TAASKASUTUS OOPERIS: FILMIKUNSTI TIPPTEOSED TEATRILAVAL

ANNE AAVIK

Algus TMK 2021, nr 6

Suurte panustega rahvusvaheline hasartmäng

Koomilise ja tõsise kõrval on veel üks oluline ooperiliik, grand opera. Üks võimsamaid nüüdisoopereid selles stiilis tuli lavale New Yorgi Metis aastal 2006. Hiina helilooja Tan Duni (snd 1957) teose lavastus läks ajalukku ka ühe kalleima Meti projektina (ilmselt küll pärast Prokofjevi „Sõja ja rahu” lavastust aastal 2002, kus laval oli 52 solisti ja 118 koorilauljat ja õmmeldi 1200 kostüümi).

Tan Duni „Esimene imperaator” („The First Emperor”) oli ka esimene nüüdisooper, kus peaosa laulis Plácido Domingo. Ebaharilik oli ka see, et dirigendipulti lubati  helilooja ise — viimati oli selline juhus olnud 1940. aastal. Hiigelooper jõudis 2007. aastal ka ülekandena maailma kinodesse. Selle aluseks olnud ajalooline film „Imperaatori vari” („The Emperor’s Shadow”, Xi’an Film  Studio, 1996, režissöör Zhou Xiaowen) oli oma valmimise ajal läbi aegade Hiina kalleim film. Filmi peategelaseks on impeeriumi esimene valitseja Qin Shi Huang, kes ühendas jõuga Hiina, rajas osa Hiina müürist ja maeti lõpuks koos oma terrakotasõdalastega. Ka ooperi juures ei hoitud kokku, see läks maksma rohkem kui kaks miljonit dollarit ja Meti lauljad said muu hulgas põhjaliku treeningu hiina keeles laulmises. Kriitikutelt sai hiigelprojekt siiski vastakaid hinnanguid. Kui sageli tehakse heliloojatele etteheiteid, et muusika pole piisavalt meloodiline, siis Tan Duni hiina rahvamuusikaga tembitud mõtlikud fraasid mõjusid ka kogenud ooperifanaatikutele lõputuna.

Plácido Domingo Tan Duni ooperis „Esimene imperaator” („The First Emperor”). Metropolitan Opera, 2006. Foto: Ken Howard/Metropolitan Opera

Plácido Domingo oli Imperaatori rolli luues juba ligi kuuekümne kuue aastane, kuid tema nüüdisooperikarjäär alles algas. Domingo tegutsemise ajal  Los Angelese Ooperi kunstilise juhina tuli seal lavale ka Mehhiko neoromantilise ooperihelilooja Da­niel Catáni (1949–2011) teos „Postiljon” („Il Postino”) Pablo Nerudast, samuti Domingoga peaosas. Catán oli seejuures esimene helilooja, kellelt telliti USA ooperimaja jaoks hispaaniakeelne ooper. „Postiljon” baseerub Michael Radfordi samanimelisel filmil („The Postman”, produktsioon: Cecchi Gori Group, Penta Film, Esterno Mediterraneo Film, Blue Dahlia Productions, K2 Two ja Canal+, 1994) ning Antonio Skármeta romaanil „Põletav kannatlikkus” („Ardiente paciencia”). Pablo Neruda rolli kirjutas Catán spetsiaalselt Plácido Domingole. Süžee on põhituumalt ooperlik, meenutades eesti ooperitest vast Tambergi „Cyrano de Bergeraci”: 1950. aastatel väikesel (väljamõeldud) Itaalia saarekesel Cala di Sottol eksiilis elav tšiili poeet Pablo Neruda saab nii palju fännikirju, et tal on palgatud isiklik postiljon Mario. Itaallane armub ja pöördub poeedi poole lootuses saada abi luuletuste kirjutamisel. Tal õnnestubki oma südamedaam ära võluda ja temaga abielluda. Kuid õnnetuseks hakkab Mario Neruda mõjul kirjutama ka poliitilistel teemadel. Kommunistide meeleavaldusel osaledes hukkub ta juhusliku kuuli läbi.

Plácido Domingo Pablo Nerudana Daniel Catáni ooperis „Postiljon” („Il postino”). Los Angelese Ooper, 2010.
Foto: https://www.ocregister.com/2010/09/21/il-postino-becomes-an-opera/

Catán pidas plaani valada „Postiljon” ooperivormi kohe pärast filmi nägemist, aga tegelikult kulus selleks viisteist aastat, sest toona oli tal ees ootamas kaks ooperitellimust. Esialgu pidi Mario osa laulma Mehhiko staartenor Rolando Villazon. Majanduslike raskuste tõttu lükati ooperi esiettekanne edasi 2010. aasta sügisesse, Villazonil oli aga vahepeal häälepaelte operatsioon ja teda asendas Charles Castronovo. Aasta lõpus tuli etendus välja enam-vähem sama koosseisuga Theater an der Wieni laval ja järgmisel suvel Pariisi Théâtre du Châtelet’s ning Tšiilis Santiagos, 2013. aastal veel ka Madridi Teatro Realis. USAs on seda eelmise kümnendi jooksul mängitud veel ka Philadelphias ja New Yorgis. Küllap on tegu filmi põhjal sündinud ooperiga, mida on kõige rohkem lavastatud. Catáni muusika on nüüdis­ooperi kohta tavatult  meloodiline ja ehk seetõttu on tema loomingut ka mitmel korral võrreldud Pucciniga. Frankfurter Allgemeine nimetas ooperi Viini esiettekannet triumfiks, samas kui Die Presse arvas, et teose sisu lämbus ooperliku suhkruvaaba alla. Ühes asjas olid kriitikud igatahes ühel meelel: kui paljud ooperikülastajad kaebavad, et tänapäeval ei kirjutata enam nii nagu vanasti, siis selle teose puhul võivad nad kergendatult hingata.

 

„Kuldsüda” ooperilaval

Taani filmirežissööri Lars von Trieri (snd 1956) linateosed tegelevad halastuse, ohverduse ja vaimse tervise teemadega ning viljaka autori „Kuldsüdame” triloogia filmid on andnud ainest juba kahele ooperile.

Poul Rudersi (snd 1949) „Selma Ježková” tuli esiettekandele aastal 2011 Taani Kuninglikus Ooperis, lavastajaks Kasper Holten. Ooper põhineb Lars von Trieri 2000. aastal Kuldse Palmioksa vääriliseks arvatud muusikafilmil „Tantsija pimeduses” („Danser i mørket”, ingl k „Dancer in the Dark”, produktsioon: Zentropa Entertainments, Canal+, FilmFour ja France 3 Cinéma). Tšehhi immigrandi õnnetust saatusest rääkiv film on erakordselt depressiivne ja võiks vabalt võita ka masendavaima muusikafilmi tiitli. Peategelane Selma on Tšehhi immigrant, üksikema, kes rabab tööd Ameerika kolkaküla tehases, ainsaks rõõmuks kümneaastane poeg ja armastus klassikalise Hollywoodi muusikali vastu. Lihtne ja aus, kuid järk-järgult nägemist kaotav Selma meeldib majaperemees Billile, kes satub majanduslikesse raskustesse ja varastab Selma poja silmaoperatsiooni jaoks hoiule pandud raha. Selma avastab varguse ja tapab Billi poolkogemata. Ta võtab raha tagasi ja maksab poja operatsiooni eest ette, peab aga siis aru andma USA kohtusüsteemi ees. Ježková osa mängib Islandi laulja Björk, kes pälvis selle eest ka aasta naisnäitleja tiitli. Film on väga pikk ja muidugi tuli ooperi jaoks lugu lühendada. Sellega kaotasid aga palju ooperi tegelased ja kannatada sai ka võimas emotsionaalne sisu.

Teise katse Trieri filmi ooperilavale mugandada tegi Brooklyni 21. sajandi Mozartiks ristitud Missy Mazzoli (snd 1980). Kui „Tantsija pimeduses” oli Trieri  „Kuldsüdame” triloogias viimane, siis 1996. aastal valminud „Laineid murdes” [„Breaking the Waves”, produktsioon: Zentropa (Taani) koostöös Sandrew Metronome’i (Taani) ja Guild Pathé Cinemaga (UK)]  oli selle esimene film. See draama on veider segu religioonist ja erootikast. Tegevus toimub 1970. aastatel Šoti mägismaal rangelt usklikus külakogukonnas. Tundliku närvisüsteemiga jumalakartlik noor naine Bess (Emily Watson) abiellub endast oluliselt vanema Janiga, kes töötab naftaplatvormil hooajatöölisena ja peab seetõttu kaua aega kodunt eemal viibima. Lahusolekuvalus Bess palub jumalalt oma armastatu kiiremat kojutulekut. See juhtubki, kuid hoopis seetõttu, et kole tööõnnetus on mehe üleni halvatuks muutnud. Kuna Jan ise ei suuda enam abielumehe kohuseid täita, soovitab ta naisel otsida kogemusi teiste meestega ja neist talle rääkida. Bess usub, et peab oma abikaasa käsku täitma, ja see viib ka traagilise lõpplahenduseni. Missy Mazzoli teist ooperit „Laineid murdes”, mille ta kirjutas koos libretist Royce Vavrekiga Philadelphia Ooperi tellimusel, on Opera News nimetanud üheks paremaks 21. sajandi ooperiks, samas kui The
Guardiani arvustaja peab selle miinuseks vähest dramaturgilist pinget. Mazzoli ooper esietendus 2016. aastal Philadelphia Ooperis, Euroopa esiettekanne toimus Edinburghi festivalil 2019. Viimase kahe aasta jooksul on see olnud plaanis Adelaide’i festivalil, Los Angelese Ooperis ja Houstoni Grand Operas. Aastal 2017 nomineeriti see ooper aasta parima maailmaesietenduse kategoorias rahvusvahelisele ooperiauhinnale (International Opera Award for Best World Premiere) ja võitis Põhja-Ameerika Kriitikute Ühingult parima uusooperi tiitli [(MCANA) Award for Best New Opera].

Missy Mazzoli ooper „Laineid murdes” („Breaking the Waves”). Philadelphia Ooper, 2016.
Foto: © James Darrah

Praegugi kirjutab Missy Mazzoli ooperit, seekord Metropolitan Opera tellimusel. Selle aluseks pole küll film, vaid George Saundersi romaan „Lincoln in the Bardo” („Lincoln surma ja taassünni vahel”).

 

Põnevusmeistri jälgedes

Vähemalt kaks ooperit on sündinud filmiajaloo ühe kõige mõjukama inglase teoste põhjal. Põnevusfilmi kullafondi kuuluvas Alfred Hitchcocki filmis „Kurikuulus” („Notorious”, RKO Pictures, 1946) mängis ka eesti päritolu Ivan Tresault. Koos Michael Curtize filmiga „Casablanca” jäädvustas „Kurikuulus” filmiajalukku näitleja Ingrid Bergmani ja väärib oma nime ka tolle aja pikima suudlusstseeni poolest Gary Granti ja Ingrid Bergmani vahel. Bergmani mängitud Alicia kurikuulsus julgustab USA agente värbama teda spioneerima sõjajärgses Rios natside vastu. Mees, keda ta armastab, umbusaldab teda. Sõjajärgse miljöö armukolmnurk mõjub mõnevõrra ooperlikuna juba ka filmis. Hiljem inspireeris spionaažimelodraama rootsi heliloojat Hans Geforsi (snd 1952) kirjutama selle põhjal koos libretisti Kerstin Perskiga rootsikeelse ooperi „Notorious”, mis jõudis lavale Göteborgis aastal 2015. Peaosalist Aliciat laulis maailmakuulus Wagneri-sopran Nina Stemme. Brasiilias hargnevat lugu on ooperi jaoks veidi õgvendatud, kuid „Kurikuulus” on igati ooperi­traditsioone austav teos, kus pole koonerdatud ei arioosode, ansamblite ega kooridega ning kus Alicia väljendab oma raevu Wagneri Isolde väärilises aarias.

Ka Hitchcocki psühholoogiline triller „Marnie” (Geoffrey Stanley Productions, 1964) on teinud uuestisünni ooperilaval. Kui täpne olla, siis helilooja Nico Muhly ja libretist Nicholas Wright on kasutanud nii 1961. aastal valminud Winston Grahami samanimelist romaani (tema loomingust on inspiratsiooni saanud ka näiteks BBC sari „Poldark”) kui ka filmi.

„Marnie” nimitegelaseks on pisikelmustega elatist teeniv kaunis naine, kes rändab ühe tööandja juurest teise juurde, näpates esimesel võimalusel nende tagant raha, millega püüab võita oma võõrandunud ema poolehoidu. Ühel päeval satub kaunitar kokku sarmika ärimehega, kes temasse armub ning naise endaga abielluma šantažeerib. Daami minevik sisaldab aga midagi, mis muudab läheduse tema jaoks võimatuks, ning nii järgneb kahe diametraalselt erinevate soovidega inimese psühholoogiline duell. Blonde näitlejannasid armastav Hitchcock oleks meie ajal sattunud kindlasti #MeToo pahameeletormi alla — ka Marnie lugu rääkis ta eeskätt mehe vaatepunktist.  Nico Muhly (snd 1981) ooper „Marnie” on suurepärane teos ka filmi nägemata ja jutustab pigem noore naise eneseleidmise lugu. Inglise Rahvusooperis 2017. aastal maailmaesiettekandele tulnud lavateos jõudis järgmisel aastal New Yorgi Metropolitani lavale ja sedakaudu otseülekandena üle maailma, ka meie kinodesse, ja tegi hoobilt tuntuks noore ameerika metsosoprani Isabel Leonardi. Meti kodulehelt saab ja tasub seda järele vaadata.

 

Tumeda rootslase jälgedes

Sünge rootsi režissöör Ingmar Bergman oli tegev nii filmis kui teatris ja proovis kätt ka ooperilaval. Tema psühholoogilistest filmidest on end inspireerida lasknud mitmed heliloojad. Bergmani linateosest „Persona” (AB Svensk Filmindustrie, 1966), kus mängisid Bibi Andersson ja Liv Ullmann, lasi end inspireerida USA helilooja Keeril Makan (snd 1972). Tema kammerooper „Persona”, mis esietendus aastal 2015, järgib filmi lugu. Tuntud näitleja Elisabet Vogler viibib saladuslikul põhjusel haiglaravil; ta on lakanud rääkimast ja tema eest hoolitseb õde Alma, kellel hakkavad sõnatu naise eest hoolitsedes tekkima isiksusehäired. Sisuliselt on tegemist peaaegu et mono-ooperiga. Seni on teos kõlanud Brooklynis ja Los Angeleses.

Keeril Makani ooper „Persona”. Los Angelese Ooper, 2017.
Fotod: Larry Ho/LA Opera

Ka Ingmar Bergmani ikooniline film „Sügissonaat” („Höstsonaten”, ITC Entertainment, 1978) jõudis sügisel 2017 soomerootsi helilooja Sebastian Fagerlundi (snd 1972) tõlgenduses ooperisse, kõlades nii Soome Rahvusooperis kui Stockholmis Läänemere festivalil. „Sügissonaat” on liigutav lugu rasketest peresuhetest, pakkudes sissevaadet valusatesse lapsepõlvekogemustesse, naise kui ema ja kunstniku rolli ühendamise probleemidesse. Bergmani filmi peategelaseks on kuulus kontsertpianist Charlotte Andergast, kelle prototüübiks oli eestlannast pianist ja kirjanik Käbi Laretei. Viimase mängitud on ka filmis kõlanud Chopini Prelüüd nr 2 A-duur. Huvitaval kombel meenutas Käbi Lareteid ka ooperis peaosa kehastanud laulja Anne-Sofie von Otter. Fagerlundi ooper sai eranditult head vastukaja ja kindlasti ei jäänud selle psühholoogiline mõju alla ikoonilisele filmile.

Anne Sophie von Otter Sebastian Fagerlundi ooperis „Sügissonaat” („Höstsonaten”). Soome Rahvusooper, 2017.
Fotod: https://operavision.eu/en/library/performances/flashback/autumn-sonata-finnish-national-opera-and-ballet

Anne-Sofie von Otteri nimega on aga seotud teinegi filmi põhjal sündinud nüüdisooper, tunnustatud briti ooperihelilooja Thomas Adési (snd 1971) „Hävitusingel” („Exterminating Angel”).

Mehhiko filmitegija Luis Buñueli üleloomulik „El ángel exterminador” esilinastus 1962. aastal. Sürrealistliku sisuga film räägib kõrgklassi seltskonna õhtusöögist, kust külalised millegipärast lahkuda ei saa, ning kaosest, mis sellele järgneb. Kriitikud on peokülalisi tõlgendanud kui Franco režiimi valitsevat klassi, kelle igavene peolaud muudab nad lõpuks tigedaks ja pärismaailmast võõrandunuks. Peagi löövad välja nende halvimad iseloomujooned.

Ooperi maailmaesiettekanne toimus Salzburgi festivalil 2016, aga kuna tegu oli Londoni Kuningliku Oope­ri, Metropolitan Opera ja Taani Kuningliku Ooperi ühistellimusega, sai ka seda 2017. aastal jälgida otseülekandena Metist kinodes üle kogu maailma. Thomas Adési ooperiga sai laialt tähelepanu Leticia osa kehastanud, erakordse hääleulatusega koloratuursopran Audrey Luna. Kolmanda oktaavi a on teadaolevalt kõrgeim noot, mis ooperilaulja partiisse kirja pandud.

 

Sürreaalne unenägu

Ilmselgelt on Ingmar Bergmani filmid mõjutanud juba eespool mainitud Robert Altmani, aga ka David Lynchi. Viimase jälgedes käis austria helilooja Olga Neuwirth (snd 1968). Isikupärase käekirjaga David Lynchi neo-noir „Kadunud kiirtee” („Lost Highway”, produktsioon: Ciby 2000 ja Asymmetrical Productions, 1997) on segase sisuga lugu, milles džässmuusiku koju hakkavad järsku ilmuma kummalise sisuga VHS-kassetid ja ootamatult mõistetakse ta süüdi oma naise mõrvas, pärast mida ta muutub sõna otseses mõttes teiseks inimeseks. Tavapärast loo jutustamise loogikat siit ei leia ja tema narratiivi on seetõttu võrreldud Möbiuse lehega. Ooperi jaoks näib see olevat küll täiesti hullumeelne valik, aga Neuwirthi helikeel on piisavalt unenäoline ja sürrealistlik. Koos libretisti Elfriede Jelinekiga valminud ooper esietendus 2003. aastal Grazi uue muusika festivalil „Steirischer Herbst”. Seda on lavastatud ka Ameerikas, Inglismaal ja Saksamaal ning 2019. aastal valis ajalehe The Guardian toimetus selle ooperi 21. sajandi veerandsaja parima muusikateose hulka.

 

Taaskasutus planeedi päästmiseks

Vähemalt üks ooper maailmas on sündinud ka dokumentaalfilmi põhjal. Isegi niivõrd konservatiivne teater, nagu seda on La Scala, lubab endale vahel nüüdisooperite tellimusi ja kuna 2015. aastal toimus Milanos Expo maailmanäitus, mille motoks oli „Feeding the planet, energy for life”, siis jõudis seal esiettekandele ka ammu tellitud Giorgio Battistelli (snd 1953) ooper, mille väga konkreetne pealkiri „CO2” ei luba kahelda ooperi teemas. Teose aluseks on 2006. aastal valminud ja Sundance’i filmifestivalil esilinastunud Davis Guggenheimi kontsertdokumentaal endise USA asepresidendi Al Gore’i kampaaniast, mille käigus too püüdis inimesi harida kliima soojenemise teemal. Filmil „Ebamugav tõde” („Inconvenient Truth”, produktsioon: Lawrence Bender Productions ja Participant Productions)  oli kassa­edu kõrval teisigi mõjusid — väidetavalt tõstis see vaatajate teadlikkust ja huvi keskkonnateemade vastu.

 

 

 

 

 

Giorgio Battistelli ooper „CO2”. Milano, Teatro alla Scala, 2015.
Foto: © Teatro alla Scala

Battistelli on kirjutanud kokku ligi kakskümmend ooperit, mille teemadering ulatub Diderot’ ja d’Alembert’i entsüklopeediast Mary Shelley „Frankensteinini”. Algul pidi keskkonnaooperi peategelaseks olemagi Al Gore, aga siis  otsustati koos libretisti Ian Burtoniga fiktsionaalse teadlase dr Adamsoni kasuks. Ooperi tegevus leiab aset kliimakonverentsil, kus Adamson räägib kliimamuutuste hävitavast mõjust ja võimalikust maailmalõpust; vahepeal ilmuvad välja nii tantsiv Šiva, Aadam, Eva, madu kui antiikaja Gaia.

 

Filmi põhjal kirjutatud ooperite kõrval sünnib hulgaliselt uudisoopereid, millel on küll sama pealkiri kui kultusfilmil, kuid mille aluseks on siiski pigem kirjandusteos. Näiteks on David Moraveci horror-ooper „Shining” (Minnesota, 2016) kirjutatud Stephen Kingi romaani, mitte Kubricku ikoonilise filmi järgi.

Ka Eestis on samalaadsel teemal tehtud nii filme kui ka oopereid. Esimesena meenub Aino Kallase „Reigi õpetaja”, mille põhjal on loodud ju nii Tubina ooper kui Jüri Müüri samanimeline film (Tallinnfilm, 1977). Ja on üht-teist oodatagi — Ardo Ran Varrese ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan” esietendus Vanemuise teatris on lükkunud taas järgmisse hooaega. Sellegi uudisteose libreto põhineb algallikal, Tammsaare romaanil, mitte 1964. aasta Kromanovi-Müüri filmil. Meenutagem, et eelmise sajandi kümnest parimast eesti filmist põhinevad koguni seitse kirjandusteosel. Jääb ainult loota, et mõni 21. sajandi ooper valmib ka näiteks „Kõrboja peremehe”, „Hukkunud Alpinisti hotelli” või miks mitte ka mõne vähem tuntud linateose järgi.

 

Viide:

Rowena Smith 2019. Breaking the Waves review — Von Trier’s bleak drama feels lost in translation. — The Guardian,
22. VIII. — https://www.theguardian.com/music/2019/aug/22/breaking-the-waves-missy-mazzoli-review-von-triers-bleak-drama-gets-lost-in-opera-translation

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon