„MIS TAHES KULTUURI TULEB FILMIDA NII, ET PÜÜAD VÕIMALIKULT VÄHE HÄIRIDA PÕLISELANIKE IGAPÄEVAST ELU”

Liivo Niglase intervjuu Valentin Kuigiga, 18. III 2021

Valentin Kuik on eelkõige tuntud mängufilmirežissööri ja -stsenaristina, kuid tema filmograafias on ka terve rida dokumentaalfilme. Kolm neist on üles võetud Lääne-Siberis elavate hantide juures ja käsitlevad teemasid, mis on seotud põlisrahvaste kultuurilise identiteediga: Teade parlamendile” (1989) räägib naftatööstuse survest hantide traditsioonilisele eluviisile ja maailmapildile, Lend” (1995) näitab metsalaagrites elavate laste viimist helikopteriga internaatkooli ja nende esimesi kogemusi võõras keele- ja kultuurikeskkonnas, Hääled” (1996) jälgib handi kirjaniku ja poliitiku Jeremei Aipini püüdlusi saada valitud Venemaa parlamenti.

Niisiis kuulub Valentin Kuik nende eesti filmitegijate hulka, kes on muude tööde kõrval teinud ka nn etnograafilisi või antropoloogilisi filme. Tegelikult ongi enamik eesti etnograafilistest filmidest valminud professionaalsete režissööride, operaatorite ja helioperaatorite käe all, erinevalt Lääne-Euroopast ja Ameerikast, kus selliseid filme teevad peamiselt kultuurilist mitmekesisust uurivad teadlased — etnoloogid-antropoloogid —, kellele filmitegemine on sageli kõigest üks õppe- ja uurimistöö suundadest. Teadlastel on etnograafiliste teemade käsitlemisel filmiprofessionaalide ees kindlasti teatud eelised, eriti kultuuri tundmise ja süvenemiseks vajaliku ajaressursi osas. Samas, paljuski iseõppinud ja üksi töötavate filmitegijatena ei pruugi nad alati suuta ära kasutada kõiki kinematograafia võimalusi. Selge visiooniga režissöör seevastu võib kogenud meeskonna (operaator, helioperaator, monteerija) abiga luua ka argisest sündmusest vormiliselt ja sisuliselt mõjusa loo, mis paneb filmitavatele emotsionaalselt ja intellektuaalselt kaasa elama.

Valentin Kuigi (ja teiste eesti kinokunsti klassikute, nagu Lennart Meri, Mark Soosaar, Enn Säde, Arvo Iho, Rein Maran jne) etnograafilise filmi kogemus väärib talletamist ja põhjalikumat uurimist. Sealt on õppida nii tundlikku suhestumist põlisrahvaste maailmaga kui ka oma selge autoripositsiooni väljendamist.

Alljärgneva intervjuu eesmärk on avada Valentin Kuigi Siberi-filmide tausta ja selgitada tema filmitegemise põhimõtteid. Saatsin intervjueeritavale kõik oma kirjalikud küsimused korraga ja  vastuseks sain kompaktse teksti koos täpsustustega.

 

 

 

 

 

Filmi „Teade parlamendile” võtetel handi tšummis. Vasakul Valentin Kuik. 

Liivo Niglas: Mind huvitab teie kokkupuude ja suhe nn etnograafilise filmiga ning see, mille poolest etnilistest ja haavatavatest vähemustest rääkivad dokumentaalfilmid erinevad tavalistest, nn lääne ühiskonnas filmitud dokumentaalfilmidest (või mängufilmidest). Niisiis, mis oli teie ajendiks hantide filmimisel? Kust tuli huvi Siberi ja sealse olukorra vastu?

Valentin Kuik: Sõnal „Siber” on iga inimese jaoks lisaks geograafilisele tähendusele veel terve rida muid, sageli hoopis isiklikumaid tähendusi. Need  sõltuvad oluliselt selle  sõna kasutaja east ja rahvusest, elukohast ja haridusest. Aga ka sellest, kuidas ta suhtub tehnilisse progressi. Või mida ta üldse arvab lääne tsivilisatsioonist ja euroopa kultuurist. Või sellest, kas teadus aitab inimkonnal varasemaid vigu ja nendega kaasnevaid katastroofe vältida. Mis aga kõige olulisem, millisena ta kujutab ette mitte ainult iseenda, vaid ka oma järeltulijate tulevikku.  Lisaks loetletule ka väga palju muud.

Minu jaoks omandas sõna „Siber” väga isikliku või ka perekondliku tähenduse 1949. aastal. Miks nii? Aga sellepärast, et peale minu, sel ajal äsja kuueaastaseks saanud ja Valliks hüütava Valentin Kuigi, elasid Tartu maantee äärses Neanurme rahvamajas asuvas  köögiga toas veel neli Kuiki. Olime 1943. aastal Venemaalt saabunud eestlastest põgenikud. Enne põgenemist olime elanud Novgorodi oblastis Ilmeni järve ääres paikevas Sabolotje külas. Kuikidest  jäid maha tuulik, vesiveski ja suur ärklikorrusega maja, mida ümbritses kena viljapuuaed.

Küllap need hooned pluss hea elujärg saidki Kuikide vanema põlvkonna meestele saatuslikuks. Ma ei usu, et nad Sabolotje ja teiste ümberkaudsete külade elanikega halvasti läbi said. Ei usu ka seda, et nad  möldritöö eest tasu ehk matti võttes kedagi tüssasid. Päris kindlasti kohtusid nad venelastega pühapäeviti kohalikus kirikus ja vahetasid pärast jumalateenistust arvatavasti ka  mõtteid ning võtsid vahel ka koos napsi. Küllap olid Kuikide Eestisse põgenemise põhjused pigem sotsiaalset laadi.

Nagu mäletas minu vanaema Leida Kuik, möödusid Esimene maailmasõda, Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon ja isegi Venemaa kodusõda Kuikide jaoks inimohvriteta. Mis tahes riigisisene või väliskonflikt muudab igal ajalooperioodil teradest jahu jahvatavad inimesed strateegiliselt olulisteks persoonideks. Niisiis olid ka Kuigid-möldrid suurte rahvusvaheliste ja ka riigisiseste tülide ajal täiesti puutumatud. Eks kujutage ette, mis juhtub, kui sõjavägi jääb ühel hommikul ilma leivata. On ju päevselge, et patriootiliste või revolutsiooniliste kõnedega soldateid kaua eesliinil ei hoia. Oletan, et ka söönud mehel  ei ole kahuritule all kerge olla. Seda  isegi siis, kui võitled  kogu inimkonna helge tuleviku eest.

Nii jahvatasidki Kuikide veskid sõltuvalt tuulest ja kohaliku jõe veetasemest sõltumatult kuni 1938. aasta suveni. Mina ei olnud veel sündinud ja nii peangi edasise kirjeldamiseks kasutama oma vanaema Leida Kuigi suusõnalisi mälestusi. Tema oli sel päeval kodus, sest aprillis oli sündinud Viktor Kuik. Niisiis jutustaski Leida Kuik oma tütardele Sinaidale ja Tamarale, et Edurad Kuik käsutati 1938. aasta juunis tuulikust alla…, et talle anti veerand tundi aega töörõivaste ja kirsasaabaste ülikonna ja kingade vastu vahetamiseks… ja et siis käsutati ta autosse ja viidi kusagile. Tõenäoliselt Novgorodi linna. Tema edasise saatuse kohta sai Leida Kuik ametlikku informatsiooni alles 1957. aastal. Dokumendist, mis ei ole tõenäoliselt enam säilinud, võis ta lugeda, et tema mees suri 1943. aastal. Niisiis samal aastal kui mina, Valentin Kuik, sündisin.

Leida Kuik oli minu vanaema. Ta oli väga tugev inimene. Ta tuli toime nii oma laste kasvatamisega kui ka veskitööga. Seda muidugi tänu teiste Sabolotje küla elanike abile. Pean vajalikuks rõhutada, et nad kõik olid venelased. Rahvustest veel nii palju, et 1942. aastal peatus Sabolotje külas  Saksamaa poolel sõdinud Hispaania väeosa. Et neid kohe rindele ei saadetud, said nad külas ligi nädal aega puhata. Mina ei olnud sel ajal veel sündinud ja tean seda minust vanemate Kuikide mälestuste põhjal. Loomulikult vajasid ka hispaanlased leiba.

Nii jahvataski Kuikide veski jahu ka okupantide tarvis. Vähe sellest, Hispaania ohvitserid olla käinud vahel isegi Kuikide majas  teed joomas ja plaate kuulamas. Nimelt oli Arhangelski oblastis asuvas laagris oma viimast eluaastat elanud Eduard Kuik muusikahuviline inimene. Ju siis ka tema perekonnaliikmed. Leib, mida hispaanlased sõid, ning Straussi valsid, mida nad meie verandal kuulasid, saidki Kuikidele saatuslikuks. Tänapäeval nimetatakse sellist külalislahkust delikaatselt kollaboratsiooniks.

Nii rakendaski Kuikide naispere Idarinde lähenedes 1943. aasta kevadel hobuse vankri ette. Kaasa võeti ainult edasiseks eluks kõige vajalikumad tarbeesemed, perekonnaalbum ja ikoon. Ja loomulikult ei unustatud maha ka mind.

Nädal hiljem olime juba esivanemate maal Eestis. Uueks elupaigaks sai Tartu maantee ääres paiknev Neanurme küla. Siit või mõnevõrra kaugemal asuvast Umbusi külast olid vanaema mälestuste põhjal pärit meie esiisad. 

Neanurmes sain ma oma esimese tõsise keretäie. Olin siis kuuene. Küllap oli umbes samaealise külapoisiga puhkenud kakluse põhjuseks minu Venemaa päritolu ja äsja toimunud küüditamine. Aga päris kindlasti ka kuni tänaseni põliseestlastele mõnevõrra võõrapärasena tunduv eesnimi Valentin. See lühendati küll juba esimesel koolipäeval klassivendade poolt Valkaks, üsna sageli ka Vankaks, mis ei kõlanud ei 1950-ndatel aastatel ega kõla nüüdki kuigi kaunilt. Eriti pealiskaudse hääldamise korral. Praegu Lasnamäel  asuvas korteris neid Siberi mälestusi kirjutades mõistan seda eriti hästi.

Nüüd siis filmidest. Moskvas ametit õppides õnnestus mul näha üsna palju etnograafilisi filme. Tunnistan täiesti ausalt: sel ajal mõjusid need mõnevõrra igavalt. Ega meid, mängufilmi režissuuri õppivaid noori ei huvitanud eriti, kuidas elavad tšuktšid, eskimod või indiaanlased. Fellini, Antonioni ja teiste kuulsate filmilavastajate siiani väga vaadatava loomingu kõrval tundusid need igavavõitu. Mis kuradi Siber? Või Alaska? Idamaad üldse? Hing ihkas Läände! Ja mitte ainult hing.

Mind ootasid Tallinnas naine, tütar ja teised lähedased. Nii ma siis lendasingi igal võimalusel nende juurde Eestisse. Lõpetasin Moskva Filmiinstituudi 1975. aastal. Sain punaste kaantega diplomi, mis andis õiguse teha nii mängu- kui ka dokumentaalfilme mis tahes Nõukogude Liidu filmistuudios. Loomulikult tulin ma tagasi Tallinna.

Tegin mõned filmiringvaated. Kirjutasin päris mitu mängufilmide stsenaariumi. Mõned neist said ka filmideks. Ei ole neid pärast esilinastust enam kordagi üle vaadanud. Miks? Sest kõik mängufilmide käsikirjad kinnitati Riikliku Kinokomitee ametnike poolt. See asus Moskva südalinnas. Neid toimetati — nagu tsenseerimist sel ajal nimetati — väga põhjalikult. Aga ma ei hakka neid, vahel väga pikaks veninud ja üsna vaevalisi asjaajamisi nõukogudeaegsete ja enamasti tsensori rolli täitvate ametnikega kirjeldama. Niisiis, dokumentaalfilmide juurde.

Dokumentaalfilmide stsenaariume ei olnud enamasti tarvis Moskvas kinnitada. Kui aga pidi, siis ainult neid, mis olid ideoloogiliselt väga olulised. Sellisteks olid kõik rahvusküsimuste ja rahvastevahelise liiduga seotud filmid, sõltumata sellest, kas tegemist oli mängu- või dokumentaalfilmiga. Reeglina oli soovitav näidata rahvuste minevikku kui  arhailist ja  repressiivset aega, millele tegi lõpu Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. Pärast seda kõik muutus.  Seda, kui helge tulevik meid ees ootab, võis lugeda ajalehtedest ja kuulda raadiost. Loomulikult andis sellest filmivaatajale teada ka ringvaade „Nõukogude Eesti”. Reeglina ei saanud vaataja näha  mitte  igapäevast elu, vaid  pidulikke tseremooniaid ja kuulata parteitegelaste  kõnekatkeid.

Eesti Vabariigi ajal filmitud kaadreid tohtis näha ainult Eesti NSV Filmikomitee eriloaga. Nende kaadrite uuema aja filmides kasutamiseks oli samuti vaja eriluba. Miks? Aga sellepärast, et minevik pidi olema tume,  tulevik seevastu pidi olema hele. Enne 1941. aastat filmitud kaadreid ei olnud aga võimalik tumedamaks muuta ega  sobivaks kirjutada, nii nagu ajalooõpikuid. Mingist oma emakeeles rääkivast Siberi põlisrahvast ei olnud ma tõenäoliselt kuulnud ei keskkoolis õppides ega ammugi mitte Nõukogude Armees aega teenides. Ja ega see mulle 1965. aastal eriti huvi pakkunudki.

Huvi Siberi vastu tärkas taas siis, kui õppisin Moskva Filmiinstituudis. Minu ühikanaaber oli pärit Siberist. Me saime hästi läbi. Nii ma siis lendasingi ühel heal päeval temaga kaasa. Kui mälu mind ei peta, oli tema kodu Novosibirski linnas. Linn on linn. Päris Siber jäigi mul nägemata.

 

 

 

 

 

Filmi „Lend” võtetel. Paremal Valentin Kuik.

Taas tärkas huvi Siberi vastu aastaid hiljem. Olin näinud Lennart Meri ja Enn Säde koostöös valminud filme. Ühe filmi esilinastusel tutvustas Säde mind handi rahvusest kirjanikule Jeremei Aipinile, kes oli NSV Liidu Ülemnõukogu saadik. Hakkasime kirju vahetama. Aipini eestkoste võimaldaski meil 1989. aastal filmida nii tema Moskva elu ja esinemist NSV Liidu Ülemnõukogus kui ka hiljem Siberis toimunut. Filmi pealkiri oli „Teade parlamendile”. Kaamera oli Peeter Ülevainu käes, mikrofoni hoidis tänaseks meie seast lahkunud Jüri Kartušin.

 

 

 

 

 

Filmi „Lend” võtetel. Lapsed lennul kooli.

Loodan, et Jeremei Aipin on elus ja terve  ning saab ka Siberis  hante esindada. 1989. aastal oli see mingil määral võimalik. Tõsi küll, mitte handi, vaid vene keeles. Saime Aipiniga sõpradeks ja ta käis ka kunagi mul Tallinnas külas. Ja loomulikult aitas ta  meie filmigrupil 1995. aastal õnnelikult toime tulla nii kõigi välispoliitiliste kui ka etniliste probleemidega. Nii Moskvas kui ka Siberis, nii vene keelt kõnelevate riigiametnikega kui  ka Siberi põliselanikega, Aipini emakeeles kõnelevate hantidega suheldes. Hantide emakeel oli siis ja on tõenäoliselt  ka praegu — seega siis 26 aasta hiljem — väga suures ohus. Kooliõpe oli ja on venekeelne. See toimub linnas. Kooli toimetatakse poisikesed ja plikatirtsud helikopteriga. Kõrvulukustavalt mürisev lennumasin peletab aastasadade jooksul kodustatud põhjapõdrad taigasse. Kopter jääb männipalkidest seinte ja paksu samblakatusega onni lähedusse rippuma. Onn on tänapäeva eestlase elutoa suurune — sellise eestlase, kes elab Lasnamäel asuvas korterelamus, nagu mina. Niisiis tundsime me kogu filmigrupiga  — meid oli kolm — end handi onnis nagu kodus. Võõrastav ei olnud isegi see, et  onnist õhtuhämarusse väljudes kuulsid kellegi hingamist või  tundsid kerget puudutust. Need olid pea üle piirdeaia sirutanud kodustatud põhjapõdrad, kes ootasid, et annaksid neile tükikese leiba või silitaksid nende sarvi. Ka hantide koerad olid väga sõbralikud. Kasse ei mäleta. Nagu ei mäleta ka seda, et keegi filmigrupi liikmeist oleks võtnud jaheda ja hämara tööpäeva lõpuks väikese napsi. Paar pudelit Viru Valget ja Vana Tallinna oli meil seljakotis alati olemas. Neid oli enamasti tarvis linnades. Miks? Selleks, et kiirendada asjaajamist… Tänada konsultatsioonide eest… Leida parim viis põliselanike juurde jõudmiseks… Loodan, et Eesti Vabariigis elav lugeja  ei mõista sellist käitumist hukka. Või mis veelgi olulisem, et ta ei hakka midagi sarnast oma kodumaal tegema. Ma ei oska öelda, milliseid vahendeid on Euroopa Liidus kiireks asjaajamiseks arukas kasutada. Lääs ei ole Ida, nii et… Ei tea…

 

Kas ja millised olid teie varasemad kokkupuuted etnograafiliste filmidega, eriti nendega, mis rääkisid Siberi põliselanikest? Kas see huvi oli seotud ka Pärnu visuaalse antropoloogia festivaliga? Kas oli mingeid konkreetseid eeskujusid, ja kui oli, siis mille poolest?

Etnograafilisi filme nägin kõige rohkem Moskva filmiinstituudis õppides. Pealkirju ei hakka loetlema. Ja ega ma ei mäletagi enam tähtsamaid filme ja nende tegijaid. Ka konspekte ei ole säilinud. Loomulikult olen ma Pärnu festivali jälginud ja võimalusel ka külastanud. Mingeid konkreetseid eeskujusid ei ole olnud. Kui, siis on kellegi järgimine olnud alateadlik. Nimesid ei oska nimetada. Ei mäleta. Loomulikult olen püüdnud jälgida, mida teeb Mark Soosaar. Ja võimaluse korral olen ka olnud festivalil vaataja. Näha ekraanil midagi, mis on päris, ehtne, on alati olnud huvitav.

 

Kas võõrast, haavatavat ja „eksootilist” kultuuri tuleb filmida kuidagi teisiti kui omaenda kultuuri? Kas on mingi erinevus filmitavatega suhtlemisel ja reaalsuse kajastamisel?

Mis tahes kultuuri tuleb filmida,  püüdes võimalikult vähe häirida põliselanike igapäevast elu. Mitte mingeid käsklusi ega palveid mingit tegevust korrata! Kõik kordub nagunii, kui mitte samal päeval, siis järgmisel või ülejärgmisel. Imetlen Mark Soosaart, kes suudab üksi kõigi ja kõigega toime tulla. Mina olin alati Siberis grupiga, kuhu kuulus peale minu veel kaks inimest: operaator ja helirežissöör. Kui tekivad mingid kahtlused, siis otsid kolleegide silmist toetust. Tavaliselt saab nii selgust. Ja kõige selgema vastuse leiad põliselaniku silmist ja näost. Aga kõik muu on nagu filmitöö ikka. Tee kodus korralik eeltöö. Ole füüsiliselt vormis. Ole  aus inimene.

 

 

 

 

 

Filmi „Lend” võtetel. Handi tüdruk.

 

Kuidas sai alguse film „Teade parlamendile” (1989)? Kes oli idee autor?

Iga film saab alguse eelinformatsioonist. Tegija peab enda ja oma kaaslastega teadma, kuhu ja mida ta tegema läheb. Kelle jaoks ta filmi teeb. Milline on tema sõnum vaatajale. Etnograafilise filmi puhul on see eriti oluline. Mitte mingeid mõttemõlgutusi võimalikest festivalidest! Loomulikult tahab iga filmitegija, et tema filmi vaadatakse. Kellelgi ei ole midagi ka tunnustuse või preemiate vastu. Aga see ei saa olla eesmärk. Taigasse või onni või jurtasse ajab tegijaid huvi näha, kuulda, teada saada. Ja loomulikult soov nähtut ka teistele näidata.

 

 

 

 

 

Filmi „Teade parlamendile” võtetel. Handi pere ja filmigrupp.

 

Kui kerge või vaevaline oli filmi „Teade parlamendile” tegemise protsess? Mis oli kõige raskem? Kuidas mõjutas filmimist Siberi looduskeskkond ja hantide suhtumine?

Ei oska kirjeldada, kuidas selle filmi tegemine alguse sai. Ideedel ei ole auto­reid. Autorid on stsenaariumidel. Ja filmidel. Arvatavasti kuulsin Enn Sädelt, et hant Jeremei Aipin on Venemaa Ülemnõukogu saadik. Arvatavasti tekkis siis mõte, et Aipini elu jäädvustamine Moskvas ja Siberis on võimalik. Võtsin Aipiniga ühendust ja sain temalt piisavalt informatsiooni, et kirjutada filmi tootmiseks vajalik stsenaarium. Millest hiljem sai film. Keegi ei ole mind hiljem süüdistanud, et olen temalt idee varastanud. Nii palju siis autorlusest.

 

Kuidas sai alguse film „Lend” (1995)? Kas see oli jätkuprojekt filmile „Teade parlamendile”?

Jeremei Aipiniga tutvudes ja teda filmides oli võimalik hantide igapäevaeluga lähemalt kokku puutuda. Hantide suhtumine meie filmigruppi oli alati külalislahke ja sõbralik. Nägin hantide elu taigas. Nägin hantide lapsi. Tekkis loomulik küsimus: kus nad õpivad? Sain vastuseks, et õpivad linnas asuvas internaatkoolis, kuhu nad toimetatakse enamasti helikopteriga. Nii see „Lend” alguse saigi. Tuli õigel ajal Tallinnast Siberisse lennata, saada load õhus filmimiseks, leida ametnikud, kes aitaksid pääseda helikopterisse. Käia haridusametites, et saada load koolides filmimiseks. Olla hommikul internaadis kohal, et filmida äratust ja siis õppetööd, jne.

 

Kui kerge või vaevaline oli „Lennu” tegemine? Mis oli kõige keerulisem nii füüsiliselt kui vaimselt? Kas ja mille poolest erineb laste filmimine täiskasvanute filmimisest?

„Lennu” filmine ei olnud ei kerge ega ka vaevaline. Laste filmimine ei erine täiskasvanute filmimisest. Kaamera ja mikrofon on samad. Kuidas neid kasutada, mida filmida, on juba filmijate tunnetuse küsimus. Seda ei oska kirjeldada. Lapsed nutavad helikopteris, aga millegagi neid aidata ei saa, kuigi neist on kahju. Filmid ja tunned ennast mölakana. Õnneks lend lõpeb peagi. Siis algab kool. Uued pisarad. Nüüd on juba kergem filmida. Lõpuks kohaned kõigega ja saad aru, et oledki mölakas.

 

Mis on filmi „Hääled” (1996) taust? Kust tuli idee filmida Jeremei Aipinit? Kui lähedaseks saite Jeremeiga filmitegemise käigus? Kas teie suhe mõjutas ka filmimise viisi?

Ma ei oska ei rääkida ega kirjutada taustadest. Teadsin, et Jeremei Aipin on Venemaa Ülemnõukogu saadik. Saadikuid valitakse. Neil on valijad. Kõik see kokku iseloomustab nii  riiki kui ka saadikuid ja valijaid.

Mingit salaplaani või tausta meil ei olnud. Läksime jäädvustama handi kirjanikku Aipinit, kes oli oma rahvuse saadik Venemaa Ülemnõukogus. Püüdsime olla ausad ja erapooletud. Loodan, et see läks ka mingil määral korda, vaatamata meie poolehoiule Aipini vastu. Ka tema suhtus nii filmigruppi tervikuna kui ka nende ridade autorisse alati väga korrektselt. Ideede päritolu kohta ei oska praegu enam midagi öelda. Idee sünnib mingist informatsioonist, mis tekitab soovi luua informatsioonile mingi omapoolne tõlgendus või täiendus, olgu siis visuaalne või verbaalne.

 

Kas olete teinud veel filme Siberis või muus nn etnograafilises keskkonnas? Milliseid etnograafilise sisuga filme oleksite tahtnud veel teha? Kas oli mingeid konkreetseid plaane?

Siberis ei ole enam käinud ega filme teinud.

 

Tahan siinkohal avaldada siirast tänu kõigile teistele Siberi ekspeditsioonides osalenuile. Siin nad on: Peeter Ülevain, Arko Okk, Mart Otsa ja Jüri Kartušin.

Kahjuks on Jüri Kartušin juba meie seast  lahkunud. Ta oli nagu hant: visa, töökas ja väga aus. Ega talunud hästi alkoholi, nagu handidki. Rahu temale!

 

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon