundeid. Tõsi, kogukondlikult ja piirkonniti on selles kaasaegses kunstmuusikas ka küllaldaselt erinevusi. Steve Reich näiteks kasutab just nimelt läbivat meetrumit ning tema pidevalt korduvad ja aeglaselt varieeruvad rütmid ongi tema minimalistliku stiili signatuur. Seevastu aga näiteks Darm­stad­ti koolkonna põhimõtete kohaselt ei tohiks muusika olla ka ilus. Balti, sh eesti nüüdismuusika hoiab selles maailmas justkui teatavat keskteed. Pole aga kahtlust, et sellist muusikat võib olla üsna raske jälgida.

Muusika on ju ajas kulgev kunst, seda ei saa üksikasjalikumaks uurimiseks seisma panna, lehekülgi tagasi keerata ja uuesti üle lugeda, selle ees ei saa pikemalt vaatamiseks peatuma jääda. See algab, kestab ja lõpeb… ning ongi möödas. Seetõttu saab muusika põhineda üksnes kuulaja lühiajalisel mälul, rakendades kuulaja võimet tähele panna ja meelde jätta teatavaid märke, muusikalisi kujundeid, et lasta tal neid seejärel uuesti ära tunda, uutes seostes ja variatsioonides, luues nõnda võimaluse mingisugusteks ootusteks, tekitades teatavaid pingeid, dramaatikat või narratiivi, kui peenemalt ütelda. Kui aga seesugused märgid ehk muusikalised kujundid on segunenud ühtlasse helidemassi16, kus on raske midagi ära tunda, märgata ja oodata, võib kuulaja tähelepanu kergesti hajuda, ta võib kaotada huvi ja lihtsalt ära minna.

Juhtub see, mida ikka vahel juhtub. Niipea kui reeglid on mingil määral ammendunud, selgeks saanud, hakkab kontekst muutuma ja kunstiks hakatakse pidama ka seda, mida sealt varem välistati. Muutuvad esteetiliste kategooriate tõlgendused, muutub kogu kunstiliste väärtuskriteeriumide süsteem. Väljutakse vanadest, kammitsaiks osutunud vormidest ja seatakse end sisse uutesse, avaramatesse ja vabamatesse ning jõutakse lõpuks kõigi vormide ja piirangute totaalse
eitamiseni.17

 

Kaasaegne süvamuusika on ju üsna marginaalne asi.18 Miski oleks nagu kaduma läinud selles modernismis ja avangardismis, kui muusika ja helide piire hakati avardama, kui väljuti tonaalsetest raamidest, lahkuti püsiva meetrumiga piiritletud väljalt, loobuti konsonantside ja dissonantside eristamisest. Jah, need olid uued ja paljulubavad, mängulised ja põnevad tehnikad, kogu see atonaalsus ja aleatoorika, seriaalsed süsteemid ja muud meetodid. Tõusti kõrgustesse, tõmbuti vandlitornidesse, hakati mängima ja esinema üksteisele. Huvi pakkus rohkem just nende avangardistlike kompositsioonitehnikate arendamine, publik jäi teisejärguliseks ja ega ta kippunudki eriti kaasa tulema.

 

Võib-olla on see juhuslik, aga enam-vähem samal ajal hakkas publik kontserdisaalides uue muusika asemel eelistama hoopis varasemate aegade muusikat. See on maailma muusikakultuuri ajaloos vist küll üsna unikaalne nähtus.

Lätted, mis on muusikat toitnud läbi kõigi aegade ja kultuuride, peaksid igasuguses muusikas sisalduma juba eelduslikult. Kõikvõimalikes klaaspärlimängudes, otsingutes ja eksperimentides võivad nood algsed ja põhilised allikad küll vahel ununeda või kaotsi minna, aga on üsna loomulik, et kui nii on juhtunud, hakatakse neid taas otsima — neid igavikulisi ja kosmilisi, universaalseid ja absoluutseid vägesid või tõdesid, millel on tõesti tähtsust, millele võiks ka päriselt tähelepanu pöörata, mida võiks kuulatada.19

 

Siin peitub küll mitu vastuolu. Ühelt poolt oleks helilooja nagu vaba igal ajal looma mis tahes teoseid, mis tahes vormis ja mahus, ilmutades neis oma metsikut geniaalsust või mis tahes jumalikke ja igavikulisi väärtusi. Kuid teiselt poolt sõltub ta enamasti ikka konkreetsest tellimusest (konkursist, võistlusest, festivalist vms) ja selles ette antud raamidest ning tal tuleb paratamatult arvestada vastavate ootustega, et pälvida tunnustust ja heakskiitu ning saada seeläbi uusi tellimusi. 

Teine varjatud vastuolu on selles, et tahetakse justkui olla elitaarne, ollakse nagu rahul sellega, et vaid valitud publik oskab teost hinnata. Väikest viisi küll virisetakse selle üle, et keegi eriti ei mõista ega toeta. Aga kui mõni kolleegidest tõesti pälvib laialdasemat tähelepanu ja tunnustust, siis on kärmed tulema halvustavad hinnangud stiilis „otsib odavat populaarsust” vms, ka Arvo Pärdile on seda vahel ette heidetud. Populaarsus justkui välistaks midagi väärtuslikku, nagu madaldaks taset, oleks nagu märk sellest, et tegemist ei saa olla kõrge kunstiga.

Nüüdismuusikas ei arvestata laiema publiku huviga ega püüta talle meeldida. Enamasti hoidutakse popmuusikale iseloomulikust20 off-beat’i kasutamisest, mis on nagu diabolus in music, nagu mingi „saatanlik sepitsus”, mis loob selge eraldusjoone ja veelahkme nn tõsise ja kerge muusika vahele. Kui näiteks Brüsseli filharmoonikutega esineb Goran Bregović, siis on see muusika, kui aga nende auväärsete filharmoonikutega esineb RY X, siis on see pop, kusjuures selgesti tajutava erinevuse loobki just see läbiv rütmifiguur, olgu see kui tahes õrnalt või kergelt markeeritud. Need on täiesti erinevad maailmad. Isegi kui popmuusikaga justkui dialoogi astutakse, tsiteeritakse Richard Hamiltoni popkunsti määratlust21 ja lubatakse esile kutsuda „halastamatut biiti”, välditakse ometi kõike, mis võiks tegelikult seda „jubedust” meenutada.22 Sellest ei räägita, see pole muusika, see on „vastik, räige tümps”.23

Goran Bregović.
Veni Markovski foto

RY X.
Foto: https://www.deezer.com/

 

Ning lõpuks jääb ikka alles helilooja ise koos oma kogemuste, oskuste ja isiksusega. Ka kõige laialdasemaid vabadusi, mis tahes aleatoorikat või improvisatsioone lubades on kõik kuuldav ikkagi tema looming, sündinud temast endast, tahtlikult ja teadlikult. Ja siis võibki küsida: helilooja, kes sa oled? Miks sa seda tegid?

Ega me ju tea, miks ta just niimoodi helidel kõlada lasi. Kui tema teos tekitab hämmastust, siis võib-olla ta tahtiski üllatada või jahmatada, tekitada põnevust. Aga kui see tundub igav, üksluine ja arusaamatu, siis ehk ta tahtiski tekitada igavust ja olla arusaamatu. Ning isegi siis, kui tema teos kõlab koledalt, ärritab ja mõjub vastikult, siis ehk seda ta just taotleski.24 Licentia poetica, eks ole. Võib avastada kui tahes palju diskursusi ning kõik nende interpretatsioonid on võrdselt väärtuslikud, sest autori kavatsused pole kunagi lõplikult lahtiseletatavad.25

Antoine Beuger.
Foto: https://www.eestimuusikapaevad.ee

Ja ega olegi oluline, mida keegi mõtles või taotles. Oli ta, kes ta oli, mõtles ta, mida ta mõtles, loeb vaid see, mis jääb meelde, mis pakub huvi ja mida võiks uuesti kuulata: Antoine Beuger „not wind, fire” flöödile, klarnetile, viiulile, tšellole, klaverile ja löökpillidele; Žibuoklė Martinaitytė „Solastalgia” klarnetile, klaverile, viiulile, vioolale, tšellole; Säde Ariel Ojasoo „霧” [„Kirí” („Udu”)]; Lauri Jõeleht „Stella matutina”.

Konkursi „Noor helilooja 2021” lõppkontsert H. Elleri nimelise Tartu Muusikakooli Tubina saalis 24. IV 2021.
Rene Jakobsoni foto

 

Viited ja kommentaarid:

1 Patañjali. Yogasūtra, III: 36–37.

2 Kultuuriline ja geneetiline pärilikkus meis ja meie ümber. Vestlusringis osalevad: Art Leete, Janika Oras, Madis Arukask ja Kristiina Tambets, modereerib Märt-Matis Lill. — Eesti muusika päevad, 23. IV 2021. — https://www.eestimuusikapaevad.ee/kava/vestlusring-kultuuriline-ja-geneetiline-parilikkus-meis-ja-meie-umber/

3 Loengusari „Helilooja, kes sa oled?”: Külaline Tatjana Kozlova-Johannes. Modereerib Andrus Laansalu. — Eesti muusika päevad, 25. IV 2021. — https://www.eestimuusikapaevad.ee/kava/loengusari-helilooja-kes-sa-oled/

4 R. Murray Schafer. The Soundscape: Our Sonic Enviroment and the Tuning of the World. Destiny Books, 1977, 1994.

5 Marshall McLuhan: „Sõnumi tooja ongi sõnum” („The Medium is the Message”).

6 Teisi nimetusi: ’kunstiline muusika’, ’nüüdismuusika’, ’süvamuusika’, ’klassikaline muusika’, ’tõsine muusika’, ’kultiveeritud muusika’, ’kanooniline muusika’.

7 Bruno Nettl 1995. Heartland Excursions: Ethnomusicological Reflections on Schools of Music. University of Illinois Press, lk 3.

8 Eisentraut, Jochen 2013. The Accessibility of Music: Participation, Reception, and Contact. Cambridge University Press, lk 8 ja 196.

9 Philip Tagg 1982. Analysing Popular Music: Theory, Method and Practice. — Popular Music 2, lk 41.

10 Jacques Siron 2002. Musique Savante (Serious music). — Dictionnaire des mots de la musique. Paris: Outre Mesure, lk 242.

11 Denis Arnold 1983. Art Music, Art Song. — The New Oxford Companion to Music, kd 1. Oxford and New York: Oxford University Press, lk 111.

12 Eisentraut, Jochen 2013. Op. cit.

13 Tõnn Sarv 1985. Kunstist ja otstarbest. — Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 236−239.

14 Ines Reingold-Tali 2015. Sound art ja muusika VI: Intonarumor’ist postdigitalismini — žongleerides müranärvil. — Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 55.

15 Pierre Schaeffer 1966. Traité des Objets Musicaux. Paris: Éditions du Seuil.

16 Evija Skuķe oma teosest „Locust. The Beauty Of Destruction” („Rändrohutirts. Hävitamise ilu”) keelpillikvartetile: „See on pala, kus on lõputult aega. Erinevate ajakorraldusviiside, algoritmide ja proportsiooniparameetritega mängides olen loonud ühtlaselt ettearvamatu helimassi…”. — https://www.eestimuusikapaevad.ee/kava/synaesthesis-leedu/tv/

17 Tõnn Sarv 1985. Op. cit.

18 Märt-Matis Lill (intervjuu) 2011. Quo vadis, eesti muusika(elu)? Märt-Matis Lillega vestleb Virge Joamets. — Sirp, 18. III.

19 Tõnn Sarv 2019. Mängurõõm. Udo Kasemets 100. — Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 56.

20 Tõnn Sarv 2014. Popmuusika. Teoreetilise analüüsi katse. — Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 66.

21 „Populaarne, üürike, ära visatav, odav, masstoodanguna toodetud, spirituaalne, seksikas, trikkidest tulvil, glamuurne, kasumlik.”

22 Régis Campo. „Pop Art”.

23 Märt-Matis Lill 2021. Vestlusring „Kultuuriline ja geneetiline pärilikkus meis ja meie ümber”. — Eesti muusika päevad, 23. IV. — https://www.eestimuusikapaevad.ee/kava/vestlusring-kultuuriline-ja-geneetiline-parilikkus-meis-ja-meie-umber/

24 Vrd Umberto Eco. Inetuse ajalugu. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008.

25 Vrd Jacques Derrida 1973. Speech and Phenomena: And Other Essays on Husserl’s Theory of Signs.  Northwestern University Press.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon