ETTEPANEK

Ettepanek avaldab selget tahet avalik-õiguslikuks elukorralduseks. Taotleb haldusreformi raames riiklike funktsioonide lahtiriigistamist.

 

Riigi haldusala vähendamine toob kaasa:

1. Kultuuriministeeriumi tegevuse lõpetamise, tema mõningate funktsioonide Haridusministeeriumi haldusalasse andmise.

2. Kultuuri rahastamise, otsustus- ja ettevõtlusõiguse andmise lahtiriigistatud Kultuurkapitalile. Kultuurkapitali eesotsas on Vabariigi president.

 

Kultuurkapital saab lahtiriigistatud kultuurielu korraldajaks ja toimib apoliitilises võimkonnas. Seatud eesmärk on vastavuses säästliku rahastamis- ja halduspoliitikaga.

 

Eesmärgi saavutamiseks on vaja häälestada erakondi poliitilistele kokkulepetele, et haldusreform laieneks oluliselt, saaks territoriaalse halduse optimeerimisest uueks elukorralduseks.

 

SELETUSKIRI ettepaneku juurde

 

Eesti Kultuurkapitali haldajaks ja valdajaks aastatel 1925–1940 oli apoliitiline võimkond, mille eesotsas oli Vabariigi president. Toimus ja toimis lahtiriigistatud kultuurielu. Kultuurieluseade oli demokraatlik, omavalitsuslik, isekorralduv ja säästlik.

Oli avalik-õiguslik kultuurielu. Mõned kultuurikorralduslikud riiklikud funktsioonid olid Haridusministeeriumi haldusalas.

Eesti Kultuurkapitali seaduse taastamisel võiksid Eestile kuuluvad rahvusvaheliselt kinnitatud TV ja raadiolaine alad kuuluda Kultuurkapitali omandisse ja olla sihtkapitalide ühisettevõtluse hallata. Sihtkapitalide eesotsas on demokraatlikult valitud vastava ala spetsialistid, toimub tõhus rotatsioon otsustuskogudes, toimub intellektuaalse omandi arvelevõtt, väärtustatakse ideid, mis leiavad teostamist sihtkapitalide ettevõtluses jne.

 

Riik osaleb kultuuri rahastamisel Kultuurkapitali kaudu. Kultuuri rahastamine tugineb usaldusele.

 

Tõnis Rätsep

 

Käesolev ettepanek ja seletuskiri selle juurde osutab lühidalt Eesti Vabariigis toiminud kultuurielu korraldusele, mis täitis nõude: „Ei pea sinu pahem käsi mitte teadma, mis sinu parem käsi teeb.”(Mt 6:3)

 

Kujundiga paremast ja pahemast käest osutatakse meile, inimestele, et andes ärgem tõstkem esile iseennast.

Iseennast, andes, esile tõstes ei ole meie andmises andmist ega saamises saamist.

 

Süvenedes Eesti Kultuurkapitali 1925–1940 korraldusse, näeme, kuidas vääristati raha, loodi ühistegevus ministeeriumide vahel, kuidas toimus maksusoodustustega kaetud ühistegevus kõigi Kultuurkapitaliga koostööd tegevate jõudude vahel. Kultuurkapital toimis kapitalina. Kultuuristati elukeskkond päevast päeva tegevalt ja tervikuna. Ei olnud tarvis kulutada riigikogu aega, ei kulutatud aega kultuurikontseptsioonidele ega sellest tulenevate loomeinimeste seaduste väljatöötamisele.

Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel. Miks mitte sellega edasi minna?

 

Aeg näitab, kas 2016. aasta järjekordsest haldusreformi ideest kasvab välja laiaulatuslik reform, mis suudetakse ellu viia, ning kas jätkub tarkust selle raames ka muud hädavajalikud reformid ära teha.

 

EW Kultuurkapitalis, eesotsas Wabariigi presidendiga, oli tegev ka ajakirjanduse sihtkapital.

EWs  ei peetud teatreid ülal riigieelarveliste, st maksumaksja rahadega.

Helikunsti sihtkapitali ettevõtluses töötas 10 (kümme) klaverivabrikut jne.

Eesti Wabariigis toimis kultuurikohustus. Kultuuri kohustus EW kodanikele võimaldas Eestis elavatele teistele rahvustele rakendada kultuuriautonoomia seadust. Eestlaste tugevus, vägi ja jõud seisnes oskuslikus kutsetöös, usalduslikus ühistegevuses. Oli välistatud mentaliteet „mõisa köis las lohiseb”.

Kui inimeste tegevus ei õnnestu, on põhjuseks, et suhted on korrast ära, tasakaalustamata.

 

Väliselt töötab Eesti Vabariik analoogiliselt läänemaiste riikidega, ainult riiklikes suhetes ei toimi järjekindel õiguskaitse võimude lahususele. Nii kordub avalikes esinemistes taotlus kaotada presidendi institutsioon, mis tähendab kaotada ära apoliitiline võimkond riigis. Üks rahvusriigi ülesannetest on luua piisavalt intellektuaalset kapitali, et seeläbi tõusta kõrgemale suuruse, rahvaarvu ja geograafia seatud piiridest.

Paljud poliitikud saavad praegu kultuurielus toimivast külmutatud konfliktist suurt kasu — poliitilist kapitali. Praegustes ühiskondlikes üla- ja allhoovustes ilmutatakse tahet ehitada üles tugev poliitiline võimuvertikaal.

Võimaliku tasakaalu tarvis on meile, inimestele antud kolm tõetunnetuse viisi: religioosne, teaduslik, kunstiline. Vertikaalmõõtme ühiskonda toovad kirik ja kultuur. Poliitikute ülesanne on teenindada elu horisontaaltasandit ja jälgida, et riigis oleks tagatud võimude lahusus. Võimude lahususe tingimusis saab ka õiguskaitsesüsteem kujundada endast iseseisva täitevvõimu haru. Ainult poliitilisest võimust rippumatu, lahus olev õigussüsteemi võim saab tagada riiklike suhete korrasoleku.

 

Kutsealade liidud olid töövõtjate liidud — kutseühingud, et kindlustada kõik töölepingud; seega olid nad kindlustusettevõtted. Omanikud — tööandjad ja tööandja tunnuseid omavad kutseühingu liikmed — ei saanud osaleda liidu töös hääletajatena, küll aga võisid esitada ettepanekuid.

Tööandja tunnuseks loeti nõustamistegevust tööle võtmisel, palkamisel ja vallandamisel. Oli välistatud hiidkasumi jahis riskiettevõtlus („soojussurma” külvamine), ei kõneldud turvatunde loomisest, vaid ülesandeks oli tegelik turvalisus, tegelik kindlustatus.

 

Tõnis Rätsep

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist